Teadliku televaataja kiri Eesti telekanalite juhtidele

Tere!

Loodan, et suvi on kohelnud teid hästi. Mind vähemalt on. Suure reisimise ja tööhulluse keerises õnnestus mul mõned olulised verstapostid enda kivises kapsaaias püsti lükata. Nendest pikemad ja suuremad on vast üliõpilase staatusesse astumine ning ühe muusikalavastuse edukas esietendumine. Kuna aga mulle endast väga rääkida ei meeldi, siis kes täpsemalt teada tahab, see küsib personaalselt. Vastan meeleldi. Aga, aga, et antud postitus ikkagi ebasuvelikult pikaks ajada, siis jagan ma teiega enda mõtteid televisioonist. Nimelt paluti mul magistriõppekavasse astumisel kirjutada kiri Eesti telekanalite juhtidele. Kannab see kirjutis pealkirja “Teadliku televaataja kiri Eesti telekanalite juhtidele”. Kel aega ja viitsimist, siis lugege see läbi ning mõelge ka ise, et mida te telerist meelsamini vaataksite. Mida muudaksite ja mida lisaksite. Andke siis mulle ka teada!

Siit ta tuleb:

Tänaseks on Eestimaal ligemale 62 aastat televisiooni tehtud. Ühe noore riigi ajalugu arvestades on see küllaltki pikk periood. Selle aja jooksul on televisiooni olemust põhjalikult nii uuritud, arendatud, õpitud kui ka õpetatud. Tänaseks oleme jõudnud ajajärku, kus infotehnoloogia ja elektroonika võimas areng on andnud televaataja käsutusse sajad telekanalid, internetiportaalid ja videoteenuse pakkujad (Netflix, Amazon, Apple TV, ViaPlay jne). Enam pole isegi ühtegi suuremat trükiväljaannet, millel poleks oma televisiooni (Postimees TV, Delfi TV jne). Lisades sellele ka fakti, et maailma sotsiaalmeedia lipulaev Facebook plaanib käesoleva suve lõpust tootma hakata telesarju ja -filme, olemegi me paratamatuse ees, et liikuva pildi infomüra tänases ühiskonnas on üüratu, piiramatu ja kättesaadav kõikjal ning kõigile.

Kuid millise positsiooni peaksid selles valiku- ja võimalusterohkes meediamaailmas võtma endale Eesti telekanalid?

Tutvustan teile järgnevalt enda subjektiivset mõttekäiku.

Alustame uudistest.

Kaasaja üheks suurimaks probleemiks on tõusnud meedia tõsiseltvõetavus ja usaldusväärsus. Kuna massimeedia (sh televisiooni) edukas toimemehhanism lähtub eelkõige võimalikult suurtest vaatajanumbritest ja klikkidest, siis üritatakse inimeste tähelepanu saavutada kõikvõimalike rohkem ja vähem alatute vahenditega: parafraseerides ja rebides kontekstist välja erinevaid lauseid, arvamusi ning neid siis kollasemaks muutes. Kuid kui mõelda, et see toimemehhanism on selliselt üles ehitatud, siis ei saa seda kellelegi ette heita.

Kanal 2-e “Reporteri” näol näeme, et antud mudel toimib. Keskmine eestlane tahab kuulda ja näha ka uudiseid, mis ei keskendu ainult tõsistele teemadele. Sekka tahetakse teada, kuidas keegi kuskil midagi piinlikku on korda saatnud või mida seltskonnastaarid seljas kannavad. Rääkimata kassivideodest. Sellest lähtuvalt on ka kunagi sirget ja korralikku joont hoidnud TV3-e “Seitsmesed uudised” oma formaadi hulga kollasemaks ja meelelahutuslikumaks muutnud. “Segment peab olema lai,” nagu ütles kunagi minu kadunud õppejõud Kalju Komissarov. Küll mitte antud kontekstis.

Kuid see, mida ma antud peatükiga vast öelda tahan, on see, et erakanalite uudistetoimetajatel tuleks leida mingi kuldne kesktee: kust jookseb hea ja halva maitse piir? Kust läheb joon kontekstist väljarebitavuse peal? Millal on juba liialt piinlik? Mis on eetrikõlbulik ja mis mitte? “Eks sa vaata siis oma Aktuaalset Kaamerat, kui ei sobi,” ütlete? Vaatangi, aga tunnen muret ka enda kaasmaalaste pärast, kes võib olla AK-d ei vaata ja ammutavad kogu oma info kollastest uudistemagasinidest. Näiteks minu vanaema, tema eakaaslased ja ka minu algkooliealised õpilased. Seepärast sooviksin, et ka erakanalid täidaksid oma funktsiooni kui rahvast ja rahvust edasiarendav meediaplatvorm.

Järgmiseks – saadete portfell.

Sissejuhatavas lõigus sai räägitud, kuidas erinevaid liikuva pildi platvorme on viimasel aastakümnel tekkinud kui seeni pärast vihma. See tähendab, et ka kättesaadavate ja nähtavate saadete valik ja ampluaa on jämedalt öeldes lai nagu S-klassi Mercedese kere. Kuid kuidas selles müras orienteeruda?

Visates pilgu rahvusringhäälingu telesaadete portfelli, siis näen, et nende spekter on mitmekesisem ja kvaliteedilt ehk kõrgem (mis on ka ERR’i põhiolemusse sisse kirjutatud?), kui seda on erakanalite oma. Vaadates aga viimaste kapsaaeda, siis näen ma seal üht suurt laiutavat (naiivse) meelelahutuse haaremit.

Antud programmivalikut ei saa aga erakanalitele pahaks panna, sest nemad toimivad kapitalismi põhimõtete alusel – toimetada võimalikult kasumlikult. Kuid kas olevase ja tulevikku vaatava televisiooni osaks peakski jääma vaid meelelahutus?

Ma lähtun põhimõttest, et televaataja ei tea, mida ta tahab, kui ta ei ole seda näinud. Telekanalite programm peaks oma ülesehituselt ja mõttelt pakkuma kõigile midagi. Olgugi et (kerget ja odavat) meelelahutust on üleliia palju, ei saa ma öelda, et hetkel see nii ei ole. Kuid mida ma sooviksin, et muutuks, oleks saadete kvaliteet, toimetamine ja kandev idee. Seni kuni söödetakse sisse kiirelt, odavalt ja lihtsalt tehtud saateid, ei oskagi televaataja paremat tahta.

Toon näite. Viimasel ajal on üha populaarsemad igasugused reisisaated (“Kaks kanget”, Tuuli Roosmaa pere seiklused, “4×4…” jne), mille vaatajanumbrid on vägagi soliidsed ja eeskujulikud. Kuid kui nüüd natuke pre-productioniga pingutada, siis saaks nendest veel rohkemat ja ägedamat välja pigistada, kui vaadata, mida teeb näiteks BBC Inglismaal. “Kust me selle raha ja aja võtame?“ küsite. Jah, eks raha olegi siin see kõige suurem murelaps tänases kapitalistlikus maailmakorralduses. Kõik maksab, kuid raha pole kusagil. Samas saab ka odava raha eest head asja teha. Loeb mõte, idee ja tahe!

PS! Üks segment telekanalite saadetevalikus, mis minu ja minu sõpruskonna arvates täitmata on, on kvaliteetsed populaarteaduslikud saated. Ärge tooge mulle näiteks, et näe – “Galileo” ju on. Tahaks midagi, mis ühtiks meie kultuuriruumi ja väärtustega. ETV “Heureka” ja “Rakett 69” on headeks näideteks ning loodan, et antud saated jätkavad ka tulevikus inimeste meelelahutuslikku harimist. Pealegi, alati on ruumi veel ühele huvitavas kastmes marineeritud ja ägedate saatejuhtidega vürtsitatud populaarteaduslikule saatele igas telekanalis!

Kolmas – noored.

Teema, mis mind ennast vast kõige enam kõnetab.

Tänapäeva noori lahterdatakse ja nimetatakse ka YouTube‘i põlvkonnaks, kes enamuse oma liikuva pildi nägemise vajadusest rahuldab just selles video voogedastuse keskkonnas. Vaadates Eesti telekanalite programmivalikut ja uurides ka noortelt nende telerivaatamise harjumuse kohta, näen ja mõistan, et noortele pakutakse nende segmendi pähe ainult naiivseid teleseriaale – “Padjaklubi”, “Kättemaksukontor” ja “Köök”. Pisematele leidub erinevate multifilmide kõrval ainult “Lastetuba”. Lisaks erinevad kordussaated, mis tänapäeva lapsi enam ei kõneta.

Kui ma hiljuti ühelt ETV pikaaegselt vastutavalt töötajalt uurisin, et miks noortele midagi peale teleseriaalide ei pakuta, siis vastati mulle, et pole ju mõtet – noored telerit enam ei vaata, kõik on nutiseadmetesse kolinud. Nii see paraku tõesti on. Olen pikalt vaaginud lahendina järgnevat ideed – mis saaks, kui toota toimetatud, läbimõeldud ja harivat(!) programmi nende enda keskkonda? Ehk kui võtta noorte seas palavalt armastatud youtuuberid, nende loodavat sisu professionaalselt toimetada, siis võib see viia selleni, et antud projekt kukub kas kolinal läbi või õnnestub siiski miskit muuta. Oluline on, et programm oleks lühike, lihtne, kuid samas hariv ja meelelahutuslik. Lapsed ja noored on meie väikese riigi tulevik ning meie kõigi hüvanguks oleks hea, kui nende meediatarbimine oleks kvaliteetsem ja sisukam.

Neljas – seriaalid.

PostTV ajastu on loonud eelduse, et rohkem kui kunagi varem toodetakse maailmas (ja ka Eestis) erinevaid teleseriaale. Kuid miks on nii, et ajal, kui toodetakse läbi Eesti teleajaloo kõige rohkem seriaale ühe elaniku kohta, ei ole ühegi sarja eluiga sageli pikem kui üks-kaks hooaega, kvaliteedist ja sisust rääkimata?

Võiks öelda, et on toimunud lausa üleküllastumine. Kogu selle kiirtarbimise ja -tootmise juures kipub aga kaduma see kõige olulisem. Kellele ja miks? Teisisõnu tunnen mina kõrvaltvaatajana, et sageli ei mõelda ideid enne teostamist päris korralikult läbi. Toodetakse palju ja kiiresti, kohati mõtlemata, kas vastav sisu ja sõnum on huvitav, uuenduslik ja hariv ning kas see leiab ka sotsiaal-kultuurilist mõtestamist.

Vaadates hetkeolukorda, siis leian, et kodumaisel seriaalimaastikul domineerib hetkel sisutu ja maitsetu, tihtipeale väikestele tüdrukutele ja poistele suunatud televorm, mis minu arvates ei vääri isegi sarja või seriaali žanrimääratlust. Tegu on tuima, emotsioonitu ja odava palaganiga. Kindlasti ei taha ma kellelegi liiga teha. Eelnev oli lihtsalt minu emotsionaalne üldistus, sest tegelikult leidub ka kvaliteetse ja hea sisuga toodangut nii olevikust kui ka minevikust: “Kuum jälg”, “Keeris“, „Alpimaja“, „Tuulepealne maa“ ja „Süvahavva“. Ehk kui kodumaised seriaalitootjad natuke rohkem pingutaksid ja pre-productionile rohkem panustaksid, siis võib sündida küllaltki korralikke ja eetrikõlbulikke teleseriaale.

Kokkuvõtteks tahaks Eesti telekanalite juhtidele öelda, et televisioon kui massimeedia raskekahurivägi peaks võtma endale vastutuse Eesti rahva ja ühiskonna harimise ja arenemise eest. Sest televisioonil on mõju ja võim inimesi suunata ja juhtida. Kuid paljud telekanalid ei julge eksperimenteerida, end muuta, erineda. Riskipelgusest on tekkinud programmirutiin. Seetõttu võiksid telekanalid panustada kvaliteetsele ja kontsentreeritud ning võimalikult laiale programmivalikule, mitte kiirele, odavale ja naiivsele teletoodangule. Televisiooni elujõulisusele mõeldes oleks antud lahendus pikas perspektiivis hea nii telekanalitele endile kui ka Eesti rahva arengu hüvanguks.

Lõpp.

PS: loodan, et te suvel teleri vaatamisele väga rõhku ei pane ja naudite pigem seda ilusat ja mõnusat ilma. Kuniks seda on.

Olge mõnusad,
Kristo

Edgari TERE!

*** Tere!

Kui suvi ja talv otsustavad leivad ühte kappi panna, kinnitavad sünoptikud, et saame Eesti suve. Väike Morten samal ajal ei tea, kas julgeb täna lühikesed püksid jalga panna või ei, sest viimane kord valas ebaõnn ennast talle külma vihma ja tuulena lagipähe (mis tegelt oli lahe). Kuldne pööriperiood ja jaan on möödas, aga kuna see oli üks pilkane pakane, rohkem nagu lõkkega vastlapäev, on kõigil hea meel, et saab soojemaid aegu ootama hakata.

Juuli jahedus on nii visa, et põhjahämarus liigahtab end suveunes, kus kahtlemata kangastuvad talle haprad nägemused härmatisest ja päkapikkudest. Varsti teeb hämarus silmad lahti ja sirutab sääred ja puhub pisut pimedust meisse kõigisse, viimane aeg on avada D-vitamiini purgid!

*** Devising?

Möödas on Eesti-Soome ühisloomingu „Kaksismaa“ epohh. Kaks rahvast kohtusid ja loodi lavastus. Loodi devise’imise põhimõttel. Devising ehk lavastuse dramaturgia isekavandamine ja loomine: selmet meil on dramaturgia ette antud, me kujundame ja punnitame selle ise verivärske struktuuri näol välja, vastavalt ideedele ja visioonidele. Suur rõhk muutub veelgi suuremaks oma teadmiste-oskuste ja kujutlusvõimega töötamisel.

Sellest loomemeetodist võib mõelda üht kui teist. Igatahes on see suht vähemuslik, ent mitte värske nähtus, ja on platvormiks ka teist tüüpi loomingule, kui seda on tavapärane näidendi-põhine teater.

*** Transtsendeerumine materjalist

Materjal hakkab kunstnike käes sädelema ja hõõgub loomingulisest innust,
alati otsime tähenduse loomisel visuaalset ja vaimset sädet,
säredat sünteesi, mis toetaks meie pürgimisi, kannustaks sidusust,
nii et võiks laval plahvatada stseenist stseeni proovis ja etendusel.

*** Maskist

Meil on kogemuse vahendustakistus meie ja välise vahel. Filter ja mask, mis takistab kompromissitut tunnet, tegu, tahet.

Inimene on kui maskiga. Aga maski all on – inimene ise. Aga mis on mask? Miks on mask?

Eriti kriipar on veel see, et ka sisemisel poolel on sisemine mask. See on parasjagu õudne. Mask on kahepoolne: üks ots paistab välja, teine sisse… Kui keegi tahab sind kõnetada, võib juhtuda, et ta põrkab maski vastu. Ja veel hullem, kui sa ise tahad endale otsa vaadata, siis põrkud kõigepealt sisemise maski vastu, kes teeb kõik, et sa asja, mis äsja juhtus, ära unustaks, ja väliste, oluliste asjade juurde tagasi läheksid.

Maskid on igal pool. Mõned õhukesed, millega tuleb kaasa ka rohkem vabadust, mõni on raske ja hapneb. Inimhingesse asetub mask nagu kummitustihend, mida ei pane tähele! Kutsun sind mõtisklusele, milline on maailmas käibelolevate mõtete ja maailma mõju sinu minapildile? Milline on su minapilt ilma väliste oluliste asjadetta? Millised on sisemised olulised asjad?

Võin vähemalt öelda, et kahel viimasel „Kaksismaa“ etendusel, eneselegi üllatuslikult, eraldasin rahulikult paar parkunud kihti enda persoonast. Need olid õilsad momendid, puhtad nagu noored õunapuud ploomiaias. Selle eesti Dionysosele, Jungile ja fenomenoloogilisele eksperimentaalkunstile kolm korda elagu!

*** lulla

Ma vaatan müüre inimeste nägudes ja näen need on peened ja õhulised

ma näen need on värvitud ja kaunid aga need on ikkagi müürid

ja ma pean ronima et näha valgust seal taga

kui strateeg nuputama meelitama et lastagu sild alla

sest vaatan ning näen et kraavid on kaevatud ilmselt kaitseks

mis maailm see õpetab säärast kraavikaevamist?

Heidan nööri müürile igatsen päikest seal taga päikest mis oled ju sina

igatsen müürivabadust müüridetust üldist kaitsetust haavatavust ent

maailma taristu toeks ettekäänded on ja kraavid

sihvakas-suured ja sügavad

müüride ilusad augud on täidetud

ilmetu täite ja tääniga, Vaatan

labürinti inimese silmades sadu radu vaid üks

viib südamesse teised ei kuhugi

ma istun pinnal paljude kihtide rinnal

Tera all krudisevad kihid sibulas kui lõikan

vaatan ma inimest temagi on nagu maa või sibul.

kui ma ta hinge lõikan,

krudiseb sealgi koore all koor

nutma võib ajada seegi.

Oled kuldne kilkam –

oled horisondil lõhkenud hiiglaslik apelsin.

Karl Edgar Tammi

Kool on katsetamise koht

Hollahollahoi!

Kui te arvate, et ma niisama pildist väljas olen, siis ei! Ma olen hoopis teise pildi peal, mille pealkiri on magistriõpe. Eksamid ja esseed on tehtud. Suvi? Ei veel.
Ma kütan proove. Ilusas saalis õudseid ja mitteniiõudseid proove: „Õudne Eesti“ on praegune tööpealkiri. Käisime eelmisel nädalal magistrikursusega ka laagris, kus Martin Mill (Tartu Milli hea sugulane) tuli ka ühe teise pealkirja peale, aga seda ma veel välja ei kuuluta…

Vahepeal JÕUDSIN ma oma jaanikalikkuse jaanideks Saaremaale viia ja üle jaanitule hüpata. Küll aga EI JÕUDNUD ma juuni alguses teatritevahelisele spartakiaadiale sportima. Ma JÕUDSIN väisata kaht juunisünnipäeva ja 11. lennu lõpetamist, aga EI JÕUDNUD mitte ühelegi Kaksismaa etendusele. Vähemalt JÕUDu mängime järgmisel hooajal veel, küll JÕUab. Ning PEKSa saab ka, endiselt mõisatallis ja juba Draama OFF programmis, mida seekord korraldabki Must Kast. No sinna peaks ikka JÕUDma!

Minu viimane sulnis kontakt Musta Kastiga oli too hetk, mis oligi Retkehetk ja me vudisime mööda Ilmatsalu-Kärevere linnuvaatlusradasid, kuulasime mõnusat ja elusat muusikat ja jutustusi jääaegadest… ja siis ma tulin Tallinnasse.

Magan euroalustele seatud madratsil, võitlen kassiga ja ronin: proovide käigus enda ajukurdudes, märkmikulehtedel, tantsupõrandal, reformvooditel ja oma kursusekaaslastel. Kalendris aga juba mööda juulit (ma räägin endiselt ronimisest), vaheettenäitamise poole, et siis ka magistrikursusega enne augustis jätkuvaid proove pisikesele suvepuhkusele minna.

(Suvepuhkus tähendab minu jaoks taaskord möllu TeMuFi pundiga: hakkame uurima Lembitut.)

Siis Tallinnasse ja proovidesse ja esikas NO99s ja siis Draama festival Tartus… Ja nõnda sujuvalt veereb kätte uus hooaeg, uus kooliaasta, uued väljakutsed. Peaaegu traagelniitideta liiguvad ajamassiivid. Ma tean plaane ja varuplaane 2018. aasta juulini. Veider. Veider. Veider! Ja ma katsun praegu oma plaanidega sellest kaugemale mitte minna. (Suur kiusatus on aga küll.) Paine ja inspiratsioon käsikäes. Appi ja hurraa?!

Inglise keeles on sobiv kõnekäänd: I can’t wrap my head around this. Ma ei suuda oma pead selle (mõtte) ümber mässida. Justkui mingi mõte on liialt suur, et pähe mahtuda — ja see on eestikeelne vaste — aga ingliskeelne mõjub teisiti. Tolle kõnekäänu suund on teine: selle asemel, et mõtet pähe suruda, pakub ingliskeelne versioon võimalust ette kujutada oma pea pakkimist ümber mõtte. Ehk mõte ei liigu väiksemaks, vaid pea suuremaks. Mul pole õrna aimugi, kas keegi seda olemuslikku erinevust mõistab. Aga kui ma oleksin praegu Sinu, lugeja, kõrval, ma vehiksin veenvalt kätega, et füüsiliselt visualiseerida.

Mul oli siin vahepeal filosoofiaeksam. Märkmeid lugedes tulid mingid teadmised jälle meelde. Et inimestel, kel on väga tugevalt välja kujunenud identiteet, on väga keeruline uusi keeli õppida. Ergo, keele õppimiseks on vaja lahti lasta oma vanast minast. Üldse on see õppimise puhul kasulik. Paindlik identiteet. Ja see on põhjus, miks inimesed eri keeli kõneledes võivad tunduda totaalselt teisena. Ausõna, peaaegu kõik minu tutvusringkonnas, kes pretendeerivad „õige“ inglise keele rääkimise oskusele, teevad seda teisena.

See paindliku identiteedi küsimus on väga oluline ka grupiloomes. See, kus, millal ja kellega ma praegu viibin, on väga rühmapõhine. Ei ole ühte lavastajat, teeme oma magistrikursusega üheskoos lavastust. Ja kõik, kes on kunagi millegi eest vastutanud, teavad, kui keeruline on see protsess, kui üht vastutajat pole. See on siis see koht, kus lahti lasta varemõpitust. Suure töö ja vaevaga tegin endale selgeks, kuidas see teatrivärk enam-vähem käib ning nüüd: tadaa, headaega, lavastajaidentiteet. Me teeme seda koos. Kivid-kännud, oli rõõm, oli naer, oli töö, oli vaev…

Ühtlasi tervitan ka kõiki neid, kes täna alustasid katseid Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti erialale pääsemiseks.

Meil juhtus siin, paslikult koos möirgava äikese ja vihmapladinaga, üks teravam hetk grupiprotsessis. Vajalik, keeruline, põnev. Kohe möllame edasi. Aga teile, suvitajatele, üks vististi “Kalle Blomkvistist” pärit lause, mis paslik kontoriuksele riputamiseks: „Suletud ilusa ilma tõttu“.

Jaanika

Tormid

Kevad on olnud tormiline. Meeldivalt. Välja arvatud ootamatu lumi ja rahe, mis vahepeal alla sadas. Kalender oli tihedalt täis erinevaid linnu ja tegevusi ning tagasi vaadates laabus kõik üllatavalt sujuvalt. Liikumine on vabastav ja pakub alati uusi avastusi. Olla teel ja olla otsingul, leida uut ja maha raputada või ümber mõtestada vana. Et siis vahepeal jälle kodus peatuda ja akna all päikeselisel verandal kogemused ja tunded kokku koguda, neid jagada, leida üles enda jaoks olulised järeldused ja olla tänulik… Ja küll on hea, et suvi käes on. 🙂

Kevadised seiklused algasid kodumaa tundmaõppimisega. „Jõu” meeskonnaga tuuritasime üle Eestimaa ja andsime kokku 16 etendust (sh kodusaalis Tartus) koos vestlusringidega. Kokku sai „Jõu” pakatavast energiast ja laetud mõtetest osa üle 1800 noore ja täiskasvanu, Jõhvist Kuressaareni ja Võrust Viimsini. Vastuvõtud olid soojad – „Jõud” puges hinge. Sõitmistega plaanime jätkata ka uuel hooajal, sh teiste lavastustega, et anda endast üha enam märku üle Eesti.

Ühtlasi õnnestus meil sel kevadel saada sellisesse annetuskeskkonda nagu „Ma armastan aidata”, mis on Eesti suurim vabaühendusi koondav lehekülg, eestvedajaks Heateo Sihtasutus. Kõik, kel on soov ja võimalus, saavad seal keskkonnas meile hoogu anda väikekaubiku ostuks, millega soovime veel tihedamini jõuda nendeni, kes ise meieni ei ulatu. Hea võimalus anda oma panus.

Pärast Eestimaal ringisõitmist ning kultuuri- ja teatrimajadega tutvumist avanes mul võimalus sõita sootuks kaugemale, Lõuna-Aafrika Vabariiki, Kaplinna, kus toimus ülemaailmne ASSITEJ maailmakongress ja teatrifestival. Must Kast on ASSITEJ Eesti liige ja selle tõttu olen viimase kahe aasta jooksul saanud osa ASSITEJ festivalidest ja tegemistest, olen ka juhatusse valitud. Rahvusvahelist pilti mul veel ei olnud, aga Kaplinnas käik andis hea ülevaate, mis see organisatsioon tegelikult endast kujutab ja kuivõrd suur on ülemaailmne ASSITEJ kogukond.

Jaapanist oli kohal 60-pealine delegatsioon, Saksamaalt veel rohkemgi. Eesti esindus oli 4-liikmeline, ka korralik, arvestades meie väiksust. Seda kogemust on raske sõnadesse panna, sest elamusi ja emotsioone oli iga nurga pealt palju. Andis kuhjaga inspiratsiooni ja head energiat, ideid ja mõtteid Eesti keskuse edasiarendamiseks, kontakte ja sõpru. Inimesed, kes ASSITEJsse suuremal või väiksemal määral kuuluvad, on kõik positiivsust täis ja südamega asja juures. Seda oli rõõm tunda.

Koju saabudes ootas mind ka siin ees rahvusvaheline koostööprojekt, mida oleme pikalt planeerinud – Soome-Eesti „Kaksismaa/ Kaksoismaa”. Kohal oli Soome lavastaja, saabusid Soome näitlejad ja koreograaf. Proovid tuttuues suvises mängupaigas Tartus – ERMi Viinaköögis – said lõpuks alguse. Eesti ilm on pakkunud palju üllatusi, ka selle blogipostituse jooksul on idüllilisest suvest saanud vihmane sügis, nii on näitlejad talunud nii külma kui ka palavust Viinaköögis, millel õnneks on siiski katus pea kohal. Kõigest natuke üle nädala on esikani jäänud. Mina, kes ma proovides ei osale, ei tea, mis saama hakkab, kuid nähes kõrvalt innukat tegutsemist, võin loota, et tuleb üllatusi ja põnevust. Viinaköök ise asub imeilusas kohas järve kaldal, kuhu tasuks sumedal suveõhtul mööda suviselt mõnusat Roosi tänavat üks jalutuskäik ette võtta – Tartu ilu!

Ja juuni algas teatrite suvemängudega – spartakiaadiga, kust võtsime osa teist aastat järjest. Tegu on siis vahvate spordivõistlustega kõigi Eesti teatrite vahel. Sel aastal oli korraldajaks Rahvusooper Estonia ja asukohaks looduskaunis Lammasmäe puhkekeskus. Must Kast koos abijõududega sai korvpallis auväärse I koha, mida ei oleks osanud uneski ette näha – vinged ja vintsked poisid! „Peks mõisatallis” (ja etteruttavalt võib öelda, et ka tuleva hooaja mitme uuslavastuse) kunstnik Illimar Vihmar küpsetas II koha väärilise grill-liha, nii et suud jooksid vett. Birgit ja Liina sõlmisid osavalt akse, nii et said lavatehnikute seas III koha. Veel mängisime võrkpalli, kahte sorti tennist, indiacat esimest korda elus, golfi mingil uudsel moel, pokkerit (mille ka nüüd ära õppisin) ja mälumängu, kandsime naist (st mind) ja ehitasime puidust Musta Kasti baaritooli, sõudsime, riietasime nukku, püüdsime püüda kala kell viis hommikul ja heitsime partituuri ning teatrijuhina saagisin pulka ja avasin konservi lootusetult nigelalt. Aga lõbus oli ja see on peamine!

Jätkuvalt sajab ja müristab. Kas tormiline kevad muutub müristavaks suveks? Eks sellest juba järgmine kord. Aga see sadu on suvine ja suvesadu puhastab liigsest tolmust. Aasta mõnusaim aeg on käes. Nautige suve, vihma ja tormi või päikest ja tuult, kõike, mida suvekuud meile pakuvad! Ka Kaplinnas sajab ja tormab juba nädal aega, seal algas talv, ja vihma ootasid nad kaua, sest veevarud hakkasid vaikselt otsa lõppema. Vesi saab otsa?!? Ma tõenäoliselt ei suudagi seda endale päriselt ette kujutada. Milline kergendus ja rõõm vihmast, lakkamatust vihmasajust.

Reeli

Kui see oleks kirjand, siis see oleks mustand

Proovin nii, et ei oleks aega juurelda. Hiljuti ütles meile “Kaksismaa” lavastuse tarbeks workshoppi andnud Imbi Paju, et inimesed mõtlevad samu mõtteid päevas aina uuesti ja uuesti, ning kuigi ma ju ometi teadsin seda, siis selle väljaütlemine tegi asja kuidagi ametlikuks ja ma olen püüdnud oma mõtete suhtes palju teadlikum olla, et ennast mitte korrata. Ja eile oli meil taaskord workshop “Kaksismaa” tarbeks, aga seekord hoopis teistsugune, tantsu ja liikumisega seonduv, ja seal, pärast 45-minutilist oma keha raputamist pidime 5 minuti jooksul küsimusi kirja panema. Jälle polnud aega juurelda. Ja nii ma siin mõtlengi, et kirjutan blogi ka ühe jutiga, peatumata ja sõnu kustutamata (palju õnne, Kaija, mu grammatikakontrollil). Vähem kui kolme nädala pärast on “Kaksismaa” esikas, mis on nagu… jube ruttu. Kõik justkui alles algas. Ja kihvte hetki on proovides olnud ja põnev ja uus on soome näitlejatega töötada, seda loomulikult ka seepärast, et nad on puhtjuhuslikult väga toredad inimesed. Ja need workshopid meenutavad kooliaega, mis oli alles kaks aastat tagasi, aga selle ajaga on nii tohutult palju muutunud. Ja see olgu kõigile meeldetuletuseks ja hoiatuseks ja julgustuseks, et kõik läheb mööda, aga selle asemele tuleb palju muud, nii imelist kui hirmsat. Täna vaatasin ühe noore tüdruku pisarates silmadesse, noh, õieti väga kaua ei vaadanud, sest ma polnud kindel, mida öelda. Ta oli nutma puhkemas aja pärast, mis enam ei kordu. Ilus ja õige. Aga kõike tuleb veel nii palju peale, nii palju, et süda ei jõua seda õnne peaaegu et taludagi, ma olen selles kindel, sest et see, kes võib möödunud ilusa aja pärast olla pisarates, kogeb kahtlemata veel palju hingematvat ilu.

Ilu. Mu tuba on vilu. Väga vilu, sest keskküte võeti välja, aga õues on külm. Noh, vabandused ja ümbernurga keerutused, et juhatada teed selleni, et sõrmed on külmad ja blogi tõmbab otsi kokku. Pühapäeva hommikul läheb Must Kast Eesti Teatrite Suvemängudele, mis tähendab seda, et iga blogilugeja võib võtta oma pöidla ja hoida seda järgmised kaks päeva kiivalt pihus, et näidata oma poolehoidu. Kindlasti saate spartakiaaditegemistel kätt pulsil hoida meie instagramis. Seniks toredat päikesepalumist ja igapäeva nautimist!

Liina

Pärimuster

“Kaksismaa” proovides tuleb endasse talletatud elu lahti korkida. Harjutan käppasid.

Nahk on mul selline, et läheb päikese käes kergesti punaseks; läheb punaseks, siis koorub maha ning pärast on uuesti valge. Vahepeal tekivad õlavarrele kuivad laigud, see ei sõltu üldse päikesest. Kõhu peale ka, näiteks siis, kui ma ujun või pesen. Väiksena ma ütlesin, et see on puhtuseallergia. Isal on samamoodi. Nii et nahk on mul isalt.

“Kaksismaa” proov / Foto: Gabriela Liivamägi

Silmade puhul on ka selge, need on mul emalt. Sinised, natuke kurvad ja täiesti läbinähtavad.

Käed on pisikesed, ükskord üks vaatas ja naeris ja ütles naeru vahele „Mingid jupid!!!“, kursavend Lauri armastas mu sõrmi randme külge kinni teipida ja mängida, et ma olen köntkäsi. Muidu on armsad väikesed käed ja need ma sain vanaemalt – väikesed, aga jõuavad palju, pehmed ka.

Varbad on ka väikesed ja üsna sümpaatsed varvaste kohta, ma julgeksin öelda. Roosad, kui pole just palju paljajalu tallanud. Meil oli kass Jossu, varbad on kindlasti temalt.

Põlved on mittemidagiütlevad, klassikalised põlved. Olen kuulnud, et vanatädi Mallel on samasugused.

Hingetoru algab mul suust, läheb kopsudeni välja. Vanaema aias on ploomipuu, tegelikult on mitu, aga hingetoru sain sellelt kollaste ploomidega puult, kui ma seal väiksena ronimas käisin.

Kõhu peal on pisikesed armid, need on ühest koledast haigusest, mida võiks mitte olemas olla. Haigus tuli suurest ärevusest.

Kõrvade taha on mul rajatud pisikesed pesad, kus käivad munemas väikesed musilinnukesed.

“Kaksismaa” proov / Foto: Gabriela Liivamägi

Selg on muidu tubli ja sirge, aga vahel vajub natuke kössi, selle tõi isa kogemata Taanist kaasa, kui ma väikene olin. Kuhu terve selg läks, ei teagi täpselt, ilmselt võttis venna ta endaga Lätti kaasa. Majanduskoolist tulevad rühikad inimesed.

Tiivanukid on tähetolmused, see on nii juba sünnist saati, need on nimelt kaugetest galaktikatest ja uskumatutest universumitest.

Vasakul käel on üks silmapaistev sünnimärk, selle sain Jürgenilt.

Ninaots läheb mul ülespoole, kellelgi teisel mu peres ei lähe. Alguses oli sirge, aga siis räästapääsuke tahtis lõõridesse kodu ehitada ja lõi ta ülespoole, et kergem materjali tuua oleks. Pärast jäigi nõnda.

Rangluudest on kohe aru saada – üks on saksa ja teine eesti oma. Saksa oma, see vasem, see on minu vanaisalt Hans Antonilt; eesti oma, see parem, on samalt vanaisalt natuke hiljem, see tähendab, Antsult.

Ribide taga on palju ruumi ja aega, otse ürgkodust.

Saba ei ole enam. On ainult sabavigurid ja need on kõik väikeselt vennatütrelt Martalt pärit.

Silmade ümber on naerukurrud, suu juurde kasvavad naerulohud. Kui on, siis need on sõpradelt kingitustena. Päris mitu on Valgevenest toodud, kuid on ka Kolumbia ja India kortsukesi.

Ketsid on Hiinast. Võiks mitte olla.

“Kaksismaa” proov / Foto: Gabriela Liivamägi

Hing on merest, tagurpidi kalast ja öisest tähepeegeldusest inimeste unistustel. Juuksed on soolatuulest läbi puhutud ja suvevihmast kokku punutud. Patside alt leiab lepatriinusid. Küünemust on kõik emakese maa oma.

Laup on kõrge ja lai. Mongoolia stepid ja soomeugri Uurali kodu vaatavad sealt välja ja karjuvad: KUKU! Vahel võtan sõnasabast kinni ja kukungi. Sellepärast olengi kohmakas.

Isiklikud asjad jätan enda teada.

Kaija

Kahekõne iseendaga

Mina: Hei! Kirjutan sulle, et…
Mina ka: ?
Mina: Väisasin reedel ema ja õega hiljuti meedias palju tähelepanu saanud Tallinna Linnateatrit. Täpsem oleks öelda, et käisime vaatamas etendust nimega “Kriipsud uksepiidal”. Lavastus oli hea. Isegi väga, sest see pani mõtlema.
Mina ka: Olgu… tore ju! Teatrietendus peakski üldjuhul mõtlema panema. Kah mul mõni üllatus!
Mina: Oota nüüd! Seekord oli asi natuke teisiti. Äratundmisrõõmu oli niivõrd palju, et mul hakkas vahepeal isegi kõhe. Vahepeal tekkis tunne, et ega Diana Leesalu ja Kaarel B. Väljamäe seda minu elust maha pole kirjutanud. Lavastuses olevad nimed ja inimesed olid kahtlaselt sarnased reaalsetele inimestele minu lapsepõlvest.
Mina ka: Ma arvan, et tegu on lihtsalt kokkusattumusega. Vaevalt sa noorena Eesti “Truman Show” peakangelane olid.
Mina: Tjah. Vaevalt tõesti. Aga järelikult oligi elu paneelmajade vahel selline.
Mina ka: Milline ta siis oli?
Mina: Ohtlik. Ikka pagana ohtlik, kui järgi mõelda. Eriti teismeeas. Sa võisid peksa saada puhtalt selle pärast, et sa kõndisid vales kohas, või seetõttu, et sul polnud suitsu. Poh**i, et sul veel häälemurretki polnud tulnud ja et tubakatooted ei olnud ka just päris sinu teetass. Aga ajad olid sellised. Vabariik oli ju lapsekingades ning suure vabanemise käigus kipus lastekasvatamine paljudel ära ununema. See tõi kaasa selle, et lapsed kasvasid tänavatel. Sealne elu oli aga karm ja halastamatu. Kui sa olid rumal, siis võis elu olla paras nuhtlus ja peavalu. Kui sa olid tark, siis pidasid vastu. Tänavatel lugesid ja maksid tutvused. Mäletan isegi, kuidas nii mõnigi kolakas jäi saamata, kuna juhtumisi mõni vähe tähtsam tegelane sinuga samas majas elas või samas koolis käis. Meil ei olnud kaubanduskeskusi ega internetti. Olid tänavad ja sealsed seadused.
Mina ka: Oota, aga miks sa seda räägid?
Mina: Ma ei teagi. Midagi on nagu hingel… Seal lavastuses sai üks vendadest lõpuks surma, kui ta hirmu trotsides garaažikatuselt katlamaja katusele hüpata üritas. Selleks, et näidata, kui lahe ta on. Ma mäletan, kuidas ka minu lapsepõlvekaaslane, kel oli samuti vend (mitte küll kaksikvend), sai surma, kui ta üritas vahetult enne rongi üle raudtee lipsata. Põhjuseks sama nagu tema saatusekaaslasel Linnateatri lavastusest.
Eniveis. Mis ma vist tahan öelda, on see, et just vanemad teevad oma võsukes(t)e eest otsuse nende tulevase keskkonna ja ümbritseva elu suhtes. Seetõttu tahaks ma inimestele südamele panna, et kui te valite oma lapsele/lastele “keskmisest ohtlikuma” keskkonna kasvamiseks, siis võtkem ka suurem vastutus võsukesi rohkem suunata, kuulata ja juhendada. See paipoisi ühiskond, mis meil siin hetkel valitseb, on küll tore, kuid mõnda kohta ei ole see veel jõudnud. Tänavatele.
Mina ka: Olgu.
Mina: P.S: Ühtlasi tervitan kalleid kolleege ja sõpru Mustast Kastist. Loodan, et Jõuliste tuur sujus mõnusalt, ladusalt ja inspireerivalt. Loodan, et Liina tervisega on kõik korras. Loodan, et Ets tuleb homme proovi. Loodan, et Kristjan sõidab varsti jälle minust rattaga mööda. Loodan, et Raunol, Lennartil ja Jaanikal on koolis hästi. Loodan, et Kaarel saab nüüd lõpuks puhata ja loodan, et Laura on endiselt sama särtsakas. Kui enne ei näe, siis juba õige pea Viljandi Kultuuriakadeemia vilistlaspäeval!

Head emadepäeva!
Kallistatagu ja paitatagu üksteist!
Kristo

Hüvastijätt mais

Olen viimased viis kuud valmistunud lõpuks. Mitte maailma ega iseenda, vaid minu ja teatri vahelise suhte lõpuks. Õigem muidugi oleks öelda, et minu ja Musta Kasti vahelise suhte. Lihtsalt sain ühel hetkel aru, et nõnda see enam jätkuma ei peaks.

Alguse sai see kõik ühest ootamatust õnnesähvatusest, mille tulemusel võitsin möödunud septembris tasuta lennupileteid. Tol hetkel veel ei osanud ma muidugi aimatagi, et see õnn nõnda saatuslikuks võiks kujuneda.

Pimeduse ja suhtelise külma saabudes jõudsin oma mõtetes ja tunnetes mingisse madalseisu, milles ei osanudki enam muud teha, kui endalt küsida: miks ma peaksin Mustas Kastis tegutsemist jätkama, kui see mulle nõnda palju muret ja ebameeldivust valmistab?

Tõesti – olles osa ühe väiketeatri eestvedavast tuumikust, tegelen ma aasta jooksul nii paljude asjadega, millel pole mingit pistmist minu tegeliku kutsumuse, näitlemisega. Kohati isegi tundub, et keskmises nädalas kulub mul proovide ja etenduste peale neli kuni kuus päeva, aga kõikvõimalike admintööde peale vähemalt kaheksa. Ahjaa! Kaheksat päeva meil nädalas ju pole. Küllap siis sellepärast ongi alatine tunne, et niipea, kui ühe asjaga (üsna vaevaliselt ja kahjuks sageli vastumeelselt) valmis saad, on selle asemele vähemalt kaks uut jaburat kohustust tekkinud. Näib, nagu ei saaks töö kunagi otsa ja eales ei jõua hetkeni, kus kõik oleks tehtud ja seejuures hästi tehtud. Peaaegu kõik asjad on tehtud kuidagi kiirustades ja alati allpool seda pühendumisastet, mida need vääriksid.

Ja siis sellise tunde pealt lähen ma Vanemuisesse mängima Brunot või kaen mõnd teatritükki mõnes teises teatris ja korraga mõtlen, et kas ei ole mitte ka need lavastused toredad? Kas pole ka mitte need teemad ja lood huvitavad, need trupid täis andekaid ja meeldivaid inimesi, need teatrid täis võimalusi? Miks ei peaks ma tahtma mängida kuskil mujal kui Mustas Kastis? Liiati, kui tean, et võimalus mul selleks on olemas.

Kunagine Kalju ütlus, et keegi teid ei oota, pole praeguses hetkes enam kuigi pädev.

Aga miks me selle Musta Kasti siis lõime? Seda on meilt palju küsitud ja mulle tundub, et pooled vastused tüürivad sinna suunda, et vähemalt osaline põhjus oli ka endale teatritöö võimaluse tagamine. Et me saaksime teatrit teha ja just sellist teatrit, mis meile endile kõige rohkem meeldiks. Me oleme eeskujulikud kodanikuühiskonna esindajad, kes on asja enda kätesse haaranud!

Aga kas Must Kast on ikka selline teater, milles ma ise kõikidest Eesti teatritest kõige rohkem mängida tahaks? Kas me oleme suutnud oma unistusi reaalsuseks muuta või oleme üks järjekordne teater, mis ei erine ei eelkäijatest ega järeltulijatest?

Mul on tunne, et ma ei saa nendele küsimustele vastata, olles ise Musta Kasti liige. Veel enam, kui olen Musta Kasti juhatuse liige ja Rahaboss ning muidu aktiivne „õiguse“ nõudja. Minu vaade asjadele on lihtsalt liiga kitsas. On vaja näha laiemat pilti! Tõmbuda eemale ning asetada end kõrvalseisja rolli. Sõita 13 nädalaks Eestist ära, elada hoopis teises rütmis, oma mugavustsoonist väljas, ja tunnetada, mida ma tegelikult elus oluliseks pean. Seejärel loodetavasti targemana tagasi tulla ning värske pilguga oma toimetamistele siin „konnatiigis“ otsa vaadata, et saaksin kõik valikud justkui uuesti teha. Et ma saaksin päriselt endalt küsida, millises teatris (või kas üldse teatris???) ja kuidas tahaksin ma edasi minna.

Korraks tundus see isegi võimalik. Mul oli plaan, et lõpetan kõik oma pooleliolevad tegevused Mustas Kastis ja ühtegi uut kohustust sügisesse ei võta. Teeks kõigile ja ennekõike iseendale selgeks, et ilma minuta ei jää midagi seisma. Ning siis lahkuks rahuliku südamega, et siis võib-olla kunagi tagasi tulla.

Olen viimased viis kuud valmistunud selleks lõpuks. Minu ja Musta Kasti vahelise suhte lõpuks. Aga nädal enne äralendu taipan, et olen end lubanud juba kahte Musta Kasti uuslavastusse järgmisel hooajal. Olen ma tõesti nii selgrootu? Kas ma ei oska „EI!“ öelda?

Mis teha – teisiti ma lihtsalt ei võinud, sest pärast pimedust ja suhtelist külma tulid „Peks mõisatallis“ ja „Jõu“ tuur – kaks minu absoluutset lemmiklavastust, milles mul on kunagi au olnud kaasa teha. Soovunelm millegi säärase või parema loomisest osa saada ületab kõik kardetavad kaasnevad ebameeldivused.

Kuid äralend on reaalsus ja kes teab, mis suvised kogemused minuga teevad. Kalju ütles (lisaks paljudele teistele tarkadele mõtetele) veel: „Mis silmist, see südamest!“ Tol korral oli tal põhimõtteliselt õigus. Näis, mis minu südames saab selle kohaga, mil nimeks Must Kast.

P.S. Soovin jõudu ja rõõmsat pealehakkamist uuele Rahabossile Georgile!

P.P.S. Ärge siis unustage, et maailma esimene Sipelgaefekti päev toimub 15. juulil!

Kaarel

Kohv kevadele

Mõnikord pole lihtsalt midagi öelda, ja tujugi on jahtunud. Nii ka tänasel päikeselisel ja võrratul kevadisel päeval, mul pole midagi lisada. „Pole teile midagi öelda, kallid kaasteelised, mida oma mõttemuskliga mäluda võiksite.“ Nii koogutasin ma enda ette, kuivetund kolpa randmelt randmele veeretades ning vajusin kokku kui kott pehkinud kartulitega kapsasupi vineses tagaruumis.

Äkki meenus mulle artikkel internetist, üks sadadest tuhandetest, mida ma vaid väga pealiskaudselt ja minimaalse süvenemisega uurinud olen. Minu mälestustes nägi see välja umbes nii: „Võrratu kohv parandab lühiajalist mälu ja kiirendab protsesse võrratus Eesajukoores ehk prefrontaalses korteksis, mille funktsioonideks on muuhulgas võrratu tunnetus. Tunnetus – hea ja halva tundmine, otsustusvõime, valikute tegemine, vastuoluliste mõtete eristamine, töötamine tuleviku eesmärgi nimel…“

Sellest mulle juba piisaski. Juba oli filter masinasse ja pulber filtrisse löödud! Juba vesi… Juba ma vaatasin, kuidas kohvimasin koriseb kui oleks tapalaval, aga see hääl oli siiski palju meeldivam kui oma soolikaid hoidva sõduri viimane sõna! Vahi! Tilgub kannu kui meistriteos, kui teadvuste kontsentraat!

Ja nii ma jõin kohvi, sest see on ikkagi moraalne, legaalne ja igati kombekas erguti.

20 minutit hiljem aga põrkusin saatuselöögist…

Mitte mingit muutust, ei mingit kõrgendatud ega kiirendatud mõttetegevust. Kurat küll, mis jama see on?!

2 tundi hiljem

Sattusin paanikasse. Polnud kirjutanud isegi kahte lauset. Suurendasin annust ühelt tassilt kolmele kruusile. Süda valutab sees, aga mingi hea mõte nagu hakkaks loitma… mingi insait, ma tunnen, on tulekul!

5 tundi hiljem kirjutasin ühe erakordselt kohvise kuplee, mis räägib juba enda eest:

Ma jõin kohvi kodus, ma jõin kohvi tänaval.
Ma jõin kohvi Werneris, ma jõin kohvi Reval Cafes.
Jõin kohvi Tartus, ma jõin kohvi Jõhvis.
Kui küsiti, mida võtan, siis vastasin: kohvi.
Ma ei eelista espressot, ei kaani capuccinot,
anu americanot ega litsi löö lattega.
Kui küsite, mida võtan, siis vastan lihtsalt: kohvi.

PS: mõttetegevuses pole veel muutust, aga mul on usku. Usku millessegi kaunisse ja välisesse. Kohv toob teadvuse välja uneulmast, ma olen kindel selles! Ma tean. Ma usun!

5 päeva hiljem

Kohvi tuli suust, kohvi tuli ninast ja isegi silmist pritsis kohvi. Väsimatu, kuid mitte surematu süda pumpas kohvi veenidesse, kapillaaridesse. Jalgadesse (mis tatsusid), näppudesse (mis nipsasid) ja mõtetesse (mis pendeldasid). Iga päev algas kohviga. Ja lõppes kohviga…

No näete isegi, aitab nüüd, eks. Esiteks – kui pole midagi öelda, siis ole vait. See, tuleb välja, on veel kõige suurem statement. Mine ja arene kuskil, parafraseerides kallist õpetajat K. Komissarovit. Teiseks – kohvile ega mingile teisele välisele mõjutajale, üldjoontes, ei saa ka lootma jääda (kui see just ei peida endas aastatuhandete pikkust tarkust).

Ma ütlen teile, mida oleksin pidanud juba loo alguses ütlema: kaduge toast välja! Kui veel terve mõistuse juures olete, vaatate, et lugemise katkestate ja lippate välja kontrollima, kas kevad on selle nädalaga jäädavalt siia otsustanud jääda või ega ta juhuslikult pole ikkagi ümber pööranud ja seda-maid tagasi minema hakanud, kust ta iganes ka tuli, ja nagu ta ka see aasta paar korda tegi (et tuli, siis nagu keeras jälle tagasi, siis venis ikka kuidagi kohale), maabunud sellel sombusel mullal, otsustades, et ei-ei, parem on siin jumalast maha-jäetud laanetaguses küll mitte pikniku pidama hakata, see veel puudus!

Ausalt öeldes – ja pole mul endiselt teile midagi öelda – oleks ikkagi parem, kui te välja läheksite! Ruttaksite kohe kesk tärkavaid pungasid, tähistaksite kevadet ja tolmleksite Toomemäel-Toompeal, misiganes teie maitseelistuseks on… Kui ikka muudmoodi ei saa, siis võtaksite ehk lugemise värskesse õhku kaasa ja samal ajal saaksite ninaga mõõta, kuidas tänavu kevade lõhn ka tundub? Kas heitgaasi on ka rohkem kui tunamullu? Kas siin peres wifi-lõhna ka tunda on? Või jääb peale tärkava kevade muskuslaviin?

JA SIIS avaksite oma silma-tšakra ja vaataksite! Kas Kaubamaja-Kvartali vaheline remmelgas ka see aasta kõrgemaks sirgund? Kas on ka uusi kasve? Määnsed kanged eesti pojad juba paljaste põlvedega lühkareis aprilli-maid tervitavad? Ja mitmekümnes Lõunakeskuse ehitusetapp parasjagu käimas?

JA SIIS kuulaksite, kuidas selle kevade lauluke ka kõlab? Kas kuldnokka kuulukse? Kas pääsuke praaseldeb? Kas mootorsaag moristeb? Kas lasteaia rügemendid kilkavad, kas roller rägiseb?

Minagi peksin end välja. Kohvi ei joonud, kevad lonkis vastu, tahtis minema joosta, panin tõhu aiste vahele ja kappasime läbi Rüütli tänava, nii et tellised korjasid end kokku ja tegid mullale ruumi. Kus alles ulus võrukael ja vingus, vingus nagu veebruari-tuul, anus-palus; lase lahti. Ma ütsi, räägi, räägi raisk, mis plaanid sul on?! Alguses ajas sõrad niiviisi vastu, et… lõpuks hakkas moka otsast poetama, tuiskasime Emajõe äärde, sääl läksid kõrisõlmed lahti, hakkas laulma! Laulis ja nuttis oma südame tühjaks. Nüüd tean, kuhu ta, joobnu, tahtis. Ära tahtis, rsk! Aga igatahes, siin on teile sõna-sõnaline kevade ülestunnistus:

„Ärge nüüd solvuge, aga ma siin olen mõelnud seda asja ja…
olen kaalunud seda varianti ikka siit nurgast ja säält ja…
et võib-olla üks aasta siin Eestis vahele jätta.
Võtta akadeemiline… käia end täiendamas…
natuke lisakursusi, näha maailma,
õppida mõni uus keel, võib-olla käia lõunapoolusel – teate isegi.
See Erasmuse värk ja vahemere köök on kah ikka alati mind kutsunud.
Ei, ega ma halva pärast.
Jah, ma saan aru, et Eestisse on kevadet väga vaja, aga vaadake,
äkki saate suvele augu pähe rääkida ja…
ta tuleks 2018 näiteks kuu või kaks varem! Jah!
Küllap te midagi välja nuputate,
äkki saate ta isegi pikemaks ära rääkida,
heh – mõelge – pärast jääbki soojaks!
Ei pea enam küttearvetega aastaaega mõõtma…
Kuulge, aga vaatame-räägime seda asja – okei?
Äkki pole mind üldse ja edaspidi vaja… heh… lol!
üks aasta-aeg variatsioonidega – noh, käib ju küll ju,
vaata, seal Inglismaal onju nüüd nii!
Ok kuule, hellame! Tšao!“

Enne kui ta, kelmi, minema lasin, sain lubaduse, et ta sel hooajal kuhugi ei lahku. Minust jäi ta Kaarsilla Hesburgerisse.

Karl Edgar Tammi

Kuidas ma ükskord täiskasvanuks hakkasin…

Eellugu:
Olin kolmteist või neliteist. Mul oli oma ümberehitatud toauberik Tallinna kodu teisel korrusel. Isa tuli oma toast ja hakkas trepist, mis mu toa kõrvalt algas, alla minema, kuid siis otsustas hoopis mu toa uksel peatuda ja küsis:
„Kas sina oled Poognas jansa nime all?“
„…Ei?“
„No selge.“ Ja isa naases trepist alla minemise juurde.

Muidugi ei saanud ma rahu, läksin elutoa arvuti juurde ja hakkasin kohe otsima, mis asi see Poogen on. Leidsin lehe, leidsin ka selle segadusttekitanud jansa ning siis tegin ka endale kasutaja. Nagu ma tol ajal ja mõnikord praegugi seletan: Poogen oli ja on nagu rate.ee, aga loomingu tarbeks: piltide ja nägude asemel sai hinnata ja kommenteerida teiste luuletusi ja jutustusi ning ka enda omad üles riputada.

Muidugi oli mul sahtlisse korjatud luuletusi. Luuletama hakkasin juba kuue-seitsme aastaselt, tegime naabritüdrukutega bändi „Unistajad“ (sest see oli meie lemmikseebikas) ning kirjutasin nõretavalt tundelisi laulusõnu. (Mitte ainult: üks laul oli värvidest ka.)
Igatahes hakkasin Poogna lehel kõvasti lugema ja hindama ja kommenteerima ning konstrueerisin enda arvates aina huvitavamaid ja keerulisemaid luuletusi, lootes paremaid hindeid saada; teiste samasuguste fanaatikutega sai foorumis absoluutselt kõigest rääkida. Tuli välja, et mu isa oli seal päris kõva tegija ning et internetisõbrad pole üldse imelikud.

Ükskord hakkas foorumis silma üleskutse nimed nägudega kokku viia ehk Tartus üks kokkutulek korraldada. Nojah, mul oli kaheksas klass lõpetamisel, aga nädalavahetus tundus sobivat ja nii läksingi ma isa manguma, et lähme Tartusse! Poogna kokkutulek!

Isa mängis mingit arvutimängu ja põikles kõrvale, et tema ei viitsi sõita ning lõpuks ütles nagupoolmuidu:
„Aga mine siis, kui sa minna tahad. Kes sind keelab?“

Hoppaparei! Milline ootamatu avastus. Tõepoolest: miks ma ei võiks ise minna? Tegelikult poleks ma arvatavasti sellele mõttele ise tulnudki. See oli midagi suurt. Teise linna?! Täitsa üksinda?! Ostsin varakult bussipileti ära ning õigel päeval pakkisin kaasa uue kirjutusploki ja kirjutusvahendid, isegi värvipliiatsid. Äkki on vaja kokku saades kirjutama hakata?! Kujutasin ette kaminaäärset kirjandushuviliste õhtut õdusas Tartus…

Esimest korda Tartus:
Bussi pealt maha tulles oli vaja esimese asjana välja osta endale tagasisõidupilet. Kes teab, äkki müüakse välja ja siis ma pean ööseks Tartusse jääma… Kell võis olla umbes neli päeval. Astuda täitsa ise võõrale linnale vastu… hirmus ja põnev. Teadsin, et pean jõudma Illegaardi, see koht oli kokkutulekuks välja pakutud. Teadsin ka selle aadressi. Kõndisin esimese bussipeatuseni, et seal kaarti uurida. Einoh, keeruline. Lõpuks võtsin julguse kokku ning peatasin esimese vastutulija. „Tere! Vabandage, et ma tülitan, aga kas te oskate öelda, kus asub Ülikooli tänav?”

Seiklesin mööda hiliskevadist Tartut õigesse kohta, kogusin enne sisenemist julgust, veitsa passisin niisama, sest ma olin ikkagi ajavaruga jõudnud, kuid lõpuks panin käe lingile… ja avastasin, et Illegaardi uks on kinni. Mind valdas õud. Ma pole ju aadressiga eksinud. See pole ju mingi loll nali… Mida ma nüüd teen? Ma ei tea Tartus mitte kedagi! Aga äkki tuleb veel keegi ust katsuma?

Tatsasin seal kangialuses suletud ukse ja tänava vahet. Kaua ei pidanud ma ootama: üks noormees astus kangialusesse, katsus ust ning pöördus tagasi tänava poole. Nüüd või mitte kunagi!

„Vabandust! Kas teie olete ka Poognast?“

Tuli välja, et oli, tollase kasutajanimega Paul Karu sai tuttavaks NumberNulliga. Paul tõmbas kohe kõned peale, tuli välja, et kokkutuleku peakorraldajale oli ka üllatusena tulnud, et Illegaard kinni oli; seltskond oli liikunud Supilinna päevadele. Pärast minupoolset kohmetut teietamisetiraadi (ma ei osanud üldse võõraste inimestega suhelda, seega teietamine tundus igaks juhuks mõistlik) otsustas Paul Karu, et võib näidata NumberNullile Supilinna päevi. Tutvusime ka päriselt, läksime sina peale üle ja küsimuse peale, mida ma teen, vastasin, et õpin ja et järgmine aasta lõpetan (kuigi meelega jäi ütlemata sõna põhikool).

Hämmastaval kombel leidsin ennast vabalt suhtlemas täiesti võhivõõra inimesega, täiskasvanuga (no ta oli 19 siis, mis tundus ikka päris täiskasvanud hetkel, kui ise 14 olin), ja et iga kord mõnele küsimusele vastates oli tunne, nagu nüüd jääks trepil samm vahele. Mingi jõnks käib läbi, sest sa ei tea, mida on õige öelda, mida mitte, ma pole ju selleks õppinud, appi, kas kedagi teist päriselt huvitab, mida ma MÕTLEN? Ja kui põnev on uurida maailma, piiludes kellegi teise pähe…

Supilinna päevad. Oli mingi bänd, oli palju inimesi murul tekikeste peal, leidsime ka korraldajaneiu (ootamatu goot) ning kuskil müüdi vanu raamatuid, mida lapates tulid kasuks kunstiajaloo tunnid. Oli suur lõke. Jalutamisvõimalus Emajõe ääres. Hästi palju minu jaoks tundmatut maastikku. Lõbusad, pisut joogised inimesed. Hämarduv õhtu ja ringijooksvad lapsed. Polnud küll kirjandushuviliste kaminaõhtu, aga midagi palju toredamat.
Joonistasime osa sellest mulle kaustikusse.

Lõpuks saatis Paul Karu mind kella üheksase bussi peale. Surusin kätt (sest ei teadnud, mida muud teha) ja tänasin õhtu eest. See kõik tundus täiesti uskumatu.

Järeldus:
Mis on kõige olulisem selle ammuse meenutuse juures? Mäletan, kuidas ma seda lugu paar päeva hiljem koolis paarile sõbrannale rääkisin. NII palju oli jagada! Üks sõbrannadest küsis: „Nojah, maagiline õhtu. Aga kas te suudlesite ka?“ See küsimus tuli väga ootamatult. Ei. Ei suudelnud. Minu jaoks polnud asi üldse selles. Mulle tundus siis, et olin elanud ühe õhtu täiskasvanuna. Ja mitte sellepärast, et oleksin täiskasvanute asju teinud (ehk neid, mis alakatele keelatud on; mulle pakuti küll, aga ma ei pidanud tarvilikuks). Täiskasvanud selles mõttes, et ma sain aru, et ükski vana reegel ei kehti. Mul pole harjumuspäraseid vastuseid, kui ma suhtlen täiesti võõrastega. Ma saan valida, mida ma inimestele ütlen, millisest vestlusteemast kinni hakkan, ma saan aru, kes ma olen.

Mõneti olen seda esimest Tartus käimist pidanud oma teadliku elu alguseks. Või täiskasvaud elu alguseks. Pärast seda sain vaikselt aru, et ma olen ise. Et pole õigeid-valesid vastuseid, vaid on minu enda vastused. Ja et harjumuspäratu on vapustav. Et mulle meeldib ennast uutesse olukordadesse heita, et sealt midagi enda kohta teada saada.

Miks ma tahtsin seda lugu praegu jagada?
Meil on parasjagu käimas üle-eestiline tuur muusikalise noortelavastusega „Jõud“. Muidugi on ka pärast etendusi vestlusringid. Nii lavastuse materjal kui ka vestlusringid panid mind mõtlema selle üle, kui tänulik ma olen enda kogemusele. Et mul õnnestus teha hüpe üle oma harjumuste varju just nõnda. Et mul õnnestus enda iseolemisega tutvust teha nõnda toredas keskkonnas. Et keegi ei sundinud mind alkoholi tarbima, et ma ei tundnud vajadust „lahe“ olla täiskasvanute tegevuste kaudu, vaid et ma sain turvaliselt uudistada.

Nüüd seda kõike kirjutades tunnen isegi puudust sellest üliviisakast ja asjalikust, pisut ehmunud eneseversioonist — elu on toonud nii bluffi kui ka enesekindlust. Aga näiteks mu elu moto, „kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab“, pärineb esimestest Tartus käimistest ja Tartu on siiani minu jaoks lemmiklinn. Vaba ja võimalusi täis.

Minu tutvusringkonnas pole palju teismelisi. Tegelikult vist mitte ühtegi. Aga ehk kunagi on mul teismelised lapsed või mu sõpradel on teismelised lapsed. Ma mõtlen, et äkki siin ongi mingi konks: kui suhelda õigel hetkel noorte hingedega sama austusväärselt kui täiskasvanutega, äkki pole neil siis vaja muul viisil teiste jaoks täiskasvanuid mängida?

Nostalgialaineline Jaanika