Maailm peopesal

Tere, lugeja!

Kirjutan sulle sellest, kuidas maailm on väike (aga piisavalt suur samal ajal) ja miks mulle meeldib selles ringi käia ning seda tervikuna näha ja tunda.

Ma ei taha rääkida reisimisest, vaid just reisikogemustest, nimetades teel olemist sedapidi. Kogemused, kus ühte kindlasse kohta ja aega on kokku tulnud maailm (olgu väiksem või suurem), erinevad inimesed erinevatest kultuuriruumidest ja rahvustest, kes oma kohalolekuga loovad selle suure pildi. Mul on õnn olnud kogeda seda kirevat grupitunnet vähemalt kuuel korral eri riikides ja see on see, mis paneb mind edasi tegutsema, innustuma, mõtlema ja tundma enda (mugavus)tsoonist väljaspool, väljaspool piire.

Assitej Rootsi oli lahke ja kutsus mind Bibu-nimelisele teatrifestivalile esindama Assitej Eestit, sh Musta Kasti, et tutvuda lähemalt Rootsi laste- ja noorteteatriga ning luua kontakte ülemaailmselt. 16.-19. mai 2018, Helsingborgis.

Niisama reisimine on tore puhkamine ja nautlemine, aga see tüütab ruttu ära, igav hakkab, kuna sisulist tegevust on vähe (kui ei ole just endale seatud väga konkreetseid eesmärke). Ma olen puhtalt turistina reisinud u viiel korral, arvestades sisse kooliaja ekskursioonid naaberriikidesse; lisaks on külaskäigud sugulastele/sõpradele, mida ma ei oska hästi asetada ei ühte ega teise potti, ning hääletamine riikide vahel, mis on veel täiesti omaette kategooria või tegevus. Erinevate haridus- ja kultuuriprogrammide, vabatahtliku või muu töö, festivalide ja kokkusaamiste raames olen maailma kogenud u 12 korral. Põhjus, miks see mind ära ei tüüta, on lihtne – see peitub selles maailmas, mis ümberringi tekib koos inimestega kõikjalt mujalt ja koos kohalikega, kohalike kommete ja toitudega, mõtete ja tunnetega, ürituste ja juttudega. Siin ja praegu, just selliste peegeldustega, mis maailmal sel hetkel öelda on. Laseb tunda eripalgelisi emotsioone, luua teadmisi ja suhteid, palju kaasa võtta ning endast anda. Ja inimesed saavad olla nemad ise, lihtsalt inimesed, mitte see veider liik või seisund – turist – mingi kindel olek, kuidas sind võetakse ja nähakse. Sellel üksikisikute tasandil on ainult avatus, ausus, usaldus, uudishimu (AAUU(:), mis meid juhivad – vabadus. On koostöö, mitte võitlus. On soov tundma õppida, mitte maha teha ja kritiseerida. On puhtad tunded ja võimaluste kirevus. On grupivaim. Ja muidugi usk headusesse ja lootus.

Need on mõtted, mis mind kannavad seoses teelolemisega ja n-ö ärakäimisega. Ja tänu sellele hindan ma üha kõrgemalt hetki oma kodumaal oma inimestega. Eesti on vinge ja teadlikult või mitte teen ma kogu aeg sellele mõnuga reklaami. 😀

Täiesti eraldi teema on reisikogemus looduses, tema võlusid ja valusid tundma õppides. Sellest aga mõni teine kord.

Praktilisest küljest, enne kui oma monoloogi lõpetan. Pidev teelolemine ei soosi mõistagi ühes kohas olemist ja enda jäägitut pühendumist ühele organisatsioonile. Siin ja seal on juba kõlanud, et annan Musta Kasti tegevjuhi ülesanded üle võimekale tegijale, oma kursavennale Henri Roosipõllule, jätkates ise mõne kindla lavastusega (hetkel noortelavastused) ning rahvusvaheliste projektide ja võimaluste leidmisega. Usun siiralt, et sellest saab Kast ainult võita. 🙂

Täna siin, homme seal!

Heaga
Reeli

Postkaart Itaaliast

Tere!

Kirjutan Sulle siit Lõuna-Itaaliast väikelinna Cisternino lähedalt. Elan siin ühes võrratus trullos. Ah et sa ei tea, mis on trullo? Arusaadav. Mina ka ei teadnud varem. Trullo on traditsiooniline valge Puglia kivimaja, mille ehitamisel pole kasutatud mörti (ohjah, siin ma olen üritamas tõlkida ingliskeelset wikipediat… igatahes kivide vahele pole pandud mingit möksi, et need koos seisaks) ja sellel on koonuseline katus. Pilt ütleb Sulle kindlasti enam kui minu ponnistused õige definitsiooni leidmiseks.

Jah, just see sellel esimesel pildil on olnud minu elupaik viimased 9 päeva.

Elu on siin lihtne ja võrratu. Inimesed avatud, elavad ja sõbralikud. Mitte et eestlased seda ei oleks, aga päikesepaistelise ilmaga on ikka inimestel parem meel ning kui seda päikesepaistet jagub kohe kuhjaga, siis ongi kuidagi kergem tunne hinges. Puu- ja juurviljad on värsked, maitsvad ja kohalikud. Kohe-kohe saabub ka Eestis värske kraami kõrghooaeg. Õnneks tulen ma selleks ajaks koju tagasi. Aga miks ma üldse siia Itaaliasse tulin, kui kauaks ja kuidas?

Mitmed pisikesed hetked, tunded ja mõtted said omavahel kokku:

1) eelmisel suvel rääkis mulle üks tore inimene sellisest portaalist nagu workaway.info (kokkuvõtvalt: lähed kellegi juurde ja aitad teda mingite töödega ning vastutasuks saad seal elada ning süüa);
2) ma nägin aasta alguses sellist filmi nagu “Call me by your name”, mille tegevus toimub südasuvises Põhja-Itaalias – ja see meeldis mulle väga;
3) ma avastasin, et terve mu maikuu on vaba (ega üritanud seda hiljem ka millegagi täita);
4) mul tuli meeletu igatsus päikese järgi.

Ma panin need mõtted kokku: tegin workaway’sse konto, otsisin erinevaid variante Lõuna-Itaalias (sest põhjas poleks maikuus veel sellist südasuve efekti välja andnud), hoidsin oma maikuu avatuna ning siin ma olen.

Elan siin Puglias ühe võrratu pere juures. Mul on pigem tunne, nagu ma oleksin neil hoopistükkis lihtsalt külas. Ma tunnen end väga oodatuna ning nende inimeste avatus ja andmisrõõm käivitavad minuski needsamad jooned. Kui muidu võiks arvata, et selline (workaway) süsteem toimib rohkem “päts pätsi vastu” (teed nii mitu tundi seda tööd ja saad nii mitu pätsi saia vastu), siis praegune situatsioon õpetab hoopis andmisest rõõmu tundma. Tee, palju sa teed, aga tunne sellest rõõmu. Vana hea – anna ja sa saad palju enam vastu kui võttes.

Siin peres on ka üks võrratu koer Filomena. Me saame esimesest päevast saati väga hästi läbi.

Üks asi, mis mind päris närvi ajas umbes neljandal päeval, oli poes käimine. Kahes 10km raadiuses asuvas poes käimine võib aega võtta kolm tundi. Oeh! Eestlaslik ajaplaneerimine minus on puhta pea peale keeratud. Inimesed kuidagi kulgevad siin ja kõigil on alati aega üheks korralikuks vestluseks. Olgu see siis tuttava või võhivõõraga. Minu kuklas käib ainult mõte, kui palju ma selle ajaga aias ära jõuaksin teha: oliivipuid pritsida, heina riisuda, hoovi kividest puhastada jne. Aga ei, meie kulgeme läbi päeva…

Mul on tunne, et siin ei võeta tööd rügamisena. Et nii mitu tundi rügan ja siis nii mitu tundi puhkan sellest. Kõik on poolspontaanne protsess. Aga tehtud saab sellegipoolest väga palju. Sama palju kui rügades. Lihtsalt hiljem pole vaja rügamise haavu parandada.

Ma ei taha praegu öelda, et üks variant on õige ja teine väär. Iga asja jaoks oma aeg. Aga isiklikult tunnen küll, et olen harjunud oma elu liigsel määral kontrollima (kas siis läbi väga konkreetsete päevaplaanide või muu läbi) ning teen tööd selle rügamise elemendiga, mille tõttu hiljem on vaja haavu lakkuda.

Oh, mida siis veel? Kui Sulle selline maailma avastamine huvi pakub, siis soovitan soojalt workaway.info lehega tutvuda. Kui lihtsalt reisida tahad, palun tule Pugliasse. Ning lõpetuseks kuula pala, mis inspireeris selle kirja pealkirja.

Neljapäeval liigun edasi Sitsiiliasse ökoveini karjamaadele.

Nägudeni!

Laura

Otse Ameerikast!

Esiteks, mul on nii kahju, et ma midagi Musta Kasti talgutest kirjutada ei oska, sest mina… olen Liina ja olen endiselt Ameerikas. Kuigi ka siin, kus ma elan, toimusid eelmisel nädalavahetusel talgud. Õnneks oli ka ilm viimaks enam-vähem ilus ja kuigi inimesi polnud just liiga palju, oli neid ometi mõni ja see on juba hea. Prügi tekib siin umbes kümme korda rohkem ja sorteeritakse küll pakendeid, aga biojäätmeid ja olmet mitte. Iga toode pakendatakse poes kahte väiksesse kilekotti ja igasse topeltkotti pakitakse 1-3 toodet. Tavaline poeskäik koosneb vähemalt (!!!) kümnest topeltkotist. Te võite ainult ette kujutada, millise ülbe eurooplase mulje ma endast siin läbi aegade jätnud olen. Esiteks, mu reageerimiskiirus pole siiski piisav, sest neil on enamasti pakkimiseks eraldi inimene või teevad nad seda ülihelikiirusel pahaaimamatult leti all samal ajal, kui sina pangakaardile tähelepanu pöörad. Mõnikord saan veel sabast kinni ja suudan hõigata “nõu tabelbääg PLIIIIIISS!”, aga enamasti on neil kõik juba valmis ja siis ma lihtsalt kougin ühe koti vähemaks või pakendan umbes kolme topeltkoti tooted ühte kotti. Ja ilmselt te kujutate ette, et sellega võidab maailm viis kasutamata kilekotti, aga ei – on palju ka selliseid kordi, kus nad need 5 kasutamata kotti lihtsalt prügikasti viskavad.

Ja mul on nii kahju seda öelda, sest ma tunnen, et eestlased on niii tublid, teised skandinaavlased on samuti väga teadlikud ja leidlikud ja taaskasutavad või -leiutavad vanast uut, aga – ameeriklased on nii hirmus ignorantsed või naiivseid või misiganes see õige sõna on, et neid ei huvita muu, kui et oleks mugav ja HEA TEENINDUS ning et mis silmist, see meelest. Ja see on tõesti väga kahetsusväärne ja ma ei tea, kuidas neid selles osas harida, aga me peame seda tegema, sest Ameerika on nii suur ja iga päev tekib nii nii palju plastikprügi (näiteks vajaksid nad eraldi KÕIKJALE kohvitopsidele mõeldud prügikonteinereid ja kavalat lahendust, kuidas neid ümber töödelda). Nad on siin väga leidlikud ja näiteks paljudes kohtades saab odavamat kohvi või ostu eest topeltpunkte, kui oma topsiga tulla, aga probleem seisneb selles, et see lahendus peab endiselt olema mugav ja kiire. Inimesed armastavad oma topsi mitte kaasa vedada, mitte otsida kohta, kus seda pesta jne. Neid ei huvita isegi see, et nad raha säästaksid.

Aga nüüd natuke positiivsemal noodil: ma sain endale eelmisel nädalal jalgratta! Ja just nüüd on ilmad ka siin nii ilusad ja väga mõnus on ringi kruiisida. Eks see natuke haakub ka teadliku keskkonna säästmisega, aga üldjuhul on lood siin ühistranspordiga õnneks väga head. Ja mul läheb hästi! Nii hästi kui teisel pool maailma teises ajatsoonis minna saab, kui Eesti sõpradega on isegi Skype kõned või FaceTime kõne raskendatud, sest ajavahe on 7 tundi ja päev kuidagi libiseb käest. Õnneks ma tulen juunis pooleteiseks kuuks tagasi ja ma juba nii ootan oma Musta Kasti sõbrakestega kohtumist, sest neid ega nende varjutaolistki inimest pole siinpool veel kohatud. Loodan, et teil on ka kevad kohal ja peatse kohtumiseni!

Lõpetamata lõigud ja luuletus

Tere, tänane blogi koosneb kahest osast: A ja B. A osa on pigem põnev, sest selles on luuletus näitlejalikkusest. B on karm ja pikk, rääkides prohvetlusest, mis seostub äsja esietendunud lavastusega „Prohvet“.

A

Teater nagu mitmed muudki alad evib justkui rohket potentsiaali kunstniku või artisti enda jaoks saada lähemale eksistentsi süvatõdedele (lisaks, et ta mingi piirini? pakub seda ka vaatajale). Teisalt muidugi, tõesti, kas see ongi elitaarne või rariteetne kvaliteet? Iga tõus viib tippu, aga igast küljest on nõlv erinev, ja tippegi võib olla kes teab kui palju. On igal rännakul siis oma jumal või sama jumal? Või on ikkagi üks tuhandenäoline jumal, mis viitaks universaalsele kõikjaleküündivale moraalile ja tõele etc, mis varieerub ja õitseb vastavalt oma keskkonnale, aga jääb alati ühilduma oma juurtega…

Milline on pikaajaliselt tunnetatav puhas eksistents… millise paratamatuseni viib teadvuse praktiline kogemus ja teadlik lõimitus?

Võtame näitleja…
Kas tee läbi kentsaka teadvuseseisundi-
transformatsiooni ja olemiseteisendi,
ükskõik kelleks kehastudes ümber
ja kohastudes,
kohaks kohtu, kasvõi Nürnberg
peripeetiate kardinaalsete
psühhofüüsiliste marginaalsuste –
kas ei ole mitte piisav see amps,
et teadvustada kogu jamps
valgustamaks inimeseks olemise süvasfääre
vaat’maks üle hinge serva
läinud-näinud vaimu äärde
tema ultrasagedustes kui ka megamastaapides?
Maitselageduses, KGBs, Gestaapodes…
kas ei ole näitlev isend
kes aina minetab ise-end ja imiteerib
ning teadvust treenib,

tribaalne jäädvustaja,

püüdes aastakümnete jooksul
kui ühiskond üha krooksub
kinni vähvaid seisundivorme
kui ka vildäkaid väljenditorme,
ümberkopeerides pildistades
hiidstruktuure hingest ja sildistades
hingeinseneri moel
re ja dekonstrueerides detaile koel
ja suhteid hiidsammaste toel
sünteesides seoseid
hingeteoseid tudeerides
välja juhatades raskeveosed
ja reoseidki ehk koristades.

korreleerides kujundeid kihke lahke
maiseidki mustreid ja labaseid tahke
mimeerides-mimeesis.
meeletu käitumiste galerii – mis see siis?
portreede paviljon,
teadvuse tungide – tüüpide toimetus
müütide tunnetus tõlgendus tootlus
alatise tõe töötlus,
valu väärindus, ilu idandus
keele keermed ja ridandus,
normi narmad, nii varmad
kilkav kombinatsioon,
kaleidoskooplik igavikufoon
mälestuste mägi
olukordade org
vaikiv vägi
naerutav norg
identiteedi viga,
ma olen nõus –
sind virgutagu iga
tundmatu tõus
mida lummavad langused
keskmed lõpud ja algused

B

Teater on nagu ruupor, kõlar, mis saadab integreeritud ja põimitud sõnumi paljudele. Millel on rõhk, sõltub. Milline on kombinatsioon teksti, keha-hääle, heli, kujunduse jms vahel, mõistagi varieerub.

Kaija M-i lavastus „Prohvet“ esietendus äsja (16.03). Uskudes massimeediasse, siis, jah, lavastus jätkusuutmatusest on vajalik ja kasulik. Ühtlasi juurdlesin küsimuse üle: kuidas kujutada ebameeldivaid teemasid ja probleeme kaasajal teatris? Kuidas olla hea prohvet?

Aga lisaks veel teatriüleselt: oluline on olla teadlik, et teada, kuhu poolele jääda, millegi poolt või vastu – jah, aga kuidas empatiseeruda nn vastaspoolega? Kui minu heakskiit vaibub, peaks empaatia üle võtma. Kuidas mitte kägistada ja küünistada vastasleeris viibivat inimest oma arvamusega? Millega täita konflikti-lõhed?

Ahv on hea sõdurpoiss. Ahv on hea sõda pidama. Inimene võib uuesti ja uuesti hakata valmistuma, esimest korda, teist korda, kolmat… Sõda on loomulik. Vabandust, loomalik. Meie ju oleme enamat kui loomad. Miks me siis koos elada ei või? Miks me üksteist mõista ei suuda ja me parema meelega „vastase“ tükkides rebime? Mitte ainult seda, vaid ka meil on raske ette kujutada vaesust ja süngust, milles miljonid miljardid kasvavad; verevalamisi, mis ei tõsta meid teps mitte kõrgemale pimedast keskajast ja me võime unustada end arvama, et kõik on tegelt timm ju…

Üks hea prohvet peab olema avatud, vastuvõtlik, et jumal saaks tema kaudu esitada oma sõna, või et transtsendentaalne tarkus saaks valguda prohvetisse ja maha jahutada selle sooja ahvi aju.

Prohvet peab kandma rasket koormat, ta peab olema opositsioon ja dissident, ta peab sattuma vaikimisi voolava status quo, mida ta kasvõi kallutada üritab, viha alla.

Prohvet on ehk ka teadlane ja statistik, kes analüüsib ja prognoosib, kes jälgib loogilist jada, paratamatuid numbreid, mis kirjeldavad olukorda ning selle tagajärgi.

Maailm vajab prohvetit: spiikrit. Tänagi on meil ju spiiker ehk esimees Riigikogus. Meie oleme väljapaistvalt ateistlik riik, aga näete isegi et see on läbikukkunud enesepettus kui isegi meie seadusandlik süsteem ja võim on seotud – küll sekulaarse – prohveti, spiikriga.

Spiiker viitab muidugi ka kõlarile. Kõlarist aga tuleb hääl. Vanasti polnud jah kõlareid, oli kõla ilma r-ita. Näiteks persoona, mis avab kohe rea uusi seoseid, ju tähendab maski ja häält, mis tuleb läbi selle. Üks huvitav seos on kindlasti paralleel eestkõneleja ja näitleja vahel. Jõuamegi ilusasti teatrini tagasi, mis sündis sellisel kujul mitu tuhat aastat tagasi. Mindi vaatama, kus keegi läbi maski hääle valla päästis. Aga tekib küssa: mis on maski taga? Kust tuleb hääl? Kelle hääl?

Meenuvad ka 20. sajandi alguse punased sotsialistid-revolutsionäärid, kes võitlesid tsaari türannia vastu, sotsiaalse võrdsuse eest ja – kuidas see rahvale alles meeldis! Seisti kusagil keldris kartulikasti peal ja valgustati harimatut (valgustamata) rahvast, tehti „teavitustööd“. Valitsev kord (tsaarivõim) aga kartis. Hiljem, monarh ajaloo lehekülgedele pühitud, ja ühiskond teel võrdsuse-vendluse poole, aga järsku prohveteid polnud enam vaja. Enam prohveteid ei tulnud ja valitsev vool ei tohtinud saada kõrvale kallutatud. Prohvet oli keelatud. Pigem olid endised parimad prohvetid kivistunud ühiskonna või vähemalt valitseva korra ülistusobjektideks ja samal ajal seisid nad tavainimesest ikkagi palju kõrgemal.

Ajastuüleselt ilmneb sama muster, kui vaatame nt Moosese seiklusi Egiptimaal, kus ta ju vaaraod närvi ajas, viies endaga heebrea rahva, oma rahva, kes olid aga orjad ja vaaraode proletariaat. Taas näeme ülal hierarhia tipus valitsevaid ja allpool represseerituid. Kas võib olla, et ka tänase päeva moodsasse kuube, välisesse liberaal-demokraatlikku heaollu on mähitud analoogne (huvide) konflikt, lõhe inimeste ja inimeste vahel?

Võimetus empaatiaks ja põhjus kisklemiseks vs võimetus kisklemiseks ja põhjus empaatiaks.

Lisaks konstantselt väreleva väliskeskkonnaga tegelemisele, peaks meie hinge satelliit ju registreerima ka sisemisi sagedusi-segadusi. Introspektsioon, sisekaemus või lihtsalt enesetundmine? Püüan olla adekvaat, aga mu tajuväli ja mentaalne satelliit ei püüa kinni kõiki põhjus-jadasid ega suuda lõpuni näha (või vaadata?) enda või teise inimese mõtte, tunde ja käitumise vahele jäävat müstilist hall-ala kui ka peenekoeliselt läbilõimunud „teadvuse taristut“. Sageli jääb mu mõisturadar teise inimese hindamisel vaid tema välise käitumise pinnale, mis on kahtlemata tema hinge projektsioon, aga samal ajal ka: tema mask, persoona, kuhu on tikitud ühiskondlik dissonants ja paratamatus, hingemeloodia harjumused ja keskkondlikud koolutused. Teadvuses on muidugi palju toimumas, mis on vähemoluline, a mõni „pärdik“, mis pimedusse jääb, võib seal üsna ebatervislikke manipulatsioone korraldama hakata.

Teadvustamine<_>valgustamine.

Peaksime valgustama seda emotsioonide wärki, et miks me mida teeme ja ütleme, aga sageli see on õkva võimatu. Elu on näidanud, et normaalne inimene pole just oma emotsioonide valitseja ega impulsside kuningas (tüüpiline on kasvõi meedias ja isegi riigiisade vaheline võimetus kõneluseks – kokkulepeteks, samal ajal huvide konflikt, kuritegevuse karmid numbrid, korruptsioon – et tuua vaid mõni näide). Tungid on olnud sadu tuhandeid aastaid ja juhtinud inimest ürgsel väel. Kui hästi läheb, saab sellest hurmav samba. Selleks, et hästi läheks – valgusta tungi. Teadvustamine<_>valgustamine. Ma mäletan veel džungli-savanni, Eedeni aegu Aafrikas, kui polnud tsivilisatsiooni. Jah, teadvus oli hämar, aga nii palju kui teda oli, sellest piisas; jah, oli hierarhia ja alfaisase dominatsioon, oli olelusvõitlus, aga polnud kompleksset õelutsemist ja sitapealist vihkamist. Polnud sellist nahhaalset sitapealisust.

Suurendades teadlikkust, püüdes heita adekvaatset pilku inimkonnale, inimtegevusele ja valgustades inimese hinge, sotsiaalsfääre ja suhteid, võib meelelahutuslik aspekt seada end löögivalmis. Mis kasu on kibedast moraalimarinaadist ja kurgust allatopitud väärtuste vaatemängust? Kahtlane, kas ongi kasu; mõni hakkab hoopis ristivastupidi laduma. Eriti, kui inimene tahab midagi muud. Negatiivseid uudiseid saab niigi hommikusöögiks, see on meedias miskipärast vastupidi – negatiivne on klikimagnet. Aga teatris? Peaks teater intrigeerima inimesi, nagu seda on teinud elu24 ja popkultuur? Mõnes mõttes see toimibki nii: kuulsat inimest tullakse ikka vaatama. Teatris ikka ka. Aga mille peale veel? Klassika? Shakespeare? Klassika peegeldab elu üle aegade ja seda tahetakse näha. Aga tahetakse ka naerda ja innustuda. Ja muidugi samastuda, tahetakse saada kinnitust, et kõik on ok, ma pole üksi siin ilmas, sama mure on ka tema silmas. Aga kuidas sa naerad ja innustud, kui olukord on… kuidas nüüd öelda – sitt – ja tagatipuks sulle veel näidatakse suurendusklaasiga. Kes ikka tahab magamamineku eel näha koledusi… selle eest veel maksta, kui võiks nautida midagi meeldivat ja hingeülendavat? Aeg-ajalt ei pea me seda peeglit enese ees vajalikuks, või keerame pilgu kõrvale, ehk isegi sulgeme silmad, sest et – miks? Lihtsalt mugavus?

Et… asjad on hapud, käest ära. Mitte lihtsalt, et pehmelt öelda nõme ebavõrdsus ja –õiglus, mis taastoodab negatiivseid mustreid, vaid et loetud aastad(kümned) on jäänud neid ja neid liike, (riike?), puhast vett, energiasisendit nimega nafta jne.

Objektiivses mõttes ja igale normaalsele inimesele on selline info ebamugav, ebameeldiv. Võib juhtuda, et ta protesteerib selle vastu.

Aga teisalt… : ) me armastame loodust. Miks me muidu seame impressionistid oma koduseinale? Ma armastan küll tümmi kuulata, aga ma jumaldan linnulaulu. Kujutate ette kevadet ilma linnulauluta… oioioioi. Me armastame hingata (värsket õhku) – aga mida sa siin hingad, kui hapnikku pole, ja liustikud on leiged kah… me ehk jah ihkame mugavat kergliiklusteed ja vihkame sääski; ju siis (?) me peame väärtuslikuks kõrgeid fassaade ja vahvat jämedat klaasi. Ehk me unustamegi, mis tunne on suruda varvas mulda ja nägu samblasse, eriti talvel. Aga mitte ükski normaalne inimene ei kirjuta alla looduse hävitamisele mitte ligilähedaseltki. Aga seda ei palu meilt keegi.

Jätkusuutlikkust mitte eeldav maailm oleks muidugi maailm, kus poleks kunagi karta ressursside otsalõppemist või ülerahvastatust. Midaiganes, igatahes ei pea muretsema tagajärgede pärast. On vaid siin ja praegu, ja kõik on hästi. Tahad poliitikat proovida? Palun, siin on sulle neli aastat – lusti, tee mis tahad, pärast sind tuleb keegi teine ja proovib jälle teist wärki. Tahad rajada suurtööstust, kasutada odavat tööjõudu – palun, siin on kolmas maailm, sinna teeme tehased. See on maailm, milles me elame. Kas see mitte ei viita… psühhoosile, patoloogiale tegelikkuse eitamisele? Kurjal keelel ja meelel on võim presenteerida asju süütul kombel ja looduse, aga ka moraali ja eetika hävinemise läbi ei pitchi keegi midagi… Igaüks meist ju teab et muru peal istuda on tsipa mõnusam kui asfaltil, et lendoravatel on keeruline valgusfoore või elektriposte liikumiskoridoridena kasutada (või on nad liiga mugavad rsk!?) ning korsten, olgugi pikk ja vana, elukohaks ei päde, et tehas puuksutab taeva täis või et risu rikub vee.

Ma arvan, et „Prohvet“ on leidnud kesktee. Selles lavastuses on mingi tore naer ja pisarad, mis moodustavad päris tüüne miksi.

Karl Edgar

Lastest ja lapsemeelsusest

Nägin uudispealkirja: lapsed vajavad mikroobe, mitte antibiootikume, et neil korralik immuunsüsteem välja areneks. Kõrvale oli pandud pilt mudavanni nautivast plikast, kel nägu naerul, silmad kissis ja kõik kohad poriga kaetud. Artiklit ei lugenud. Aga mõtlesin sellele, kuidas mu ema tegi nalja: kui esimesel lapsel lutt maha kukkus, tuli see läbi keeta; kui neljas laps otsustas mulda süüa, tuli talle lihtsalt õnne soovida. Minagi olen mulda söönud. Oli üks mänguhetk, kui naabritüdruku juures kodu mängides ei tohtinud enne magustoiduks kirsse võtta, kui “vitamiinid” söödud. Ehk esmalt näpuotsatäis mulda ja näpuotsatäis liiva ning siis sai kirsipuud rüüstama minna. Ilusad ajad.

Mõnikord Tallinna vanalinnas kõndides jään pilguga vaateaknaid seirama. Kaunite ja näotute mannekeenide kõrval on mõnikord ka pisikesed mannekeenid. Olen vaadanud neid disainerite pakkumisi lasteriieteks: olge nagu suured, aga väiksemas mõõdus. Mul on tunne, et lastelt võetakse osa lapsepõlvest ära, kui neist lihtsalt täiskasvanute miniversioon tehakse. Mulle tulid kunstiajaloost meelde maalitud jeesuslapsukesed ja inglibeebid, kel esimesest eluaastast hoolimata on kiilanev juuksepiir või kõhulihased kuuekaupa näha.

Ma ei propageeri mullasöömist. Ja tegelikult pole justkui vahet, mis kellelgi seljas on. Aga ma näen seost nende kahe teema vahel ja see seos on kurb: laste võimalus laps olla on kuskile kadumas.

Ohoo, suured ja julged üldistused. Aga tegelikult tahtsin ma lastest kirjutada sellepärast, et olin laupäeval tunnistajaks ühele suurepärasele hetkele. Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis toimus perepäev, kus minagi osalesin ning lapsi lõbusasti kaklema õpetasin. Ja seal muuseumi kõrval seistes sattusin nägema, kuidas üks pisike tüdruk, umbes 8-10-aastane, roosa jope ja tutimütsiga, seisis vastakuti Korstnapühkija kujuga. Kõigepealt tüdruk lehvitas. Siis astus ligemale. Ja kaugelt eemalt jälgides ma mõistsin, et see tüdruk vestleb kujuga. Vahepeal katsus nööpi, vahepeal silus ta kuube. Tundus tore vestlus olevat, esines ka natuke ujedat jopeservakeerutamist. Ma ei raatsinud lähemale astuda, et aimdust saada. Tundus pisut püha hetk. Teater selle kõige paremas mõttes. Olin tunnistajaks ühe võlumaailma tekkimisele. Ei mingit valehäbi, kontrollpilku või kahtlust. Täiesti suva autodest ja tuhisevatest turistidest.

Ma jälgisin ja rõõmustasin eemalt. Maailm tundus imeline.

Ma arvan, et lapsed ei peaks olema nagu täiskasvanud, vaid täiskasvanud peaksid olema nagu lapsed.

PS: Siit võid edasi uurida, miks ja kuidas Soome haridussüsteem lastesse suhtub.
PPS: Kui sind jäi närima, miks küll keskaja maalidel on lapsed nagu koledad vanamehed, siis siin on üks ülevaade.

Jaanika

Kus elab lõpp?

Kui ma olin vististi 16, tundsin esimest korda elus tohutut hirmu vananemise ees. Mäletan, et olin haigeks jäänud ning see frustreeris mind kohutavalt, sest mitte eales varem polnud ma tajunud, kuidas aeg mu eest nii kiiresti põgeneb ja ma teda kätte ei saa. Mul oli tunne, et ma ei saa raisata sekunditki haige olemisele, sest õige pea saan ma 18 ja mul on veel nii paljud asjad tegemata. Mu arusaam vanusest oli selline, et 20-aastased teavad juba täpselt, mida nad elult tahavad ja kuhu liiguvad. Et selleks ajaks on elu avastamine läbi saanud. Peale selle tajusin, et kui mu ema oli mind sünnitades 24, siis eks minagi pean sel hetkel lapse saama. Mäletan, kuidas mu isa istus palavikulise 16-aastase Laura kõrval ja üritas mind maha rahustada, öeldes pool-naerulsui: “20-aastaselt su elu alles algab.” See tekitas minusse muidugi veel rohkem trotsi: “Mida minu isa üldse sellest asjast jagab?!”

Praegu naerab 25-aastane Laura juba päris mitmeid aastaid selle 16-aastase mõttekäikude üle.

Perspektiivid muutuvad ja jäävadki muutuma.

Nüüd, peaaegu 26-aastasena, on hirm vananemise ees mind taaskord tabanud. Seekord on ta aga salakavalam. Ta püüab peita end minu ratsionaalse mõtlemise taha. Ta on urgitsenud end kõigi mõtete sügavikku ja pealtnäha tundub mulle, et hirm puudub. Aga nii see ei ole.

Jah, ma tean, et ma ei ole vana ja elu ei ole kaugeltki mitte läbi ega ka läbi saamas (ma igatahes südamest loodan). Aga ma tajun, et elu ei ole igavene ning olen mõistnud, kui pikalt mõnede tunnete mõistmine mul aega võtab. Samaaegselt keerlevad mu peas mitmed elustsenaariumid, mis kohati siiski üksteist välistavad. Kuidas mitte jääda oma elu ainult oma peas elama? Vana hea: tuleb tegutseda! Aga kuidas mitte lihtsalt n-ö “huupi” (seda sõna võib vast mõista ka kui “suvaliselt”) tegutseda?

1. jaanuaril 2018 istusin õhtu hakul saunas. Ühtäkki kõlas kaasleilitaja suust mõte, et peaks sinna Emajõkke ikka ka minema. See tundus täpselt ühe sellise mõttena, mida on äge mõelda oma elu ühe stsenaariumi katkendina (sest ega see Emajõgi päris ukse taga ka ei asetsenud). Sellel hetkel sain aru, et see idee tuleb teostada – natukene ka hirmust, et äkki muidu kõik mu mõtted jäävadki vaid mulle pähe. Olin valmis juba viimse piirini leili võtma ja seejärel saapaid ning jopet haarama, et need mõnisada meetrit Emajõeni joosta. Õnneks oli see idee ka kaassaunaliste peas korralikult idanema läinud ning jooksu asemel aitas meid soe auto. See mõte sai teoks tehtud ning käesolevale aastale ka korralik häälestus antud.

Edasi olengi vahelduva eduga üritanud seda aastat elada nii, et kui mingi idee, mis põletama hakkab, tekib, siis tuleb tegutseda aktiivselt selle realiseerimise suunas. Tuttavad teed viivad ikka kindlate lõppudeni. Kindlad lõpud tekitavad jällegi turvatunnet, aga tihti ei kosuta need enam piisavalt hinge. Võib-olla tekitab hoopis lõpp ise turvatunnet? Et on olemas lõpp, ükskõik milline. Et on tulemas esietendus, mil lõppeb prooviprotsess, et on olemas viimane päev aastas, mil peab ahju kaks korda päevas kütma, et on viimane päev enne palgapäeva, et on viimane päev, mil ninast veel tatti voolab…

Lõpp tekitab lootust. Ja samas ka lõpetab selle. Ma arvan, et lõpp elab minu peas. Võib-olla sinu omas ka.

***

Oh õpiks ma ometi jäägitut eneseusaldust
ja rahu iseenda valikutes…

Aga äkki just siis see elu elamata jääks?
Äkki just siis “see” elu elamata jääks?

Ja võib-olla juba praegu ongi rahu?

***

Soovitan tulla vaatama meie peatselt esietenduvat lavastust “Prohvet”!

Lisaks ka Teatri Kodusse, kaema sellist vahvat lastekat nagu “Viks ja Koba”, kus me Birgitiga matemaatikast, elevantidest, kaelkirjakutest ja muudest sulelistest ning karvastest täiesti uue maailma loome!

Ja otseloomulikult soovitan minna ka Elektriteatrisse! Neil on võrratu uus saal juba päris mitu kuud ning nende filmivalikus ei ole mina veel kordagi pidanud pettuma.

Laura

Kodu

Ilusat EV100 sünnipäevakuud kõigile lugejatele! Loodan, et tähista(si)te väärikalt, sooja tunde ja lähedaste inimestega. Väike ning aina tugevamaks muutuv Eesti, palju õnne! Õnne kõigile, kes siin elavad, ja kõigile, kes elavad mujal, kuid kannavad Eestit enda südames, meeles ja keeles.

Eriti kanged ja vaprad on meie seast need, kes elavad siin kogu oma elu, kõik päevad ja tunnid, trotsides seda tihtipeale halli ilma ja natuke hapusid nägusid, kes elavad mitmekordselt üle selle igapäeva-Eesti, kannatlikult ja visalt. Täpselt, üks kannatlik ja visa rahvas me olemegi. Seiklusjanulised ja rahutud hinged rändavad ja lendavad vahel mujale, jäädes ära, siis tagasi tulles, jälle minnes ja ükskord kuhugi paigale jäädes, siia- või sinnapoole merd ja maid, metsi ja mägesid. Sama visalt otsime oma kodu, oma kohta ja inimesi. Lõpuks avastame tihti, et need on algses paigas kõige ehedamalt olemas. Aga vahel ei ole ka ja on hoopis mujal. Samamoodi nagu need, kes leiavad väljaspoolt tulles selle kodu Eestist üles. Ehk nägite viimast „Suud puhtaks” saadet ETV-st, kõige soojemat, naerusuisemat ja südamlikumat kokkusaamist eetris, kus siia elamaasunud välismaalased rääkisid siiralt südamest oma armastusest ja lugupidamisest Eesti vastu. Miks endal seda siin olles nii vaevaline teha on? Tundub see ülepaisutatud või jäävad asjad märkamata? Miks need sõnad ja armastus tahavad väljenduda siis, kui kaugemal oled? Ikka eemalt vaadates, siis jõuab kohale, siis tunned igatsuse kaudu erksat tänutunnet. Erinevused, paradoksid, vastandid panevad meid asju paremini mõistma ja tunnetama ning rikastavad. Seda kogeda on hädavajalik, et jääda inimeseks.

Mulle meeldib mõte (vaatamata mõningatele kõhklustele) elada 100-aastaseks. Näha aegade muutumist, inimeste rändamist, ideaalide, uskumuste ja igapäevateemade teiseks saamist. Mitte väsida õppimisest, kogemisest, uutest oskustest ja elamustest, uutest inimestest oma eluteel. Hoida seda energiat enda sees. Hinnata aega ja kohta, kus viibid, sest kunagi ei tea, kui kaua see kestab. Järgmised 100 aastat on tõepoolest meie endi kätes (minu 74 aastat:)). Kasutagem seda targalt, endale ja oma sugupuule pikka õnnelikku iga kindlustades.

On laupäev, on lumi, on päike, 18 külmakraadi, on pere ja kodu (hetkel minu armas Raasiku)… on Eesti 100. sünnipäev! Mida veel tahta… Nautigem seda ülevust ja hoidkem oma maad, mis see ka ei oleks ja kus teie ka parasjagu ei asuks.

Reeli

Kõikidele karmajoogalistele

Lõunasöögiks ainult värske, just valmis saanud kraam

Veetsime emand Margit Tammega jaanuarikuu Nepaalis, kus jooga kui selline on igati au sisse tõstetud ja turistidele mokkamööda tegevus. Võimalik on võtta erineval kujul ja mõõdus joogakoolitusi, et end universumiga lõplikult kokku painutada. Kuid põhiline jooga on siiski karmajooga. Küsite, mis see on? Vastus on elamine. Lihtsalt igapäevane olemine: töö, laenud, magamine, kulgemine, tõttamine, tšättimine ja nii edasi. Sellega me siis Nepaalis tegelesimegi. Elamisega ja elamise vaatlemisega.

Lihtsalt ilus pilt

Nepaal! See kõlab kaugelt ja eksootiliselt, eks ole? Kuskil eelmise sajandi keskpaigani oli see kuningriik täiesti kinnine riik, kuhu jalga tõsta oli keeruline, pea võimatu. Siis, uute tuulte tulles, piirid avanesid ning välismaised turistid said võimaluse heita pilke sellesse põnevasse mägedemaailmasse. Nii ka meie, ainult mõned kümnendid hiljem, asusime seda ilmaimet ekspeditsieerima. Ja uskuge – seal on, mida vaadata ja kogeda!

Maailma suurim stuupa

Nepaal on mägede maa Himaalaja jalamil. Nende pealinn Kathmandu asub suures orus, mida piiravad igalt poolt mäed, mida me ka tulutult ületada üritasime. Ennevanasti asus Kathmandu orus suur järv, mis siis kas kokku kuivas või januste jumalate poolt tühjaks joodi. Vee alt vabastatud linn ise koosnes kunagi kolmest kuningriigist, mille tsentreid me ka kaemas käisime. Neis paikades on lugematul hulgal templeid ja kuningalosse, mis oma võõrapärase pagoodlikkusega lummavad ja lähemat vaatlemist nõuavad.

Tegelikult üks ülbe ahv ja Kathmandu

Lähenemine nendesse paikadesse on aga rangelt turvatud ja valgenahaline turist peab ostma endale ligikaudu tuhanderuupiase lunapääsme, mis meie rahas on umbes kaheksa eurot. Alasse astudes peibutavad hordides pudipadimüüjad rahast tehtud turiste, et müüa oma pille, keesid, pilte ja mis ka salata, keelatud kraami. Kaupmeeste melus on raske ilu fokuseerida ja ammusi ehituspärleid nautida: laske mul lihtsalt olla ja vaadata, ohkasin nii mitmelgi korral.

Tervenev veevärk

Mitte ainult nendes tsentrites, vaid ka mujal on paljud hooned lagunenud ja pragunenud, aga seda mitte käestlaskmise tõttu, vaid kuna aastal 2015 väristas Nepaali võimas maavärin, mis ei jätnud jälgi ainult tellistesse, vaid ka kohalike inimeste meeltesse ja tegemistesse. Nüüd, mitu aastat hiljem, hakkab normaalsus Kathmandusse taas tagasi tulema. Rõhuvaid rususid on vähem ja inimesed on oma eluasemed taas püsti ja ilmakindlaks saanud. Meiegi esimese elukoha juures hakkas ka mingisugune veevärk lahkumise eel konkreetsemat vormi saama.

Ulguvad koerakoorid

Kolm kullast buddhat

Kathmandu on täis budistlike stuupasid ja kloostreid, pisemaid ja suuremaid hinduistlikke püstakuid, nurgataguseid ohvripaiku ja kõnniteel olevaid punaseid kodualtareid. Budistlikud kellukesed ja hindude tornid eksisteerivad käsikäes, teineteist toetades ja segunedes üheks suureks, hoomamatuks pühaduseks. Ilmalik ja sakraalne on omavahel segatud karri- ja viirukilõhnaliseks koogelmoogeliks, mille annavad kõla palveveskid, kellahelinad ja madal jorin.

Ahvitemplis

Päikeseloojangul võtab maa helindamise enda kanda lugematute koerte armaada, kes päevasel ajal kõikvõimalikes kitsastes kohtades vedelevad ja õhtul Nepaali riigi haukumise ja klähvimisega üle võtavad. Kujutage ette üht väsinud pereisa, kes õhtul töölt koju jõudes kolme pisikese valge klähviva peniga maad jagama ja neid oma kilekotiga peletama peab. Koerad ei anna järgi – see on nende, mitte kahejalgsete aeg! Kõike seda kuulata on tüütu ja frustreeriv: päikese loojumine tähistas reisil meie jaoks puhkamise algust: aeg minna voodisse kas siis lugema või päeva üle mõtlema, kuid kõike seda varjutas närviline koerakoor.

Perekond affe

Õnneks nad väsivad enne keskööd ära, kuid uni on selleks hetkeks juba üle läinud ning lammaste või kitsede loendamine suurt midagi ei anna. Hea, et Turkish Airlines oma lennul kõrvatroppe ja silmaklappe jagas: need kulusid mulle väga ära ja aitasid esimetel öödel siiski magada. Lisaks oli reisi alguses öösiti ka päris külm. Kohalikel puuduvad küttekolded, kuna suurema osa aastast on riigis ikkagi lämmatavalt palav ja pigem tuleb leida leidlikke lahendusi jaheda briisi tubadesse juhtimiseks.

Mõned mäed

Margit kõrguses kaugusesse vaatamas

Nepaali minnakse sageli maailma kõrgemaid mägesid vaatama või koguni nende otsa ronima. Meil nõnda suurejoonelisi plaane siiski polnud, kuid lumiste tippude lummav kutse kõlas meiegi hinges. Kui Kathmandus poleks kõike seda sudu, udu ja tolmu, paistaksid mäed toaaknast kenasti sisse ja lõkkevärvi õhtupäike kallaks need kenasti üle. Kuid nii see päris ei läinud. Esimene lumine tipp paistis pärast üht ootamatut pikka ronimist ühest täiesti kogemata leitud hotellist lähedase künka jalamil siiski otsa. Vaatasin ja õhkasin: oli see ikkagi üks põhjusi, miks ma sinna riiki rändasin. Hiljem sai neid näha veelgi lähemalt. Ühel hommikul avasin hotellitoa kardina ja mulle vaatas vastu veel sinises hahetuses mägi, mille nimi on Machhapuchchhre. See on üle kaheksa kilomeetri kõrge mägi ja selle eripäraks on see, et selle tippu pole mitte keegi mitte kunagi selle pühaduse tõttu (arvatavasti) roninud. Oma pilgu ma sinna otsa ikkagi saatsin.

Uued trekkimisviisid

Hommikusöök Margiti ja kanaga

Trekkimine on teadupärast mägedes ronimine. Miks selline nimi, ma ei tea, kuid meile tundus, et trekkimine, see on vägevate meeste ja naiste ala, kes ennastsalgavalt kõrgustesse rühivad. Kuid meie ronisime ka igal pool, end trekkeriteks mitte pidades. Tegime kõike mõõdukalt ja leiutasime selle käigus uusi, meie tempole ja tegemistele vastavaid sõnu. Kõige esimene neist on treppimine ja see on, nagu nimigi viitab, treppidest üles ronimine.

Igapäevane leib Kathmandus

Jolotamine on tegevus, mille väljenduseks on laisk, kuid uudishimust kannustatud kõndimine. Hillimine tuleb selle inglisekeelsest tüvest ja tähistab mitte nii väga kõrgete küngaste ületamist. Lisaks veel passimine, molutamine, tähevaatlemine ja tšaimine (keset päeva magusa masala tee joomine), mis meie lahutamatuteks kaaslasteks olid ja mis meie kulgemist seal kenasti kommenteerivad.

Turisti eri

Tavaline bussisõit, eesplaanil sisseviskaja

Nepaal on turistide maa. Suur osa nende jõukamast rahvast on end püsti ajanud just turismisektori vallas, kas siis otseselt turiste siia-sinna vedades või kaudsemaid teenuseid pakkudes. Niisamuti kui eelmainitud tsentrid, on turistidel võimalik maailmakuulsate pühapaikade juurde minna ainult lunaraha makstes ja soovitatavalt taksoga, mis kokku teeks kenakese summa. Pühapaikadest ma pikemalt kirjutama ei hakka, vaid loodan, et pakutud valik pilte pakub sisu rohkem kui lõik sõnu. Kuid paar sõna transpordist küll.

Kathmandu vanalinn on tuvide paradiis

Esiteks tahaksin ma korrata vanasõna, mille autoriks olen mina, et kui oled loll, siis maksad. Nõndasamuti on transpordiga. Kui esimesel päeval on taksoga ööbimispaika minek õigustatud, siis hiljem juba mitte. Kathmandu ühistransport on pealtnäha keeruline ja valgele inimesele kaose kehastus. Liinidest pole välisel vaatlusel võimalik aru saada, kuid bussides eksisteerib sisseviskaja, kes kiirkõnes bussi sihtkoha teatavaks teeb ja vahetpidamata vilistab ja bussi patsutab. Üks patsutus tähistab juhile peatumist ja kaks edasiminekut.

Käisime ka teatris

Vile – minu antropoloogilise vaatluse tulemusena pakun, et väga tõenäoliselt tähistab see ürgset peibutushäält potentsiaalsele reisijale, kes tänaval veel ei tea, et ta bussiga sõita tahab, kuid mille kõlades tema närvid erkuvad ja jalad otse bussi viivad. Bussid on reeglina puupüsti täis, kui sa just lõppjaamadest, nagu tihti meie, peale ei astu. Sõit ise on taksoga võrreldes imeodav: maksab vaid paarkümmend ruupiat ehk siis kuskil viieteist sendi kanti. Takso aga maksaks vähemalt paarkümmend korda rohkem. Ühistransporti kasutades hoiad raha kokku ja mis veelgi olulisem, saad tõenäoliselt sihtpunkti kiiremini kui taksoga.

Reaalsus Pokharas

Liiklus ise on aga aeglane nagu teo ila. Eriti väsistav oli bussisõit Pohkarast tagasi, kui veetsime mitu tundi teekonnal Kathmandu äärelinnast kesklinna. Kathmandusse toob sealt linnast tagasi vaid üks maantee, mis kitsa lehtrina tekitab pikki ummikuid ja rohkelt frustratsiooni. Maanteid võiks olla rohkem, kuid teede rajamine mägedesse pole kerge, vaid tundub lauskmaalasele niigi ilmailmena. Aga lasime Buddhal end kanda ja sõime saia ning lõpuks ikka bussist maha saime, kus kohalikud taksojuhid end kohe varblaseparvena oma teenuseid pakkuma tulid. Me läksime jala – kui oled loll, siis maksad.

Sõlmime siis jutu kokku

Bhaktapuri tsenter

Aga nüüd ongi aeg oma jutt kokku võtta. Minu soovitus kõigile neile, kes tahaksid esimest korda minna näiteks põhja-Indiasse seljakotiga reisima: minge parem kõigepealt Nepaali. Inimesed on seal lahked ja head, kui sa just turimikeskustesse karmajoogaratta vahele ei satu, mis sind peenestada ja peedistada tahab.

Kasutage julgelt AirBNB teenuseid, sealt saab üsna tõenäoliselt imesoodsalt suurepäras

Tervitused veebruarikuisse Eestisse

te inimeste juurde elama, kes ka oma toitu pakuvad ja kohalikku asjaajamist selgitavad.

Käige ringi omal käel, sööge seal, kus kohalikudki, imestage ja teretage, võtke rahulikult ja ärge tormake: te pole enam kodus.

Usaldage selle maa rütme ja laske budistlikul rahul end oma turvalistes voogudes kanda.

Lennart