Laipade lugu

Mine tea, võib-olla on minu tänaste melanhoolsete mõtete käimalükkajaks pime ja pori ehk siis sügis. Kuid ma usun, et tegelikult mitte, sest tegelikult sügis ja just eriti see pime ja porine november on mulle alati väga meeldinud. Just sellistel poristel ja pimedatel õhtutel küünlavalges ning kamina ees oleskledes on kõige mõnusam maailma asjade üle arutleda ning enda ja no veidikene ka teiste sisse vaadata. Selleks ajaks on muu elu tagasi oma rütmi läinud, suvisest kaosest on saanud taas rutiinne argipäev, mil maailma asjad oleksid justkui tagasi omadel kohtadel. Kuid ega ainult rutiin (mis on kaljukitse elu moto) tee minu jaoks sügist nii võluvaks.

Sügise värvid, lõhnad ja annid on mind ka alati köitnud. Eriti vahvad sügisetegelased on seened – mitte ainult need, mida hea potti või pannile panna – metsad, pargid ja ka minu oma koduaed on täis igasuguseid põnevaid isendeid. Aga mida aasta edasi, seda harvemaks jääb uute liikide avastamise rõõm. Ei, mitte turjalistuvate aastate pärast, neid nii palju nüüd ka veel ei ole. Aga loodus hakkab otsa saama.

Seenehooajal saab ikka aeg-ajalt uudistest lugeda, kuidas siin või seal on jälle keegi metsa ära eksinud.
Mõtlen tihti – kuidas see üldse tänasel päeval võimalik on? Polegi ju metsa, kuhu eksida. Peatad tee ääres auto, et veidi seigelda ning uusi põnevaid seenisendeid avastada, astud maksimaalselt 50 meetrit ja juba ongi mets otsa saanud. Veel kurvem on aga lugu kunagiste lemmikkohtadega, kuhu mõnda aega sattunud ei ole – võin kihla vedada, ka sinu lemmikpaikadest on tänaseks neli viiest haihtunud. Tõe huvides tuleb muidugi nentida, et jah, koht kui niisugune on ikka alles, aga mida seal koha peal enam ei ole, on puud, põõsad ja kõik muu, mis metsa koosseisu kuulub. On vaid koledad tuumasõjajärgset maailma meenutavad poolest tüvest maharaiutud puude jäänused ja jubedas koguses risu, mille peal inimese jalg väga kaua astuda ei saa. Seente juurde tagasi tulles – neid ka enam ei ole. Seened on keskkonnamuutustele ülitundlikud ja kui inimene nende elutegevuseks olulised partnerid maha raiub, siis nad ei saa enam tagasi kasvada. Või ei taha.

Ja huvitav, kuskohas kõik need metsloomad peaksid siis elama? Praegu on hundijahi hooaeg. Natuke aega tagasi jahiti põtru. Ma ei ole kunagi aru saanud, miks on inimesel õigus otsustada, kui palju tohib meil olla karusid või rebaseid. Kas sellepärast on inimene võtnud omale selle õiguse, et mets, kus metsloomad elama peaksid, puudub meie ökosüsteemist? Ja et siis tuleb ka loomad maha lasta? Üks jahimees püüdis mulle seletada, et loomi PEAB küttima, sest muidu ei lase nad inimestel elada. Nimetatud „õppetund” ei vastanud jahimehe ootustele – vastupidi, pärast seda loengut tekkis tahtmine hakata jahilubasid väljastama hoopis inimliigi arvukuse piiramiseks.

Sattusime siia planeedile ühtede viimaste asukate seas ning üsna lühikese ajaga oleme selle lihtsalt vallutanud üle laipade minnes. Loomalaipade. Metsalaipade. Seenelaipade. Ja mulle paistab, et ikka veel on vähe – me tahame laipu nii kaua, kui neid võtta annab. Aga kui kõik, millest saab laipu teha, otsa lõppeb, mis siis saab? Mina ei oska vastata. Aga sina?

Tegelikult ei ole kõik mu sügismõtted alati nii sünget tooni. Ainult seekord. Aga järgmisel korral kirjutan palju rõõmsamatel teemadel.

Katrin

Muutuste aasta

“Huh! Tartu ei meeldi mulle! Ma ei kujuta ette, et ma võiks selles aeglaselt kulgevas linnas elada.” Miks? “Mulle lihtsalt ei meeldi see linn! Ma ei sobi sinna ja pealegi ei ole asi minus, asi on selles kummalises tundes, mis mul seal tekib. Justkui olen kuskil, aga samal ajal olen mitte kusagil. Asun seal justkui vaakumis – ei ole õhku, ei ole ruumi, ei saa hästi liigutada ja igalt poolt on natuke ebamugav!”

Siinkohal on paslik mainida, et niimoodi mõtles Birgit kuskil 10 aastat tagasi. Kuid niimoodi ma päriselt mõtlesingi. Halastamatu Tartu-vastane ja kuigi mul ei olnud lemmiklinna, siis olin ma väga kindel, et välistusmeetod töötab sama hästi ning Tartu oli seal kaotajaks – üks, mis oli kindel: Tartu on big NO-NO!

Noh, võite arvata, kui pettunud ma olin, kui teisel kursusel, kõikide teiste suureks rõõmuks langetasime otsuse, et Must Kast tuleb ja ta tuleb just Tartusse. Appi! Isegi Musta Kasti nimel – ei, ei, ei! Naeratavad ja õnnelikud näod ümberringi ja mina oma väikeses egoistlikus maailmas (loe joriseva mürsiku häälega): “Aga ma ei taha, mulle ei meeldi seal, miks just seal, see on nõme, üäää, üääää!” Ja olgem ausad, ma ei hoidnud ennast tagasi: kõik mu sõbrad said sellest teada! Hüüdsin kähedal häälel mäetippudelt, et kõik ikka teaks, kuidas ma kannatan, kuidas ma ennast ohverdan – kolin linna, mis mulle üldse ei meeldi! Aga seda kõike Musta Kasti nimel! Vaadake mind, mina teen suurima ohverduse! Mina! Mina! Mina! Kuni Maarja, kaine mõistus mu elus (meeldib see mulle või mitte), võttis asja lihtsalt kokku: “Birgit, sulle ei meeldi ju ükski linn, mis vahet seal on, millises neist sa siis elad!” Noh, palju õnne! Nii oligi! Jama kui suur! Mu välistamismeetod oli tõesti olnud halastamatu – ei olnud enam midagi välistada! Pekki! Ma olen iseennast petnud! Kellele sa seda kurtma lähed – mitte kellelegi! Ja siis istud oma probleemi otsas, mille oled ise välja mõelnud! Kuradile kõik, ainus, mida muuta sain, oli MINA. Ilmselgelt ei olnud ma ka siis suurepärane sõnastaja, ja kes olekski tahtnud kuulata mu traktaati: ärme koli Tartusse. Ainus variant oleks olnud loobuda Mustast Kastist ja seda ma teha ei soovinud. Noh, ja siin ma olen.

Eee… vahva lugu, aga milleks? Birgit? Noh, asi on selles, et käes on muutuste aasta. Endalegi üllatuseks ma kolin. Mitte Marjast Vaksalisse, vaid Tartust Tallinnasse. Kauaks? Mulle tundub, et kauaks, jäädavalt! Jaburad sõnad… jäädavalt, minust saab tallinlane. Mu kodu ei ole detsembrist enam Tartus! Elu keerutab mind mööda ilma ringi, aga seal, kus on su süda, sinna viivad ka su jalad. Minu puhul me lahkume küll koos, st minu süda ja minu jalad, aga sinna ma tahan jääda, kuhu mu süda paigale jääb. Super loogiline selgitus, aga noh, nii ta on! Ma (me) kolime!

Ja nüüd olen uuesti selle ammuse küna ees. Mulle ei meeldi Tallinn! Kuigi ma usun, et ma ei ole ka Tartuga parimaks sõbraks saanud, siis olen ma temaga harjunud, ta on mulle kodune – kõikjale saab jala või rattaga, ma reaalselt kohtan tänaval inimesi, keda ma tean või tunnen ja peamine, siin on Must Kast. Jah, ma ei lahku ju Mustast Kastist, ärge saage valesti aru, Mustast Kastist ma ei lahku, ma lihtsalt elan põhikohaga Tallinnas. Tänapäeval on kõik võimalik! Tagasi probleemi juurde! Mure on selles, et kuigi esialgu ei arvanud ma Tartust midagi, siis on ta mind vastu võtnud ja mulle kodu väljaspool kodu pakkunud. Tunne, et mul on koht, kuhu minna, et sõbrahinnaga kohvi osta, leti ääres jutustada või Musta Kasti kontoris laua taga tööd teha. Ilmselgelt räägin ma Genialistide Klubist ja Mökust. Ja kuna ma olen enda kõige halvem peremees, siis ei oska ma kohe üldse kodus töötada ja kui vaja, sammun ma alati rõõmsal meelel Genialistidesse, et seal “kontor” püsti panna. Nüüd, kui ma varsti enam Tartus ei ela.. kuhu mul seal Tallinnas minna? Kus on seal mu kodu väljaspool kodu? Nagu ei olegi! Ja see teeb mind kurvaks, et ma jään pidetuks, et ma jään seal kuidagi üksinda. Muidugi, ma võin ju hakata “kohvikukontoreid” pidama, olen proovinud, aga need muutuvad jube tüütuks juba pärast paari päeva. Lisaks mõjub see laastavalt rahakotile. Raamatukogukontor? Jah, ka variant, aga peamine mure ei olegi ju lauas ja toolis, vaid inimestes, kellega kohvi ostes jutustada! Mökus on alati keegi, kes mind teab, kellele ma ei ole tundmatu piff arvuti taga. Ja ma ei taha olla suvaline tundmatu! Mulle meeldib Tartus! Appi! Ehk siis sama vana küna hullem variant – mul nagu polegi Tallinna vastu midagi, aga Tartus on väga mõnus ja tore!

Jah, justkui mulle meeldib Tartu. Oeh! Aga kunagi meeldis mulle ju Tallinn… vist… ehk meeldib jällegi! Ja vahest on distantsilt kulgev romanss Tartuga see, mis kõik ka Tallinnas paika loksutab. Ma loodan ja usun!

Birgit

Sügistalvine Uus

Uus sügis. Uus talv. Uuslavastus. Uued inimesed teatris. Uued lähenemised. Uus ruum. Uued mured. Uued rõõmud. Uued olukorrad, mis vajavad lahendust. Uued eesmärgid. Uued asjad. Uued kohtumised. Keerame kella. Liigume omas rütmis. Ikka edasi. Alati uuega kohanedes, vastu võttes, puigeldes, muiates, leppides, karastudes… Vahel hirmu tundes, siis ootusärevust tundes, oodates edasist.

Täpselt nii rahul saab endaga olla, kuivõrd oled valmis uuenema ja muutuma igas hetkes. Õppima ja kasvama.

*

Muutused lendavad tuules
läbi sügise
uus kerkib esile
välja imbunud vanast
elu uuendab meid igal sammul
lehed langevad
me tardume
ja küsime endalt
mis nüüd on sul varuks
uued tunnid ja sekundid
sügise hääl kajab kalgilt vastu
liigu, uuene, muutu
samm edasi, pole tagasiteed
on vaid pagas, mida kannad sel teel
südamed elevil, ärevil
või sootuks ära väsinud
kas suvi neelas su alla
aga sügis näitab suunda
lehed langevad
talle omaselt
viskudes maha vana
kõik muutub, püsi julgelt sa järel
võta vastu see and
uueneda ja märgata
sammuda omas taktis
läbi alati uue sügise

*

Mõttekat talveaega, koguge, varuge, seedige, jagage. Katsetage sellega, mis on uus ja päris. Või vana ja ununenud, aga annab jätkuvalt sooja või tekitab külmavärinaid. Käige külas ja sööge hästi. Jälgige enda ümber toimuvat ja öelge sõna sekka. Kallistage oma lähedasi ja näidake, et olete olemas.

Talvised soovitused ja see väike luuletus oli minu katsetus, et kuulata vaikust ja ennast, tunnetada hetke, kus olla.

Reeli

PS: Ja kuna viimasel ajal on palju häid filme välja tulnud, siis ei saa ma ilma soovituseta siingi. See ei ole küll üks eesti filmidest, aga see-eest on kui kosmos, kõikehõlmav ja -puudutav – „Bohemian Rhapsody”. 🙂 Freddie Mercury – legend ilus ja valus. Ning muusikat ka – “Somebody To Love”.

Karl Roberti aastaring

Terekest, mina olen Karl Robert. Ma olen sündinud Viljandis, kasvanud Rakveres, töötanud Tallinnas ning ringiga tagasi Viljandisse potsatanud. Sel nädalal on minu kord kirjutada Musta Kasti blogisse. Ma ei ole varem kunagi blogi pidanud. Ma pole varem üldse eriti kuhugi teistele lugemiseks kirjutanud. Endale ikka, sahtlisse ja nii. No nagu see käib või ega mina ka ei tea, kuidas see käib, ma ainult püüan kaasa mängida.

Kirjutanud olen vähe vist ka suuresti selle pärast, et mu käekiri on suhteliselt piinlik, #maugikäekiri. Muidugi ma pean märkmikke ja päevikuid, neid on minu arvates oluline pidada, sest mingid asjad peab endast välja ütlema. Hiljem on kindlasti ka tore lugeda, märgata oma kasvamist läbi päevade, aegade… Käekirjaga on mul üks selline naljakas lugu, et kunagi, kui ma abiturient olin ja lõpueksamiks valmistusin (mina käisin koolis veel sel ajal, kui eesti keele eksam koosnes ainult kirjandist), siis mu õpetaja taotles eksamikomisjonilt luba, et ma võiksin arvutiga kirjutada. Veidike nagu erikohtlemine, aga ta põhjendas selle üsna kindlalt ära. “Robert, su käekiri on kohutav, sa ei saa nii kirjutada, inimesed ei saa sinust aru ja sa kaotad väärtuslikke punkte.”

Kui mul seda blogi pidada paluti, siis ma mõtlesin, et huvitav, millest ma kirjutan. Kas ma kirjutan minevikust või tulevikust ja et kas siis Musta Kasti minevikust ja tulevikust läbi minu vaatepunkti või minu enda omast. Mälu aga mäletab asju nii, nagu ise tahab ja uued suunad vajavad alles manifesteerimist. Igatahes jõudsin ma arusaamale, et ammu ja kunagi on ühe sirge kahes erinevas otsas ning nende ühine nimetaja on vaid see, et nad leiavad aset teadmata aja pärast. Ja teadmata aega ei ole võimalik määrata, sest ma usun, et me kõik oleme tundnud, kuidas minutid venivad ja päevad kaovad kui sekundid. Seega kõige lihtsam on rääkida olevikust. Olevik on justkui ainuke, mis meil on. Vaid praegu on võimalik midagi käega katsuda. Hiljem saab tehtud liigutusi meenutada ja uusi ette kujutada… Vist.

Praegu on aga tore sügis. Loodus lokkab looklevast värvidemängust. Üks eluring saab jälle täis. Üks aastaring jõuab varsti uue lumekihi alla. Mäletame ju väga erksalt seda kevadet, või mingit kevadet, varasemat varakevadet, kus kas ärkasime ise või märkasime, kuis kõik me ümber sirgub ja päikese poole sirutub. Kevadel olin ma kindel, et see on kõige kaunim aeg, kauneim aastaaeg. Hetk, mil kõik laulavad armulaua järjekorras ootelaulu. Ja mitte selleks, et neid märgataks, vaid et nad ise märkaksid, et on elus. Tähendab ME märkasime, me ärkasime, jah, mina ka (#minaka). Kõik oli muretu, sest tundsin, et olen hoitud.

Siis aga saabus suvi. Meeletu suvi, meeletu noorus täis katsetusi, eksimisi, riske, pikki päevi ja lühikesi öid. Suvelõhnad ja -helid ja -viljad olid juba küpsemad kui kevadel ning need panid pea veel kiiremini keerlema. „Pea, mu pea, pea nüüd pea!“ – pea iga generatsioon leiab, et noorsugu on hukas. Sellel levinud arvamusel on alust, aga mina leian, et teisiti ei saagi. Iga uus generatsioon on ilma revolutsioonivaimuta lihtsalt nõrk. Minu arvates noored peavadki suvel eksima, et sügisel targemad olla. Las nad kuulavad oma südame häält, las nad õpivad seda tundma, las nad mõistavad, et iha, liha ja viha on kolm eriasja. Las nad leiavad oma enesesisese moraali. Mõni leiab selle ehk raamatuist, teine filmidest, kolmas elatud eludest, neljas jagatud rõõmudest, viies kaotatud tundidest, kuues kuumadest kõnelustest, seitsmes tahab võib-olla ise eksida ja kaheksas tunneb, et ta on märter. Miski pole vale. Eriti kui valetunnetust ei ole.

Kui värvikirev ja rikkalik ei oleks olnud ka me suvi, kord saabub ikka sügis, mis on meist kõigist targem. Sügise värvid on ikka ja jälle enneolematud. Neis on elatud elu ja tehtud teod juba peidus ning tugev on sügis, sest ei häbene oma hääbumist. Vastupidi. Ta teab, et ammutas suvelt kõik, mis tahtis, kõik, mis sai, kõik, mis oli võtta ja võtmiseks sobis, sai võetud. “Noorus on kingitus, aga vanadus on saavutus,” ütles kord üks mulle väga oluline mees. Fred Jüssi on üldse tark nagu mets. Ta ei kõnele ilmaasjata. Aga ühtegi asja üle ka ei tähtsusta. Elusügises, usun, toimime ka meie nii. Teame, et ei pea enam rabelema, sest jõud on ammutatud, maksimum saavutatud, nüüd tuleb toimida kogemuse, intuitsiooni ja õpitu järgi. Säästlikult, sest talv tuleb pikk. Kindlasti pikk. Aeg ju venib, kui oodatakse, ja kevadet oodatakse ikka. Kasvõi seda enda sisemist kevadet. Kuna inimesed on wifiga taimed, siis on meil vahel keset jaanuari võimalik end korraks näiteks Indoneesiasse asetada, jah, see toob midagi korraks lähemale, tõstab õuelille tuppa sooja, aga päriselt ei asenda oma peenras õitsemist.

Peenrale langevad enne veel aga viimased kirjud lehed, tõmbuvad pruuniks ja külmuvad maa külge. Tuleb talv ja lumi ja jääääri ja öötöid on täis kõik linnad. Ka kauges külas vaikib pill, sest energiat on vaja hoida. Toitume keldrisse pakitud mälestustest, mis kätkevad endas möödunud kevade ja suve ja sügise parimat saaki. Loeme teiste retseptiraamatuid, et ka talvel sirguda. Hoiame sooja ja lähedasi, lähedalt ja soojalt. Ja nemad hoiavad meid. Kuni ühel hetkel kuuleme hallis vaikuses esimeste rändlindude laulu. Nad tervitavad meid, kes me lahkumata vastu pidasime. Kes me tugevalt, juured maas, pea pilvedes ja süda ootusärev järjekordse talve ees ära ei kohkunud. Meie tiivulistel sõpradel on hea meel, et me nad ära ootasime. Nemad on püsimatumad, aga nüüd nad on tagasi ja kuulutavad kevadet.

Päike muudab lume veeks ja hakkab ojadena sängi solgutama. Piibelehed ja lumikellukesed pistavad pead mullast välja ja kasvavad vuhinal sügisel mahalangenud lehtedest läbi. Nad rajavad oma tee ise ja samal ajal austavad eelkäijaid. Ilma nendeta ei oleks neil sihti, nad peaksid kõik ise välja mõtlema ja kui kõik on lubatud, on väga raske üldse midagi teha, ei oskagi midagi teha. Õnneks nad teavad, et ring saab ühel hetkel täis ja see teadmine laseb ammutada päikeselt kõike, mis ta pakub. See lubab rüübata suure lonksuga eluvett, et tunda jõudu oma kehas, tunda tahet kasvada. Seejärel sirguvad varred ja avanevad õied ning mitte midagi muud neil teha ei tulegi.

KARL ROBERT

Väljateenimata paradiis või tööga teenitud vaev?

Ma olen oma elus vähemalt tuhat korda mõelnud, et ma ei vääri oma elu. Siis, kui kõik on olnud väga halvasti, ja nüüd, kus kõik on hästi. Noh, eelmisel nädalal käisin US Virgin Island St Thomasel. Absoluutselt ei väärinud seda paradiisi, ma pole viimase aasta jooksul mitte midagi teinud, et seda kuidagigi ära teenida. Lausa vastupidi, olen olnud erakordselt laisk ja pole midagi olulist korda saatnud. Mäletan, kuidas kooli ajal, võib-olla esimesel, võib-olla teisel kursusel, jätsin eriala tunniks valmistumata ja Kalju ütles esimest korda “näete, tüdruk on kodus tööd teinud”, mille peale ma siis ebalevalt nõustusin, et jah, olen küll. Ise aga mõtlesin, et kuidas see küll võimalik on, et ma tavaliselt näen nii hirmus palju vaeva ja jään tunnustuseta, ja nüüd, kui olen töö tegemata jätnud, paistab välja hoopis teistpidi. Ja nii tunnen ma ka nüüd. Kui ma Eestis nii pingutasin ja mitmes kohas korraga tööd tegin, siis olin justkui orav rattas, et kuidagi ots otsaga kokku tulla, aga praegu elan ma Ameerikas mingit kummalist elu, kus probleeme, mida ma terve elu tundnud olen, enam ei ole. Aga see ei tähenda, et probleeme üldse ei ole. On teistsugused probleemid. Näiteks on probleem see, et otseselt midagi teha ei ole. Et mu elul pole hetkel otsest eesmärki ja väljakutseid. Ootan endiselt oma viisat, peale seda ootan tööluba. Ehk siis ootan. Ja ootamine kui tegevus on kohutavalt passiivne, sest ootajast endast ei sõltu ootamise hetkel midagi ja võim on kellegi teise käes. See on selline üleüldine aura, mis õhus on, ent sellest hoolimata olen ma õnnelik, sest tunnen, et olen õigel teel ja ootamine on peaaegu läbi. Pealegi, nagu ma juba enne mainisin, siis mingitel kummalistel põhjustel ja kogu elatu perspektiivist, olen ma kogenud rikkust ja vaesust, rõõmu ja kurbust, õnne ja ebaõnne, võitu ja kaotust. Aga et oleks ikka veel põnevam, siis ma aina avastan, kui palju veel on asju, mida ma veel ei tea ja näinud pole ja mida kogedes ma mõtlen, et kuidas küll olen ma üle veerandsaja aasta elanud ilma, et ma mingeid asju veel kordagi näinud ega kogenud pole? Näiteks snorgeldamine – appi, ma võiksin seda päevad läbi teha ja sellest tunde rääkida. Minu jaoks on see nagu tähtedesse vaatamine, võib-olla veelgi tugevama mõjuga. Kuidas kokku põimuvad ilu, lõputus ja looduse jõud mõistmisega, et mina olen kõigest detail. Maailmale mittemiski, aga iseendale terve maailm. Ja ilmselt selline kummaline segu olmest ja eksistentsiaalsetest mõtetest ongi peamine, millele ma siin aega pühendanud olen. Aga ühes asjas ma olen edasi jõudnud – tulge külla. Palun, eestlased, tulge külla. Te olete tuttavad.

LIINA

saame tuttavaks

Tere.

mina olen kristian. Te võibolla ei tunne mind, ma olen Musta Kasti uus liige, aga pole hullu, mina ei tunne Teid ka. see ei olekski lihtsalt võimalik.

ja kuigi see pole tegelikult üldse oluline, tutvustan ennast lühidalt:
sain paar nädalat tagasi kolmeseks, enne seda olin noorem.
ajasin endal üheksandat korda elus pea kiilaks.
kannan viimased viis nädalat sama paari pükse, need on lahedat värvi.

käisin eile või mingil muul päeval Kakerdaja rabas. vihmapiisad jõudsid enne mulla alla vajumist ära niisutada kollased, punased, rohelised ja erksinised puulehed, päikesekiired, mis läbi paksu pilvkatte mitte kuidagi maakerani jõuda ei saanud, jõudsid ikkagi kuidagi maakerani ja nende lehtedeni ja siis nemad sätendasivad ja autotee läks kuidagi eriti seksikate kurvidega sealt vahelt läbi ja ma mõtlesin, et teeks pilti, telefoniga loomulikult, ja tegingi nõndamoodi, et auto kojamehed peale ei jääks (ma õnneks ise polnud roolis) ja siis vaatasin seda pilti ja sain aru, et mul tegelikult pole kaameraga telefoni vaja. märg oli, mõnus oli, head inimesed olid, süüa sai ka – minge rappa. või ärge minge, vahet pole.

mulle meeldib nick cave’i kuulata. või lugeda. või vaadata. vahet pole. aga teised inimesed on ka vahvad.

lugesin mingil ajahetkel, kuidas kellelegi priit pulleritsule ei meeldi kallistada. ja siis lugesin kommentaare ka veel. mul hakkas kahju. oma ajast.

mulle vahepeal meeldib kallistada.

eelmisel kolmapäeval kella kolme paiku mängisin tehnika tänava ääres legodega või palliga või barbiespinneritega, ei mäleta, aga siis tundsin vastupandamatut soovi autode vahele joosta ja elust rõõmu tunda, aga üks tibin saatis oma emale messengeris sünnipäevaks liikuvat pilti ja ta samal ajal vist tegeles autojuhtimisega. õnneks tal oli uus auto ja liising ja kasko, niiet kindlustus maksab suurema osa auto põhja survepesust kinni. (tegelikult see ei juhtunud minuga, aga ma jälestan telefoni ja auto kombot, ummikutes loen alati parema meelega raamatut)

mingil suvalisel õhtul tegin salatit, kuhu läks: pakk makarone, üks sibul, neli tomatit, pool purki maisi, pool purki läätsesid, pool purki päikesekuivatatud tomateid, jao järgi herneid, mingit pipra moodi asja, mis pole päris jalapeno, aga peaaegu, soola-pipart, kaks pakki vegan majoneesi, kaks paprikat, hapu- ja värsket kurki, ehk oli midagi veel. aga väga hea tuli, isegi maitsev.

naljakas, et batuudimaailmas peab isegi lauajalgpalli palli eest raha maksma. rääkimata siis virtuaalreaalsuse prillidest. mis pull on? kaotaks äkki maailmast raha ära?

sõitsin eelmise nädala jooksul neli korda tallinna ja tartu vahet. kõige naljakam oli bussiga, lux express muide, sest üks tädi ei taht üldse mu kõrval istuda. niheles. aga võibolla ta oli hambaarsti juurde minemas ja pelgas, ei jõudnudki küsida.

ma peaks muide hambaarstile vist minema, kas keegi teab mingit head kohta tartus soovitada. lihtsalt mõned kommiaugud on tekkinud. piimahambad on kõik juba vahetunud.

ühel hetkel nägi mu kolmeaastane sõbranna üht joogaharjutust tegevat naisterahvast ja küsis siiralt: “kas sa oled kurb?” naersin. jooga ja depressioon käivad käsikäes.

“prohvetit” oli tore jälle mängida, kahju kohe, et nii vähe inimesi käis. eks nad peavad nüüd sõpradele reklaami tegema.

koristama peaks jälle, teist korda täna, aga õhtul tulevad külalised.

ma lähen nüüd spasse, vist. kutsuti. pole ammu kloori sees ujunud.

See on minu esimene blogipostitus, ma luban, et ma võibolla vaatan õhtul internetist järele, mida sõna blogi tähendab. Muarust on tore, kui inimestel on hobid. või instagram. aga vahel on kahju ka. ajast. oma ajast. Teie ajast. priit pulleritsu ajast. minge rappa, tehke süüa ja sõitke ohutult. ja tuututage, kui olete rooli taga. see on naljakas. nagu itaalias oleks.

KRISTIAN

LUGUDE PUNTRAS

Tundub, et igaühel meist on mingisugune narratiiv enese kohta, mida on raske muuta. Võib-olla muutmisest veelgi raskem on üldse märgata selle eksisteerimist. Mitte et narratiividel iseenesest midagi viga oleks, kuidagi peab ju seda hirmus kaootilist maailma ohjes hoidma ja enese jaoks mõistetavaks tegema, aga paraku – kui muutus on vajalik, siis jäävad need igavesti sama mustrit kordavad lood lihtsalt ette.

Quo vadis, Sisyphos? / Johan Alexander Petti foto

Näiteks ise olen viimasel ajal märganud, et ma olen terve elu elanud endale rahulikult korrutades, et ma olen hea inimene. Et olgu kõige muuga kuidas on, aga hea inimene olen ma kindlasti. Ja see väljamõeldud headus lubab ausalt öeldes vahepeal olla ka päris ebameeldiv inimene, sest igasuguse nõmeda käitumise vabandab see kontseptsioon välja: kuna ma muidu olen hea, siis paar apsakat on lubatud.

Ehkki kurbloolisus seisneb ilmsesti selles, et ei minul ega kellegi teisel ei ole üldse mingisugust tuuma, et me koosneme ainult oma tegudest, mida me iga päev teeme või tegemata jätame ja ükski mineviku hea või halb ei ole olevikus oluline.

Teine asi on tarkusega. Üldiselt arvavad vist kõik, et nad on arukamad kui kõrvalseisjad. Ameerikas olla mingi uuringu järgi 65% inimestest arvanud, et nad on keskmisest targemad – tsiteerides lõbusat seltskonda lastelavastusest “Lood pildi seest”: “Ei mahuuuuu!”. Ja on veel ka Dunningi-Krugeri efekt, millesse süvenedes saab ainult järeldada, et on väga raske teada, milline sa täpselt oled, iga hinnang on petlik. Küll tahaks, et võiks olla keegi, kes saaks sellesse kuidagi objektiivset selgust tuua ja õigluse maksma panna. Et kuidas siis on, kes meist on tegelikult rumalam või halvem inimene. Siinkohal vist hakataksegi jumalaid välja mõtlema.

„Kui sa surnud oled, siis ei saa sa ise sellest aru, ainult teistel on raske. Samamoodi on siis, kui sa loll oled.“ Nali naljaks, aga see hirmutab tegelikult küll.

Tegelikult ma tahtsin rääkida hoopis ühest väga inspireerivast artiklist, mida ma suvisest Vikerkaarest (2018, 7-8) lugesin. Selle on kirjutanud David Graever ja David Wengrow. Internetis saadaval ingliskeelsena: „Kuidas muuta inimajaloo kulgu (vähemalt selles osas, mis on juba toimunud)“.

Kaks Sysophost veel / Johan Alexander Petti foto

Võtan väga pealiskaudselt kokku, rõhutades oma soovitust ka originaalartiklisse süveneda: 18. sajandil kirjutas Rousseau mõtteeksperimendina, et inimsoo areng on kulgenud üsna lineaarselt ürgsest süütuseseisundist tsiviliseeritud inimese suunas, tuues endaga paratamatult kaasa ebavõrdse ühiskonna. Ja ehkki Rousseau ise kirjutas, et „… seda uurimistööd, mille me siin ette võime võtta, ei tule pidada ajalooliseks tõeks, vaid pigem hüpoteetilisteks ja tinglikeks mõttekäikudeks, mis sobivad paremini asjade loomuse illustreerimiseks kui nende tegeliku algupära kättenäitamiseks…”, ei ole pärast teda suurt midagi muud tehtud kui tema visandatud lugu edasi suust suhu ja raamatust raamatusse jutustatud.

Lugu sellest, kuidas inimesed elasid kunagi väikestes korilasrühmades, kus valitses võrdsus ja õiglus; kuidas nad hakkasid tegelema maaviljelusega; kuidas tekkisid linnad ja riigid, mis tõid endaga paratamatult kaasa hierarhilise valitsemissüsteemi. Niisiis, kui me tahame võrdset ühiskonda, on see võimalik ainult tagasipöördumises ürgaega.

„„Ebavõrdsus” on niisugune sotsiaalsete probleemide raamimise viis, mis sobib hästi tehnokraatlikele reformijatele, sedalaadi isikutele, kes algusest peale eeldavad, et igasugune reaalne nägemus sotsiaalsest muutusest on juba ammu poliitiliselt laualt maas.“

Aga tegelikult on pärast Rousseau’d leitud lademetes arheoloogilisi tõendeid nii selle kohta, et korilased elasid vahepeal hierarhilistes süsteemides, kui ka selle kohta, et on olemas olnud egalitaarseid linnaühiskondi. Kuid kuna need leiud ei sobi kokku meie üldlevinud narratiiviga, siis jäetakse need lihtsalt tähelepanuta. Kusjuures selle narratiivi oluline osa on ka selles, et koos ebavõrdsusega loodi ka olulisi asju nagu näiteks kiri – ja üldse polegi nii keeruliste asjade väljamõtlemine võrdusel põhinevas ühiskonnas võimalik.

„Tähelepanuväärne on aga see, et hoolimata enesega rahulolevast toonist ei põhine niisugused väljaütlemised mingisuguselgi teaduslikul tõendusmaterjalil. Ei ole vähimatki põhjust uskuda, et väikestel gruppidel oleks eriline tõenäosus osutuda egalitaarseteks või et suurtel peaksid tingimata olema kuningad, presidendid või bürokraatiad. Need on lihtsalt faktide pähe esitatud eelarvamused.

Siin pildi peal on näha, kuidas kõik Sysophosed on otsustanud, et neil pole sellest loost enam midagi õppida, nad on loobunud neile ettesöödetud narratiivist ja läinud tegema midagi palju arukamat / Johan Alexander Petti foto

Lühidalt: tahaksin veel suurt osa sellest artiklist tsiteerida, aga milleks, kui kõik võivad seda ka ise lugeda. Ma tahan öelda seda, et tasub ikka mõelda, kust üks või teine teadmine tuleb. Ja mis on see, mis on tegelikult ümberlükkamatu. Kusjuures see on väga keeruline punkt – sest lubades üldiselt omaksvõetud tõdedes kahelda, annan ma teatud eluõiguse ideedele, mis panevad inimesed oma lapsi, koduloomi ja vanavanemaid klooriga mürgitama.  Muidugi on ka teadus omamoodi usk, sest väga paljusid teadusega tõestatud asju ei ole tavainimene võimeline järgi kontrollima. Aga ma ei tahtnud üldse sinna jõuda.

Vaid hoopis: olles eile koos umbes 13 miljoni inimesega maailma koristanud, tahaks ikkagi uskuda, et tegelikult on igasugused asjad võimalikud. Oh – oleks ainult jõudu, et eristada tõelist paratamatust ja sügavale juurdunud eelarvamust. Ikka tuleb mõni tore onu, kes ütleb, et teatrit ei saa teha, kui kunstilist juhti pole. Ikka tuleb mõni tore tädi, kes ütleb, et pole üldse mõtet koristada, sest midagi niikuinii ei muutu. Ja ikka tuleb keegi tore inimene, kes ütleb, et naiivseid mõtteid on tüütu kuulata ja ei tasu muutuda infantiilseks.

Aga mina ütlen, et ma olen täiesti ära tüdinud igasugusest apaatiast, irooniast ja vingus näoga vaatamisest, kui maailm on nii põnev koht.

Meil algas viies hooaeg. “Prohvet” ERMis 28. septembril, ilmselt viimane võimalus Tartus. Lapsik, aga siiski oluline. Kui sa tuled, olen rõõmus.

Tervitab Kalvet

Endro Bemm

Ma tean, et see kõlab klišeena, aga suvi on lõpuks käes! Hurraa! Jah, on juulikuu ja on saabunud see aeg, mida enamus on üheksa pikka kuud oodanud. Eesti suvi – väike, aga tubli, nagu öeldakse. Lõpuks on ööd valged ja päevad helged. See on ideaalne kombo aja maha võtmiseks – lõõgastumiseks ja lõbutsemiseks. Ent samuti on see hea aeg ka mõtisklemiseks, erinevateks rännakuteks, festivalideks ja uute tutvuste sobitamiseks. Viimasest mõttekäigust lähtuvalt tahaksin ma rääkida teile ühe loo mehest nimega Endro, kellega mul õnnestus ühel hiliskevadisel hommikupoolikul juhuslikult kohtuda. Ütleme nii, et näiliselt ohtliku, ent samas toreda mehe taga peitus ääretult katkine ja üksik inimene. Siin on tema loo eredaim fragment. Panin sellele ka pealkirja:

Das Tutimagnet

Aasta siis oli 2011. Seoses euro tuleku ja majandussurutise lõpuga oli Endro enda rahad uuesti liikuma saanud. Elu oleks olnud lill, kuid Soomes kalevipojana leiva teenimine oli jätnud oma jälje – Endro oli taas vallaline. Seetõttu elämän nii laiffi siiski ei olnud.

Enese turuhinna tõstmiseks sättis Endro oma tagumiku alla kõige uuema BMW X5 linnamaasturi. Sõbrad olevat öelnud, et see on „das tutimagnet“. Kuna rahakotirauad autot otse esinduse salongist osta siiski ei lubanud, võttis ta sõber Olavilt laenu. Meeste ühine tuttav Saksamaalt tõi mõlemale uhked ja vähekasutatud isendid Baierimaalt väikese vahendustasuga istumise alla. Lantimine võis alata.

Üsna varsti keeras Olavi aga enda maasturi alkoholi liigtarbimise tõttu mõningate eluliste kadudega üle katuse. Istus seejärel natuke kinni ja mõtles elu üle järele. Nüüd kuulutab ta Soomes hingerahu saamiseks jumalasõna. See selleks.

Endrol läks paremini. Tema läks ühel külmal talveõhtul Kristiine Keskusesse vägijooke ostma, et hiljem väheke enda meeli ergutada. Teadupärast oli siis veel moejoogiks rummkoola ja nii leidiski Endro enda ostukorvist kaks liitrit Bacardi tumedat. Lisades sinna ka kaks kahest koolat, oli tulemiks juba terve mustanahaliste armaada. Kõik oli bueno, kõik oli timm.

Kui Endro kaubamajast parkimismaja kolmandale korrusele väljus, oli tema bemm aga kadunud. Paanikas Endro käis läbi terve korruse, aga autot ei olnud kusagil. Kui selgus, et ka võtmed tema taskutest puudusid, oli tal pilt üsna üheselt selge. “P***i, krdi varganäod!” lendasid sõimusõnad valjult ja vihaselt üle tema huulte. Lausa sedasi, et üks väike tüdruk teda kuuldes nutma puhkes.

Kuna Endro rikkumiste arv väärteoregistris oli aukartustäratav, tundis politsei vargusest kuuldes isegi rõõmu. See oli aga emotsioon, mida Endro pärast antud vahejuhtumit enda elus enam üldse ei tundnud. Ka tema vähesed sidemed allmaailmaga ei osutunud viljakaks – auto oli endiselt kadunud ja keegi ei teadnud tema uhkest tutimagnetist midagi.

Üha sagedamini kippus Endro vaatama pudelipõhja. Emalt laenuks võetud kollane Seat Leon ei andnud ka kõige parema kujutlusvõime juures BMW fiilingut kätte. Kuu aega hiljem oli Endro lisaks autole kaotanud ka töö ja tema võlakoorem hakkas juba üsna kolossaalseid mõõtmeid võtma. Must masendus üha võimenes.

Ühel külmal talveõhtul, kui Endro oli end juba nööriga ükselingi külge sättimas, helises korraga tema telefon. Endro ei plaaninudki seda vastu võtta. Tema eesmärk oli selge ja kindel. Lahkuda võimalikult kiirelt ja valutult. Kuid kuna Nokia tune ei plaaninudki lõppeda, otsustas ta oma naabrites tähelepanu mitte äratada ning võttis kõne vastu.

“Tere! Helistame politseist! Tahtsime öelda, et leidsime teie auto üles. Kristiine Keskuse parkimismaja teiselt korruselt. Kujutate ette, isegi võtmed olid ees!”

Lõpp.

Sellised mõtted ja lood siis täna. Nautigem suve ja pöörakem tähelepanu inimestele enda ümber!

PS! Kohe ongi käes see aeg, kui džunglipoiss Mowgli teid koos oma vahvate kaaslastega Varbusel tervitab. Piletid Piletilevist või kirjutades heli@teatermustkast.ee .

Kristo

Dissonantsmees Kiievis

Hetkel klopsime Lõuna Eestis kokku „Mowglit“. Töö puugi ehk parasiidi paradiisis, st puukide keskel, kus iga puu pinnal võib varitseda puuk – ka su enda pükstes; kus iga higilõhn võib mõnda hullu bõkist puuki erutada, kus kõik puugid puugivad ja pruugivad kedagi, poevad kellelegi, va pugejad, ja kus kõik peremees/naine-organismid kannatavad või vähemalt kardavad kannatamise ees. Kannatavad, et ei ole paradiis, vaid parasiit. Igavene probleem.

Kuid meie, st Mira ja K Edgar, olime sunnitud vahepeal Ukrainas Kiievis käima, võtmaks osa sealsest festivalist ning mängimaks maha üks „Hauakaevaja“ või Kiievi publikule kohandatuna: „Mogilžik“. Mõned märkmed sellelt kärmelt reisilt jaanipühade ajal jõudsin ma siiski teha.

20. juuni

Lennujaamas oli meil vastas sohver, nägus noormees viiekümnendates. Istusime ta taksosse, vanasse Volvosse, milles oli üsna konkreetne lõhn. Varem olen seda tundnud Säga vanas punases Lada Samaras, kui poikadega orienteerumas käisime. Ega see väga meeldiv ei olnud, aga millest ta tuli ja kuidas kirjeldada – jään võlgu. Kui ma ütlen, et nagu teatava koppe- või kergelt läppelõhnaga, juba tekitab see segadust ega suuda eriti teravalt asja tuumale osutada. Igatahes võib selle lisada tundmatute tuvastamata omapäraste lõhnade registrisse.

Kuna taksojuht jäi ametivennaga kiirelt sõnu vahetama, – üldse tundus, et meie juht – ehk oli ta nimi Ivan, ehk mitte, armatuuril puudus igatahes meil-levinud taksojuhi tunnistus pildi ja nimega – tundis lennujaama kanti nagu oma koduõue, leides nii kolleegide või tuttavate tunnustust kui jagades seda ka ise. Ikka viipas ta sõbralikult ühele, noogutas reipalt pead teisele; paratamatult jäi tunne, et see lennujaam nagu Ivani, kui see ikka oli tema nimi, mänguterritoorium oli. Aga peab meeles pidama, et lennujaam on liiga suur ühe taksojuhi jaoks, nii nagu maailmgi on liiga suur ühe valitseja jaoks või kunst liiga suur ühe kunstniku jaoks, ehkki tõestada püütaks vahest vastupidist.

Niisiis libistasin koos kamraadidega end salongi, avastamaks lisaks väljakutsuvale odöörile ka näljase palavuse, mis tahtis saada higiks me kehadel, sillerdada me kõhuvoltides.

Lootusetult proovis Mira elektrilist aknaavamisnuppu – mootor oli vagane. Nii tundsid vist kõik end natuke nagu lõksus, aga taksojuht polnud mõni mühakas ja istus päris hurmavalt omale määratud troonile ja roolile. Aga samal ajal viisakat nägu tehes ootasid kõik, et ta juba selle KURADI mootori tööle paneks, ja samal hetkel kui ta seda tegi, keriti kolm autoakent alla.

Turvavööd peale pannes pidin näima küll häbemata konkistadoorina, kes on tulnud selleks, et oma rahulikus rütmis kulgevat mikrouniversumit vägivaldselt ümber kujundada. Nii surusin ma sõrmed sügavale istme vahele, et sealt välja tõmmata iidne tolmune artefakt, turvavöö pesa või pugu, mis metallosa sisestamisel klõpsatab ning ütleb sulle sellega, et su elu on nüüd kaitstud, ära muretse. Oleksid nagu taas emaüsas. Küll on need turvavööd head asjad. Kahju ainult, et Ivan, olgu klientuur talle helde, selle unustanud oli. Eks pidanud ma Miratki utsitama, kelle vististi bulgarzkii temperament end UK-rainas vist kohe koduselt tundma hakkas, et too paela peale tõmbaks, mitte ei unustaks! Ei kujuta ettegi, milline on siin ja mujal autoõnnetuste käigus turvavöö kasutamatuse tõttu väljalendavate kehade näitaja, aga olen kindel, et ka siin seadustatakse see ajapikku, nii nagu Eestiski omal ajal. Kas mäletate veel, kuidas inimesed mörisesid ja punnisivad aga vastu, et no misasja? Kurat, selle eest veel trahvi, kui rihma peal pole, kah asi. Või avalikus kohas tossupuhumise eest või joomise eest avalikus kohas va Pirogovi Park. Eks sama asi olnud ka alkoholiaktsiisiga. Ei taha see inimene vist ikkagi metsalise mentaliteedist loobuda, tuhandeid aastaid tahutaks tsiviilse inimese taiest, mis mitte valmis ei saa. Veel jonnakamat materjali pole leidnud, veel vastikumat vemmalt, veel ahvilikumat avantüüri, kui seda on inimtsivilisatsioon.

21. juuni – etenduse päev

Loomulikult oluline päev algas täieliku viltuvedamisega, kui hommikul avastasin sääre pealt ühe ülbe puugi. Puuk, kes teab – oli see mõni karmi turvisega Kanepi kodanik Ixodidae arakhniid Eestist või mõni pehmeloomuline Argasidae Dnepri kaldalt Kiievist – ei tea. Selge on see, et kui ta ikkagi tuli Eestist, ja ma teda mingilgi moel ei deklareerinud, olen kas smuugeldaja või immigrantidega mehkeldaja – kriminaal, jääb üle vaid kahetseda. Võib-olla on see kõik üks teatava borrellioosi tundemärk – selge see, et nagu parasiit mu säärt limpsis, oli platsis ka seljalihasvalu, mida sama hästi võis põhjustada ka ootamatu ja äsja hotelli põrandal praktiseeritud urdha mukha svanasava ehk upward dog. Nii ma siis kartsin etenduse ja seal vajaliku vene keele pärast.

Aga kui meie helistamise peale, et palun tooge siia keegi spetsiomm pinsettidega puugi eemaldamiseks, poleks koputades sisse tulnud koristajatädi Oksana, nuga käes pussitamisasendis, kes ilmselt oli sõna tick (inglise k. puuk) asemel mõelnud midagi sootuks siivutumat, aga kes teab, kes siis täpselt teab mida, ja kui ta siis ikkagi poleks seda nuga maha pannud, ja hoopis pinsettidele järele läinud, kes teab, kas minust siis praegu veel eluslooma oleks.

Olgu kuidas on, etendusele pidi minema, veidra nõrkusega või mitte, lihasetembutamisega või mitte.

*

Aga ütle sa vene keeles või eesti keeles või ära ütle inimestele, et ärgu nad lampe enne tööle pangu, kui näitleja konkreetselt selleks märku annab. „Hauakaevaja“ etendus on, nagu seda uue ajastu voolusuund kinnisele eesti natuurile vaatamata nõuab, interaktiivne, ning etenduse alguses saavad publikumi aulised liikmed endale lambid. Aga ei, nad panevad kohe alguses, kui etendus veel õieti ei käigi, kõik niimoodi helkima, et püha Elmo ise on pimestatud. Tekib küsimus kas nad meelega kasutavad endale antud võimu ära stiilis „Hohoo – vaatame, mida see kloun meile tantsib!“ või lihtsalt saavadki nad aru asjast mitte nii nagu öeldakse, vaid tagurpidi.

Kolasa teater aga, festivali epitsenter, olgu öeldud, on imeline tilluke teater kahe tillukese saali, kahe kohviku ja lugematute tubadega õkva vanalinnas, kus väidetavalt algne Kiiev ka alguse sai, ning lisaks on teatris ka vastav teatri sabatška ehk koerakesekene, kellel on kuut õues, kus on ka vastav kolmas lava. Sealsamas iidses rajoonis, peaaegu teatri vastas on ka Bulgakovi maja sellest ajast, kui ta meditsiini ja morfiumi õppis, niinimetatud morfiumi aegadest. Jaa, „Morfium“ ise oli ka vahva tükk – üks lavastus-, aga kaugelt liiga masendav.

22. juuni

Olen väga kareda vetsupaberiga ära harjunud. Meie etendus läks hästi, keegi midagi ilmselt aru ei saanud (va. vene keelde tõlgitud kohad). Nüüd jääb üle vaid nautida teisi etendusi ning Kiievit ennast.

*
Kohe kui etenduse intensiivne algus on hoogu üles võtmas, hakkab mõistagi esimene hilinejate bande kusagil külje peal kohmitsema. Samamoodi, lõppmängu ajal, umbes seitse minutit enne lõppu, kui protagonist väänleb hingepiina ülimas väljenduses, püherdab maksimaalselt ja katartikast pakatavalt, otsustab mingi mehike tagumisest reast alustada endagi psühhofüüsilist rännakut läbi inimeste, et mingil põhjusel, kasvõi elu hinnaga, teatrisaalist lahkuda. Ehk tõesti aitas see näitlejal veelgi sügavamale mängu ja hetke siseneda, sest konkurentsile ei saanud mitte mingil juhul alla jääda. Mind ennast vaatajana pani see küll proovile, kuna mõlemat kangelast oli ju huvitav jälgida. Lihtsalt üks neist oli ametlikult festivali programmi valitud, teine oli superalternatiiv, keda vaid vähestel oli võimalik näha ning kellele polnud saatusest määratud oma ponnistuste eest mõnda toredat teatriauhinda saada.

*

Bulgaaria etendus oli seekord luule- ja laulukava kitarriga. Paarike, kes esitas oma kirjutet poeesiat, kuid tegid seda väga lihtsalt, ilma igasuguse niiöelda estraadita, rääkides otse publikule ja üksteisele, neutraalne väline vorm, mitte-taotletud esteetika.

Mõni volüümikam austaja daam nutiseadmega ei suuda enda kiindumusi muusse vormi valada, kui et peab kohe filmima, eriti kui atmosfäär on lahe, valgus on ka selline töövalgus, et peaaegu ei olegi teatri teatri tunne. Või siis just on, sest mis ikkagi on ja mis ei ole teater?

Niisiis nutiprisma ürgne kutse digisalvestada. Nii juhtus, et tädil, kes juba üht-teist üles oli võtnud, läks vist üks salvestatud videotest käima. No ei olnudki nii väga piinlik, vist tavaline asi juba. Ja kas siis kompenseerimaks oma eksimust või mitte, aga milline südikas, peaaegu et sõjakas perfektselt rütmistatud kaelapainutamine sellele järgnes – selle enesekindla ja vahva daami pea paindus pendel-kindlalt ühe naabri õlalt teisele ikka laulu- ja kitarrirütmis – tõeline passioon.

Et aga Ukraina suvi on kuum, ja hingeauru täis saal veelgi kuumem – manuaalõhukonditsioonerid, lehvikud. Nende vibutamine on tõesti paratamatu, ja kuna neil on selline ilus kaar või kõver ja daamidel endil nõnda kaunilt pruntis huuled, kaunilt üleskruvitud põsesarnad – tekib kohe tunne, et viibid mingis kõrgemas seltskonnas – miks mitte?

*

Alatasa on nii, et kui sa mingi etenduse lõpetad, oled millegagi koos ja vajad hädasti kümblust. Näitleja elukutse ei erine siin palju mõne pigise proletariaadi omast, kuigi pigi asemel on meil sageli higi, ja näitlejat hellitatakse päeva lõpuks millegipärast lillede ja ovatsioonidega. Kas pole see mitte südantlõhestavalt ebaõiglane? „Morfiumi“ (lavastaja Irakli Gogia) etenduse lõpuks olin näiteks üleni rõske liivaga koos. Sai seda nii hamba vahel krõmpsitud kui ka ninna tõmmmatud ning grand finale’is kasutatud bensiin andis ka oma panuse. „Hauakaevaja“ lõpus olen aga erinevate värvidega koos, mida ma viimase veerandi ajal enda paljale ihule määrin – tõmban kämblaga niuhti nibust nabani, värvised kämblad siis teritan reitele, nii et pärast etendust on jälk hulk nühkimist.

Aga inimesed? Tuttavad, kellega enne nende minemalidumist paar pikslit juttu ruudutada? Mõned korpulentsemad soliidsemad daamid, kes kiiduavaldusi ja õhuvärskendajat õhivad ja isegi selfit nõuavad? Oleme ausad, sellest juba ilma jääda oleks rumal. Ei, ma ei ole irooniline. Aga ehk peaksin siiski kaaluma ka nooremate austajate nakatamist. Fakt on see, et kui nii edasi läheb, ei õnnestu mul vahetus suhtluses iialgi nendeni jõuda, sest pean end kusagil pesuruumis end mingist kummalisest mikrokraanist väljuva külma vee all uhama. See see kahtlase kuulsusega vabakutselise varjulise inditsemise hind vist on.

*

Kiuste tundub nii, et välismaal on rohkem lööki – Tbilisis, Kiievis, Pescis, Banja Lukas – vaid vaimustus! Inimesed ei saa tekstist arugi, aga kuidas neile interaktiivsus ja tühipaljas emotsioon peale läheb. Teisalt selline teatud braavotamine, mida Eestis pigem harva kohtab, tõstab natuke kahtlusi – kas on see ikka siiras? Negatiivne kogemus siiamaani puudub, pole veel kohanud jahedust. On teada post-soveti maade teatav n-ö püüd Euroopa suunas. See seletaks üldist sooja vastuvõttu, hoolt, toidu ja majutuse oskusliku orgunni ning ka, nagu mainitud, meelitusi.

*

Kiievis olles ei pea palju kohalikku keelt valdama, tõepoolest, peab valdama vaid niinimetatud aukartust elu ees ning teatavat diplomaatilist soovi ellu jääda ning siinkohal piisab vaid üldisest slaavi tüvest, et saaks kogu aeg käia ringi ja korrata giididele ja kohalikele järgnevat mantrat:

– Väga monumentaalne
– Väga ilus ja ilmselt ka väga vana?
– Tõesti maitsev borš
– Tõesti võimas
– Oo – grandioosne
– Oo – iidne

jne.

Ühtlasi kehtib siin väga tugev moraalne ja eetiline kokkulepe inimeste ja tuvide vahel, ilma milleta võiks kogu riigi niigi habras status quo täielikult kokku variseda. Kokkulepe ütleb selgesõnaliselt: ükski vanem, laps, kodutu või sõdur ei peksa tuvisid jalaga, kui need talle ka otse jalgpalli kombel jalge ette vudivad.

Seda enam paradoksaalsena näib kogu sõjaolukord idas, kus Vene-Ukraina piir on praktiliselt purustatud ja päris tõsiselt kohe peksa tehakse iga päev, kui keegi päevase surmatariifi oma elu hinnaga maksab. Selles sõjas on surnud vähemalt 14 tuhat – noored, vanad, vabatahtlikud, patrioodid ja vähem patrioodid. Reedetud, maha kõmmutatud… narkokoridorid, Ida-Euroopa narkokartellid, sõja raha, sõja raha… olen kuulnud, see on hea raha… kes maksab, kes vastutab…

23. juuni, laupäev

Veel viimasest, eksperimentaaletendusest rahvusooperiteatris. Etendus oli väikeses saalis, väikesele publikule. Kasutatud oli groteski ja nagu mulle tundus, ebaloomulikku stilistikat. Jäi mulje, et kohati oli taotletud ka koomikat, ent ma võin eksida, kuna terve etenduse vältel ei kostnud publikust ühte piuksu ka mitte. Vaid härra mu kõrval oli väga väsinud, ma lausa tundsin ja elasin kaasa tema julmale võitlusele unega, teades täpselt seda tunnet – sa pead istuma seal, eesreas ka veel, ja nagu üritades laukast, mis sind iga kord võimsamalt alla tirib, välja rabeleda – kõigepealt läheb kinni silm, siis hakkab vajuma pea, laup ees, vajud-vajud-vajud ning siis viimasel hetkel enne toolilt mahaprantsatamist tuled taas ärkvele ning pöörad oma äsjase peanokutuse asjalikuks hingetõmbeks. Ja nii veel palju palju kordi, kuigi see enam lähimaid naabreid ühel hetkel ära petta ei pruugi. Aga uni on meistermaadleja, ja nii leiab aset üsna populaarne tiksumisetants, mida võib ka mõnes korralikus peolauas märgata. Ei soovi peaga nokkida? Eks aga proovi teistpidi, et lase pea kuklasse vajuda, ja ole siis tunnistajaks oma norskamisele, mis sind kohe äratab, nii et endalgi hirmus hakkab. Mõtled, kuri – laval nagu maru intiimne ja vaikne, kaua ma nüüd niimoodi norskasin?! Peolaua taga ehk kuidagi veel, olgugi ebaviisakas, aga teatritoolil on see juba lausa riskantne ettevõtmine. Teatritoolil ei ole üldsegi mugavaid positsioone lihtne leida, midagi pole parata.

Etenduse ajal aga küsisin: kas rahvusteatri, kõrgklassile serveeritav alternatiivkunst ongi nõnda khm – rahulik? Ehk kus on eksperimentaalsus, teatav – nagu öeldakse – hullumeelsus? Alternatiivne vürts? Vähemalt uudne sisu või vormgi? Kas tõesti nii vähe jagub gurmaanidele? Kas see on siis rahva või valitseva korra kunst? Või mõlemat…?

Nagu ikka, tekstist aru ei saanud, seega mul jääb selle väärtus tundmatuks nagu võõramaa raha. Aga jääb feeling, mille sai publiku sünergiast, mis tundus pigem vaoshoitud. Ei tajunud ma erilist vaimustust, nõusolekut, kaasatust, ega ka tihkumist või ninalöristamist. Aga kõige märkimisväärsem – kui lõpp käes, oli natuke vaikust, siis hakati plaksutama, ja siis kostis esimene ja nõrk, peaaegu ebakindel “Braavo!” Mõtlesin, et nonoh, mida’s nüt – aga Buddha naeris mu üle juba ja plaksutamine läks üha valjemaks, ja mingil eriti paradoksaalsel kombel hakkavad inimesed järsku püsti tõusma, ja tõusevadki järgemööda üles ja hakkab siiras tunnustamine ja tuututamine nagu oleks keegi Ibrahim kusagil võistlustel viimase penalti sisse löönud.

Terve etenduse maganud mehele tuuakse ukse tagant lillekimp, ta tõuseb nohisedes, plaksutab tunnustavalt ning haarab lilled ja annab need lavatähele, sellest žestist vaimustutakse ning plaksutatakse veelgi rohkem, hõisatakse, inimesed on õnnelikud ja naeravad. Ka näitlejanna teeb imelise transformatsiooni: etenduse lõppedes näis, et ta pole rahul, tunneb piinlikustki – oli vaja siis nüüd ennast häbistada ja publikut piinata, tahaks nagu juba lavalt ära – plax-plax, aitab küll. Nüüd aga peegeldub tema näost üllatus publiku ootamatu joovastuse mõjul, mis kolmekordsel tagasikutsumisel aina rõõmsamaks ja uskumatumaks muutub.

Kogu selle klounaadi juures olen ilmselt kõige suurem kloun ma ise, kuna võtsin kiirelt vastu otsuse – et kuna ma ikkagi tekstist aru ei saa, ei ole mul õigust ka protesti avaldada, ehk kuigi etenduse poolest oleksin ma võinud rahumeeli edasi istuda, etenduslõpu šokk ise oleks mind tahtnud toolile otse risti lüüa – ma teen sedasama, mida iga truu lambakarja liige ikka tegema peab: naeratan laialt ja tõusen plaksutades püsti. Braavo ma siiski ei hüüdnud, aga siiamaani painab mind: kas see oli kollektiivne, ütleme siis viisakusvalskus, kus kõige suurema teatriillusiooni ohvriks langes mitte publik, vaid teater ise ja vaene näitlejanna? Muidugi ei taha ma seda mitte ühegi rakukesega uskuda, see oleks alles… Aga kas teatriillusiooni tagas prestiižist tilkuv rahvusteatri reputatsioon, millele sai vastata vaid suur väikekodanlus, valskuse truu teener, veendes end etenduse lõpuks ümber: jah, see ongi kvaliteet, just see ongi ikkagi tõeliselt hea?

VÕI oli kõik õige – sisu tõesti katartiline, traagiline ning sügavamõtteline, mis ei lubanudki aktiivset ja välist reaktsiooni, vaid liigutas inimesi sisemiselt, vaikselt ja peenekoeliselt ja seda enam nõudis hiljem energilist ülevoolavat tunnustust ning ainus, kes midagi aru ei saa – Dissonantsmees? Ei tea. Ei tea. Mingid ekstraordinaarsed, st teatrivälised illusioonid näivad siin asjasse segatud olevat. Meie ülesandeks on need veel selle elu jooksul välja nuhkida. Aga kõike head seniks.

K Edgar

Huu!

Hei-hei!

Maanteemuuseum. Ja kummikud. Kuna me elame prooviperioodil koha peal, siis oleme varustunud igaks ilmaks. Näiteks vihma eest kaitsevad antud ekseplarid, kust on eelmine omanik ära haihtunud.

Loodetavasti on kõigil ilus jaan selja taga. Või ilus Jaan. Miks mitte.

Lõpuks ometi annan blogirongi kellelgi üle, pikalt hoidsin järge enda käes. Sinna aega, mille jooksul oleksin võinud üritada sõrmedega klahvide pihta kukkuda, mahtus palju. Tatsasin Maanteemuuseumis ja selle kõrval metsas “Mowgli” proovides, lõpetasin helesiniselt heljudes Lavaka magistrantuuri, pidasin lõpupeo ja tantsisklesin tarmukalt jaanitulel.

Huu!

Estonia ees. Vastset diplomit lehvitamas Laura Kukega, kellega diplomilavastuses “Väike jumalanna” sai kahepeale nukku tatsatud. Aitäh ja palju õnne kogu XXVII lennule kah!

Kõigepealt hurraatan, et mul on nüüd paber, millel seisab “Master of Arts”.

Siis tuututan, et esimest korda on mul lavastusprotsess, kus liikumisjuhitöö kõrval saan end lisaks ka näitlejana proovile panna. Piilu pileteid! Lahe wärk on podisemas! Ning kohe-kohe, 25. juunil, muutub meie tiim tinglikult rahvusvaheliseks.

Seejärel soovin palju õnne Etsile ja Lennartile, kes on nüüd vanemad kui varem.

Viimased õhtutunnipäiksekiired püüdsid meid paadile. Suur kuhi riideid ja kaltsukast ostetud pärg teevad Murueide tütrest korraliku ehitusmehe, kel pole viga tagurpidi paati juhtida.

Üleskutsena pasundan, et tehke, mis tahate! Nagu kõlas soovitus lauamängureeglites: ärge võtke kõike nii tõsiselt!

Ja kui keegi loodab midagi muud lugeda, selle asemel, et minu nartsissistlikku pildijada vaadata, siis palun vabandust 🙂 Lisan igaks juhuks mõned meelde jäänud artiklid või taasleitud teemad.

Lõke ja Laura

*Arutlus teemal: Kui palju peab kunstnikus olema koletist, et tast saaks geenius? Artikkel.

sõidan parasjagu lõpetamisele. Vihmamärg ja kurbväsinud. Oh, Tallinnat pole tükk aega näinud. Alles eelmisel õhtul hüplesin pantrina mööda linoleumi.

*Kas looduse poolt pakutavatele teenustele on võimalik hinnasilt külge panna? Taskuhääling.

*Meenutusi aegade algusest: “Juunituuri” videoblogi.

*Ning kui kellelgi on aega üle, suvel puhkus tulemas ja suvelavastused vaadatud, siis “Westworld” on sari, millele kahe käega alla kirjutan, et seda peab nägema!

*Ja “iKnow” on lahe lauamäng!

Jaanika