Sisemise Ahvi valimiskompass kaks tuhat seisakteist

15.10.2017

Paljud on otsustanud valima mitte minna, kas siis suutmatusest mitme halva variandi seast vähem halb üles leida või kes teab. Selleks olengi täna utreerinud kokku halbuse halvimiku, et tuletada meelde: asjad võiks ikka tunduvalt hullemad olla. Ärgem laskem siis asjadel nii ja veel kaugemale minna. Ja iga inimese kohus, justkui, on valvata või pigem lihtsalt hoolitseda enda ja teiste eest.

Sisemise Ahvi valimiskompass kaks tuhat seisakteist.

Sapisus: 3/5
Üldistus: 4/5
Liialdus: 4/5

Mida teha, et kaasata inimesi rohkem linna juhtimisse?

A) Otseselt mitte midagi, pigem suurendada lõhet võimu ja rahva vahel
B) Politoloogia kursus igasse Eesti lasteaeda
C) Vaatame asja 20 aasta pärast

Mida teha, et parandada transpordiühendusi?

A) Esimene 8-realine maantee Eesti ja Alko1000 poe vahel Valkas Lätis
B) Hästi palju üherealisi teid, mis kõik viivad jooma Alko1000 poodi Valkas Lätis
C) Max-investeerida Inter-galaktilise Ussiaukude Transpordivõrgustiku loomisesse

Kuidas peaks Tartu linnavalitsus reageerima, kui mõni kodanikuühendus esitab taotluse rajamaks Tartusse mošee?

A) Takistama mošee ehitust ja vastava kultuuritaustaga inimeste elamist, sest ükskõik milline endastlugupidav rahvuskultuur saab eksisteerida vaid kliinilises geograafilises isolatsioonis
B) Takistama mošee ehitust, aga pakkuma moslemitele saalide/ateljeede renti kultuurimajades jne
C) Takistama mošee ehitust ning elimineerima ka kõik sünagoogid, kirikud, templid, mis on represseerinud Eesti (ürgset) rahvuskultuuri, Thori usku, juba 13ndast sajandist ja waaaay enne seda, kui viikingid ja hiljem Marvel Studios selle meilt röövis

Mida teha, et Emajõgi kui Tartu tähtsaim loodusobjekt muutuks atraktiivsemaks?

A) Ehitada jõest välja kanalid ning tuua need üle terve Tartu, muutes meie linna Põhjamaade Veneetsiaks sõna otseses mõttes
B) Lammutada ja põletada kõik sillad, viia meessoost isikud ühele poole ja naissoost teisele. Nii tundub vastaskallas veel atraktiivsem. Homo, bi jm kõrvalekalletega inimesed transporditakse Piirissaare võsastunud luhaniitudele, kus nende häbistavatele ja hälbivatele haigustele tehakse lõpp
C) Muuta Emajõe nimi Isajõeks vastavalt alfaisase dominatsiooniühiskonna mudelile

Mida teha, et vähendada kesklinnas autode hulka ja parkimiskohtade nappust?

A) Projekteerida ning asendada pargid ja Botaanikaaed parklatega
B) Autode hulga vähendamine ei tohiks olla eesmärk omaette. Ideaalis võiks igas peres olla kolm autot inimese kohta. Pigem peaks vähendama jalgrattateid ja lisama jalgrattakiivritele kõrgema aktsiisi
C) Max-tsentraliseerida kesklinn, sest see on ainus koht, kus tegelikult kesklinn olla saab

Kuidas tagada, et võimalikult paljud Tartus ülikooli lõpetavad noored jääks siia tööle?

A) Tegema kõik asjad valesti, nii nagu suurriigid meie ees on teinud, ja mitte õppima ühestki nende veast; kaagutama nendega absoluutselt sama rütmi
B) Mitte vastu võtma erinevaid lahendusi, mitte julgeda erineda teistsuguste vajalike otsuste poolest
C) Lähtuma pigem dogmadest, paradigmadest ja paindumatust seadustikust kui teadusest, psühholoogiast, sotsiaalantropoloogiast ja mõistuslikkusest
D) Alandama õppejõudude palka vähemalt 25%, suurendama õppejõudude koormust sama palju ning kaotama ära puhkused
E) Rajama rohkem kiirtoidukohti ja burksiputkasid, mis seovad ideaalselt kõrghariduse ja päris elu, aga kaotama ära kohvikud Karlovas ja Tähtveres

Kuidas muuta Tartu rikkamaks?

A) Rajada rohkem ilusalonge, aksessuaaripoode, betoonist ja klaasist Kaubamaja-stiilis kuubikuid ja ärimajasid, millest 2/3 võib kuuluda autopesulatele
B) Veel rohkem tsentraliseerida kesklinn ja pumbata ülejäänud alad tühjaks, jättes sinna vaid Säästumarketid, Rimid jne. Tuua Lõunakeskus kesklinna, Kaubamaja kõrvale
C) Näpistada võimalikult palju haridusest, tervishoiust ja teadusest ning investeerida bürokraatiasse ning hierarhiliste ja läbipaistmatute võimusüsteemide loomisesse

Mida teha, et lastega pered tunneks end Tartus paremini?

A) Suhkrupõhised ja magusad tooted palju odavamaks, kehtestada tervislikele toitudele, puu-, juur- ja aedviljadele oluliselt kõrgem aktsiis
B) Rajada igasse linnaossa veel vähemalt kaks tenniseväljakut

Kuidas Tartu linn peaks suhtuma plaani rajada Emajõe äärde puidurafineerimistehas?

A) Milles küssa? See ja siis veel 3-4 tehast, mis kasutavad fossiilseid kütuseid. Teadaolevalt on see ainus viis, kuidas raha saada
B) Ehitama hoopis Milka tehase, ning vastutama selle eest, et Milka Emajõe harus tuleks kord kvartalis välja uus Milka šokolaad

Kuidas ajakohastada jäätmemajandust?

A) Keskkonnateadlikkus ei peaks olema eesmärk omaette, see on tulevaste generatsioonide, mitte meie asi
B) Jäätiste ampluaad ja külmleti valikut peaks laiendama vähemalt 1,5-kordselt

Kuidas suurendada Tartu turvalisust?

A) Kaamerad absoluutselt igale poole, ka kodudesse. Luua globaaltube, kus kõike live-stream’itakse
B) Suurendada karistusi ning võtta kasutusele rohkem keskaegseid meetodeid. Karistatavaid peaks palju rohkem traumeerima ja neis üldist vihkamist genereerima
C) Tuua tagasi indulgentside võim, kohtunikele peaks lubatama vastu võtta rohkem annetusi
D) Linnamüüri rajamine
E) Peaks üldiselt piirama, keelama, takistama ning keelustama sokkide-sandaalide korraga kandmise

Kas Teise ilmasõja monument tuleks Raadi järve äärest mujale kolida?

A) Peaks rajama komitee, kes seda asja uurima hakkab
B) Peaks rajama selle monumendi kolm identset koopiat igasse Tartu lasteaeda ja kooli
C) Peaks selle hävitama ja ehitama asemele parkla või eurosümboliga hiidmonumendi

*

Käesolevaga teatan, et valimiskompass on ülemagnetiseeritud ja ei näita just otseteed.

Kes üldse ei vali? Isegi selle poolt, kes kasvõi natukenegi samasse paati mahub? Eks tekita see vastavalt veel suurema vastuolu enda ja Eesti vahel. Lõhe rahva, mõelge, ja võimu vahel. Kas saab olla veel kössakamat kombot inimkonnale? See on kollektiivne halvatus. Järjekordne tõrge demokraatias ja annab veel õigustuse anarhiale kah. Kui mõelda, siis selline kuuma-külma dialektikum andis tõuke I maailmasõjale.

Mida rohkem indiviide käib valimas, seda väiksem on vastuolu. Nii on. Kui valiks veel vähem inimesi, siis käriseks demokraatia ühel pool rahvaks ja teisel riigiks ja need kaks, vähemalt ajaloo põhjal, ei suuda kaua teineteisele ilma karvupidi kokku minemata silma vaadata. Ja üldse on kummaline, et „rahvas“ võimust lahti rebitud on. Mis vahele tuli? Must mass? Palun vastake.

Ei, mina, kui üldse midagi, kuulutan teile, hävingut ei tule, jah, (III maailma)sõda küll juba käib, ma kardan, et rohkem kui avalikkus seda tunnistab, ja kusjuures samadel põhjustel, mis eelnevadki on käivitanud (loe: korruptsioon, rahva petmine, vastuolu võimu ja vaimu vahel, justkui õigustatud rahulolematus võimu ja valitsuse reetliku käitumise pärast jne), aga ometi ei lenda Maa iseenesest õhku. Me kõik seisame selle eest. Peaaegu kõik. Seega, peab punnima. Punnima läbi ebameeldivate tingimuste mitte-juhuslikkuse ja õitsengu poole. Mitte valimine tähendab juhuse hooleks jätmist (mis alati polegi kehv plaan), tulevaste vastuolude nimel.

Herned (piis)

yo

Karl Edgar

Latiga või latita?

Mul on õnnistus kanda koormat, mis koosneb kahest prioriteedist: mu teater ja mu kool. Ja tahan jagada ühte mõtet, mis nende kahe koostegemisel ühes vestluses minuni jõudis.

Kõigepealt: teadmistega on ikka nii, et kui sa üritad mingisugust keerulist ja elumuutvat mõtet, uut neuronitevahelist teekonda panna lihtsatesse sõnadesse, muutub see kuidagi banaalseks ja uue mõtte tuum ei jõuagi ühest ajust teise. Või siis korrutatakse sulle mingisugust mõttetera ja sa tead seda, saad suurepäraselt aru, kuni ühel hetkel on sul vaja kellelegi teisele selgeks teha mingi põhimõte ning sa avastad, et kogu suure mõtte tuum mahubki sellesse mõtteterasse. Sa justkui tead, aga sa ei tea päriselt enne, kui tead. Mingisugune ajugümnastiline versioon esmasest ja teisesest teadmisest: sa võid lugeda kõiki raamatuid malemängu kohta (sekundaarne teadmine), aga sa ei oska malet mängida enne, kui oled etturiga üle malemängulaua liikunud.

Ühesõnaga, ma tahan seda lugu rääkida pikemalt.

Kui keegi minult küsib, mis ma elus teen või kellena töötan, siis ütlen, et mul on oma teater, olen seal lavastaja, näitleja, koreograaf. Justnimelt selles järjestuses. Lavastamise jaoks on mul vastavad paberid, mis tõendavad vastavat kõrgharitust ning sellele erialale ma kunagi ka sisse astusin. Muidugi ma teen tegelikult aina rohkem näitleja ja liikumiste seadjana tööd, aga selle lõigu mõte on siiski see, et mul on õppeaja kaudu ja isikliku praktika kaudu ning võimaluse kaudu teiste tegutsemist kõrvalt jälgida tekkinud ettekujutlus, mida teeb üks lavastaja. Jah, muidugi on kõik see äärmiselt subjektiivne, milliseid inimlikke omadusi ma lavastaja juures hindan või milline on minu ideaalne proovisaaliõhkkond. Igatahes, on tekkinud järjestus, kuidas ma millelegi lähenen või mida saavutada püüan.

Nüüd, suve lõpus koolis proove tehes, pendeldasin pidevalt eri identiteetide vahel: kas ma olen nüüd õppija kooliprotsessis või lavastaja produktsioonis või etendaja eksperimendis – ja kellele üldse kuulub see roll, mida ma näitlejana loon? Jooksin pidevalt peaga vastu seina, või pigem: jooksin oma mõtetega ühest pea otsast teise ja tagasi. Tegime proove. Tegin tööd. Ja siis ühel hetkel jõudsin proovi lõppedes arusaamani, et pole ühe oma juhendajaga üldse nõus, kuhu seda minu stseeni suunatakse. Rääkisime sel teemal ning järgnev lõik on pärit emotsionaalsest mälust ning kohandatud eestikeelseks.

„Sa jääd liiga kergesti oma näitlejatega rahule. Sa ei nõua neilt piisavalt. Nad ei pane iseennast lavale ja kui sa seda neilt ei nõua, pole neil millestki kinni hoida. Te teete lihtsalt kokkuleppeid ja siis sooritate neid laval. Sa ei saa proovi peas ise, üksinda, kodus ära teha ja pärast teistele lihtsalt juhiseid jagada. Sa ei saa, sa ei tohigi kõike teada. Sul peab olema teadmatust, tühimikku (void), ning näitlejad täidavad seda ise. Lavastajana pead sa andma näitlejale võimaluse millestki kinni hoida. See võib olla tehniline, täpselt läbitiksutatud skeem, mida kõik teavad. Aga selle jaoks läheb kuid prooviaega, mida praegu ei ole. See tee võib olla ka isiklik, näitleja enda loodud, aga selleks peab ta iseennast materjali sisse tooma ja sina pead seda nõudma, sest praegu on lihtsalt jada kokkuleppeid. Aga see pole enam teater, vaid… lavastuse väljatoomine.“

SEE POLE ENAM TEATER, VAID LAVASTUSE VÄLJATOOMINE.

Selles eelnevas lõigus on mitu väga head mõtet. Mitu iseenesestmõistetavat mõtet. Aga need kõik olid vajalikud, et see üks lause eristuks ning kaikuvate kellalöökidena pähe roniks. Millisel ajahetkel muutub lavastuse väljatoomine tähtsamaks kui teatritegemine?

Ehk mis hetkel on meil vaja tulemit ja stabiilsust ja fikseeritud latti, millest üle hüpata? See raske, raske prooviperiood oligi justnimelt sellepärast raske, et me ei fikseerinud tulemit ning kui kõigil tegijatel on aastatepikkune praktika hakata esika eel närveldama, sest IKKA VEEL POLE LATTI, KUS ON LATT?, siis oli keeruline ühtse grupina protsessis püsida.

Nüüd tagantjärele seda mõtestades on see aga põhimõtteline otsus (mille võiks siiski eos varem kokku leppida ning grupiga ühtselt mõistetavaks teha). Põhimõtteline otsus liikuda KOGU AEG edasi. Iga etendus on osa protsessist, kus minnakse veel kaugemale, veel täpsemaks, veel sügavamale. Teater pole lihtsalt kaduv kunst. See ei saa ka mitte kunagi valmis.

(Mul tekkis õudne paralleelmõte, kus karastunud sõdur kaevab kaevikut. Ning tuleb käsk, et see kaevik ei saa mitte kunagi valmis saada. See pole kunagi perfektne kaevik. See võib olla funktsionaalne kaevik, aga sa pead seda pidevalt täiustama. Jõudu selleks! Ja mingisugusel hetkel aetakse see kaevik uuesti täis, aga see ei tähenda, et ta enne täisajamist valmis oli.)

Ja muidugi saan ma aru, kui hea tunde annab lati olemasolu. Ühine fikseerimine. Stabiilsus. Latt, allapoole mida ei sooritata. Aga kahjuks jääb tunne, et ega rohkemat ka siis enam välja ei pakuta, sa ei tea rohkemat nõuda, kui latt on seatud.

Ja kindlasti on need mõtted ju varemgi ära sõnastatud. Kohe kindlasti on. Aga tahtsin jagada seda tunnet, et kui sa tunned justkui, et nüüd on sul vajalik hunnik andmeid, reegleid, juhiseid, kõhutundelugemissoovitusi ja tähtedeseisu paikalükkamise nippe olemas… ja siis tõmbab keegi ühe lausega kõigelt sellelt metafoorilise vaiba alt ning sa avastad ennast koos näitlejatega tühimikust ning ennast proovi lõpus kohast, mida sa ei oskaks ettegi kujutada. See võib olla hea, halb, produktiivne või mitte. Aga see võib olla ootamatu. Ning see võib olla teater.

Kõige aluseks on hea, inspireeriv algidee. Materjal. Alguspunkt. Juhtmõte. Ning see nõuab roppu moodi usaldust.
Minul ka eelkõige enda vastu: sa ei pea kõike teadma. Kui veider mõte! Kui veider kogemus sellest, et see teadmine muutus teisesest esmaseks!

Ja jõuad mõtteni:
The sky is the limit
when your heart is in it.

(Taevas on piiriks
kui süda on liidriks)

ehk latti polegi ja sa lendad.
Tehkem teatrit!

Jaanika

Ületoodetud teatri kokkuvõtted

Alljärgneva teksti kirjutasin Draama festivali palvel mõned nädalad tagasi.

“Ületoodetud teater” selleaastase Draama offi pealkirjana oli väike provokatsioon. Minu jaoks tõukas selle teema teiste hulgast esile ühe teatud mentaliteedi püsimine meie mõtteruumis, kuigi see võib olla ka puhtalt isiklik. See on mõnede tegevusalade või teatriväljade tunnetuslik vähemväärtuslikkus. Püüan selgitada: üsna sageli pean kaitsma oma kooli, TÜ Viljandi Kultuuriakadeemiat, süüdistuste eest, nagu ei oleks ma sealt korralikku haridust saanud; üsna sageli tunnen kaastundlikke pilke, kui selgub, et ma ei tööta riigi- vaid erateatris; laste- ja noorteteatriga tegelemine on samuti juba aastaid kestnud arutelust hoolimata kuidagi ebaolulisem; rahastaja nõuab etenduste toomist kodulinnast Tartust Tallinnasse; ning lõppeks tunnen üsna jabural kombel ennast teatrimaailmas pisut kehvemal algpositsioonil, kuna olen naine. Kumb on edukam, kumb on ületoodetud: kas Lavaka lõpetanud noor mees riigiteatri palgal, kes lavastas äsja Tallinnas täiskasvanutele, või Viljandi lõpetanud Kulka toetustel püsiv noor naine, kes tegi provintsis lastelavastuse? Neid muutujaid saab sealt muidugi ära võtta ning igaüks saab ise otsustada, milline neist kõige tugevama väärtusega on. Minu enda jaoks on alati kõige suurem hämming, et meie (Musta Kasti) otsust luua oma teater käsitletakse vaikimisi pigem nõrkuse („säravamad võeti Endlasse ära“) kui tugevusena (seda enam, et ajaliselt toimusid need konkreetsed sündmused vastupidises järjekorras): nagu Must Kast oleks praktiline hädavalik.

Tuleb aru saada, et ma ei tegele nende teemadega igapäevaselt. Maailmas on väga palju põletavamaid probleeme, millega teater ja teatrikunstnik minu arvates peaksid tegelema; niikuinii ei ole mul oma positsiooni parendamiseks etemat võimalust kui töötamine. Ainult minu lavastused saavad, kui üldse, tõestada kellelegi, kas ma olen ületoodetud või mitte, kas mind on kultuuriruumi tegutsema vaja.

Ka festivalil avaldati erinevatel aruteludel sageli mõtet, et ei ole ju midagi üle toodetud, kõigil on pidevalt palju tööd, inimesed käivad aina rohkem teatris, igaüks leiab enesele sobiva jne. Minu enda jaoks kõige olulisem mõte on vast see, mis meil enne festivali Mehis Pihlaga lõpulavastuse üle arutledes kõlama jäi: kui midagi on üle, kui mingi number on liiga suur, siis on see hoopis uuslavastuste arv. Keegi ei jõua kõike vaatamas käia, pole füüsiliselt-ajaliselt võimalik, palju head käib juba kavast maha selleks ajaks, kui keskmine inimene kassasse jõuab (rääkimata teatriinimesest, kellel on nii palju tööd, et üldse proovisaalist välja kolleegide asju vaatama ei jõuagi). Muidugi on hea, kui teatripilt on rikas ja mitmekesine (kõik ju ei huvitagi kõiki ja seegi on normaalne), aga seda peaks tegema kuidagi teisiti. Pidev ajapuudus ja mitmel rindel rööprassimine viib inimeste läbipõlemiseni (termin, mida Eesti teatris peaaegu ei kuule, aga mis minu jaoks ootamatult sagedasti ilmnes suvel, kui tegime Mustas Kastis ühislavastust soomlastega), esietenduse kivine kuupäev ja risti-rästi põimunud graafikud annavad teed pealiskaudsusele ja lihtsama lahenduse leidmisele (kuuldavasti on Lembit Petersonil pooleaastased prooviprotsessid – sisuliselt nii vajalik, praktiliselt igal pool mujal millegipärast teostamatu (loe: proovide eest ei saa pädevat palka)). Riigiteatrites lisandub siia isikliku panuse anonüümsus ja sellega seoses pahatihti kaduv vastutus, erateatrites loomingulise ja administratiivse töö paratamatu põimitus. Loomemajandus on iseenesest tore asi, aga kui suur osa kunstilisest ja loomingulisest väljendusest peab tegelema sellega, kuidas valmivat lavastust meie väga kirjus teatripildis maha müüa saaks, siis on paratamatu, et esietendused tulevad üksteise järel suurte naeratuste ja sisemise tühjuse saatel. Miks on meil selles valdkonnas ikka veel raske öelda lauset: „Ma puhkan praegu. Mul ei olegi midagi erilist ees.“ Miks see teeb teatrikunstnikust ikka veel luuseri?

Niisiis – sellises rabelemises ON kõigil kogu aeg tööd, aga ei tohi hetkekski peatuda, sest võib-olla siis homme enam tööd ei ole ja oledki ületoodetud. Minu hinnangul võimaldabki see jutu alguses käsitletud mentaliteedi edasikestmist. Olukorras, kus on palju inimesi, kes tahavad kõik ühest pirukast osa saada (kusjuures selles minu praeguses pirukas on koos nii kunstiline väljendusvõimalus, väline tunnustus kui ka riigi rahakott), on vaja mingi osa kuidagi kõrvale tõrjuda. Selle tõttu on väga lihtne olla „privileegipime“ (vist feministlikust diskursusest pärit termin). Ma tahan sellega öelda, et on väga inimlik ja enesehinnangu seisukohast ka vajalik, et inimene peaks ennast teistest pisut paremaks. Seega vajavad kõik mõtteviisid ja mentaliteedid, mis kinnitavad ühe ülemuslikkust, temapoolset edasikandmist. See protsess ei pruugi olla ühestki küljest teadlik ega ka pahatahtlik. Igaüks saab ju mõelda, kuidas talle mõjub mõni kompliment; kui Üllar Saaremäe ütleb, et ta tahab Rakveresse ainult Viljandi näitlejaid, olen ma kohe nõus tema jutule alla kirjutama. See parandab minu ja minu „grupi“ olukorda. Aga see on täiesti ebaõiglane teise grupi suhtes, eriti just selle tõttu, et teatris saab omaenda väärtust, töökust, andekust tõestada ikkagi ainult inimene ise, mitte tema haridus või muu kuuluvus. „Kool annab tööriistad, tööd teed juba ise.“ Muidugi on see konkurents, jah, aga ma lihtsalt arvan, et konkurents ei peaks olema motivaator valdkonnas, kus impulsid loomiseks ja enese arendamiseks tulevad loodetavasti sisemisest vajadusest.

Kokkuvõtteks – kui ma teatrikoolis käima hakkasin, mõtlesin muuhulgas, kuidas võiks välja näha järgmine Draama festival. Olin sellest juba aastaid külastajana osa võtnud, nüüd sain justkui „ametlikult“ osaks sellest. Kujutlesin, kuidas saame kokku Tallinnas õppivate sõpradega, nelja aasta pärast kolleegidega teistest teatritest, arutleme, tähistame – Eesti teatri pidu. Reaalsus sai mu üsna kärmelt kätte ja tuletab ennast igal aastal meelde – teatris on kõigil nii kiire, et mitte kellelgi ei ole aega festivalile tulla, ainult oma lavastusega seoses ja siis ka üheks õhtuks. Esietenduste tähe all ei ole meil aega kokkuvõteteks. Selle tõttu võib ka olla, et minu seisukohad ei vasta kellegi arvates üldse reaalsusele. Ma ei tea, sest meil ei ole seda ühist tagasitõmbamise hetke. Meil ei ole aega rääkida.

Mulle paistab, et see kõik laieneb hõlpsasti ka teatrist väljaspoole ja on ehk meie aja märk – „mida rohkem, seda parem“ mõtteviis hakkab õnneks teistes valdkondades keskkonnateadlikkuse kasvades pisut positsiooni kaotama. Ressursid on ju piiratud: inimese loomejõul, maakera naftasisaldusel. Seega tuleb ilmselt ükskord igal pool piir ette iseenesest. Ja muidugi on jabur üldse sellistele teatrisisestele konfliktidele keskenduda, kui meil oli hiljuti avalikes meediakanalites tõsimeeli juttu hoopis küsimusest, et kas meie riigis oleks mõeldav tsensuuri kehtestamine mõnele parteile mittesobivat sisu tootvale teatrile.

Seega, veelkord: teatris ja maailmas on nii palju olulisemaid teemasid kui teater ise. Ja mind teeks väga õnnelikuks, kui kõigil oleks aega, tahtmist ja võimalust nende teemadega põhjalikult ning süvenenult tegeleda. Sest usk sellesse, et meie valdkonnal on võimalik pakkuda sügavamat vaadet olme pinnapealsusesse, püsib tugev. Saagu võimalusest reaalsus.

Kaija

Kolm ühes

Blogi 1

Iseendast on raske lahti öelda.

Kust ma alustan? Algusest? Kuskilt keskelt? Ma ei tea. Mul on tunne, et elu ei liigu skaalal algus-lõpp. Tundeid on mul aga väga palju ja väga erinevaid.

Ma olen viimasel ajal õppinud, et elu pakub pidevalt ja palju ja mitmekülgselt. Vahepeal ei näe seda, sest nii lihtne on end kinni panna. Iseendast on raske lahti öelda, aga see on ainus võimalus liikumaks edasi uute enesteni. See, mis päris, see naaseb niikuinii.

Ma ehitan tihti peas ideaalstsenaariume erinevatest hetkedest, mis mu elus juhtuma hakkavad. Unistamine nendest on justkui narkootikum. Ma võin terve päeva unistades veeta, kasvõi üht ja sama mõtet uuesti ja uuesti läbi mängides, ning see on nii hea tunne. Aga need unistused lendavad õhku nagu konfetipadrunid… Ja alguses on see vastikult kibe. Aga see, kuhu sädelevad konfetitükikesed lendavad, sealt läheb alles põnevaks, sest sealt algab elu.

Mulle tuli sel suvel meelde, et ma armastan lainetes olemist. Tundub lausa naljakas, et ma selle vahepeal ära olen suutnud unustada. Ma mõtlesin, et miks ma viimastel aastatel ujumisest enam nii väga ei vaimustu. Ikka seetõttu, et ma pole kohanud laineid.

Foto: Ann Kaer

Ma armusin
umbes neli korda järjest
kahe nädala jooksul
ja iga kord uskusin
et nüüd on õige
Et millesse ma siis armun?
Jah justnimelt m i l l e s s e ?

Blogi 2

Käisime vahepeal Hiinas. Pildid on mööda mu kolme blogi laiali.

Blogi 3

Ja nüüd paar lõiku kahe jalaga maa peal olles.

Must Kast avab kohe uue hooaja. Neljanda. Mina avan oma elus uue sügise. Kahekümne viienda. Neid mõlemaid ühendab sama teema: keskkond.

Mina isiklikult kavatsen elada terve oktoobri pakendivabalt. Eks ma tasapisi olengi seda üritanud üha enam harrastada, aga ikka supsab vahele selliseid päevi nagu täna. Päevi, kus jooksen näljasena proovist poodi, et sealt maksimaalselt kahe minutiga midagi valida, ning seejärel bussi peale tormata. Tänane valik oli päris pakendirohke. Valmistoit on üks suur nuhtlus selles vallas. Suurem eesmärk on tänu sellele kuule ikkagi ka edaspidi vähem pakendeid tarbida ja ennekõike teadlikumalt tarbida, mitte pidada kuu aega vastu ja seejärel osta end pakenditest segi. Küll ma novembris siis muljetan.

Niisamuti, kuidas mina lähen oktoobrile vastu, läheb Must Kast ka oma neljandale hooajale vastu. Hooaeg üldisemalt lahkab keskkonna teemat. Avapiknik aga loodab olla (võimalikult) pakendivaba. Ürituse raames pole me seda veel kordagi proovinud (rääkimata, et me/ma pole seda järjepidevalt indiviidigi tasandil harrastanud), seega ei oska veel kõiki ootamatusi ette näha, aga anname endast parima! Sinagi saad kaasa aidata, haarates piknikule kaasa omaenda tassi, millest morssi juua, ning võttes kaasa suupisteid, mis ei vaja taldrikut ega lusikat.

Kel facebooki pole, siis törts infot ka:

16:00 Tammi ja Tammaru läbi-linna-lavastus
16:45 Kogunemine Tartu Ülikooli Botaanikaaeda mänguväljaku vastas olevale platsile. Haara kaasa kook, oma tass ja porgand!
17:00 Tutvustame uut hooaega ning vahetame publikuga mõtteid.

Läbi-linna-lavastus toimub iga ilmaga! Kaasa vihmavari ja kummik.

Lõpetuseks üks «kolm ühes» seik. Või noh «osta midagi ja saad midagi muud tasuta» seik. Olin poes, pole vist tähtis, millises. Ostsin tooteid, ütleme nii palju, et kosmeetikat ja tükki kaks. Müüja andis teada, et kui ma veel midagi umbes kolme euro eest ostaksin, saaksin ühe lõhna tasuta. Esimene mõte: «Oo, tasuta lõhn!» Hakkasin pead murdma: milline neist lõhnadest on minu lemmik ja mida võiks kolme euro eest juurde soetada? Nuusutasin kõva kolm minutit. Siis sain aru, et mul ei ole absoluutselt seda tasuta lõhna vaja. Millega ma siin tegelen? Absurd. Ostsin oma kaks asja ära, saatsin kolm eurot ja tasuta lõhna pikalt.

Miks on vaja mõelda mõtteid stiilis «nii odavalt ei saa ju ostmata jätta», «oo, kui tasuta saab, siis ikka tahan»? Mitte et kokku ei võiks hoida, aga milleks meile asjad, mida meil vaja pole.. .

Laura

Juba neljas

Jälle saabub sügis ja sellega Musta Kasti neljas hooaeg. Nii need aastad vaikselt hakkavad tulema. Juba neljas, kolmas Tartus. Mida uut ja vana seekord näha saab, annan väikese ülevaate.

30. septembril (pange kirja!) avame neljanda hooaja traditsioonilise mõnusa piknikuga Botaanikaaias (või kes teab, mis saama hakkab ja kuidas Jaanika ja Karl Edgar meid oma lennukate ideedega üllatavad). Kõik on oodatud taaskohtuma ja muljetama oma suvest, sügisest, teatrist ja elust. Seejärel sõidame kahe etendusega, milleks on „Peks mõisatallis” ja „Röövel Rumcajs”, 16.-18. oktoobril Viljandisse, kus toimub ASSITEJ Eesti iga-aastane festival „Teater noorele vaatajale”. Seekord korraldavad festivali TÜ VKA tudengid, et jagada teatrirõõmu väikestele ja ka suurtele. Meie jaoks äärmiselt kodune ja mõnus. Ise satun Viljandisse üha harvem ja harvem, millest on kahju, nii et ootan festivali ja Viljandi (m)elu juba põnevusega. „Röövel Rumcajsi” on muuseas lihtne tellida ka mujale üle Eesti, nii et etendusi on tulemas veel, algatuseks näiteks juba 6. oktoobril Märjamaal, ning etendused jätkavad teed loomulikult ka kodusaalis Teatri Kodus Tartus oktoobrist maini. „Peksu” näeb aga natuke harvemini, kiiremad said oma elamused Draama Off’ilt ja pärast Viljandit kohtume alles Tallinnas Kanuti Gildi Saalis 1.-2. detsembril – hoidke silmad lahti ja parem juba piletid põues, sest must komöödialust on muutunud üheks populaarsematest etendustest meie kavas.

Uuslavastused saabuvad hooaja teises pooles, kevadel, mistõttu on selleaastane sügis mõnusa rutiini rüpes, mis on ehk meile isegi ebatavaline (kes mäletab esimese Tartu-aasta hullust), kuid mida mina küll vahelduseks naudin. Sellest hullust hooajast (10 uuslavastust!) oleme kaasa võtnud kaks menukat noortelavastust, mis sügisel kindlalt kavas on, kuid vaid valitud kuupäevadel novembris, „5 grammi sisemist rahu” ja „Jõud”. Esimene sõidab ka kodusesse Viljandisse ning pealinna. Peale etenduste mängimise räägime noortega ka elust ja olust, nii nagu toimuvad vestlusringid kutsutud külalistega ka kõikide teiste etenduste järel. Ja veel oleme eelmisest hooajast kaasa võtnud revolutsioonilise õhtusöögi elus hevimuusikaga, „Kangelased”, Peeter Volkonski ja Musta Kasti ühislavastuse, mille kordusetendused Oktoobrirevolutsiooni nüüd juba 100. aastapäeval saavad toimuma novembrikuu alguses Tartus uue nimega Vilde ja Vine restoranis ning Tallinnas Wabaduse II korruse restoranis. Nii et sõitmisi on selles rutiiniküllases sügises tegelikult palju. Oleme ratastel. Siinkohal tasub mainida, et ühtlasi kogume tasa ja targu annetuskeskkonna Ma armastan aidata abil toetust päris oma väikekaubiku ostuks. Iga euromünt loeb.

Vahepeal loodame, et õnnestub teha vähemalt üks töötuba kogu trupile ja maha pidada vinge sünnipäevapidu märtsis. Enne sünnipäeva esietendub ühtlasi Kaija M Kalveti uuslavastus „Prohvet” ja juba siis hakkavad pihta Musta Kasti planeeritavalt kõige suurema produktsiooni, suvelavastuse, Birgit Landbergi „Mowgli” proovid Eestimaa metsas. Kõlab juba klišeena, aga taas on, mida oodata. Suve loodame lõpetada „Kaksismaa/Kaksoismaa” etendustega Soomes ja kes teab, mida põnevat veel selle hooajal jooksul korda saadame ja mis Musta Kasti teele satub.

Nautige värve ja ilu ja ainult head, mida sügis pakub! Kohtumiseni avapiknikul!

Reeli

 

Husuli blogi

Tere. Mina olen Husuli, ma tulen sügavalt Lääne-Nehrunist ja ma võtsin üheks nädalaks Musta Kasti blogitäitmise üle. See on sellepärast, et see keegi, kes selle nädala blogi esialgselt kirjutama pidi, otsustas viimasel hetkel, et ta ei suuda, ja mina võtsin hea meelega pakkumise vastu. Muidugi, muidugi ma üritasin teda veenda. Mis tähendab, et ei suuda? Mis mõttes negatiivsed mõtted? Mis mõttes kurb? Ei mõista, miks sellisele tühjuse tekitamisele oma hinge, oma aega kulutada. Meil selliste tundmustega oma elu ei raisata. Me küll teame, et kuskil märatseb orkaan Irma ja inimesed on hirmul, et kuskil esitletakse uusi moekollektsioone ja inimesed on elevil; ja me laseme selle endast läbi ja palvetame nende pärast, kes kardavad, ja oleme õnnelikud nende pärast, kes on rõõmsad, aga seda „ei suuda“-t me austada ei oska. Aga nüüd Tartust.

Möödunud nädalal toimus Draama festival ja see on ilmselgelt kõige olulisem asi, mida mainida. Olin ka isiklikult kohal. Ma usun, et ma ei tee kellelegi liiga, kui ütlen, et läks hästi ja rikkamaks said kõik, kes osa said. Ja kuigi Tartu on juba niigi elav, sest kool on jälle käes ja linn üliõpilasi täis, tõi möödunud nädal siiski uue tempo ja elevuse. Justkui kõrb, mis pärast vihma ootamatu õievaibaga kattub, sai ka Tartu endale nädala teiseks pooleks uue kauni kuue. Ja uued kuued saavad endale peagi kõik eestlased, sest siin lähevad ilmad krõbedaks ja külmad sügistuuled tahavad tuua haigusi, aga soe vammus ütleb tuultele ei ja seeläbi ütlevad tuuled haigustele ei. See on kaval nõks, mida rakendada.

Üleüldse, selliseid kavalaid nõkse ma armastan ja olen ka teile kokku pannud rea asjadest, mis võiksid teie elukvaliteeti parandada:
1. Tehke suurpuhastust. See on väga oluline. Asjad on väga kurnavad asjad (eks sellepärast nad ongi ainult asjad). Mida vähem asju, seda suurem võimalus, et sa leiad üles oma vähesed asjad, elad korrastatumas ümbruses ja tunned end paremini.
2. Tee ära asjad, mida sa oled ammu lubanud teha. Näiteks õmble tagasi nööp ja õmble kinni auk. See võtab viis minutit ja on su aega väärt.
3. Tee midagi ekstra. Isegi kui kõik on parajasti igapäevaelus korras ja toimiv, on mõnikord tore teha asju, mida sa tavaliselt ei tee või mida sa tegelikult ei vaja.
4. Räägi võõrastega tänaval, bussis ja poes. See on tore komme, mis on tavaline paljudes kohtades maailmas, aga Eesti mõjub vahel kollektiivse üksindusena.
5. Tee iga päev üks julgustükk. Midagi väljaspool oma harjumuspärast mugavusstsooni. See kasvatab ja värskendab.

Ongi kõik. Panin oma mõtted kirja ja loodan, et teie sügis algab mõnusalt! Kõike head!
Husuli

Kes ei tööta, see ei söö. Kes töötab liiga palju, sureb ära

Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse, kaheksa, üheksa – umbes nii palju vabu päevi lugesin ma eesootaval suvel kokku, kui ma 15. mail „Kaksismaa“ esimesse proovi läksin. Olin ootusärev, aga enesekindel – mina ise olin selle graafiku koostanud, töökoormuse vastu võtnud, mõeldes, et küll talvel jõuan puhata. Olen ju noor inimene, tahan ja suudan paljut! Täna on 3. september, täpselt nädala pärast, pühapäeval, on käes see päev, mis on alati kuskil kauguses terendanud – päev, kus kõik on tehtud, kus suvi lõppeb ja puhkus saab alata. Huh, kolm kuud läinud nagu niuhti. Vähemalt niuhti pidid need minema…

Kord juuli lõpus läksin arsti juurde, olin väsinud sellisel moel, et tundsin, et keha enam ei jaksa. Arst vaatas mind suurte silmadega, siis veidi suurematega, kui ma talle rõõmsa näoga kirjeldasin, mida tunnen, mida ei tunne. Ütles, et peaksin voodirežiimile minema. Mõtlesin oma kalendri peale, sain aru, et see küll võimalik ei ole. Tuli välja, et olen ületöötanud. Süda tahtis puhkust.

Ma sõitsin üheksaks päevaks Bulgaariasse, et seal Musta mere ääres varbad vette pista ja üks korralik rannapuhkus ette võtta. Mõningaste mööndustega see ka õnnestus, kui kõrvale jätta üks kummaline hilisõhtu, kui ma pimedas midagi nägemata mäest üles ronisin, et kaotatud rada uuesti kätte leida. Töötamise ja puhkamisega on sama lugu, olles korra õigelt rajalt eksinud (loe: töötamisest), siis on pärast puhkamist väga keeruline seda algust jälle üles leida. Ma ei suutnud enam endale põhjendada, miks ma olin endale nii palju projekte vastu võtnud, miks ma uskusin, et see üleüldse normaalne on. Mind on kannustanud mingi seletamatu hirm, et ma ei saa paigale jääda, et ma pean kogu aeg tegevuses olema. Kui ma ei tööta, siis olen ma ebaõnnestunud, ennast (või teisi) alt vedanud, töötu kõrgharitud luuser (no see on liialdus, aga võtab kenasti kokku). Kui kannustav jõud ei ole mitte oma tegevuste nautimine, vaid kuupäevad, mil asjad läbi saavad, siis pole kõigel nagu mõtet. Rassid ja rabeled, teed kõike küll rõõmuga, südamest ja pühendunult, aga peas vasardavad alati uute projektide häirekellad: kas oled ikka kursil, kas ikka jõuad, äkki on miski, millele sa ei ole osanud mõelda, äkki-äkki. Kell kolm öösel üles ärgata, sest stress on ka magades suur, ei ole tore tunne, seda kogesin sel suvel esimest korda.

Lubasin endale, et ei lase sel mõttel end enam juhtida. Teen pigem vähem, pühendun rohkem iseendale ja annan kehale ja vaimule võimaluse puhata tegemiste käigus, mitte kuskil kauges tulevikus. Mu sõber Paul ütles, et Birgit, sa ei saa magamata öid tulevikus järgi magada! Ma ei uskunud teda, nüüd tean, nii on. Samamoodi ei saa ma tuleviku iseendale tänaste tegevuste tagajärgi klaarida jätta. Alustan nüüd. Hoian end, olen õnnelik ja naudin.

Nüüd veel tore lõpuakord, Draama festivali OFF programm, mille korraldamise Musta Kastiga enda südameasjaks võtsime. Juba teisipäeval, 5. septembril alustame, et viie päeva jooksul tuua teieni etendused, vestlusringid, melu ja möll.

AJAKAVA

TEISIPÄEV, 5. septmeber
21.00 AVAME FESTIVALI ja pärast KEERUTAME plaate (Sisevete Saatkonnas / tasuta)

KOLMAPÄEV, 6. september
21.00 Kinoteatri „EI TAO“ e lavastus pornost (Genialistide Klubis / pilet 14€)

NELJAPÄEV, 7. september
13:00 Lavaka lõpetanute „ELAGU, MIS PÕLETAB!“ (Saksa Instituudis) NB! Välja müüdud
21:00 Kuressaare Linnateater koostöös teater KELMiga „SAVANN“ (Genialistide Klubis / pilet 14€)

REEDE, 8. september
13.00 Paneeldiskussioon „ÜLETOODETUD TEATER“ (Sisevete Saatkonnas / tasuta)
19:00 Musta Kasti „PEKS MÕISATALLIS“ (Genialistide Klubis / pilet 14€)

LAUPÄEV, 9. september
16:00 Musta Kasti „PEKS MÕISATALLIS“ (Genialistide Klubis / pilet 14€)
21:00 Vabakutselised lavastajad ja näitlejad „ÜLETOODETUD TEATER“ (Uues Teatris / pilet 14€)

PS! Kõikidele etendustele va „Elagu, mis põletab!“ järgneb ka vestlusring.
PS! PS! Piletid müügil Piletilevis ja vabade kohtade olemaolul ka tund enne etenduse algust sularahas kohapeal

Puhkame nüüd, siis oleme tulevikus õnnelikud
Birgit

Õhupall

Must Kast käis lastelavastusega „Õhupallid“ Hiina Rahvavabariigis, täpsemalt Pekingis, esinemas. Kaks nädalat möödusid kuumalt ja meeleolukalt.

Esimene kultuurišokk saabus üsna vahetult pärast seda, kui ma Raimu Hansonile antud telefoniintervjuus kinnitasin, et lavastusse muudatusi ei tule, kuna see on valminud eesmärgiga olla võimalikult jälgitav keele- ja kultuuritaustast hoolimata. Nimelt saabus teade meie reisi korraldanud organisatsioonilt Hiinas, mida vahendas neil töötanud briti taustaga noormees Robert. Hiinlased andsid teada, et nad on üsna murelikud, kuna Hiina lastel erinevalt kõigist teistest maailma lastest ei olevat kujutlusvõimet; sellega seoses uurisid nad, ega meil ei oleks võimalik kasutada mõnda rekvisiiti.

Kui lugejate hulgas on neid, kes ei ole meie kusjuures täiesti esimest iseseisvalt valminud lavastust näinud, siis annan teile siinkohal teada, et „Õhupallides“ mängitakse läbivalt kujutletavate esemetega ning räägitakse ainult õige pisut, sedagi väljamõeldud keeles (sisututvustus meie korraldajatelt, reklaamiks teistele hiinlastele – leitav siit, minu isiklikul hinnangul kohutavalt naljakas, ma ei tea, kummal sõnal on rõhk).

Teiseks küsisid meie vastuvõtjad, kas ei oleks võimalik lavastusele juurde pookida mõnd publikut kaasavat stseeni, kuna hiinlastele väga meeldivat ka publikuna laval viibida.

Reis muutus juba eos väga põnevaks.

„Õhupallide“ nähtamatud rekvisiidid paistavad harilike rekvisiitide hulgast esile muuhulgas sellega, et nad eiravad sageli gravitatsiooniseadusi ning on võimelised sekunditega lavale tekkima ning sealt kaduma. Mängisin peas võimalusega paluda hankida hiinlastel madu, mis võiks kümne sekundiga hiigelsuureks mustikaid jälestavaks kolme peaga draakoniks kasvada. Võib-olla võiks selline asi riigis, kus elab 1000 korda rohkem inimesi kui meie väikeses Eestis, võimalik olla?

Neil oli ka konkreetne soovitus: lasta etenduse lõpus lavataevast alla tohutu võrk õhupallidega. See soovitus täitis mu kummalise värinaga. Nimelt, olgu see siis avalik, ei salli ma absoluutselt õhupalle, kõige vähem sallin ma neid teatrilaval. Miks? Sest need on kasutud ja taaskasutamatud kummitükid, dekoratsioonid, mis, olles täis tühja õhku, täidavad minu hinge sama sisuga. Musternäide maailma ressursside raiskamisest. Miks neid peab seostama õnneliku lapsepõlvega? Võib-olla siis inimkonna lapsepõlvega, kui veel keegi ei teadvustanud, et ressursid me planeedil saavad ükskord otsa?

Lühidalt, mul on mingi põhimõte, eksole, mis põkkub katastroofiliselt meie korraldajate põhimõtetega. Ja lõpuks saab see kõik minu põhimõttest võitu: hea küll, tulgu etenduse lõpus need õhupallid sealt alla, paneme oma „Hoodihamdaideedoo“ põhja ja kutsume lapsed lavale, saame tehtud nii rekvisiidid kui publiku kaasamise ja võib-olla on see kõik tõesti vajalik, nemad ju tunnevad oma lapsi paremini kui mina.

Hiina jõuame varahommikul. Reeli ja Kristo pagas on Moskvasse jäänud, pea on unine ja sassis, lõpuks jõuame hotelli ja peame ootama, kuni meie toad vabanevad, veetes aega hommikusöögilauas. Läbi uneudu on meeles, kuidas kogu toit ajab kohutavalt naerma, sest peale vaadates ei oska ennustada toidu maitset ning maitstes ei saa aru, millest see koosneb.

Pärast kosutavat und võetakse meid vastu säravate naeratustega ja lubadustega hankida hea proovisaal (kogu trupp oli mööda maailma laiali ja taastusproov Eestis osutus võimatuks). Ise sõidame jalutama suurele müürile. Saab selgeks, et kõige raskem osa millegi organiseerimisest on keel, sest peaaegu mitte keegi inglise keelt ei räägi (See Pikk Mees hotellis ja Ruuduline Naine bussijaamas välja arvatud). Aga kuidas mina peaksin rääkima keelt, kus üks väljend pisut erinevalt hääldades võib tähendada nii „laama“ kui „kepi oma ema“?

Paari päeva möödudes on selge, et proovisaali me küll ei saa, sest ükski kontaktisik enam midagi ei vasta. Harjutame öösel hotellitoas.

Järgmisel päeval viiakse meid esinemispaika. Olgu kohe ära öeldud, et Mr. Lu, kes meid sinna autoga viis, ei esinda mingil moel kogu ülejäänud organisatsiooni. Me ütlesime pärast Mr. Lu’le (küll tõlkide abil), et ta võib meie teatrisse tööle tulla. Me arvasime, et ta on autojuht, aga selgus, et ta on ka kõik muu: müüs pileteid ja tegi meile lava valmis ja tõi meile kohvi ja veel miljon muud pisiasja. Mitte sellepärast, et see oleks otseselt ta kohustus olnud, vaid sellepärast, et kõik teised inimesed olid kuhugi kadunud. Millalgi ilmus välja ka meie briti taustaga kontakt Robert, kes vabandas, et ta polnud vastanud ja teatas, et ta on otsustanud oma töölt lahkuda, sest siinne suhtlemiskultuur lihtsalt ei võimalda töötegemist.

Kogu seda korraldust vaadates ei saanud ma olla õnnelikum, et me oleme teinud lavastuse, kus ei ole tõepoolest vaja mitte midagi, ainult natuke valgust. Ma ei kujuta ette, kas etendus oleks saanud üldse toimuda, kui ta oleks olnud pisutki tehniliselt nõudlikum. Valguse saime õnneks minuti enne etenduse algust siiski paika ja ehkki see veel mõned minutit etenduse algusest süttis ja soojenes, nägid ilmselt kõik lapsed meie näitlejate näod ära. Mina isiklikult puhusin suurest närvipingest oma meloodikat nii, et esimese etenduse raames sündisid täiesti uued muusikapalad.

Pole vist vaja täpsustada, et kõik päris õhupallid jäid minu suureks rõõmuks ära, samuti ei toimunud hiinapärast publiku kaasamist. Küll aga tahan rõhutada, et need neli saalitäit lapsi ja nende vanemaid olid ilmselt kõige tähelepanelikum, vaiksem ja õnnelikum publik, kes meil kunagi selle etendusega olnud on! Kujutlusvõimega ei paistnud kellelgi probleeme olevat. Võibolla ainult sellel ühel emal, kes esireas magas.

Kuidas saab lasteteatriga tegeleva organisatsiooni juht üldse mõelda, et lastel puudub kujutlusvõime?

Tänane Hiina Rahvavabariik on endas ühendanud kapitalismi ning autoritaarse keskvalitsuse. Tsensuur, korruptsioon, ebavõrdsus. See ei paista koguaeg silma. Seda märkad siis, kui vaatad kohalikku televisiooni või avastada, et ei pääse enam oma harjumuspärastele netilehekülgedele. Ma ei tea, millest inimesed omavahel räägivad, sest ma ei saa neist aru (lisaks lugesin kuskilt, et nende kultuuris võidakse sulle vahel valetada, kui neile paistab, et vale teeb sind õnnelikumaks kui tõde – ehk mitte paha pärast, vaid ikka sinu heaolu nimel). Räägitakse, et praegu toimub Hiinas uus kultuurirevolutsioon, vaiksem, salapärasem, hävitavam…

Aga Hiina ja tema rahvaarv on ju tohutud, seda ei ole peatanud peaaegu 40 aastat toiminud ühelapsepoliitika, seda ei peata ka 2016. aastal kehtima hakanud kahelapsepoliitika. Kuidas seda massi siis taltsutada saab? Kes tahaks mingit sissevaadet kaasaegsesse Hiinasse, neile ma tahaksin väga tungivalt soovitada Evan Osnose raamatut „Ambitsioonide ajastu“. Ta kirjutab muuhulgas, et hiinlastele ongi omane kollektivistlik mõtlemine; kultuur, kus tuli elatuda riisikasvatusest, ei saanud lihtsalt individualismi lubada. Võib-olla. See peaks siis ka sotsialismiga sobituma.

Aga see riigikord, mis Hiinas on, see ei ole minu jaoks sotsialism. Mulle tekib tibutagi, kui ma mõtlen sellele, mis seal tegelikult juhtunud on. Ja väga lihtsalt kokku võttes kõlaks see: inimesed ei tahtnud enam autoritaarset keskvalitsust ja tsensuuri, nad hakkasid protesteerima… ja siis tuli kapitalism koos oma motoga: igaüks võib rikkaks saada, see on edu, edu aga on õnn, ainus, mis tõeliselt tähtis. Õnnelik inimene on rikas ja ilus. „You are beautiful!!!“ karjuvad selfikaameratega emad, kes oma tütreid turismiatraktsioonide juures meiega pilti saadavad tegema. Ma ei peagi kõigest aru saama ja kahtlemata ei pea kõik inimesed jagama minu kultuuri ning väärtushinnanguid. Aga seda ju võiks inimesed tunda, et nende sisu on ainus, mis ilu evib ja loob; et õnne tuleb otsida ikkagi seestpoolt, olgu siis pealegi see banaalne tõde. Ja riik, mis erinevat mõtet maha surub, ei saa olla inimese, inimlikkuse kasvulavaks.

Kui ma vaatan Pekingi metroos seda zombistunud nutitelefonisõdalaste armeed, on mul inimkonna pärast tõesti suur hirm. Ärgake üles! Ärge lubage oma elul olla see mõttetu kummist junn, ärge avastage, enne kui hilja, et kogu teie sisu oma kellegi jahtunud hingeõhk.

Meil on siin metsade vahel nii palju ruumi. Ja meile on antud nii palju aega, igaühele keskmiselt 80 aastat. Ma tahan seda nii väga kasutada. Nüüd ja kohe.

Kaija

Teadliku televaataja kiri Eesti telekanalite juhtidele

Tere!

Loodan, et suvi on kohelnud teid hästi. Mind vähemalt on. Suure reisimise ja tööhulluse keerises õnnestus mul mõned olulised verstapostid enda kivises kapsaaias püsti lükata. Nendest pikemad ja suuremad on vast üliõpilase staatusesse astumine ning ühe muusikalavastuse edukas esietendumine. Kuna aga mulle endast väga rääkida ei meeldi, siis kes täpsemalt teada tahab, see küsib personaalselt. Vastan meeleldi. Aga, aga, et antud postitus ikkagi ebasuvelikult pikaks ajada, siis jagan ma teiega enda mõtteid televisioonist. Nimelt paluti mul magistriõppekavasse astumisel kirjutada kiri Eesti telekanalite juhtidele. Kannab see kirjutis pealkirja “Teadliku televaataja kiri Eesti telekanalite juhtidele”. Kel aega ja viitsimist, siis lugege see läbi ning mõelge ka ise, et mida te telerist meelsamini vaataksite. Mida muudaksite ja mida lisaksite. Andke siis mulle ka teada!

Siit ta tuleb:

Tänaseks on Eestimaal ligemale 62 aastat televisiooni tehtud. Ühe noore riigi ajalugu arvestades on see küllaltki pikk periood. Selle aja jooksul on televisiooni olemust põhjalikult nii uuritud, arendatud, õpitud kui ka õpetatud. Tänaseks oleme jõudnud ajajärku, kus infotehnoloogia ja elektroonika võimas areng on andnud televaataja käsutusse sajad telekanalid, internetiportaalid ja videoteenuse pakkujad (Netflix, Amazon, Apple TV, ViaPlay jne). Enam pole isegi ühtegi suuremat trükiväljaannet, millel poleks oma televisiooni (Postimees TV, Delfi TV jne). Lisades sellele ka fakti, et maailma sotsiaalmeedia lipulaev Facebook plaanib käesoleva suve lõpust tootma hakata telesarju ja -filme, olemegi me paratamatuse ees, et liikuva pildi infomüra tänases ühiskonnas on üüratu, piiramatu ja kättesaadav kõikjal ning kõigile.

Kuid millise positsiooni peaksid selles valiku- ja võimalusterohkes meediamaailmas võtma endale Eesti telekanalid?

Tutvustan teile järgnevalt enda subjektiivset mõttekäiku.

Alustame uudistest.

Kaasaja üheks suurimaks probleemiks on tõusnud meedia tõsiseltvõetavus ja usaldusväärsus. Kuna massimeedia (sh televisiooni) edukas toimemehhanism lähtub eelkõige võimalikult suurtest vaatajanumbritest ja klikkidest, siis üritatakse inimeste tähelepanu saavutada kõikvõimalike rohkem ja vähem alatute vahenditega: parafraseerides ja rebides kontekstist välja erinevaid lauseid, arvamusi ning neid siis kollasemaks muutes. Kuid kui mõelda, et see toimemehhanism on selliselt üles ehitatud, siis ei saa seda kellelegi ette heita.

Kanal 2-e “Reporteri” näol näeme, et antud mudel toimib. Keskmine eestlane tahab kuulda ja näha ka uudiseid, mis ei keskendu ainult tõsistele teemadele. Sekka tahetakse teada, kuidas keegi kuskil midagi piinlikku on korda saatnud või mida seltskonnastaarid seljas kannavad. Rääkimata kassivideodest. Sellest lähtuvalt on ka kunagi sirget ja korralikku joont hoidnud TV3-e “Seitsmesed uudised” oma formaadi hulga kollasemaks ja meelelahutuslikumaks muutnud. “Segment peab olema lai,” nagu ütles kunagi minu kadunud õppejõud Kalju Komissarov. Küll mitte antud kontekstis.

Kuid see, mida ma antud peatükiga vast öelda tahan, on see, et erakanalite uudistetoimetajatel tuleks leida mingi kuldne kesktee: kust jookseb hea ja halva maitse piir? Kust läheb joon kontekstist väljarebitavuse peal? Millal on juba liialt piinlik? Mis on eetrikõlbulik ja mis mitte? “Eks sa vaata siis oma Aktuaalset Kaamerat, kui ei sobi,” ütlete? Vaatangi, aga tunnen muret ka enda kaasmaalaste pärast, kes võib olla AK-d ei vaata ja ammutavad kogu oma info kollastest uudistemagasinidest. Näiteks minu vanaema, tema eakaaslased ja ka minu algkooliealised õpilased. Seepärast sooviksin, et ka erakanalid täidaksid oma funktsiooni kui rahvast ja rahvust edasiarendav meediaplatvorm.

Järgmiseks – saadete portfell.

Sissejuhatavas lõigus sai räägitud, kuidas erinevaid liikuva pildi platvorme on viimasel aastakümnel tekkinud kui seeni pärast vihma. See tähendab, et ka kättesaadavate ja nähtavate saadete valik ja ampluaa on jämedalt öeldes lai nagu S-klassi Mercedese kere. Kuid kuidas selles müras orienteeruda?

Visates pilgu rahvusringhäälingu telesaadete portfelli, siis näen, et nende spekter on mitmekesisem ja kvaliteedilt ehk kõrgem (mis on ka ERR’i põhiolemusse sisse kirjutatud?), kui seda on erakanalite oma. Vaadates aga viimaste kapsaaeda, siis näen ma seal üht suurt laiutavat (naiivse) meelelahutuse haaremit.

Antud programmivalikut ei saa aga erakanalitele pahaks panna, sest nemad toimivad kapitalismi põhimõtete alusel – toimetada võimalikult kasumlikult. Kuid kas olevase ja tulevikku vaatava televisiooni osaks peakski jääma vaid meelelahutus?

Ma lähtun põhimõttest, et televaataja ei tea, mida ta tahab, kui ta ei ole seda näinud. Telekanalite programm peaks oma ülesehituselt ja mõttelt pakkuma kõigile midagi. Olgugi et (kerget ja odavat) meelelahutust on üleliia palju, ei saa ma öelda, et hetkel see nii ei ole. Kuid mida ma sooviksin, et muutuks, oleks saadete kvaliteet, toimetamine ja kandev idee. Seni kuni söödetakse sisse kiirelt, odavalt ja lihtsalt tehtud saateid, ei oskagi televaataja paremat tahta.

Toon näite. Viimasel ajal on üha populaarsemad igasugused reisisaated (“Kaks kanget”, Tuuli Roosmaa pere seiklused, “4×4…” jne), mille vaatajanumbrid on vägagi soliidsed ja eeskujulikud. Kuid kui nüüd natuke pre-productioniga pingutada, siis saaks nendest veel rohkemat ja ägedamat välja pigistada, kui vaadata, mida teeb näiteks BBC Inglismaal. “Kust me selle raha ja aja võtame?“ küsite. Jah, eks raha olegi siin see kõige suurem murelaps tänases kapitalistlikus maailmakorralduses. Kõik maksab, kuid raha pole kusagil. Samas saab ka odava raha eest head asja teha. Loeb mõte, idee ja tahe!

PS! Üks segment telekanalite saadetevalikus, mis minu ja minu sõpruskonna arvates täitmata on, on kvaliteetsed populaarteaduslikud saated. Ärge tooge mulle näiteks, et näe – “Galileo” ju on. Tahaks midagi, mis ühtiks meie kultuuriruumi ja väärtustega. ETV “Heureka” ja “Rakett 69” on headeks näideteks ning loodan, et antud saated jätkavad ka tulevikus inimeste meelelahutuslikku harimist. Pealegi, alati on ruumi veel ühele huvitavas kastmes marineeritud ja ägedate saatejuhtidega vürtsitatud populaarteaduslikule saatele igas telekanalis!

Kolmas – noored.

Teema, mis mind ennast vast kõige enam kõnetab.

Tänapäeva noori lahterdatakse ja nimetatakse ka YouTube‘i põlvkonnaks, kes enamuse oma liikuva pildi nägemise vajadusest rahuldab just selles video voogedastuse keskkonnas. Vaadates Eesti telekanalite programmivalikut ja uurides ka noortelt nende telerivaatamise harjumuse kohta, näen ja mõistan, et noortele pakutakse nende segmendi pähe ainult naiivseid teleseriaale – “Padjaklubi”, “Kättemaksukontor” ja “Köök”. Pisematele leidub erinevate multifilmide kõrval ainult “Lastetuba”. Lisaks erinevad kordussaated, mis tänapäeva lapsi enam ei kõneta.

Kui ma hiljuti ühelt ETV pikaaegselt vastutavalt töötajalt uurisin, et miks noortele midagi peale teleseriaalide ei pakuta, siis vastati mulle, et pole ju mõtet – noored telerit enam ei vaata, kõik on nutiseadmetesse kolinud. Nii see paraku tõesti on. Olen pikalt vaaginud lahendina järgnevat ideed – mis saaks, kui toota toimetatud, läbimõeldud ja harivat(!) programmi nende enda keskkonda? Ehk kui võtta noorte seas palavalt armastatud youtuuberid, nende loodavat sisu professionaalselt toimetada, siis võib see viia selleni, et antud projekt kukub kas kolinal läbi või õnnestub siiski miskit muuta. Oluline on, et programm oleks lühike, lihtne, kuid samas hariv ja meelelahutuslik. Lapsed ja noored on meie väikese riigi tulevik ning meie kõigi hüvanguks oleks hea, kui nende meediatarbimine oleks kvaliteetsem ja sisukam.

Neljas – seriaalid.

PostTV ajastu on loonud eelduse, et rohkem kui kunagi varem toodetakse maailmas (ja ka Eestis) erinevaid teleseriaale. Kuid miks on nii, et ajal, kui toodetakse läbi Eesti teleajaloo kõige rohkem seriaale ühe elaniku kohta, ei ole ühegi sarja eluiga sageli pikem kui üks-kaks hooaega, kvaliteedist ja sisust rääkimata?

Võiks öelda, et on toimunud lausa üleküllastumine. Kogu selle kiirtarbimise ja -tootmise juures kipub aga kaduma see kõige olulisem. Kellele ja miks? Teisisõnu tunnen mina kõrvaltvaatajana, et sageli ei mõelda ideid enne teostamist päris korralikult läbi. Toodetakse palju ja kiiresti, kohati mõtlemata, kas vastav sisu ja sõnum on huvitav, uuenduslik ja hariv ning kas see leiab ka sotsiaal-kultuurilist mõtestamist.

Vaadates hetkeolukorda, siis leian, et kodumaisel seriaalimaastikul domineerib hetkel sisutu ja maitsetu, tihtipeale väikestele tüdrukutele ja poistele suunatud televorm, mis minu arvates ei vääri isegi sarja või seriaali žanrimääratlust. Tegu on tuima, emotsioonitu ja odava palaganiga. Kindlasti ei taha ma kellelegi liiga teha. Eelnev oli lihtsalt minu emotsionaalne üldistus, sest tegelikult leidub ka kvaliteetse ja hea sisuga toodangut nii olevikust kui ka minevikust: “Kuum jälg”, “Keeris“, „Alpimaja“, „Tuulepealne maa“ ja „Süvahavva“. Ehk kui kodumaised seriaalitootjad natuke rohkem pingutaksid ja pre-productionile rohkem panustaksid, siis võib sündida küllaltki korralikke ja eetrikõlbulikke teleseriaale.

Kokkuvõtteks tahaks Eesti telekanalite juhtidele öelda, et televisioon kui massimeedia raskekahurivägi peaks võtma endale vastutuse Eesti rahva ja ühiskonna harimise ja arenemise eest. Sest televisioonil on mõju ja võim inimesi suunata ja juhtida. Kuid paljud telekanalid ei julge eksperimenteerida, end muuta, erineda. Riskipelgusest on tekkinud programmirutiin. Seetõttu võiksid telekanalid panustada kvaliteetsele ja kontsentreeritud ning võimalikult laiale programmivalikule, mitte kiirele, odavale ja naiivsele teletoodangule. Televisiooni elujõulisusele mõeldes oleks antud lahendus pikas perspektiivis hea nii telekanalitele endile kui ka Eesti rahva arengu hüvanguks.

Lõpp.

PS: loodan, et te suvel teleri vaatamisele väga rõhku ei pane ja naudite pigem seda ilusat ja mõnusat ilma. Kuniks seda on.

Olge mõnusad,
Kristo

Edgari TERE!

*** Tere!

Kui suvi ja talv otsustavad leivad ühte kappi panna, kinnitavad sünoptikud, et saame Eesti suve. Väike Morten samal ajal ei tea, kas julgeb täna lühikesed püksid jalga panna või ei, sest viimane kord valas ebaõnn ennast talle külma vihma ja tuulena lagipähe (mis tegelt oli lahe). Kuldne pööriperiood ja jaan on möödas, aga kuna see oli üks pilkane pakane, rohkem nagu lõkkega vastlapäev, on kõigil hea meel, et saab soojemaid aegu ootama hakata.

Juuli jahedus on nii visa, et põhjahämarus liigahtab end suveunes, kus kahtlemata kangastuvad talle haprad nägemused härmatisest ja päkapikkudest. Varsti teeb hämarus silmad lahti ja sirutab sääred ja puhub pisut pimedust meisse kõigisse, viimane aeg on avada D-vitamiini purgid!

*** Devising?

Möödas on Eesti-Soome ühisloomingu „Kaksismaa“ epohh. Kaks rahvast kohtusid ja loodi lavastus. Loodi devise’imise põhimõttel. Devising ehk lavastuse dramaturgia isekavandamine ja loomine: selmet meil on dramaturgia ette antud, me kujundame ja punnitame selle ise verivärske struktuuri näol välja, vastavalt ideedele ja visioonidele. Suur rõhk muutub veelgi suuremaks oma teadmiste-oskuste ja kujutlusvõimega töötamisel.

Sellest loomemeetodist võib mõelda üht kui teist. Igatahes on see suht vähemuslik, ent mitte värske nähtus, ja on platvormiks ka teist tüüpi loomingule, kui seda on tavapärane näidendi-põhine teater.

*** Transtsendeerumine materjalist

Materjal hakkab kunstnike käes sädelema ja hõõgub loomingulisest innust,
alati otsime tähenduse loomisel visuaalset ja vaimset sädet,
säredat sünteesi, mis toetaks meie pürgimisi, kannustaks sidusust,
nii et võiks laval plahvatada stseenist stseeni proovis ja etendusel.

*** Maskist

Meil on kogemuse vahendustakistus meie ja välise vahel. Filter ja mask, mis takistab kompromissitut tunnet, tegu, tahet.

Inimene on kui maskiga. Aga maski all on – inimene ise. Aga mis on mask? Miks on mask?

Eriti kriipar on veel see, et ka sisemisel poolel on sisemine mask. See on parasjagu õudne. Mask on kahepoolne: üks ots paistab välja, teine sisse… Kui keegi tahab sind kõnetada, võib juhtuda, et ta põrkab maski vastu. Ja veel hullem, kui sa ise tahad endale otsa vaadata, siis põrkud kõigepealt sisemise maski vastu, kes teeb kõik, et sa asja, mis äsja juhtus, ära unustaks, ja väliste, oluliste asjade juurde tagasi läheksid.

Maskid on igal pool. Mõned õhukesed, millega tuleb kaasa ka rohkem vabadust, mõni on raske ja hapneb. Inimhingesse asetub mask nagu kummitustihend, mida ei pane tähele! Kutsun sind mõtisklusele, milline on maailmas käibelolevate mõtete ja maailma mõju sinu minapildile? Milline on su minapilt ilma väliste oluliste asjadetta? Millised on sisemised olulised asjad?

Võin vähemalt öelda, et kahel viimasel „Kaksismaa“ etendusel, eneselegi üllatuslikult, eraldasin rahulikult paar parkunud kihti enda persoonast. Need olid õilsad momendid, puhtad nagu noored õunapuud ploomiaias. Selle eesti Dionysosele, Jungile ja fenomenoloogilisele eksperimentaalkunstile kolm korda elagu!

*** lulla

Ma vaatan müüre inimeste nägudes ja näen need on peened ja õhulised

ma näen need on värvitud ja kaunid aga need on ikkagi müürid

ja ma pean ronima et näha valgust seal taga

kui strateeg nuputama meelitama et lastagu sild alla

sest vaatan ning näen et kraavid on kaevatud ilmselt kaitseks

mis maailm see õpetab säärast kraavikaevamist?

Heidan nööri müürile igatsen päikest seal taga päikest mis oled ju sina

igatsen müürivabadust müüridetust üldist kaitsetust haavatavust ent

maailma taristu toeks ettekäänded on ja kraavid

sihvakas-suured ja sügavad

müüride ilusad augud on täidetud

ilmetu täite ja tääniga, Vaatan

labürinti inimese silmades sadu radu vaid üks

viib südamesse teised ei kuhugi

ma istun pinnal paljude kihtide rinnal

Tera all krudisevad kihid sibulas kui lõikan

vaatan ma inimest temagi on nagu maa või sibul.

kui ma ta hinge lõikan,

krudiseb sealgi koore all koor

nutma võib ajada seegi.

Oled kuldne kilkam –

oled horisondil lõhkenud hiiglaslik apelsin.

Karl Edgar Tammi