Assotsiatsioonid nahale

Ilmad on külmemaks läinud ja lisaks sellele, et olen juba nädal aega köhane ja nohune, on ka mu nahk kõigele sellele halvasti reageerinud. Kõik kisub, ketendab ja on kuiv, ülitundlik ja äärmiselt punane. Sama punaseks muutun ma päikesepõletuse korral, ei kunagi varem pole seda juhtunud aga talvisel ajal lihtsalt siseruumis viibides. Ja seda värvi vihkan ma oma näos kõige enam. See näib ebaterve ja ärritunud ning on ebamugav. Ja mingitel asjaoludel olen ma justkui ka teistele inimestele vähem vastuvõetav. Ma nimelt, lähenevate jõulude valguses, külastan viimasel ajal suhteliselt sageli jõulukinkide otsingul erinevaid poode. Ma olen varemgi tähele pannud, et võõrad inimesed suhtuvad minusse erinevalt, kui ma kannan näiteks trenniriideid või siis, kui riietun korralikult. Samasuguse paralleeli saab tõmmata ka nüüd, kus ma pole enam ainult heledanahaline, mis justkui on aktsepteeritav, vaid punane, mis justkui langetaks minu väärtust potentsiaalse kliendina. Ja tõesti, selle asemel, et mulle pakkuda head teenindust, mille osaks ma muidu sageli olen saanud, olen ma nüüd tundnud, et mind ignoreeritakse või teadlikult teenindatakse kärsitult, üleolevalt; ja see langeb kokku sellega, mis mu seljas on või mis olukorras mu nägu on. Ja samas pole see ju mingisugune avastus, sellest on palju räägitud ja seda piisavalt testitud, et teada, et meie välimus mõjutab paljut. Asjata ei räägita ega tegeleta võrdsete õiguste loomisega ja teadlikkuse kasvatamisega kõikides valdkondades, milles üht ühiskonnagruppi eelistatakse teisele asjaoludel, mis pole inimeste endi muuta. Aga hoolimata sellest, et sellised võrdõiguste eest võitlejad, head kõnelejad, oskavad oma ideid väga selgelt esitada ning motiveerivalt ja arusaadavalt mõjuda, jääb ilmselt sellegipoolest millestki puudu, et nende kuulajad oma igapäevases elus, ka pisiasjades, neist põhimõtetest kinni oskaks pidada. Kui küsitaks neilt nn. selekteerivatelt halva teenuse pakkujatelt, et kas nad usuvad, et inimesi tuleb välimuse järgi kohelda, ei kahtle ma hetkekski, et nende vastus oleks eitav. Ent ometi pöördub see olukord praktikas.

Sellega seoses tuleb meelde, kuidas ühes „Hommik Anuga“ saates osales Linnar Priimägi. Minu jaoks domineeris selles saatelõigus mentaliteet, et ei maksa kollektiivsete uute normide kehtestamisega kaasa minna, vaid jääda selleks, kes me olnud oleme. Ta paistis uskuvat, et ühiskond on teel hullusele; et me ei vaja tegelikult lisafunktsioone, mida nutitelefon meile pakub. Ma olen nõus, et need ei tee meid tingimata targemaks ja ma usun, et neid peab oskama mõõdukalt/arukalt kasutada ja et nende liigne kasutamine on teistpidi hirmus. Aga millega ma pole nõus, on tema veendumus selle kohta, et me ei peaks minema kaasa sellise kollektiivse hullusega, milleks on poliitiline korrektsus ja et sõna „neeger“ võib uhkusega ja tagajärgedeta kasutada aastal 2017. Minu jaoks valmistasid need julgustavavad kommentaarid selle sõna kasutamise poolt pettumust, sest sellel kõnelejal on platvorm ja vaatajaskond, keda säärane sõnavõtt kindlasti mõjutab. Ma püüan korraks selgitada oma tausta: ka mina kasvasin üles uskudes, et see sõna ei oma mingisugust negatiivset tähendust. Ja ma mäletan, et kui hakkas tulema informatsioon, et seda sõna ei ole hea kasutada, ja et selle asemel tuleks võtta kasutusele hoopis “mustanahaline”, siis tekitas see minus arusaamatust: millest selline muudatus, kui minu jaoks kõlas hoopis sõna „must“ solvavalt, kuna me eesti keeles kasutame seda sõna ka „määrdunud“ sünonüümina. Veel üsna hiljuti olen oma tuttavaid sõna “neeger” kasutamas kuulnud, samuti mitte halvas tähenduses, vaid niisama, lihtsalt. Ja ma ütlesin, et seda sõna ei tohi kasutada. Miks? Keegi ei mõelnudki ju midagi halba. Ja ma ei osanudki sellele vastata. Et lihtsalt ei tohigi, see pole poliitiliselt korrektne. Sellel sõnal on halvustav tähendus. Selle juured on orjuses. Aga selle sõna juured on ju sügavamalgi – “negro” tähendabki musta. Lisaks, nad ise ju kasutavad seda sõna enda kohta. Olen jälle nõus, ja mul polegi rohkem argumente, aga tunne jääb endiselt selliseks, et meie ei tohiks seda enam kasutada. Mis see siis on, miks enam ei tohi? Tegin natuke uurimist ja mulle sellest piisas. Kui see sõna loodi, et tähistada tumedanahalist inimest, oli see neutraalne (14. saj). Kui aga seda sõna selle jaoks kasutama hakati, et viidata orjadele, muutus ka selle tähendus negatiivseks (15. saj). Enne Ameerika inimõiguslaste liikumist, mis oli alles 1954-1968 (st tervelt kolm sajandit), oli legaalne mustanahalisi diskrimineerida ja neid ülejäänud inimestest alamaks pidada, nende kodakondsust ei tunnustatud ja neile ei kehtinud juriidiline kaitse (selles lauses avaneb sõna „neeger“ negatiivne tähendus). Ja kui pärast tsiviilõiguste liikumist selle sõna kasutamist jätkati, siis ainult selleks, et inimestele teadlikult haiget teha. Aga miks nemad seda sõna siis endiselt enda kohta kasutavad ja kasutada tahavad? Et seda sõna valitseda. Et selle sõna omanik olla. Samal printsiibil, nagu ei kutsu ma teatud võõrast inimest idioodiks, ei kavatse ma ka teatud võõrast inimest neegriks kutsuda. Selle sõna ajalugu on halb ja see teeb inimestele haiget, minu jaoks on see piisav põhjus, et seda mitte kasutada.

Mäletan ainsat päeva, mil mind Itaalias elades üle tee ei lastud. See oli päev, mil keelekursuse lõunapausi ajal tahtsin minna oma mustanahalise tuttavaga kohvikusse. Me lihtsalt seisime seal tee ääres ja mitte ükski auto ei jäänud seisma. See oli täielik šokk, sest seal elades olin igapäevaselt väljas liikudes saanud tunda heleda naha privileegi. Ma sain eritähelepanu peaaegu kõikjalt, naeratusi ja tervitusi, ja mitte kunagi ei olnud hetke, kus mulle auto seisma ei jäänud, et mind üle lasta. Välja arvatud see üks päev, see üks kord. Mis on selle valge naha ja blondide juuste fenomen nende itaallaste jaoks? Mulle rõhutati seda pidevalt, aga ma ei saa sellest aru. Hirmus ju, kui olen valge nagu laip. Kunagi ammu tähendas valge nahk jõukust, siis, kui kõrgklass ainult siseruumides viibis ja päevavarjudega päikest nautis, ent mida tähendab see nüüd, veel aastal 2017? Ja siis meie siin, kes me ka ihaldame päevitunud jumet.. Ühtpidi peame seda tervislikuks, mingil määral näitab see ka jõukust, kui inimene saab mere ääres puhkamas käia ja päikest võtta. Teistpidi, sa vaata kus on maakas, päevitunud ainult käed ja kukal…

Mulle tundub, et ma ei jõua sellega enam kuskile, sest see on äärmiselt subjektiivne ja assotsiatsioone ja märksõnu aina tekib. Ja mõtted, mis ma olen tahtnud kirja panna, on juba kirjas. Aga kokkuvõtvalt siis veel vaid üks küsimus: miks mängib nahatoon nii suurt rolli?

Liina

Arhivaari seiklused

Kuna ilm on sügisele omaselt külm, niiske ja tuuline ning seetõttu oma nina välja väga tõsta ei tahaks, siis jagaksin ma teiega üht lugu, mis ehk natukenegi teie toasolemist kuidagi sisustab. Tegu on tõestisündinud looga, mis juhtus siinkõnelejaga kord teel Tallinnast Tartusse.

Kohtun nooremapoolse, nii umbes 29-aastase brüneti naisjuhiga Tallinna Bussijaama parklas. Kuna reisiseltskonda on oodata veel üht liiget, pakin end mugavalt tagaistmele, lootuses, et saan sõidu ajal ehk veidike tukastada. Kui esmamuljel küllaltki tore sõidukijuht on lõpetanud järgemööda juba oma kolmanda sigareti, ilmub ka meie tänane teine reisija lõpuks nähtavale. Huvitav, kas viimase veidi pikemal hilinemisel oleks naine terve paki punast marpsi kopsu hinganud?

Ilmunud seltsiline oli nagu mõni Kopli barõõga muiste – tugeva kehaehitusega nahkjopes kiilakas nooremapoolne meesterahvas. See selleks.

Kutsugem meie tänaseid kangelasi vastavalt Tiinaks ja Kalleks (Mitte ajada segi Musta Kasti lavastusega “Kangelased”, mis on 3.-9. novembrini andmas oma viimaseid etendusi Tartus ja Tallinnas!).

Sõit algas õigetele eestlastele omaselt – pikas piinlikus vaikuses. Kuna automakk, mis veidral kombel hoopiski keset armatuurlauda paiknes, tundus olevat rikkis, oli meie ainsaks muusikaks sel Kolgata teel halli Nissani hästi komponeeritud mootorimüra. Ükski stereosüsteem pole varem nii huvitav tundunud. Jõllitasin ikka tükk aega seda veidrat automakki, veendumaks, et ma ei ole miskipärast hoopiski taksosse sattunud ega pea hiljem sõidu eest hingehinda maksma. Seekord vedas.

Kuskil Patika kandis katkes Tiina kannatus. Vallandus küsimusterahe, mille ootamatu ja halastamatu tulva alla me kaasreisijaga jäime. Ainult et vastamisruumi Tiina meile ei jätnud. See oli nagu one-man-show – ise küsin, ise vastan. Ta läks nii hoogu, et mingil hetkel avastasin, et tean Tiina elust rohkem, kui mõne oma pikaaegse tuttava omast. Nojah.

Juhi tähelepanu tundus olevat koondunud rohkem enda elu eksponeerimisele kui piirkiiruse jälgimisele. Kuid ootamatu paparazzi välgusähvatuse tabamus tõi Tiina uuesti maapeale. Verbaalluukide vallandumine oli möödapääsmatu. Tiina huuled ja keel hakkasid ühtäkki Singeri õmblusmasinana veel kiiremini käima. Ainult Beebilõust on oma lugudes rohkem Eesti Politseid maha materdanud, kui Tiina seda tol sõidul tegi. Korrakaitsjad said nii otse kui ka ringiga.
Pindu teiste silmas näed, aga palki enda omas mitte.

Me Kallega hoidsime igaksjuhuks madalat profiili, et mitte ise nõelata saada.

Kui juba, siis juba, oli Tiina mentaliteet sel sõidul. Ütleme nii, et hall Nissan muundus ühtäkki Mercedese vormeliks ja Tiinast sai korraga Lewis Hamilton. Kiiruseületus siin, möödasõit seal. Saatmaks lakkamatu sõim ja kirumine Eesti Politsei suunas.

Korraga jõudsime Tartusse, lähenedes sellele millegipärast hoopiski Lõunakeskuse poolt. Tiina raev leebus. Ta vist taipas, et on tagumine aeg oma tänane monotükk lõpetada ning ka oma kaasreisijatega vestlusesse astuda. Kuid küsimus meie töö ja tegevusvaldkonna kohta sai üsna ootamatu pöörde.

Olin vastamiseks oma suu juba kergelt paokile ajanud, kui korraga palus Kalle Tiinal auto väljumiseks peatada. Tavapärane viiekas rändas kiirelt ja sujuvalt ühest rahakotist teise. Vaatasin aknast välja, et näha, kus täpsemalt tänane kaaskannataja siis väljuda soovib. Riia mnt 132, oli majal olevale metalltahvlile kirjutatud. Mu paokil olev suu pidi imestusest maani vajuma, kui nägin, mis majaga tegelikult tegu on. Samal ajal, kui veerisin mõtteis tähthaaval valgele hoonele kirjutatut, vastas Kalle selge ja kõlava häälega Tiina küsimusele: “Ma olen politseinik!”

Ja lahkus. Uks sulgus. Tiina tardus.

Mootorimürina 4/4 taktimõõdus muusikapala hakkas segama üha kiirenev bassikäik, instrumendiks Tiina süda. Viimase kergelt roosakas nägu tõmbus hetkega lumivalgeks. Tol hetkel soovisin üle kõige, et mu silmad oleksid hoopis objektiivid ja aju fotokaamera. Paraku pidin ma mälukaardi asemel vastava hetke talletama enda pardakompuutri pildivaramusse. Tempel mällu – igaveseks, kui meenutada kunagist Maanteeameti hoiatavat telereklaami. Igatahes. Olin kahevahel – kas hakata naerma või tunda Tiinale kaasa. Valisin hoopis kolmanda ja huvitavama variandi. Lootes, et kujutlus minu peas saab teoks. Nagu ennist Tiina, siis mõtlesin seekord mina, et kui juba, siis juba! Suusad on läinud, mingu kepid ka!

Tiina oli silmnähtavalt šokis, kuid kuidagi suutis ta juhtunust vähekenegi toibuda ning auto uuesti liikumisse suunata. Sõitsime taaskord natuke aega vaikuses, kui korraga peatas valgusfoor hetkeks meie teekonna. Vaatasin aknast välja. “Jiep, see on minu hetk!”, mõtlesin ma enda peas.

Minu selgeltnägijavõimed ei vedanud mind alt. Tiina küsiski magusmõrult, et ega mina juhtumisi ment ei ole. Viskasin Tiinale kiirelt viieka pihku, avasin ukse ja vastasin: “Ei, ma olen sõjaväement!”, väljudes uhkelt sellest hallist Nissanist Tartu Kõrgema Sõjakooli ees.

Kakat juhtub. Nalja peab saama.

Päikest südamesse,
Kristo

Kuld

Tere, hea lugeja! Kaarel siin.

Olen oma pikalt maailmarännakult tagasi. Õnnelik ja terve. Paljude huvitavate kogemuste võrra rikkam. Kõigist neist loodan ühel heal päeval valmis saada mingisuguse kokkuvõtva blogi, millest näha nii pilte kui videoid, kuid käesolevas postituses peate leppima hoopis argipäevasemate teemadega. Ja, muide, kui keegi tahtis minu viimasest postitusest välja lugeda, et ma sügisest Mustas Kastis võib-olla ei jätkagi, siis olgu siinne lühike üllitis tõestuseks vastupidisest asjade käigust.

Jõudsin suve jooksul tõdemuseni, et vähemalt praeguses asjade seisus minu mikrokosmose ja eesti teatrimaastiku tervikpildil ei näe ma end üheski teises teatris töötamas parema meelega kui just Mustas Kastis. Tõsi on ka see, et siinsed asjalood on kaugel täiusest, kuid väljakutsed peituvadki puudustes. Usun, et Musta Kasti suurimaks väljakutseks praegu ja lähitulevikus on (lisaks jätkuvalt heade ja väga heade lavastuste loomisele) enda olemasolule sõnastatud eesmärgi leidmine. Mitte, et me seda varem otsinud ning ka mingite tulemusteni jõudnud poleks, kuid tunnen, et praegused visioonid-missioonid jäävad liiga üldsõnaliseks.

Argipäevast veel niipalju, et nädala algul (16. ja 17. oktoober) toimus Viljandis iga-aastane ASSITEJ ülevaatefestival, kus Must Kast esines kahe lavastusega – “Röövel Rumcajs” ja “Peks mõisatallis”. Olles ise “Peksu” trupis, sain rõõmu tunda tohutu suurest publikuhuvist, mis sundis meid kunagi nii suurena tundunud VKA Musta Saali üle mõistuse täis toppima. Loodan, et kellegi teatrielamus seetõttu väga kannatada ei saanud ning katsume omaltpoolt ikka rohkem ja rohkem “Peksu” mängimise võimalusi leida, sest tagasiside on jätkuvalt positiivne ja paistab, et huvilisi tuleb juurde.

Sõitsin eile Tallinna vahet ning ühel otsal kaasas olnud Jaanikaga rääkides proovisin sõnastada, mis muudab ühe lavastusprotsessi teisest paremaks. Tulemuseks oli umbes selline mõte, et lavastaja kõige olulisemaks ülesandeks kohe prooviprotsessi alguses on süstida kõikidesse tiimiliikmetesse vankumatut usku sellesse asjasse, mida tegema hakatakse. Et kõigil oleks ühine arusaam eesmärgist, samasse suunda pööratud energia. Kui eeldame, et tegijad ise on niigi oma ala professionaalid oma kogemuste ja oskustega, siis saamegi ühe kõrgelt motiveeritud mitmekülgse pundi, kellega on võimalik saavutada midagi enamat kui normaalne või lihtsalt hea.

Musta Kasti liikmetel on see vajalik individuaalne professionaalsus olemas. Kui nüüd suudame (taas)sõnastada mingi ühiselt sütitava sihi, siis toimiks see kõigele järgnevale nagu hea lavastaja lavastusele prooviprotsessi algul.

Õues on nii kuldne nii lühikest aega!

Kaarel

Sisemise Ahvi valimiskompass kaks tuhat seisakteist

15.10.2017

Paljud on otsustanud valima mitte minna, kas siis suutmatusest mitme halva variandi seast vähem halb üles leida või kes teab. Selleks olengi täna utreerinud kokku halbuse halvimiku, et tuletada meelde: asjad võiks ikka tunduvalt hullemad olla. Ärgem laskem siis asjadel nii ja veel kaugemale minna. Ja iga inimese kohus, justkui, on valvata või pigem lihtsalt hoolitseda enda ja teiste eest.

Sisemise Ahvi valimiskompass kaks tuhat seisakteist.

Sapisus: 3/5
Üldistus: 4/5
Liialdus: 4/5

Mida teha, et kaasata inimesi rohkem linna juhtimisse?

A) Otseselt mitte midagi, pigem suurendada lõhet võimu ja rahva vahel
B) Politoloogia kursus igasse Eesti lasteaeda
C) Vaatame asja 20 aasta pärast

Mida teha, et parandada transpordiühendusi?

A) Esimene 8-realine maantee Eesti ja Alko1000 poe vahel Valkas Lätis
B) Hästi palju üherealisi teid, mis kõik viivad jooma Alko1000 poodi Valkas Lätis
C) Max-investeerida Inter-galaktilise Ussiaukude Transpordivõrgustiku loomisesse

Kuidas peaks Tartu linnavalitsus reageerima, kui mõni kodanikuühendus esitab taotluse rajamaks Tartusse mošee?

A) Takistama mošee ehitust ja vastava kultuuritaustaga inimeste elamist, sest ükskõik milline endastlugupidav rahvuskultuur saab eksisteerida vaid kliinilises geograafilises isolatsioonis
B) Takistama mošee ehitust, aga pakkuma moslemitele saalide/ateljeede renti kultuurimajades jne
C) Takistama mošee ehitust ning elimineerima ka kõik sünagoogid, kirikud, templid, mis on represseerinud Eesti (ürgset) rahvuskultuuri, Thori usku, juba 13ndast sajandist ja waaaay enne seda, kui viikingid ja hiljem Marvel Studios selle meilt röövis

Mida teha, et Emajõgi kui Tartu tähtsaim loodusobjekt muutuks atraktiivsemaks?

A) Ehitada jõest välja kanalid ning tuua need üle terve Tartu, muutes meie linna Põhjamaade Veneetsiaks sõna otseses mõttes
B) Lammutada ja põletada kõik sillad, viia meessoost isikud ühele poole ja naissoost teisele. Nii tundub vastaskallas veel atraktiivsem. Homo, bi jm kõrvalekalletega inimesed transporditakse Piirissaare võsastunud luhaniitudele, kus nende häbistavatele ja hälbivatele haigustele tehakse lõpp
C) Muuta Emajõe nimi Isajõeks vastavalt alfaisase dominatsiooniühiskonna mudelile

Mida teha, et vähendada kesklinnas autode hulka ja parkimiskohtade nappust?

A) Projekteerida ning asendada pargid ja Botaanikaaed parklatega
B) Autode hulga vähendamine ei tohiks olla eesmärk omaette. Ideaalis võiks igas peres olla kolm autot inimese kohta. Pigem peaks vähendama jalgrattateid ja lisama jalgrattakiivritele kõrgema aktsiisi
C) Max-tsentraliseerida kesklinn, sest see on ainus koht, kus tegelikult kesklinn olla saab

Kuidas tagada, et võimalikult paljud Tartus ülikooli lõpetavad noored jääks siia tööle?

A) Tegema kõik asjad valesti, nii nagu suurriigid meie ees on teinud, ja mitte õppima ühestki nende veast; kaagutama nendega absoluutselt sama rütmi
B) Mitte vastu võtma erinevaid lahendusi, mitte julgeda erineda teistsuguste vajalike otsuste poolest
C) Lähtuma pigem dogmadest, paradigmadest ja paindumatust seadustikust kui teadusest, psühholoogiast, sotsiaalantropoloogiast ja mõistuslikkusest
D) Alandama õppejõudude palka vähemalt 25%, suurendama õppejõudude koormust sama palju ning kaotama ära puhkused
E) Rajama rohkem kiirtoidukohti ja burksiputkasid, mis seovad ideaalselt kõrghariduse ja päris elu, aga kaotama ära kohvikud Karlovas ja Tähtveres

Kuidas muuta Tartu rikkamaks?

A) Rajada rohkem ilusalonge, aksessuaaripoode, betoonist ja klaasist Kaubamaja-stiilis kuubikuid ja ärimajasid, millest 2/3 võib kuuluda autopesulatele
B) Veel rohkem tsentraliseerida kesklinn ja pumbata ülejäänud alad tühjaks, jättes sinna vaid Säästumarketid, Rimid jne. Tuua Lõunakeskus kesklinna, Kaubamaja kõrvale
C) Näpistada võimalikult palju haridusest, tervishoiust ja teadusest ning investeerida bürokraatiasse ning hierarhiliste ja läbipaistmatute võimusüsteemide loomisesse

Mida teha, et lastega pered tunneks end Tartus paremini?

A) Suhkrupõhised ja magusad tooted palju odavamaks, kehtestada tervislikele toitudele, puu-, juur- ja aedviljadele oluliselt kõrgem aktsiis
B) Rajada igasse linnaossa veel vähemalt kaks tenniseväljakut

Kuidas Tartu linn peaks suhtuma plaani rajada Emajõe äärde puidurafineerimistehas?

A) Milles küssa? See ja siis veel 3-4 tehast, mis kasutavad fossiilseid kütuseid. Teadaolevalt on see ainus viis, kuidas raha saada
B) Ehitama hoopis Milka tehase, ning vastutama selle eest, et Milka Emajõe harus tuleks kord kvartalis välja uus Milka šokolaad

Kuidas ajakohastada jäätmemajandust?

A) Keskkonnateadlikkus ei peaks olema eesmärk omaette, see on tulevaste generatsioonide, mitte meie asi
B) Jäätiste ampluaad ja külmleti valikut peaks laiendama vähemalt 1,5-kordselt

Kuidas suurendada Tartu turvalisust?

A) Kaamerad absoluutselt igale poole, ka kodudesse. Luua globaaltube, kus kõike live-stream’itakse
B) Suurendada karistusi ning võtta kasutusele rohkem keskaegseid meetodeid. Karistatavaid peaks palju rohkem traumeerima ja neis üldist vihkamist genereerima
C) Tuua tagasi indulgentside võim, kohtunikele peaks lubatama vastu võtta rohkem annetusi
D) Linnamüüri rajamine
E) Peaks üldiselt piirama, keelama, takistama ning keelustama sokkide-sandaalide korraga kandmise

Kas Teise ilmasõja monument tuleks Raadi järve äärest mujale kolida?

A) Peaks rajama komitee, kes seda asja uurima hakkab
B) Peaks rajama selle monumendi kolm identset koopiat igasse Tartu lasteaeda ja kooli
C) Peaks selle hävitama ja ehitama asemele parkla või eurosümboliga hiidmonumendi

*

Käesolevaga teatan, et valimiskompass on ülemagnetiseeritud ja ei näita just otseteed.

Kes üldse ei vali? Isegi selle poolt, kes kasvõi natukenegi samasse paati mahub? Eks tekita see vastavalt veel suurema vastuolu enda ja Eesti vahel. Lõhe rahva, mõelge, ja võimu vahel. Kas saab olla veel kössakamat kombot inimkonnale? See on kollektiivne halvatus. Järjekordne tõrge demokraatias ja annab veel õigustuse anarhiale kah. Kui mõelda, siis selline kuuma-külma dialektikum andis tõuke I maailmasõjale.

Mida rohkem indiviide käib valimas, seda väiksem on vastuolu. Nii on. Kui valiks veel vähem inimesi, siis käriseks demokraatia ühel pool rahvaks ja teisel riigiks ja need kaks, vähemalt ajaloo põhjal, ei suuda kaua teineteisele ilma karvupidi kokku minemata silma vaadata. Ja üldse on kummaline, et „rahvas“ võimust lahti rebitud on. Mis vahele tuli? Must mass? Palun vastake.

Ei, mina, kui üldse midagi, kuulutan teile, hävingut ei tule, jah, (III maailma)sõda küll juba käib, ma kardan, et rohkem kui avalikkus seda tunnistab, ja kusjuures samadel põhjustel, mis eelnevadki on käivitanud (loe: korruptsioon, rahva petmine, vastuolu võimu ja vaimu vahel, justkui õigustatud rahulolematus võimu ja valitsuse reetliku käitumise pärast jne), aga ometi ei lenda Maa iseenesest õhku. Me kõik seisame selle eest. Peaaegu kõik. Seega, peab punnima. Punnima läbi ebameeldivate tingimuste mitte-juhuslikkuse ja õitsengu poole. Mitte valimine tähendab juhuse hooleks jätmist (mis alati polegi kehv plaan), tulevaste vastuolude nimel.

Herned (piis)

yo

Karl Edgar

Latiga või latita?

Mul on õnnistus kanda koormat, mis koosneb kahest prioriteedist: mu teater ja mu kool. Ja tahan jagada ühte mõtet, mis nende kahe koostegemisel ühes vestluses minuni jõudis.

Kõigepealt: teadmistega on ikka nii, et kui sa üritad mingisugust keerulist ja elumuutvat mõtet, uut neuronitevahelist teekonda panna lihtsatesse sõnadesse, muutub see kuidagi banaalseks ja uue mõtte tuum ei jõuagi ühest ajust teise. Või siis korrutatakse sulle mingisugust mõttetera ja sa tead seda, saad suurepäraselt aru, kuni ühel hetkel on sul vaja kellelegi teisele selgeks teha mingi põhimõte ning sa avastad, et kogu suure mõtte tuum mahubki sellesse mõtteterasse. Sa justkui tead, aga sa ei tea päriselt enne, kui tead. Mingisugune ajugümnastiline versioon esmasest ja teisesest teadmisest: sa võid lugeda kõiki raamatuid malemängu kohta (sekundaarne teadmine), aga sa ei oska malet mängida enne, kui oled etturiga üle malemängulaua liikunud.

Ühesõnaga, ma tahan seda lugu rääkida pikemalt.

Kui keegi minult küsib, mis ma elus teen või kellena töötan, siis ütlen, et mul on oma teater, olen seal lavastaja, näitleja, koreograaf. Justnimelt selles järjestuses. Lavastamise jaoks on mul vastavad paberid, mis tõendavad vastavat kõrgharitust ning sellele erialale ma kunagi ka sisse astusin. Muidugi ma teen tegelikult aina rohkem näitleja ja liikumiste seadjana tööd, aga selle lõigu mõte on siiski see, et mul on õppeaja kaudu ja isikliku praktika kaudu ning võimaluse kaudu teiste tegutsemist kõrvalt jälgida tekkinud ettekujutlus, mida teeb üks lavastaja. Jah, muidugi on kõik see äärmiselt subjektiivne, milliseid inimlikke omadusi ma lavastaja juures hindan või milline on minu ideaalne proovisaaliõhkkond. Igatahes, on tekkinud järjestus, kuidas ma millelegi lähenen või mida saavutada püüan.

Nüüd, suve lõpus koolis proove tehes, pendeldasin pidevalt eri identiteetide vahel: kas ma olen nüüd õppija kooliprotsessis või lavastaja produktsioonis või etendaja eksperimendis – ja kellele üldse kuulub see roll, mida ma näitlejana loon? Jooksin pidevalt peaga vastu seina, või pigem: jooksin oma mõtetega ühest pea otsast teise ja tagasi. Tegime proove. Tegin tööd. Ja siis ühel hetkel jõudsin proovi lõppedes arusaamani, et pole ühe oma juhendajaga üldse nõus, kuhu seda minu stseeni suunatakse. Rääkisime sel teemal ning järgnev lõik on pärit emotsionaalsest mälust ning kohandatud eestikeelseks.

„Sa jääd liiga kergesti oma näitlejatega rahule. Sa ei nõua neilt piisavalt. Nad ei pane iseennast lavale ja kui sa seda neilt ei nõua, pole neil millestki kinni hoida. Te teete lihtsalt kokkuleppeid ja siis sooritate neid laval. Sa ei saa proovi peas ise, üksinda, kodus ära teha ja pärast teistele lihtsalt juhiseid jagada. Sa ei saa, sa ei tohigi kõike teada. Sul peab olema teadmatust, tühimikku (void), ning näitlejad täidavad seda ise. Lavastajana pead sa andma näitlejale võimaluse millestki kinni hoida. See võib olla tehniline, täpselt läbitiksutatud skeem, mida kõik teavad. Aga selle jaoks läheb kuid prooviaega, mida praegu ei ole. See tee võib olla ka isiklik, näitleja enda loodud, aga selleks peab ta iseennast materjali sisse tooma ja sina pead seda nõudma, sest praegu on lihtsalt jada kokkuleppeid. Aga see pole enam teater, vaid… lavastuse väljatoomine.“

SEE POLE ENAM TEATER, VAID LAVASTUSE VÄLJATOOMINE.

Selles eelnevas lõigus on mitu väga head mõtet. Mitu iseenesestmõistetavat mõtet. Aga need kõik olid vajalikud, et see üks lause eristuks ning kaikuvate kellalöökidena pähe roniks. Millisel ajahetkel muutub lavastuse väljatoomine tähtsamaks kui teatritegemine?

Ehk mis hetkel on meil vaja tulemit ja stabiilsust ja fikseeritud latti, millest üle hüpata? See raske, raske prooviperiood oligi justnimelt sellepärast raske, et me ei fikseerinud tulemit ning kui kõigil tegijatel on aastatepikkune praktika hakata esika eel närveldama, sest IKKA VEEL POLE LATTI, KUS ON LATT?, siis oli keeruline ühtse grupina protsessis püsida.

Nüüd tagantjärele seda mõtestades on see aga põhimõtteline otsus (mille võiks siiski eos varem kokku leppida ning grupiga ühtselt mõistetavaks teha). Põhimõtteline otsus liikuda KOGU AEG edasi. Iga etendus on osa protsessist, kus minnakse veel kaugemale, veel täpsemaks, veel sügavamale. Teater pole lihtsalt kaduv kunst. See ei saa ka mitte kunagi valmis.

(Mul tekkis õudne paralleelmõte, kus karastunud sõdur kaevab kaevikut. Ning tuleb käsk, et see kaevik ei saa mitte kunagi valmis saada. See pole kunagi perfektne kaevik. See võib olla funktsionaalne kaevik, aga sa pead seda pidevalt täiustama. Jõudu selleks! Ja mingisugusel hetkel aetakse see kaevik uuesti täis, aga see ei tähenda, et ta enne täisajamist valmis oli.)

Ja muidugi saan ma aru, kui hea tunde annab lati olemasolu. Ühine fikseerimine. Stabiilsus. Latt, allapoole mida ei sooritata. Aga kahjuks jääb tunne, et ega rohkemat ka siis enam välja ei pakuta, sa ei tea rohkemat nõuda, kui latt on seatud.

Ja kindlasti on need mõtted ju varemgi ära sõnastatud. Kohe kindlasti on. Aga tahtsin jagada seda tunnet, et kui sa tunned justkui, et nüüd on sul vajalik hunnik andmeid, reegleid, juhiseid, kõhutundelugemissoovitusi ja tähtedeseisu paikalükkamise nippe olemas… ja siis tõmbab keegi ühe lausega kõigelt sellelt metafoorilise vaiba alt ning sa avastad ennast koos näitlejatega tühimikust ning ennast proovi lõpus kohast, mida sa ei oskaks ettegi kujutada. See võib olla hea, halb, produktiivne või mitte. Aga see võib olla ootamatu. Ning see võib olla teater.

Kõige aluseks on hea, inspireeriv algidee. Materjal. Alguspunkt. Juhtmõte. Ning see nõuab roppu moodi usaldust.
Minul ka eelkõige enda vastu: sa ei pea kõike teadma. Kui veider mõte! Kui veider kogemus sellest, et see teadmine muutus teisesest esmaseks!

Ja jõuad mõtteni:
The sky is the limit
when your heart is in it.

(Taevas on piiriks
kui süda on liidriks)

ehk latti polegi ja sa lendad.
Tehkem teatrit!

Jaanika

Ületoodetud teatri kokkuvõtted

Alljärgneva teksti kirjutasin Draama festivali palvel mõned nädalad tagasi.

“Ületoodetud teater” selleaastase Draama offi pealkirjana oli väike provokatsioon. Minu jaoks tõukas selle teema teiste hulgast esile ühe teatud mentaliteedi püsimine meie mõtteruumis, kuigi see võib olla ka puhtalt isiklik. See on mõnede tegevusalade või teatriväljade tunnetuslik vähemväärtuslikkus. Püüan selgitada: üsna sageli pean kaitsma oma kooli, TÜ Viljandi Kultuuriakadeemiat, süüdistuste eest, nagu ei oleks ma sealt korralikku haridust saanud; üsna sageli tunnen kaastundlikke pilke, kui selgub, et ma ei tööta riigi- vaid erateatris; laste- ja noorteteatriga tegelemine on samuti juba aastaid kestnud arutelust hoolimata kuidagi ebaolulisem; rahastaja nõuab etenduste toomist kodulinnast Tartust Tallinnasse; ning lõppeks tunnen üsna jabural kombel ennast teatrimaailmas pisut kehvemal algpositsioonil, kuna olen naine. Kumb on edukam, kumb on ületoodetud: kas Lavaka lõpetanud noor mees riigiteatri palgal, kes lavastas äsja Tallinnas täiskasvanutele, või Viljandi lõpetanud Kulka toetustel püsiv noor naine, kes tegi provintsis lastelavastuse? Neid muutujaid saab sealt muidugi ära võtta ning igaüks saab ise otsustada, milline neist kõige tugevama väärtusega on. Minu enda jaoks on alati kõige suurem hämming, et meie (Musta Kasti) otsust luua oma teater käsitletakse vaikimisi pigem nõrkuse („säravamad võeti Endlasse ära“) kui tugevusena (seda enam, et ajaliselt toimusid need konkreetsed sündmused vastupidises järjekorras): nagu Must Kast oleks praktiline hädavalik.

Tuleb aru saada, et ma ei tegele nende teemadega igapäevaselt. Maailmas on väga palju põletavamaid probleeme, millega teater ja teatrikunstnik minu arvates peaksid tegelema; niikuinii ei ole mul oma positsiooni parendamiseks etemat võimalust kui töötamine. Ainult minu lavastused saavad, kui üldse, tõestada kellelegi, kas ma olen ületoodetud või mitte, kas mind on kultuuriruumi tegutsema vaja.

Ka festivalil avaldati erinevatel aruteludel sageli mõtet, et ei ole ju midagi üle toodetud, kõigil on pidevalt palju tööd, inimesed käivad aina rohkem teatris, igaüks leiab enesele sobiva jne. Minu enda jaoks kõige olulisem mõte on vast see, mis meil enne festivali Mehis Pihlaga lõpulavastuse üle arutledes kõlama jäi: kui midagi on üle, kui mingi number on liiga suur, siis on see hoopis uuslavastuste arv. Keegi ei jõua kõike vaatamas käia, pole füüsiliselt-ajaliselt võimalik, palju head käib juba kavast maha selleks ajaks, kui keskmine inimene kassasse jõuab (rääkimata teatriinimesest, kellel on nii palju tööd, et üldse proovisaalist välja kolleegide asju vaatama ei jõuagi). Muidugi on hea, kui teatripilt on rikas ja mitmekesine (kõik ju ei huvitagi kõiki ja seegi on normaalne), aga seda peaks tegema kuidagi teisiti. Pidev ajapuudus ja mitmel rindel rööprassimine viib inimeste läbipõlemiseni (termin, mida Eesti teatris peaaegu ei kuule, aga mis minu jaoks ootamatult sagedasti ilmnes suvel, kui tegime Mustas Kastis ühislavastust soomlastega), esietenduse kivine kuupäev ja risti-rästi põimunud graafikud annavad teed pealiskaudsusele ja lihtsama lahenduse leidmisele (kuuldavasti on Lembit Petersonil pooleaastased prooviprotsessid – sisuliselt nii vajalik, praktiliselt igal pool mujal millegipärast teostamatu (loe: proovide eest ei saa pädevat palka)). Riigiteatrites lisandub siia isikliku panuse anonüümsus ja sellega seoses pahatihti kaduv vastutus, erateatrites loomingulise ja administratiivse töö paratamatu põimitus. Loomemajandus on iseenesest tore asi, aga kui suur osa kunstilisest ja loomingulisest väljendusest peab tegelema sellega, kuidas valmivat lavastust meie väga kirjus teatripildis maha müüa saaks, siis on paratamatu, et esietendused tulevad üksteise järel suurte naeratuste ja sisemise tühjuse saatel. Miks on meil selles valdkonnas ikka veel raske öelda lauset: „Ma puhkan praegu. Mul ei olegi midagi erilist ees.“ Miks see teeb teatrikunstnikust ikka veel luuseri?

Niisiis – sellises rabelemises ON kõigil kogu aeg tööd, aga ei tohi hetkekski peatuda, sest võib-olla siis homme enam tööd ei ole ja oledki ületoodetud. Minu hinnangul võimaldabki see jutu alguses käsitletud mentaliteedi edasikestmist. Olukorras, kus on palju inimesi, kes tahavad kõik ühest pirukast osa saada (kusjuures selles minu praeguses pirukas on koos nii kunstiline väljendusvõimalus, väline tunnustus kui ka riigi rahakott), on vaja mingi osa kuidagi kõrvale tõrjuda. Selle tõttu on väga lihtne olla „privileegipime“ (vist feministlikust diskursusest pärit termin). Ma tahan sellega öelda, et on väga inimlik ja enesehinnangu seisukohast ka vajalik, et inimene peaks ennast teistest pisut paremaks. Seega vajavad kõik mõtteviisid ja mentaliteedid, mis kinnitavad ühe ülemuslikkust, temapoolset edasikandmist. See protsess ei pruugi olla ühestki küljest teadlik ega ka pahatahtlik. Igaüks saab ju mõelda, kuidas talle mõjub mõni kompliment; kui Üllar Saaremäe ütleb, et ta tahab Rakveresse ainult Viljandi näitlejaid, olen ma kohe nõus tema jutule alla kirjutama. See parandab minu ja minu „grupi“ olukorda. Aga see on täiesti ebaõiglane teise grupi suhtes, eriti just selle tõttu, et teatris saab omaenda väärtust, töökust, andekust tõestada ikkagi ainult inimene ise, mitte tema haridus või muu kuuluvus. „Kool annab tööriistad, tööd teed juba ise.“ Muidugi on see konkurents, jah, aga ma lihtsalt arvan, et konkurents ei peaks olema motivaator valdkonnas, kus impulsid loomiseks ja enese arendamiseks tulevad loodetavasti sisemisest vajadusest.

Kokkuvõtteks – kui ma teatrikoolis käima hakkasin, mõtlesin muuhulgas, kuidas võiks välja näha järgmine Draama festival. Olin sellest juba aastaid külastajana osa võtnud, nüüd sain justkui „ametlikult“ osaks sellest. Kujutlesin, kuidas saame kokku Tallinnas õppivate sõpradega, nelja aasta pärast kolleegidega teistest teatritest, arutleme, tähistame – Eesti teatri pidu. Reaalsus sai mu üsna kärmelt kätte ja tuletab ennast igal aastal meelde – teatris on kõigil nii kiire, et mitte kellelgi ei ole aega festivalile tulla, ainult oma lavastusega seoses ja siis ka üheks õhtuks. Esietenduste tähe all ei ole meil aega kokkuvõteteks. Selle tõttu võib ka olla, et minu seisukohad ei vasta kellegi arvates üldse reaalsusele. Ma ei tea, sest meil ei ole seda ühist tagasitõmbamise hetke. Meil ei ole aega rääkida.

Mulle paistab, et see kõik laieneb hõlpsasti ka teatrist väljaspoole ja on ehk meie aja märk – „mida rohkem, seda parem“ mõtteviis hakkab õnneks teistes valdkondades keskkonnateadlikkuse kasvades pisut positsiooni kaotama. Ressursid on ju piiratud: inimese loomejõul, maakera naftasisaldusel. Seega tuleb ilmselt ükskord igal pool piir ette iseenesest. Ja muidugi on jabur üldse sellistele teatrisisestele konfliktidele keskenduda, kui meil oli hiljuti avalikes meediakanalites tõsimeeli juttu hoopis küsimusest, et kas meie riigis oleks mõeldav tsensuuri kehtestamine mõnele parteile mittesobivat sisu tootvale teatrile.

Seega, veelkord: teatris ja maailmas on nii palju olulisemaid teemasid kui teater ise. Ja mind teeks väga õnnelikuks, kui kõigil oleks aega, tahtmist ja võimalust nende teemadega põhjalikult ning süvenenult tegeleda. Sest usk sellesse, et meie valdkonnal on võimalik pakkuda sügavamat vaadet olme pinnapealsusesse, püsib tugev. Saagu võimalusest reaalsus.

Kaija

Kolm ühes

Blogi 1

Iseendast on raske lahti öelda.

Kust ma alustan? Algusest? Kuskilt keskelt? Ma ei tea. Mul on tunne, et elu ei liigu skaalal algus-lõpp. Tundeid on mul aga väga palju ja väga erinevaid.

Ma olen viimasel ajal õppinud, et elu pakub pidevalt ja palju ja mitmekülgselt. Vahepeal ei näe seda, sest nii lihtne on end kinni panna. Iseendast on raske lahti öelda, aga see on ainus võimalus liikumaks edasi uute enesteni. See, mis päris, see naaseb niikuinii.

Ma ehitan tihti peas ideaalstsenaariume erinevatest hetkedest, mis mu elus juhtuma hakkavad. Unistamine nendest on justkui narkootikum. Ma võin terve päeva unistades veeta, kasvõi üht ja sama mõtet uuesti ja uuesti läbi mängides, ning see on nii hea tunne. Aga need unistused lendavad õhku nagu konfetipadrunid… Ja alguses on see vastikult kibe. Aga see, kuhu sädelevad konfetitükikesed lendavad, sealt läheb alles põnevaks, sest sealt algab elu.

Mulle tuli sel suvel meelde, et ma armastan lainetes olemist. Tundub lausa naljakas, et ma selle vahepeal ära olen suutnud unustada. Ma mõtlesin, et miks ma viimastel aastatel ujumisest enam nii väga ei vaimustu. Ikka seetõttu, et ma pole kohanud laineid.

Foto: Ann Kaer

Ma armusin
umbes neli korda järjest
kahe nädala jooksul
ja iga kord uskusin
et nüüd on õige
Et millesse ma siis armun?
Jah justnimelt m i l l e s s e ?

Blogi 2

Käisime vahepeal Hiinas. Pildid on mööda mu kolme blogi laiali.

Blogi 3

Ja nüüd paar lõiku kahe jalaga maa peal olles.

Must Kast avab kohe uue hooaja. Neljanda. Mina avan oma elus uue sügise. Kahekümne viienda. Neid mõlemaid ühendab sama teema: keskkond.

Mina isiklikult kavatsen elada terve oktoobri pakendivabalt. Eks ma tasapisi olengi seda üritanud üha enam harrastada, aga ikka supsab vahele selliseid päevi nagu täna. Päevi, kus jooksen näljasena proovist poodi, et sealt maksimaalselt kahe minutiga midagi valida, ning seejärel bussi peale tormata. Tänane valik oli päris pakendirohke. Valmistoit on üks suur nuhtlus selles vallas. Suurem eesmärk on tänu sellele kuule ikkagi ka edaspidi vähem pakendeid tarbida ja ennekõike teadlikumalt tarbida, mitte pidada kuu aega vastu ja seejärel osta end pakenditest segi. Küll ma novembris siis muljetan.

Niisamuti, kuidas mina lähen oktoobrile vastu, läheb Must Kast ka oma neljandale hooajale vastu. Hooaeg üldisemalt lahkab keskkonna teemat. Avapiknik aga loodab olla (võimalikult) pakendivaba. Ürituse raames pole me seda veel kordagi proovinud (rääkimata, et me/ma pole seda järjepidevalt indiviidigi tasandil harrastanud), seega ei oska veel kõiki ootamatusi ette näha, aga anname endast parima! Sinagi saad kaasa aidata, haarates piknikule kaasa omaenda tassi, millest morssi juua, ning võttes kaasa suupisteid, mis ei vaja taldrikut ega lusikat.

Kel facebooki pole, siis törts infot ka:

16:00 Tammi ja Tammaru läbi-linna-lavastus
16:45 Kogunemine Tartu Ülikooli Botaanikaaeda mänguväljaku vastas olevale platsile. Haara kaasa kook, oma tass ja porgand!
17:00 Tutvustame uut hooaega ning vahetame publikuga mõtteid.

Läbi-linna-lavastus toimub iga ilmaga! Kaasa vihmavari ja kummik.

Lõpetuseks üks «kolm ühes» seik. Või noh «osta midagi ja saad midagi muud tasuta» seik. Olin poes, pole vist tähtis, millises. Ostsin tooteid, ütleme nii palju, et kosmeetikat ja tükki kaks. Müüja andis teada, et kui ma veel midagi umbes kolme euro eest ostaksin, saaksin ühe lõhna tasuta. Esimene mõte: «Oo, tasuta lõhn!» Hakkasin pead murdma: milline neist lõhnadest on minu lemmik ja mida võiks kolme euro eest juurde soetada? Nuusutasin kõva kolm minutit. Siis sain aru, et mul ei ole absoluutselt seda tasuta lõhna vaja. Millega ma siin tegelen? Absurd. Ostsin oma kaks asja ära, saatsin kolm eurot ja tasuta lõhna pikalt.

Miks on vaja mõelda mõtteid stiilis «nii odavalt ei saa ju ostmata jätta», «oo, kui tasuta saab, siis ikka tahan»? Mitte et kokku ei võiks hoida, aga milleks meile asjad, mida meil vaja pole.. .

Laura

Juba neljas

Jälle saabub sügis ja sellega Musta Kasti neljas hooaeg. Nii need aastad vaikselt hakkavad tulema. Juba neljas, kolmas Tartus. Mida uut ja vana seekord näha saab, annan väikese ülevaate.

30. septembril (pange kirja!) avame neljanda hooaja traditsioonilise mõnusa piknikuga Botaanikaaias (või kes teab, mis saama hakkab ja kuidas Jaanika ja Karl Edgar meid oma lennukate ideedega üllatavad). Kõik on oodatud taaskohtuma ja muljetama oma suvest, sügisest, teatrist ja elust. Seejärel sõidame kahe etendusega, milleks on „Peks mõisatallis” ja „Röövel Rumcajs”, 16.-18. oktoobril Viljandisse, kus toimub ASSITEJ Eesti iga-aastane festival „Teater noorele vaatajale”. Seekord korraldavad festivali TÜ VKA tudengid, et jagada teatrirõõmu väikestele ja ka suurtele. Meie jaoks äärmiselt kodune ja mõnus. Ise satun Viljandisse üha harvem ja harvem, millest on kahju, nii et ootan festivali ja Viljandi (m)elu juba põnevusega. „Röövel Rumcajsi” on muuseas lihtne tellida ka mujale üle Eesti, nii et etendusi on tulemas veel, algatuseks näiteks juba 6. oktoobril Märjamaal, ning etendused jätkavad teed loomulikult ka kodusaalis Teatri Kodus Tartus oktoobrist maini. „Peksu” näeb aga natuke harvemini, kiiremad said oma elamused Draama Off’ilt ja pärast Viljandit kohtume alles Tallinnas Kanuti Gildi Saalis 1.-2. detsembril – hoidke silmad lahti ja parem juba piletid põues, sest must komöödialust on muutunud üheks populaarsematest etendustest meie kavas.

Uuslavastused saabuvad hooaja teises pooles, kevadel, mistõttu on selleaastane sügis mõnusa rutiini rüpes, mis on ehk meile isegi ebatavaline (kes mäletab esimese Tartu-aasta hullust), kuid mida mina küll vahelduseks naudin. Sellest hullust hooajast (10 uuslavastust!) oleme kaasa võtnud kaks menukat noortelavastust, mis sügisel kindlalt kavas on, kuid vaid valitud kuupäevadel novembris, „5 grammi sisemist rahu” ja „Jõud”. Esimene sõidab ka kodusesse Viljandisse ning pealinna. Peale etenduste mängimise räägime noortega ka elust ja olust, nii nagu toimuvad vestlusringid kutsutud külalistega ka kõikide teiste etenduste järel. Ja veel oleme eelmisest hooajast kaasa võtnud revolutsioonilise õhtusöögi elus hevimuusikaga, „Kangelased”, Peeter Volkonski ja Musta Kasti ühislavastuse, mille kordusetendused Oktoobrirevolutsiooni nüüd juba 100. aastapäeval saavad toimuma novembrikuu alguses Tartus uue nimega Vilde ja Vine restoranis ning Tallinnas Wabaduse II korruse restoranis. Nii et sõitmisi on selles rutiiniküllases sügises tegelikult palju. Oleme ratastel. Siinkohal tasub mainida, et ühtlasi kogume tasa ja targu annetuskeskkonna Ma armastan aidata abil toetust päris oma väikekaubiku ostuks. Iga euromünt loeb.

Vahepeal loodame, et õnnestub teha vähemalt üks töötuba kogu trupile ja maha pidada vinge sünnipäevapidu märtsis. Enne sünnipäeva esietendub ühtlasi Kaija M Kalveti uuslavastus „Prohvet” ja juba siis hakkavad pihta Musta Kasti planeeritavalt kõige suurema produktsiooni, suvelavastuse, Birgit Landbergi „Mowgli” proovid Eestimaa metsas. Kõlab juba klišeena, aga taas on, mida oodata. Suve loodame lõpetada „Kaksismaa/Kaksoismaa” etendustega Soomes ja kes teab, mida põnevat veel selle hooajal jooksul korda saadame ja mis Musta Kasti teele satub.

Nautige värve ja ilu ja ainult head, mida sügis pakub! Kohtumiseni avapiknikul!

Reeli

 

Husuli blogi

Tere. Mina olen Husuli, ma tulen sügavalt Lääne-Nehrunist ja ma võtsin üheks nädalaks Musta Kasti blogitäitmise üle. See on sellepärast, et see keegi, kes selle nädala blogi esialgselt kirjutama pidi, otsustas viimasel hetkel, et ta ei suuda, ja mina võtsin hea meelega pakkumise vastu. Muidugi, muidugi ma üritasin teda veenda. Mis tähendab, et ei suuda? Mis mõttes negatiivsed mõtted? Mis mõttes kurb? Ei mõista, miks sellisele tühjuse tekitamisele oma hinge, oma aega kulutada. Meil selliste tundmustega oma elu ei raisata. Me küll teame, et kuskil märatseb orkaan Irma ja inimesed on hirmul, et kuskil esitletakse uusi moekollektsioone ja inimesed on elevil; ja me laseme selle endast läbi ja palvetame nende pärast, kes kardavad, ja oleme õnnelikud nende pärast, kes on rõõmsad, aga seda „ei suuda“-t me austada ei oska. Aga nüüd Tartust.

Möödunud nädalal toimus Draama festival ja see on ilmselgelt kõige olulisem asi, mida mainida. Olin ka isiklikult kohal. Ma usun, et ma ei tee kellelegi liiga, kui ütlen, et läks hästi ja rikkamaks said kõik, kes osa said. Ja kuigi Tartu on juba niigi elav, sest kool on jälle käes ja linn üliõpilasi täis, tõi möödunud nädal siiski uue tempo ja elevuse. Justkui kõrb, mis pärast vihma ootamatu õievaibaga kattub, sai ka Tartu endale nädala teiseks pooleks uue kauni kuue. Ja uued kuued saavad endale peagi kõik eestlased, sest siin lähevad ilmad krõbedaks ja külmad sügistuuled tahavad tuua haigusi, aga soe vammus ütleb tuultele ei ja seeläbi ütlevad tuuled haigustele ei. See on kaval nõks, mida rakendada.

Üleüldse, selliseid kavalaid nõkse ma armastan ja olen ka teile kokku pannud rea asjadest, mis võiksid teie elukvaliteeti parandada:
1. Tehke suurpuhastust. See on väga oluline. Asjad on väga kurnavad asjad (eks sellepärast nad ongi ainult asjad). Mida vähem asju, seda suurem võimalus, et sa leiad üles oma vähesed asjad, elad korrastatumas ümbruses ja tunned end paremini.
2. Tee ära asjad, mida sa oled ammu lubanud teha. Näiteks õmble tagasi nööp ja õmble kinni auk. See võtab viis minutit ja on su aega väärt.
3. Tee midagi ekstra. Isegi kui kõik on parajasti igapäevaelus korras ja toimiv, on mõnikord tore teha asju, mida sa tavaliselt ei tee või mida sa tegelikult ei vaja.
4. Räägi võõrastega tänaval, bussis ja poes. See on tore komme, mis on tavaline paljudes kohtades maailmas, aga Eesti mõjub vahel kollektiivse üksindusena.
5. Tee iga päev üks julgustükk. Midagi väljaspool oma harjumuspärast mugavusstsooni. See kasvatab ja värskendab.

Ongi kõik. Panin oma mõtted kirja ja loodan, et teie sügis algab mõnusalt! Kõike head!
Husuli

Kes ei tööta, see ei söö. Kes töötab liiga palju, sureb ära

Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse, kaheksa, üheksa – umbes nii palju vabu päevi lugesin ma eesootaval suvel kokku, kui ma 15. mail „Kaksismaa“ esimesse proovi läksin. Olin ootusärev, aga enesekindel – mina ise olin selle graafiku koostanud, töökoormuse vastu võtnud, mõeldes, et küll talvel jõuan puhata. Olen ju noor inimene, tahan ja suudan paljut! Täna on 3. september, täpselt nädala pärast, pühapäeval, on käes see päev, mis on alati kuskil kauguses terendanud – päev, kus kõik on tehtud, kus suvi lõppeb ja puhkus saab alata. Huh, kolm kuud läinud nagu niuhti. Vähemalt niuhti pidid need minema…

Kord juuli lõpus läksin arsti juurde, olin väsinud sellisel moel, et tundsin, et keha enam ei jaksa. Arst vaatas mind suurte silmadega, siis veidi suurematega, kui ma talle rõõmsa näoga kirjeldasin, mida tunnen, mida ei tunne. Ütles, et peaksin voodirežiimile minema. Mõtlesin oma kalendri peale, sain aru, et see küll võimalik ei ole. Tuli välja, et olen ületöötanud. Süda tahtis puhkust.

Ma sõitsin üheksaks päevaks Bulgaariasse, et seal Musta mere ääres varbad vette pista ja üks korralik rannapuhkus ette võtta. Mõningaste mööndustega see ka õnnestus, kui kõrvale jätta üks kummaline hilisõhtu, kui ma pimedas midagi nägemata mäest üles ronisin, et kaotatud rada uuesti kätte leida. Töötamise ja puhkamisega on sama lugu, olles korra õigelt rajalt eksinud (loe: töötamisest), siis on pärast puhkamist väga keeruline seda algust jälle üles leida. Ma ei suutnud enam endale põhjendada, miks ma olin endale nii palju projekte vastu võtnud, miks ma uskusin, et see üleüldse normaalne on. Mind on kannustanud mingi seletamatu hirm, et ma ei saa paigale jääda, et ma pean kogu aeg tegevuses olema. Kui ma ei tööta, siis olen ma ebaõnnestunud, ennast (või teisi) alt vedanud, töötu kõrgharitud luuser (no see on liialdus, aga võtab kenasti kokku). Kui kannustav jõud ei ole mitte oma tegevuste nautimine, vaid kuupäevad, mil asjad läbi saavad, siis pole kõigel nagu mõtet. Rassid ja rabeled, teed kõike küll rõõmuga, südamest ja pühendunult, aga peas vasardavad alati uute projektide häirekellad: kas oled ikka kursil, kas ikka jõuad, äkki on miski, millele sa ei ole osanud mõelda, äkki-äkki. Kell kolm öösel üles ärgata, sest stress on ka magades suur, ei ole tore tunne, seda kogesin sel suvel esimest korda.

Lubasin endale, et ei lase sel mõttel end enam juhtida. Teen pigem vähem, pühendun rohkem iseendale ja annan kehale ja vaimule võimaluse puhata tegemiste käigus, mitte kuskil kauges tulevikus. Mu sõber Paul ütles, et Birgit, sa ei saa magamata öid tulevikus järgi magada! Ma ei uskunud teda, nüüd tean, nii on. Samamoodi ei saa ma tuleviku iseendale tänaste tegevuste tagajärgi klaarida jätta. Alustan nüüd. Hoian end, olen õnnelik ja naudin.

Nüüd veel tore lõpuakord, Draama festivali OFF programm, mille korraldamise Musta Kastiga enda südameasjaks võtsime. Juba teisipäeval, 5. septembril alustame, et viie päeva jooksul tuua teieni etendused, vestlusringid, melu ja möll.

AJAKAVA

TEISIPÄEV, 5. septmeber
21.00 AVAME FESTIVALI ja pärast KEERUTAME plaate (Sisevete Saatkonnas / tasuta)

KOLMAPÄEV, 6. september
21.00 Kinoteatri „EI TAO“ e lavastus pornost (Genialistide Klubis / pilet 14€)

NELJAPÄEV, 7. september
13:00 Lavaka lõpetanute „ELAGU, MIS PÕLETAB!“ (Saksa Instituudis) NB! Välja müüdud
21:00 Kuressaare Linnateater koostöös teater KELMiga „SAVANN“ (Genialistide Klubis / pilet 14€)

REEDE, 8. september
13.00 Paneeldiskussioon „ÜLETOODETUD TEATER“ (Sisevete Saatkonnas / tasuta)
19:00 Musta Kasti „PEKS MÕISATALLIS“ (Genialistide Klubis / pilet 14€)

LAUPÄEV, 9. september
16:00 Musta Kasti „PEKS MÕISATALLIS“ (Genialistide Klubis / pilet 14€)
21:00 Vabakutselised lavastajad ja näitlejad „ÜLETOODETUD TEATER“ (Uues Teatris / pilet 14€)

PS! Kõikidele etendustele va „Elagu, mis põletab!“ järgneb ka vestlusring.
PS! PS! Piletid müügil Piletilevis ja vabade kohtade olemaolul ka tund enne etenduse algust sularahas kohapeal

Puhkame nüüd, siis oleme tulevikus õnnelikud
Birgit