Tormid

Kevad on olnud tormiline. Meeldivalt. Välja arvatud ootamatu lumi ja rahe, mis vahepeal alla sadas. Kalender oli tihedalt täis erinevaid linnu ja tegevusi ning tagasi vaadates laabus kõik üllatavalt sujuvalt. Liikumine on vabastav ja pakub alati uusi avastusi. Olla teel ja olla otsingul, leida uut ja maha raputada või ümber mõtestada vana. Et siis vahepeal jälle kodus peatuda ja akna all päikeselisel verandal kogemused ja tunded kokku koguda, neid jagada, leida üles enda jaoks olulised järeldused ja olla tänulik… Ja küll on hea, et suvi käes on. 🙂

Kevadised seiklused algasid kodumaa tundmaõppimisega. „Jõu” meeskonnaga tuuritasime üle Eestimaa ja andsime kokku 16 etendust (sh kodusaalis Tartus) koos vestlusringidega. Kokku sai „Jõu” pakatavast energiast ja laetud mõtetest osa üle 1800 noore ja täiskasvanu, Jõhvist Kuressaareni ja Võrust Viimsini. Vastuvõtud olid soojad – „Jõud” puges hinge. Sõitmistega plaanime jätkata ka uuel hooajal, sh teiste lavastustega, et anda endast üha enam märku üle Eesti.

Ühtlasi õnnestus meil sel kevadel saada sellisesse annetuskeskkonda nagu „Ma armastan aidata”, mis on Eesti suurim vabaühendusi koondav lehekülg, eestvedajaks Heateo Sihtasutus. Kõik, kel on soov ja võimalus, saavad seal keskkonnas meile hoogu anda väikekaubiku ostuks, millega soovime veel tihedamini jõuda nendeni, kes ise meieni ei ulatu. Hea võimalus anda oma panus.

Pärast Eestimaal ringisõitmist ning kultuuri- ja teatrimajadega tutvumist avanes mul võimalus sõita sootuks kaugemale, Lõuna-Aafrika Vabariiki, Kaplinna, kus toimus ülemaailmne ASSITEJ maailmakongress ja teatrifestival. Must Kast on ASSITEJ Eesti liige ja selle tõttu olen viimase kahe aasta jooksul saanud osa ASSITEJ festivalidest ja tegemistest, olen ka juhatusse valitud. Rahvusvahelist pilti mul veel ei olnud, aga Kaplinnas käik andis hea ülevaate, mis see organisatsioon tegelikult endast kujutab ja kuivõrd suur on ülemaailmne ASSITEJ kogukond.

Jaapanist oli kohal 60-pealine delegatsioon, Saksamaalt veel rohkemgi. Eesti esindus oli 4-liikmeline, ka korralik, arvestades meie väiksust. Seda kogemust on raske sõnadesse panna, sest elamusi ja emotsioone oli iga nurga pealt palju. Andis kuhjaga inspiratsiooni ja head energiat, ideid ja mõtteid Eesti keskuse edasiarendamiseks, kontakte ja sõpru. Inimesed, kes ASSITEJsse suuremal või väiksemal määral kuuluvad, on kõik positiivsust täis ja südamega asja juures. Seda oli rõõm tunda.

Koju saabudes ootas mind ka siin ees rahvusvaheline koostööprojekt, mida oleme pikalt planeerinud – Soome-Eesti „Kaksismaa/ Kaksoismaa”. Kohal oli Soome lavastaja, saabusid Soome näitlejad ja koreograaf. Proovid tuttuues suvises mängupaigas Tartus – ERMi Viinaköögis – said lõpuks alguse. Eesti ilm on pakkunud palju üllatusi, ka selle blogipostituse jooksul on idüllilisest suvest saanud vihmane sügis, nii on näitlejad talunud nii külma kui ka palavust Viinaköögis, millel õnneks on siiski katus pea kohal. Kõigest natuke üle nädala on esikani jäänud. Mina, kes ma proovides ei osale, ei tea, mis saama hakkab, kuid nähes kõrvalt innukat tegutsemist, võin loota, et tuleb üllatusi ja põnevust. Viinaköök ise asub imeilusas kohas järve kaldal, kuhu tasuks sumedal suveõhtul mööda suviselt mõnusat Roosi tänavat üks jalutuskäik ette võtta – Tartu ilu!

Ja juuni algas teatrite suvemängudega – spartakiaadiga, kust võtsime osa teist aastat järjest. Tegu on siis vahvate spordivõistlustega kõigi Eesti teatrite vahel. Sel aastal oli korraldajaks Rahvusooper Estonia ja asukohaks looduskaunis Lammasmäe puhkekeskus. Must Kast koos abijõududega sai korvpallis auväärse I koha, mida ei oleks osanud uneski ette näha – vinged ja vintsked poisid! „Peks mõisatallis” (ja etteruttavalt võib öelda, et ka tuleva hooaja mitme uuslavastuse) kunstnik Illimar Vihmar küpsetas II koha väärilise grill-liha, nii et suud jooksid vett. Birgit ja Liina sõlmisid osavalt akse, nii et said lavatehnikute seas III koha. Veel mängisime võrkpalli, kahte sorti tennist, indiacat esimest korda elus, golfi mingil uudsel moel, pokkerit (mille ka nüüd ära õppisin) ja mälumängu, kandsime naist (st mind) ja ehitasime puidust Musta Kasti baaritooli, sõudsime, riietasime nukku, püüdsime püüda kala kell viis hommikul ja heitsime partituuri ning teatrijuhina saagisin pulka ja avasin konservi lootusetult nigelalt. Aga lõbus oli ja see on peamine!

Jätkuvalt sajab ja müristab. Kas tormiline kevad muutub müristavaks suveks? Eks sellest juba järgmine kord. Aga see sadu on suvine ja suvesadu puhastab liigsest tolmust. Aasta mõnusaim aeg on käes. Nautige suve, vihma ja tormi või päikest ja tuult, kõike, mida suvekuud meile pakuvad! Ka Kaplinnas sajab ja tormab juba nädal aega, seal algas talv, ja vihma ootasid nad kaua, sest veevarud hakkasid vaikselt otsa lõppema. Vesi saab otsa?!? Ma tõenäoliselt ei suudagi seda endale päriselt ette kujutada. Milline kergendus ja rõõm vihmast, lakkamatust vihmasajust.

Reeli

Kui see oleks kirjand, siis see oleks mustand

Proovin nii, et ei oleks aega juurelda. Hiljuti ütles meile “Kaksismaa” lavastuse tarbeks workshoppi andnud Imbi Paju, et inimesed mõtlevad samu mõtteid päevas aina uuesti ja uuesti, ning kuigi ma ju ometi teadsin seda, siis selle väljaütlemine tegi asja kuidagi ametlikuks ja ma olen püüdnud oma mõtete suhtes palju teadlikum olla, et ennast mitte korrata. Ja eile oli meil taaskord workshop “Kaksismaa” tarbeks, aga seekord hoopis teistsugune, tantsu ja liikumisega seonduv, ja seal, pärast 45-minutilist oma keha raputamist pidime 5 minuti jooksul küsimusi kirja panema. Jälle polnud aega juurelda. Ja nii ma siin mõtlengi, et kirjutan blogi ka ühe jutiga, peatumata ja sõnu kustutamata (palju õnne, Kaija, mu grammatikakontrollil). Vähem kui kolme nädala pärast on “Kaksismaa” esikas, mis on nagu… jube ruttu. Kõik justkui alles algas. Ja kihvte hetki on proovides olnud ja põnev ja uus on soome näitlejatega töötada, seda loomulikult ka seepärast, et nad on puhtjuhuslikult väga toredad inimesed. Ja need workshopid meenutavad kooliaega, mis oli alles kaks aastat tagasi, aga selle ajaga on nii tohutult palju muutunud. Ja see olgu kõigile meeldetuletuseks ja hoiatuseks ja julgustuseks, et kõik läheb mööda, aga selle asemele tuleb palju muud, nii imelist kui hirmsat. Täna vaatasin ühe noore tüdruku pisarates silmadesse, noh, õieti väga kaua ei vaadanud, sest ma polnud kindel, mida öelda. Ta oli nutma puhkemas aja pärast, mis enam ei kordu. Ilus ja õige. Aga kõike tuleb veel nii palju peale, nii palju, et süda ei jõua seda õnne peaaegu et taludagi, ma olen selles kindel, sest et see, kes võib möödunud ilusa aja pärast olla pisarates, kogeb kahtlemata veel palju hingematvat ilu.

Ilu. Mu tuba on vilu. Väga vilu, sest keskküte võeti välja, aga õues on külm. Noh, vabandused ja ümbernurga keerutused, et juhatada teed selleni, et sõrmed on külmad ja blogi tõmbab otsi kokku. Pühapäeva hommikul läheb Must Kast Eesti Teatrite Suvemängudele, mis tähendab seda, et iga blogilugeja võib võtta oma pöidla ja hoida seda järgmised kaks päeva kiivalt pihus, et näidata oma poolehoidu. Kindlasti saate spartakiaaditegemistel kätt pulsil hoida meie instagramis. Seniks toredat päikesepalumist ja igapäeva nautimist!

Liina

Pärimuster

“Kaksismaa” proovides tuleb endasse talletatud elu lahti korkida. Harjutan käppasid.

Nahk on mul selline, et läheb päikese käes kergesti punaseks; läheb punaseks, siis koorub maha ning pärast on uuesti valge. Vahepeal tekivad õlavarrele kuivad laigud, see ei sõltu üldse päikesest. Kõhu peale ka, näiteks siis, kui ma ujun või pesen. Väiksena ma ütlesin, et see on puhtuseallergia. Isal on samamoodi. Nii et nahk on mul isalt.

“Kaksismaa” proov / Foto: Gabriela Liivamägi

Silmade puhul on ka selge, need on mul emalt. Sinised, natuke kurvad ja täiesti läbinähtavad.

Käed on pisikesed, ükskord üks vaatas ja naeris ja ütles naeru vahele „Mingid jupid!!!“, kursavend Lauri armastas mu sõrmi randme külge kinni teipida ja mängida, et ma olen köntkäsi. Muidu on armsad väikesed käed ja need ma sain vanaemalt – väikesed, aga jõuavad palju, pehmed ka.

Varbad on ka väikesed ja üsna sümpaatsed varvaste kohta, ma julgeksin öelda. Roosad, kui pole just palju paljajalu tallanud. Meil oli kass Jossu, varbad on kindlasti temalt.

Põlved on mittemidagiütlevad, klassikalised põlved. Olen kuulnud, et vanatädi Mallel on samasugused.

Hingetoru algab mul suust, läheb kopsudeni välja. Vanaema aias on ploomipuu, tegelikult on mitu, aga hingetoru sain sellelt kollaste ploomidega puult, kui ma seal väiksena ronimas käisin.

Kõhu peal on pisikesed armid, need on ühest koledast haigusest, mida võiks mitte olemas olla. Haigus tuli suurest ärevusest.

Kõrvade taha on mul rajatud pisikesed pesad, kus käivad munemas väikesed musilinnukesed.

“Kaksismaa” proov / Foto: Gabriela Liivamägi

Selg on muidu tubli ja sirge, aga vahel vajub natuke kössi, selle tõi isa kogemata Taanist kaasa, kui ma väikene olin. Kuhu terve selg läks, ei teagi täpselt, ilmselt võttis venna ta endaga Lätti kaasa. Majanduskoolist tulevad rühikad inimesed.

Tiivanukid on tähetolmused, see on nii juba sünnist saati, need on nimelt kaugetest galaktikatest ja uskumatutest universumitest.

Vasakul käel on üks silmapaistev sünnimärk, selle sain Jürgenilt.

Ninaots läheb mul ülespoole, kellelgi teisel mu peres ei lähe. Alguses oli sirge, aga siis räästapääsuke tahtis lõõridesse kodu ehitada ja lõi ta ülespoole, et kergem materjali tuua oleks. Pärast jäigi nõnda.

Rangluudest on kohe aru saada – üks on saksa ja teine eesti oma. Saksa oma, see vasem, see on minu vanaisalt Hans Antonilt; eesti oma, see parem, on samalt vanaisalt natuke hiljem, see tähendab, Antsult.

Ribide taga on palju ruumi ja aega, otse ürgkodust.

Saba ei ole enam. On ainult sabavigurid ja need on kõik väikeselt vennatütrelt Martalt pärit.

Silmade ümber on naerukurrud, suu juurde kasvavad naerulohud. Kui on, siis need on sõpradelt kingitustena. Päris mitu on Valgevenest toodud, kuid on ka Kolumbia ja India kortsukesi.

Ketsid on Hiinast. Võiks mitte olla.

“Kaksismaa” proov / Foto: Gabriela Liivamägi

Hing on merest, tagurpidi kalast ja öisest tähepeegeldusest inimeste unistustel. Juuksed on soolatuulest läbi puhutud ja suvevihmast kokku punutud. Patside alt leiab lepatriinusid. Küünemust on kõik emakese maa oma.

Laup on kõrge ja lai. Mongoolia stepid ja soomeugri Uurali kodu vaatavad sealt välja ja karjuvad: KUKU! Vahel võtan sõnasabast kinni ja kukungi. Sellepärast olengi kohmakas.

Isiklikud asjad jätan enda teada.

Kaija

Kahekõne iseendaga

Mina: Hei! Kirjutan sulle, et…
Mina ka: ?
Mina: Väisasin reedel ema ja õega hiljuti meedias palju tähelepanu saanud Tallinna Linnateatrit. Täpsem oleks öelda, et käisime vaatamas etendust nimega “Kriipsud uksepiidal”. Lavastus oli hea. Isegi väga, sest see pani mõtlema.
Mina ka: Olgu… tore ju! Teatrietendus peakski üldjuhul mõtlema panema. Kah mul mõni üllatus!
Mina: Oota nüüd! Seekord oli asi natuke teisiti. Äratundmisrõõmu oli niivõrd palju, et mul hakkas vahepeal isegi kõhe. Vahepeal tekkis tunne, et ega Diana Leesalu ja Kaarel B. Väljamäe seda minu elust maha pole kirjutanud. Lavastuses olevad nimed ja inimesed olid kahtlaselt sarnased reaalsetele inimestele minu lapsepõlvest.
Mina ka: Ma arvan, et tegu on lihtsalt kokkusattumusega. Vaevalt sa noorena Eesti “Truman Show” peakangelane olid.
Mina: Tjah. Vaevalt tõesti. Aga järelikult oligi elu paneelmajade vahel selline.
Mina ka: Milline ta siis oli?
Mina: Ohtlik. Ikka pagana ohtlik, kui järgi mõelda. Eriti teismeeas. Sa võisid peksa saada puhtalt selle pärast, et sa kõndisid vales kohas, või seetõttu, et sul polnud suitsu. Poh**i, et sul veel häälemurretki polnud tulnud ja et tubakatooted ei olnud ka just päris sinu teetass. Aga ajad olid sellised. Vabariik oli ju lapsekingades ning suure vabanemise käigus kipus lastekasvatamine paljudel ära ununema. See tõi kaasa selle, et lapsed kasvasid tänavatel. Sealne elu oli aga karm ja halastamatu. Kui sa olid rumal, siis võis elu olla paras nuhtlus ja peavalu. Kui sa olid tark, siis pidasid vastu. Tänavatel lugesid ja maksid tutvused. Mäletan isegi, kuidas nii mõnigi kolakas jäi saamata, kuna juhtumisi mõni vähe tähtsam tegelane sinuga samas majas elas või samas koolis käis. Meil ei olnud kaubanduskeskusi ega internetti. Olid tänavad ja sealsed seadused.
Mina ka: Oota, aga miks sa seda räägid?
Mina: Ma ei teagi. Midagi on nagu hingel… Seal lavastuses sai üks vendadest lõpuks surma, kui ta hirmu trotsides garaažikatuselt katlamaja katusele hüpata üritas. Selleks, et näidata, kui lahe ta on. Ma mäletan, kuidas ka minu lapsepõlvekaaslane, kel oli samuti vend (mitte küll kaksikvend), sai surma, kui ta üritas vahetult enne rongi üle raudtee lipsata. Põhjuseks sama nagu tema saatusekaaslasel Linnateatri lavastusest.
Eniveis. Mis ma vist tahan öelda, on see, et just vanemad teevad oma võsukes(t)e eest otsuse nende tulevase keskkonna ja ümbritseva elu suhtes. Seetõttu tahaks ma inimestele südamele panna, et kui te valite oma lapsele/lastele “keskmisest ohtlikuma” keskkonna kasvamiseks, siis võtkem ka suurem vastutus võsukesi rohkem suunata, kuulata ja juhendada. See paipoisi ühiskond, mis meil siin hetkel valitseb, on küll tore, kuid mõnda kohta ei ole see veel jõudnud. Tänavatele.
Mina ka: Olgu.
Mina: P.S: Ühtlasi tervitan kalleid kolleege ja sõpru Mustast Kastist. Loodan, et Jõuliste tuur sujus mõnusalt, ladusalt ja inspireerivalt. Loodan, et Liina tervisega on kõik korras. Loodan, et Ets tuleb homme proovi. Loodan, et Kristjan sõidab varsti jälle minust rattaga mööda. Loodan, et Raunol, Lennartil ja Jaanikal on koolis hästi. Loodan, et Kaarel saab nüüd lõpuks puhata ja loodan, et Laura on endiselt sama särtsakas. Kui enne ei näe, siis juba õige pea Viljandi Kultuuriakadeemia vilistlaspäeval!

Head emadepäeva!
Kallistatagu ja paitatagu üksteist!
Kristo

Hüvastijätt mais

Olen viimased viis kuud valmistunud lõpuks. Mitte maailma ega iseenda, vaid minu ja teatri vahelise suhte lõpuks. Õigem muidugi oleks öelda, et minu ja Musta Kasti vahelise suhte. Lihtsalt sain ühel hetkel aru, et nõnda see enam jätkuma ei peaks.

Alguse sai see kõik ühest ootamatust õnnesähvatusest, mille tulemusel võitsin möödunud septembris tasuta lennupileteid. Tol hetkel veel ei osanud ma muidugi aimatagi, et see õnn nõnda saatuslikuks võiks kujuneda.

Pimeduse ja suhtelise külma saabudes jõudsin oma mõtetes ja tunnetes mingisse madalseisu, milles ei osanudki enam muud teha, kui endalt küsida: miks ma peaksin Mustas Kastis tegutsemist jätkama, kui see mulle nõnda palju muret ja ebameeldivust valmistab?

Tõesti – olles osa ühe väiketeatri eestvedavast tuumikust, tegelen ma aasta jooksul nii paljude asjadega, millel pole mingit pistmist minu tegeliku kutsumuse, näitlemisega. Kohati isegi tundub, et keskmises nädalas kulub mul proovide ja etenduste peale neli kuni kuus päeva, aga kõikvõimalike admintööde peale vähemalt kaheksa. Ahjaa! Kaheksat päeva meil nädalas ju pole. Küllap siis sellepärast ongi alatine tunne, et niipea, kui ühe asjaga (üsna vaevaliselt ja kahjuks sageli vastumeelselt) valmis saad, on selle asemele vähemalt kaks uut jaburat kohustust tekkinud. Näib, nagu ei saaks töö kunagi otsa ja eales ei jõua hetkeni, kus kõik oleks tehtud ja seejuures hästi tehtud. Peaaegu kõik asjad on tehtud kuidagi kiirustades ja alati allpool seda pühendumisastet, mida need vääriksid.

Ja siis sellise tunde pealt lähen ma Vanemuisesse mängima Brunot või kaen mõnd teatritükki mõnes teises teatris ja korraga mõtlen, et kas ei ole mitte ka need lavastused toredad? Kas pole ka mitte need teemad ja lood huvitavad, need trupid täis andekaid ja meeldivaid inimesi, need teatrid täis võimalusi? Miks ei peaks ma tahtma mängida kuskil mujal kui Mustas Kastis? Liiati, kui tean, et võimalus mul selleks on olemas.

Kunagine Kalju ütlus, et keegi teid ei oota, pole praeguses hetkes enam kuigi pädev.

Aga miks me selle Musta Kasti siis lõime? Seda on meilt palju küsitud ja mulle tundub, et pooled vastused tüürivad sinna suunda, et vähemalt osaline põhjus oli ka endale teatritöö võimaluse tagamine. Et me saaksime teatrit teha ja just sellist teatrit, mis meile endile kõige rohkem meeldiks. Me oleme eeskujulikud kodanikuühiskonna esindajad, kes on asja enda kätesse haaranud!

Aga kas Must Kast on ikka selline teater, milles ma ise kõikidest Eesti teatritest kõige rohkem mängida tahaks? Kas me oleme suutnud oma unistusi reaalsuseks muuta või oleme üks järjekordne teater, mis ei erine ei eelkäijatest ega järeltulijatest?

Mul on tunne, et ma ei saa nendele küsimustele vastata, olles ise Musta Kasti liige. Veel enam, kui olen Musta Kasti juhatuse liige ja Rahaboss ning muidu aktiivne „õiguse“ nõudja. Minu vaade asjadele on lihtsalt liiga kitsas. On vaja näha laiemat pilti! Tõmbuda eemale ning asetada end kõrvalseisja rolli. Sõita 13 nädalaks Eestist ära, elada hoopis teises rütmis, oma mugavustsoonist väljas, ja tunnetada, mida ma tegelikult elus oluliseks pean. Seejärel loodetavasti targemana tagasi tulla ning värske pilguga oma toimetamistele siin „konnatiigis“ otsa vaadata, et saaksin kõik valikud justkui uuesti teha. Et ma saaksin päriselt endalt küsida, millises teatris (või kas üldse teatris???) ja kuidas tahaksin ma edasi minna.

Korraks tundus see isegi võimalik. Mul oli plaan, et lõpetan kõik oma pooleliolevad tegevused Mustas Kastis ja ühtegi uut kohustust sügisesse ei võta. Teeks kõigile ja ennekõike iseendale selgeks, et ilma minuta ei jää midagi seisma. Ning siis lahkuks rahuliku südamega, et siis võib-olla kunagi tagasi tulla.

Olen viimased viis kuud valmistunud selleks lõpuks. Minu ja Musta Kasti vahelise suhte lõpuks. Aga nädal enne äralendu taipan, et olen end lubanud juba kahte Musta Kasti uuslavastusse järgmisel hooajal. Olen ma tõesti nii selgrootu? Kas ma ei oska „EI!“ öelda?

Mis teha – teisiti ma lihtsalt ei võinud, sest pärast pimedust ja suhtelist külma tulid „Peks mõisatallis“ ja „Jõu“ tuur – kaks minu absoluutset lemmiklavastust, milles mul on kunagi au olnud kaasa teha. Soovunelm millegi säärase või parema loomisest osa saada ületab kõik kardetavad kaasnevad ebameeldivused.

Kuid äralend on reaalsus ja kes teab, mis suvised kogemused minuga teevad. Kalju ütles (lisaks paljudele teistele tarkadele mõtetele) veel: „Mis silmist, see südamest!“ Tol korral oli tal põhimõtteliselt õigus. Näis, mis minu südames saab selle kohaga, mil nimeks Must Kast.

P.S. Soovin jõudu ja rõõmsat pealehakkamist uuele Rahabossile Georgile!

P.P.S. Ärge siis unustage, et maailma esimene Sipelgaefekti päev toimub 15. juulil!

Kaarel

Kohv kevadele

Mõnikord pole lihtsalt midagi öelda, ja tujugi on jahtunud. Nii ka tänasel päikeselisel ja võrratul kevadisel päeval, mul pole midagi lisada. „Pole teile midagi öelda, kallid kaasteelised, mida oma mõttemuskliga mäluda võiksite.“ Nii koogutasin ma enda ette, kuivetund kolpa randmelt randmele veeretades ning vajusin kokku kui kott pehkinud kartulitega kapsasupi vineses tagaruumis.

Äkki meenus mulle artikkel internetist, üks sadadest tuhandetest, mida ma vaid väga pealiskaudselt ja minimaalse süvenemisega uurinud olen. Minu mälestustes nägi see välja umbes nii: „Võrratu kohv parandab lühiajalist mälu ja kiirendab protsesse võrratus Eesajukoores ehk prefrontaalses korteksis, mille funktsioonideks on muuhulgas võrratu tunnetus. Tunnetus – hea ja halva tundmine, otsustusvõime, valikute tegemine, vastuoluliste mõtete eristamine, töötamine tuleviku eesmärgi nimel…“

Sellest mulle juba piisaski. Juba oli filter masinasse ja pulber filtrisse löödud! Juba vesi… Juba ma vaatasin, kuidas kohvimasin koriseb kui oleks tapalaval, aga see hääl oli siiski palju meeldivam kui oma soolikaid hoidva sõduri viimane sõna! Vahi! Tilgub kannu kui meistriteos, kui teadvuste kontsentraat!

Ja nii ma jõin kohvi, sest see on ikkagi moraalne, legaalne ja igati kombekas erguti.

20 minutit hiljem aga põrkusin saatuselöögist…

Mitte mingit muutust, ei mingit kõrgendatud ega kiirendatud mõttetegevust. Kurat küll, mis jama see on?!

2 tundi hiljem

Sattusin paanikasse. Polnud kirjutanud isegi kahte lauset. Suurendasin annust ühelt tassilt kolmele kruusile. Süda valutab sees, aga mingi hea mõte nagu hakkaks loitma… mingi insait, ma tunnen, on tulekul!

5 tundi hiljem kirjutasin ühe erakordselt kohvise kuplee, mis räägib juba enda eest:

Ma jõin kohvi kodus, ma jõin kohvi tänaval.
Ma jõin kohvi Werneris, ma jõin kohvi Reval Cafes.
Jõin kohvi Tartus, ma jõin kohvi Jõhvis.
Kui küsiti, mida võtan, siis vastasin: kohvi.
Ma ei eelista espressot, ei kaani capuccinot,
anu americanot ega litsi löö lattega.
Kui küsite, mida võtan, siis vastan lihtsalt: kohvi.

PS: mõttetegevuses pole veel muutust, aga mul on usku. Usku millessegi kaunisse ja välisesse. Kohv toob teadvuse välja uneulmast, ma olen kindel selles! Ma tean. Ma usun!

5 päeva hiljem

Kohvi tuli suust, kohvi tuli ninast ja isegi silmist pritsis kohvi. Väsimatu, kuid mitte surematu süda pumpas kohvi veenidesse, kapillaaridesse. Jalgadesse (mis tatsusid), näppudesse (mis nipsasid) ja mõtetesse (mis pendeldasid). Iga päev algas kohviga. Ja lõppes kohviga…

No näete isegi, aitab nüüd, eks. Esiteks – kui pole midagi öelda, siis ole vait. See, tuleb välja, on veel kõige suurem statement. Mine ja arene kuskil, parafraseerides kallist õpetajat K. Komissarovit. Teiseks – kohvile ega mingile teisele välisele mõjutajale, üldjoontes, ei saa ka lootma jääda (kui see just ei peida endas aastatuhandete pikkust tarkust).

Ma ütlen teile, mida oleksin pidanud juba loo alguses ütlema: kaduge toast välja! Kui veel terve mõistuse juures olete, vaatate, et lugemise katkestate ja lippate välja kontrollima, kas kevad on selle nädalaga jäädavalt siia otsustanud jääda või ega ta juhuslikult pole ikkagi ümber pööranud ja seda-maid tagasi minema hakanud, kust ta iganes ka tuli, ja nagu ta ka see aasta paar korda tegi (et tuli, siis nagu keeras jälle tagasi, siis venis ikka kuidagi kohale), maabunud sellel sombusel mullal, otsustades, et ei-ei, parem on siin jumalast maha-jäetud laanetaguses küll mitte pikniku pidama hakata, see veel puudus!

Ausalt öeldes – ja pole mul endiselt teile midagi öelda – oleks ikkagi parem, kui te välja läheksite! Ruttaksite kohe kesk tärkavaid pungasid, tähistaksite kevadet ja tolmleksite Toomemäel-Toompeal, misiganes teie maitseelistuseks on… Kui ikka muudmoodi ei saa, siis võtaksite ehk lugemise värskesse õhku kaasa ja samal ajal saaksite ninaga mõõta, kuidas tänavu kevade lõhn ka tundub? Kas heitgaasi on ka rohkem kui tunamullu? Kas siin peres wifi-lõhna ka tunda on? Või jääb peale tärkava kevade muskuslaviin?

JA SIIS avaksite oma silma-tšakra ja vaataksite! Kas Kaubamaja-Kvartali vaheline remmelgas ka see aasta kõrgemaks sirgund? Kas on ka uusi kasve? Määnsed kanged eesti pojad juba paljaste põlvedega lühkareis aprilli-maid tervitavad? Ja mitmekümnes Lõunakeskuse ehitusetapp parasjagu käimas?

JA SIIS kuulaksite, kuidas selle kevade lauluke ka kõlab? Kas kuldnokka kuulukse? Kas pääsuke praaseldeb? Kas mootorsaag moristeb? Kas lasteaia rügemendid kilkavad, kas roller rägiseb?

Minagi peksin end välja. Kohvi ei joonud, kevad lonkis vastu, tahtis minema joosta, panin tõhu aiste vahele ja kappasime läbi Rüütli tänava, nii et tellised korjasid end kokku ja tegid mullale ruumi. Kus alles ulus võrukael ja vingus, vingus nagu veebruari-tuul, anus-palus; lase lahti. Ma ütsi, räägi, räägi raisk, mis plaanid sul on?! Alguses ajas sõrad niiviisi vastu, et… lõpuks hakkas moka otsast poetama, tuiskasime Emajõe äärde, sääl läksid kõrisõlmed lahti, hakkas laulma! Laulis ja nuttis oma südame tühjaks. Nüüd tean, kuhu ta, joobnu, tahtis. Ära tahtis, rsk! Aga igatahes, siin on teile sõna-sõnaline kevade ülestunnistus:

„Ärge nüüd solvuge, aga ma siin olen mõelnud seda asja ja…
olen kaalunud seda varianti ikka siit nurgast ja säält ja…
et võib-olla üks aasta siin Eestis vahele jätta.
Võtta akadeemiline… käia end täiendamas…
natuke lisakursusi, näha maailma,
õppida mõni uus keel, võib-olla käia lõunapoolusel – teate isegi.
See Erasmuse värk ja vahemere köök on kah ikka alati mind kutsunud.
Ei, ega ma halva pärast.
Jah, ma saan aru, et Eestisse on kevadet väga vaja, aga vaadake,
äkki saate suvele augu pähe rääkida ja…
ta tuleks 2018 näiteks kuu või kaks varem! Jah!
Küllap te midagi välja nuputate,
äkki saate ta isegi pikemaks ära rääkida,
heh – mõelge – pärast jääbki soojaks!
Ei pea enam küttearvetega aastaaega mõõtma…
Kuulge, aga vaatame-räägime seda asja – okei?
Äkki pole mind üldse ja edaspidi vaja… heh… lol!
üks aasta-aeg variatsioonidega – noh, käib ju küll ju,
vaata, seal Inglismaal onju nüüd nii!
Ok kuule, hellame! Tšao!“

Enne kui ta, kelmi, minema lasin, sain lubaduse, et ta sel hooajal kuhugi ei lahku. Minust jäi ta Kaarsilla Hesburgerisse.

Karl Edgar Tammi

Kuidas ma ükskord täiskasvanuks hakkasin…

Eellugu:
Olin kolmteist või neliteist. Mul oli oma ümberehitatud toauberik Tallinna kodu teisel korrusel. Isa tuli oma toast ja hakkas trepist, mis mu toa kõrvalt algas, alla minema, kuid siis otsustas hoopis mu toa uksel peatuda ja küsis:
„Kas sina oled Poognas jansa nime all?“
„…Ei?“
„No selge.“ Ja isa naases trepist alla minemise juurde.

Muidugi ei saanud ma rahu, läksin elutoa arvuti juurde ja hakkasin kohe otsima, mis asi see Poogen on. Leidsin lehe, leidsin ka selle segadusttekitanud jansa ning siis tegin ka endale kasutaja. Nagu ma tol ajal ja mõnikord praegugi seletan: Poogen oli ja on nagu rate.ee, aga loomingu tarbeks: piltide ja nägude asemel sai hinnata ja kommenteerida teiste luuletusi ja jutustusi ning ka enda omad üles riputada.

Muidugi oli mul sahtlisse korjatud luuletusi. Luuletama hakkasin juba kuue-seitsme aastaselt, tegime naabritüdrukutega bändi „Unistajad“ (sest see oli meie lemmikseebikas) ning kirjutasin nõretavalt tundelisi laulusõnu. (Mitte ainult: üks laul oli värvidest ka.)
Igatahes hakkasin Poogna lehel kõvasti lugema ja hindama ja kommenteerima ning konstrueerisin enda arvates aina huvitavamaid ja keerulisemaid luuletusi, lootes paremaid hindeid saada; teiste samasuguste fanaatikutega sai foorumis absoluutselt kõigest rääkida. Tuli välja, et mu isa oli seal päris kõva tegija ning et internetisõbrad pole üldse imelikud.

Ükskord hakkas foorumis silma üleskutse nimed nägudega kokku viia ehk Tartus üks kokkutulek korraldada. Nojah, mul oli kaheksas klass lõpetamisel, aga nädalavahetus tundus sobivat ja nii läksingi ma isa manguma, et lähme Tartusse! Poogna kokkutulek!

Isa mängis mingit arvutimängu ja põikles kõrvale, et tema ei viitsi sõita ning lõpuks ütles nagupoolmuidu:
„Aga mine siis, kui sa minna tahad. Kes sind keelab?“

Hoppaparei! Milline ootamatu avastus. Tõepoolest: miks ma ei võiks ise minna? Tegelikult poleks ma arvatavasti sellele mõttele ise tulnudki. See oli midagi suurt. Teise linna?! Täitsa üksinda?! Ostsin varakult bussipileti ära ning õigel päeval pakkisin kaasa uue kirjutusploki ja kirjutusvahendid, isegi värvipliiatsid. Äkki on vaja kokku saades kirjutama hakata?! Kujutasin ette kaminaäärset kirjandushuviliste õhtut õdusas Tartus…

Esimest korda Tartus:
Bussi pealt maha tulles oli vaja esimese asjana välja osta endale tagasisõidupilet. Kes teab, äkki müüakse välja ja siis ma pean ööseks Tartusse jääma… Kell võis olla umbes neli päeval. Astuda täitsa ise võõrale linnale vastu… hirmus ja põnev. Teadsin, et pean jõudma Illegaardi, see koht oli kokkutulekuks välja pakutud. Teadsin ka selle aadressi. Kõndisin esimese bussipeatuseni, et seal kaarti uurida. Einoh, keeruline. Lõpuks võtsin julguse kokku ning peatasin esimese vastutulija. „Tere! Vabandage, et ma tülitan, aga kas te oskate öelda, kus asub Ülikooli tänav?”

Seiklesin mööda hiliskevadist Tartut õigesse kohta, kogusin enne sisenemist julgust, veitsa passisin niisama, sest ma olin ikkagi ajavaruga jõudnud, kuid lõpuks panin käe lingile… ja avastasin, et Illegaardi uks on kinni. Mind valdas õud. Ma pole ju aadressiga eksinud. See pole ju mingi loll nali… Mida ma nüüd teen? Ma ei tea Tartus mitte kedagi! Aga äkki tuleb veel keegi ust katsuma?

Tatsasin seal kangialuses suletud ukse ja tänava vahet. Kaua ei pidanud ma ootama: üks noormees astus kangialusesse, katsus ust ning pöördus tagasi tänava poole. Nüüd või mitte kunagi!

„Vabandust! Kas teie olete ka Poognast?“

Tuli välja, et oli, tollase kasutajanimega Paul Karu sai tuttavaks NumberNulliga. Paul tõmbas kohe kõned peale, tuli välja, et kokkutuleku peakorraldajale oli ka üllatusena tulnud, et Illegaard kinni oli; seltskond oli liikunud Supilinna päevadele. Pärast minupoolset kohmetut teietamisetiraadi (ma ei osanud üldse võõraste inimestega suhelda, seega teietamine tundus igaks juhuks mõistlik) otsustas Paul Karu, et võib näidata NumberNullile Supilinna päevi. Tutvusime ka päriselt, läksime sina peale üle ja küsimuse peale, mida ma teen, vastasin, et õpin ja et järgmine aasta lõpetan (kuigi meelega jäi ütlemata sõna põhikool).

Hämmastaval kombel leidsin ennast vabalt suhtlemas täiesti võhivõõra inimesega, täiskasvanuga (no ta oli 19 siis, mis tundus ikka päris täiskasvanud hetkel, kui ise 14 olin), ja et iga kord mõnele küsimusele vastates oli tunne, nagu nüüd jääks trepil samm vahele. Mingi jõnks käib läbi, sest sa ei tea, mida on õige öelda, mida mitte, ma pole ju selleks õppinud, appi, kas kedagi teist päriselt huvitab, mida ma MÕTLEN? Ja kui põnev on uurida maailma, piiludes kellegi teise pähe…

Supilinna päevad. Oli mingi bänd, oli palju inimesi murul tekikeste peal, leidsime ka korraldajaneiu (ootamatu goot) ning kuskil müüdi vanu raamatuid, mida lapates tulid kasuks kunstiajaloo tunnid. Oli suur lõke. Jalutamisvõimalus Emajõe ääres. Hästi palju minu jaoks tundmatut maastikku. Lõbusad, pisut joogised inimesed. Hämarduv õhtu ja ringijooksvad lapsed. Polnud küll kirjandushuviliste kaminaõhtu, aga midagi palju toredamat.
Joonistasime osa sellest mulle kaustikusse.

Lõpuks saatis Paul Karu mind kella üheksase bussi peale. Surusin kätt (sest ei teadnud, mida muud teha) ja tänasin õhtu eest. See kõik tundus täiesti uskumatu.

Järeldus:
Mis on kõige olulisem selle ammuse meenutuse juures? Mäletan, kuidas ma seda lugu paar päeva hiljem koolis paarile sõbrannale rääkisin. NII palju oli jagada! Üks sõbrannadest küsis: „Nojah, maagiline õhtu. Aga kas te suudlesite ka?“ See küsimus tuli väga ootamatult. Ei. Ei suudelnud. Minu jaoks polnud asi üldse selles. Mulle tundus siis, et olin elanud ühe õhtu täiskasvanuna. Ja mitte sellepärast, et oleksin täiskasvanute asju teinud (ehk neid, mis alakatele keelatud on; mulle pakuti küll, aga ma ei pidanud tarvilikuks). Täiskasvanud selles mõttes, et ma sain aru, et ükski vana reegel ei kehti. Mul pole harjumuspäraseid vastuseid, kui ma suhtlen täiesti võõrastega. Ma saan valida, mida ma inimestele ütlen, millisest vestlusteemast kinni hakkan, ma saan aru, kes ma olen.

Mõneti olen seda esimest Tartus käimist pidanud oma teadliku elu alguseks. Või täiskasvaud elu alguseks. Pärast seda sain vaikselt aru, et ma olen ise. Et pole õigeid-valesid vastuseid, vaid on minu enda vastused. Ja et harjumuspäratu on vapustav. Et mulle meeldib ennast uutesse olukordadesse heita, et sealt midagi enda kohta teada saada.

Miks ma tahtsin seda lugu praegu jagada?
Meil on parasjagu käimas üle-eestiline tuur muusikalise noortelavastusega „Jõud“. Muidugi on ka pärast etendusi vestlusringid. Nii lavastuse materjal kui ka vestlusringid panid mind mõtlema selle üle, kui tänulik ma olen enda kogemusele. Et mul õnnestus teha hüpe üle oma harjumuste varju just nõnda. Et mul õnnestus enda iseolemisega tutvust teha nõnda toredas keskkonnas. Et keegi ei sundinud mind alkoholi tarbima, et ma ei tundnud vajadust „lahe“ olla täiskasvanute tegevuste kaudu, vaid et ma sain turvaliselt uudistada.

Nüüd seda kõike kirjutades tunnen isegi puudust sellest üliviisakast ja asjalikust, pisut ehmunud eneseversioonist — elu on toonud nii bluffi kui ka enesekindlust. Aga näiteks mu elu moto, „kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab“, pärineb esimestest Tartus käimistest ja Tartu on siiani minu jaoks lemmiklinn. Vaba ja võimalusi täis.

Minu tutvusringkonnas pole palju teismelisi. Tegelikult vist mitte ühtegi. Aga ehk kunagi on mul teismelised lapsed või mu sõpradel on teismelised lapsed. Ma mõtlen, et äkki siin ongi mingi konks: kui suhelda õigel hetkel noorte hingedega sama austusväärselt kui täiskasvanutega, äkki pole neil siis vaja muul viisil teiste jaoks täiskasvanuid mängida?

Nostalgialaineline Jaanika

Kust tuleb tatt ja kuhu kadus kevad?

«Once you go spring, you never go back,» on minu igakevadine moto. Üritasin seda eesti keelde seada, aga ei saanud seda õiget tunnet sealt kätte. Mis see õige tunne siis on? Tõenäoliselt on see tunne tugevalt mõjutatud internetis nähtud meemidest. Asja uba on tegelikult hoopis selles, et äkitselt naasnud talv on kevadriiete alt minu immuunsüsteemile üks-null teinud. See on see, kui põikpäiselt võtta vastu otsus 31 kilomeetrit külma põhjatuule vastu rattaga vändata (nendesamade kevadriietega). Nüüd voolab tatti nii, et ise ka ei usu. Tõestus (ja see on alles ühe päeva jagu) paremal.

Pildi autor: Arvo Tarmula
Sellest olenemata võtsin pühapäeval pärast teadmata hulka salvrätikuid, kaht küüslauguküünt, üht liitrit vett ja 1200mg Ibumetini ette EV100 19,5-kilomeetrise jalgsimatka. Ei kahetse. Rattasõitu ka ei kahetse. Väga äge juubeliürituste stardipauk! Jooksmisega olen harjunud, aga minu matkamine on siiani enam-vähem linnaäärsete jalutuskäikudega piirdunud. Seda peab muutma! Eesti saab läbi käia kaht erinevat pealtnäha võrratut matkarada pidi.

«Ma vihkan haige olemist,» kuulen oma mõtteid. Veel mõned aastad tagasi tundus haigena kodus istudes, et kogu elu jookseb eest ära. Tõenäoliselt ei oleks need paar päeva midagi suurt muutnud, aga see tunne, et ma ei saa kodust väljuda, liikuda sinna, kuhu ma tahan, teha seda, mida ma tahan, tekitas saamatu ja halva tunde. Praegu tekitab haigus minus viha. Viha enda keha pihta, et ta ei saa siis nüüd selle haiguse hävitamisega piisavalt kiiresti hakkama. Miks ma siis tahan nii kiiresti terveks saada? Mida ma teeksin ja kuhu ma kiirustan? Haige olles tundub üks päev nii suur ja pikk ja tähtis ühik.

Võib-olla olen vihane, et minu liikumine on piiratud. See tuletab mulle meelde ühe talve algust gümnaasiumi ajal. Lumi ja jää katsid maad ning mulle jõudis kohale, et nii jääb vähemalt järgnevaks kolmeks või neljaks kuuks. (Siis vist ei olnud nii palju seda maapinna edasi-tagasi sulamist. Siis sai kevadel ikka suurt rõõmu tunda esimesest sulanud asfaldilaigust. Praegu on aastaringi mõned asfaldilaigud paljad.) See tunne, et ma ei saa kõndida muretult ükskõik kui kaugele, tekitas minus suurt kurbust. Ma olin justkui lume sisse müüritud. Eks see ole mõtlemise küsimus, aga ma naudin seda, kui saan kõndima/jooksma hakata, tunda, et mu talla all toimib hõõrdejõud, ja minna siis nii kaugele, kui tunne on. Liiga palju lima minu pea sees ei lase mul tegelikult aru saada, kas ma üldse räägin mõistetavat juttu praegu.

Igatahes usun ma, et haigused algavad mõtlemisest. Sellegipoolest olen tänulik antibiootikumidele, Sudafedile ja No-Spale, sest alati ei tule selle mõtlemisega mässamine hästi välja. Mis absoluutselt ei tähenda seda, et mõttetöö võiks nurka visata. Lihtsalt elus on tore püsida. Tõenäoliselt oleksin ma surnud, kui poleks antibiootikume. Väiksena ma madalamat palavikku kui 41 väga ei tundnud. (Tagantjärele tarkus ütleb, et pidevalt paistes mandlid ei saa head tähendada.) See selleks.

Maamood 2017
Kuna ma täna joosta ei saa, siis kompenseerisin seda Tartu jooksumaratonidele registreerimisega: 7. mai ja 23 km ning 7. oktoober ja 42 km, siit ma tulen. Nüüd istun diivanil edasi ja nosin melonit. Keda jooksmine kuidagi köidab, siis soovitan Haruki Murakami raamatut «What I talk about when I talk about running» ja Kristjan Puusilla ööülikooli loengut «Jooksupaelad».

autor: Ruudu Rahumaru

Kas jooksmine, haige olemine, teatri tegemine või midagi muud, ainus vastane, keda ületada, oled sina ise. Nii ma üritan tänase päevaga ära leppida. Minge välja jooksma või jalutama ja Musta Kasti «Jõudu» vaatama, mis hetkel Eestis ringi tuuritab!

Laura

Kuidas möödus Kasti sünnipäevakuu

“Peks mõisatallis” / Foto: Maris Savik

1. Kuu algas veebruaris Vabariigi aastapäeval esietendunud musta komöödia „Peks mõisatallis” etendustega Tallinnas Kanuti Gildi SAALis (lavastajaks Birgit Landberg). Rõõm oli tõdeda, et Tallinnas publikut jagus ja etendused olid triiki täis. Ka Tartu etendused möödusid meeleolukalt, tervitasime lahkesti naerutades oma uut publikut. Peks on selleks kevadeks lõppenud, kuid sügisel saab lisa, olge valves! Peale Tartu ja Tallinna on muide plaan minna mujalegi.

“Röövel Rumcajs” vestlusring / Foto: Keirin Pärn

2. Esietendus ka uus lastelavastus „Röövel Rumcajs” Teatri Kodus! Lavastas Lennart Peep ja kaasa teevad ka TÜ VKA IV kursuse teatritudengid. Esikajärgselt toimus meil Viljandi Kesklinna kooli 1A ja 1B klassidega ka vestlusring-kohtumine, mis nii meie kui laste jaoks oli uutmoodi ja vahva. Etendused toimuvad veel 11. aprillil ja 13. mail, edasi tuleb juba sügist oodata. Ja külla võib ka kutsuda!

“Jõud” praamis

3. Käisime Hiiumaa Teatri Päevadel Käinas noortelavastusega „Jõud”, mis oli ühtlasi lavastuse esimene väljasõit ja algus sellekevadisele üle-Eestilisele tuurile. 17. aprillist 12. maini näeb „Jõudu” ka Pärnus, Põlvas, Võrus, Viljandis, Jõhvis, Rakveres, Tartus, Viimsis, Tallinnas, Jõgeval, Paides, Raplas, Haapsalus ja Kuressaares. Uhh, jõudu meile ja teile – kohe on start!!

“Siuru sada”, Gailit&Kalvet / Foto: Gabriela Liivamägi

4. Tähistasime Kasti 3. sünnipäeva!! „Siuru sada” koondnimetuse all tuli ainukordselt lavale neli eriilmelist lavastust, kus kaasa tegid pea kõik Kastis tegutsevad inimesed. Oli põnev, lava taga jagus värvi ja elevust!

Esines väike Kihnu Kai / Foto: Reeli Lonks

5. Ja jõudsimegi aprilli! Räägin ka sellest natuke. 2. aprillil käisime mina, Birgit ja Laura Pärnus, Endla teatris, kus peeti maha Eesti loomerahva Aprillipleenum 2017; esmakordselt toimus pleenum 1988. aastal. Teemadel „Kuidas Eesti ellu jääb” ja „Üksi oleme puud, koos aga mets” (Lennart Meri) pidas kõne 25 inimest, nende seas ka Birgit Landberg. Kõik kõned olid tõepoolest huvitavad ja mõtlemapanevad ning kõigist õhkas läbi heas usus tegutsemist ja mõtlemist, kuigi väljatoodud murekohti oli palju. „Kuidas Eesti ellu jääb” teemal võiksid kokku tulla aga kõikide valdkondade esindajad, võimalikult erinevad inimesed, ei pea see jääma ainult loomerahva murekohaks.

Ideeturg Viljandis / Foto: Piret Aus

6. Aprilli algusesse mahtus ka sõit Viljandisse. Kaarli ja Birgitiga osalesime TÜ VKA Ideeturul 20-minutilise etteastega Musta Kasti sünnist ja tegemistest. Kuulajateks olid kooli 2. kursuse tudengid, kellel kõigil on kohustuslik läbida ettevõtluse ainekursus. Musta Kasti esitleti kui kooli edulugu, meie avasime aga tegelikku reaalsust. Tõsiasi on, et pea kõik inimesed, kes Kastis praegu või varasemalt tegutsenud, on kuidagi TÜ VKA taustaga, ja see on küll positiivne!

Kaksismaa koduotsing

Nii on kevad meie õuele vaikselt saabunud. Naudime ja valmistume suvel esietenduvaks Eesti-Soome koostöölavastuseks „Kaksismaa/Kaksoismaa” ERMi vabaõhulaval ehk Viinaköögis. Muide, ka sina saad kaasa aidata, armas lugeja. Nimelt otsime oma suvelavastuse meeskonnaliikmetele, kes Tartus ei ela, mai lõpust kuni juuli alguseni kodu. Oodatud on kõik vihjed ja pakkumised, kes-kus-mida-mis tingimustel ajutiselt välja üürib. Aitäh ette! Ja pileteid loosime abiandjatele samuti! Jagada saab infot FBs.

Päikselist kevadet ja kohtume Viinaköögis, kui mitte varem!
Reeli

Tere, Eestimaa!

Tere, lumine (?) Eestimaa! Tänane blogi tuleb teieni varahommikusest päikselisest New Yorkist trükituna telefonist ja kirjutatud haige inimese poolt, kelle kurk teeb agoonilist aia’t. Cool.

Üleeile õhtul käisin Trevor Noah’ stand up’i vaatamas ja las ma püüan edasi anda, kui huvitava kogemuse ma sain siinse publiku jälgimisest. Kohal oli u 3000 inimest ja umbes sama paljud neist reageerisid show‘le nii, et alates hetkest, mil see algas, olid nad veendunud, et kõik, mida laval mikrisse öeldakse, on naljakas! Toon näite, Trevor tahab mingi ideeni jõuda, räägib lihtlausetes:
“Ühel õhtul sõitsin parklasse.”.
*Hahahhhaha!!!!!*
“Avastasin, et parklas pole vaba kohta!”
*mõned plaksutavad, aga enamus röögivad naerda*
“Otsustasin, et ootan, kuni keegi ära läheb”
*HAHAHAHAHH*
“Ootan”
*GWAHWAAHAHAHAAA!!!*
Ja kokkuvõtlikult kestis selline muster terve show! Puhas hüsteeriline naer igal kolmandal sekundil! See hämmastas mind tõeliselt, sest see publik oli võimeline ka lihtlausest nalja voolima. Tundsin ennast kui igihaljas põhjamaalane, kes on kõigi teiste kõrval nii ükskõikne ja tuim. Mõtlesin, et minust ei saaks ilmselt iialgi sellist rõõmsat vastuvõtlikku inimest ja siis hakkas kahju.

Aga on palju asju, mis minusugusele näivale skeptikule ikkagi suurt elevust pakuvad ja ma usun, et siinkohal on minu rõõmutase ikkagi kordi suurem kui kohalikul newyorklasel. See multikulturaalsus, ikkagi, mis selles linnas on, on vapustavalt kaunis ja ma tahaks iga hetke oma ajusoppidesse salvestada ja endale vajalikel hetkedel edasises elus ette projitseerida. Milline stiil, tempo, hingamine, hääled. Viibiks nagu filmis. Igast hetkest tahaks teha kaadri, aga ausalt, ma proovisin, ja minu oskuste juures taandub kaamerasilmas selline dünaamiline ilu paraku igavaks olmelisuseks.

Huvitav on elu väljaspool oma mugavustsooni, aga ma olen hakanud sellele natuke käega lööma ja püüan minna vooluga kaasa. Raske on just sesmõttes, et hirm püüab minu igapäeva ikkagi suunata ja kontrollida. Räägin praegu väga üldiselt, aga tegelikult pean väga konkreetseid asju silmas, asju, millele tuleb väga aktiivselt mõelda (rahakasutus selles kallis linnas – ah, milline stressiallikas). Aga viimasel ajal olen tutvust teinud ka YOLOga. Terve elu nii küll ei saaks, kuid mingi lühikese limiteeritud perioodi võib sel printsiibil ehk elada küll. Niiet soovin kõigile, et leiaksite põhjuse oma YOLOks. Yolololo-lollolo-lollolo-loo!

Liina