Endro Bemm

Ma tean, et see kõlab klišeena, aga suvi on lõpuks käes! Hurraa! Jah, on juulikuu ja on saabunud see aeg, mida enamus on üheksa pikka kuud oodanud. Eesti suvi – väike, aga tubli, nagu öeldakse. Lõpuks on ööd valged ja päevad helged. See on ideaalne kombo aja maha võtmiseks – lõõgastumiseks ja lõbutsemiseks. Ent samuti on see hea aeg ka mõtisklemiseks, erinevateks rännakuteks, festivalideks ja uute tutvuste sobitamiseks. Viimasest mõttekäigust lähtuvalt tahaksin ma rääkida teile ühe loo mehest nimega Endro, kellega mul õnnestus ühel hiliskevadisel hommikupoolikul juhuslikult kohtuda. Ütleme nii, et näiliselt ohtliku, ent samas toreda mehe taga peitus ääretult katkine ja üksik inimene. Siin on tema loo eredaim fragment. Panin sellele ka pealkirja:

Das Tutimagnet

Aasta siis oli 2011. Seoses euro tuleku ja majandussurutise lõpuga oli Endro enda rahad uuesti liikuma saanud. Elu oleks olnud lill, kuid Soomes kalevipojana leiva teenimine oli jätnud oma jälje – Endro oli taas vallaline. Seetõttu elämän nii laiffi siiski ei olnud.

Enese turuhinna tõstmiseks sättis Endro oma tagumiku alla kõige uuema BMW X5 linnamaasturi. Sõbrad olevat öelnud, et see on „das tutimagnet“. Kuna rahakotirauad autot otse esinduse salongist osta siiski ei lubanud, võttis ta sõber Olavilt laenu. Meeste ühine tuttav Saksamaalt tõi mõlemale uhked ja vähekasutatud isendid Baierimaalt väikese vahendustasuga istumise alla. Lantimine võis alata.

Üsna varsti keeras Olavi aga enda maasturi alkoholi liigtarbimise tõttu mõningate eluliste kadudega üle katuse. Istus seejärel natuke kinni ja mõtles elu üle järele. Nüüd kuulutab ta Soomes hingerahu saamiseks jumalasõna. See selleks.

Endrol läks paremini. Tema läks ühel külmal talveõhtul Kristiine Keskusesse vägijooke ostma, et hiljem väheke enda meeli ergutada. Teadupärast oli siis veel moejoogiks rummkoola ja nii leidiski Endro enda ostukorvist kaks liitrit Bacardi tumedat. Lisades sinna ka kaks kahest koolat, oli tulemiks juba terve mustanahaliste armaada. Kõik oli bueno, kõik oli timm.

Kui Endro kaubamajast parkimismaja kolmandale korrusele väljus, oli tema bemm aga kadunud. Paanikas Endro käis läbi terve korruse, aga autot ei olnud kusagil. Kui selgus, et ka võtmed tema taskutest puudusid, oli tal pilt üsna üheselt selge. “P***i, krdi varganäod!” lendasid sõimusõnad valjult ja vihaselt üle tema huulte. Lausa sedasi, et üks väike tüdruk teda kuuldes nutma puhkes.

Kuna Endro rikkumiste arv väärteoregistris oli aukartustäratav, tundis politsei vargusest kuuldes isegi rõõmu. See oli aga emotsioon, mida Endro pärast antud vahejuhtumit enda elus enam üldse ei tundnud. Ka tema vähesed sidemed allmaailmaga ei osutunud viljakaks – auto oli endiselt kadunud ja keegi ei teadnud tema uhkest tutimagnetist midagi.

Üha sagedamini kippus Endro vaatama pudelipõhja. Emalt laenuks võetud kollane Seat Leon ei andnud ka kõige parema kujutlusvõime juures BMW fiilingut kätte. Kuu aega hiljem oli Endro lisaks autole kaotanud ka töö ja tema võlakoorem hakkas juba üsna kolossaalseid mõõtmeid võtma. Must masendus üha võimenes.

Ühel külmal talveõhtul, kui Endro oli end juba nööriga ükselingi külge sättimas, helises korraga tema telefon. Endro ei plaaninudki seda vastu võtta. Tema eesmärk oli selge ja kindel. Lahkuda võimalikult kiirelt ja valutult. Kuid kuna Nokia tune ei plaaninudki lõppeda, otsustas ta oma naabrites tähelepanu mitte äratada ning võttis kõne vastu.

“Tere! Helistame politseist! Tahtsime öelda, et leidsime teie auto üles. Kristiine Keskuse parkimismaja teiselt korruselt. Kujutate ette, isegi võtmed olid ees!”

Lõpp.

Sellised mõtted ja lood siis täna. Nautigem suve ja pöörakem tähelepanu inimestele enda ümber!

PS! Kohe ongi käes see aeg, kui džunglipoiss Mowgli teid koos oma vahvate kaaslastega Varbusel tervitab. Piletid Piletilevist või kirjutades heli@teatermustkast.ee .

Kristo

Dissonantsmees Kiievis

Hetkel klopsime Lõuna Eestis kokku „Mowglit“. Töö puugi ehk parasiidi paradiisis, st puukide keskel, kus iga puu pinnal võib varitseda puuk – ka su enda pükstes; kus iga higilõhn võib mõnda hullu bõkist puuki erutada, kus kõik puugid puugivad ja pruugivad kedagi, poevad kellelegi, va pugejad, ja kus kõik peremees/naine-organismid kannatavad või vähemalt kardavad kannatamise ees. Kannatavad, et ei ole paradiis, vaid parasiit. Igavene probleem.

Kuid meie, st Mira ja K Edgar, olime sunnitud vahepeal Ukrainas Kiievis käima, võtmaks osa sealsest festivalist ning mängimaks maha üks „Hauakaevaja“ või Kiievi publikule kohandatuna: „Mogilžik“. Mõned märkmed sellelt kärmelt reisilt jaanipühade ajal jõudsin ma siiski teha.

20. juuni

Lennujaamas oli meil vastas sohver, nägus noormees viiekümnendates. Istusime ta taksosse, vanasse Volvosse, milles oli üsna konkreetne lõhn. Varem olen seda tundnud Säga vanas punases Lada Samaras, kui poikadega orienteerumas käisime. Ega see väga meeldiv ei olnud, aga millest ta tuli ja kuidas kirjeldada – jään võlgu. Kui ma ütlen, et nagu teatava koppe- või kergelt läppelõhnaga, juba tekitab see segadust ega suuda eriti teravalt asja tuumale osutada. Igatahes võib selle lisada tundmatute tuvastamata omapäraste lõhnade registrisse.

Kuna taksojuht jäi ametivennaga kiirelt sõnu vahetama, – üldse tundus, et meie juht – ehk oli ta nimi Ivan, ehk mitte, armatuuril puudus igatahes meil-levinud taksojuhi tunnistus pildi ja nimega – tundis lennujaama kanti nagu oma koduõue, leides nii kolleegide või tuttavate tunnustust kui jagades seda ka ise. Ikka viipas ta sõbralikult ühele, noogutas reipalt pead teisele; paratamatult jäi tunne, et see lennujaam nagu Ivani, kui see ikka oli tema nimi, mänguterritoorium oli. Aga peab meeles pidama, et lennujaam on liiga suur ühe taksojuhi jaoks, nii nagu maailmgi on liiga suur ühe valitseja jaoks või kunst liiga suur ühe kunstniku jaoks, ehkki tõestada püütaks vahest vastupidist.

Niisiis libistasin koos kamraadidega end salongi, avastamaks lisaks väljakutsuvale odöörile ka näljase palavuse, mis tahtis saada higiks me kehadel, sillerdada me kõhuvoltides.

Lootusetult proovis Mira elektrilist aknaavamisnuppu – mootor oli vagane. Nii tundsid vist kõik end natuke nagu lõksus, aga taksojuht polnud mõni mühakas ja istus päris hurmavalt omale määratud troonile ja roolile. Aga samal ajal viisakat nägu tehes ootasid kõik, et ta juba selle KURADI mootori tööle paneks, ja samal hetkel kui ta seda tegi, keriti kolm autoakent alla.

Turvavööd peale pannes pidin näima küll häbemata konkistadoorina, kes on tulnud selleks, et oma rahulikus rütmis kulgevat mikrouniversumit vägivaldselt ümber kujundada. Nii surusin ma sõrmed sügavale istme vahele, et sealt välja tõmmata iidne tolmune artefakt, turvavöö pesa või pugu, mis metallosa sisestamisel klõpsatab ning ütleb sulle sellega, et su elu on nüüd kaitstud, ära muretse. Oleksid nagu taas emaüsas. Küll on need turvavööd head asjad. Kahju ainult, et Ivan, olgu klientuur talle helde, selle unustanud oli. Eks pidanud ma Miratki utsitama, kelle vististi bulgarzkii temperament end UK-rainas vist kohe koduselt tundma hakkas, et too paela peale tõmbaks, mitte ei unustaks! Ei kujuta ettegi, milline on siin ja mujal autoõnnetuste käigus turvavöö kasutamatuse tõttu väljalendavate kehade näitaja, aga olen kindel, et ka siin seadustatakse see ajapikku, nii nagu Eestiski omal ajal. Kas mäletate veel, kuidas inimesed mörisesid ja punnisivad aga vastu, et no misasja? Kurat, selle eest veel trahvi, kui rihma peal pole, kah asi. Või avalikus kohas tossupuhumise eest või joomise eest avalikus kohas va Pirogovi Park. Eks sama asi olnud ka alkoholiaktsiisiga. Ei taha see inimene vist ikkagi metsalise mentaliteedist loobuda, tuhandeid aastaid tahutaks tsiviilse inimese taiest, mis mitte valmis ei saa. Veel jonnakamat materjali pole leidnud, veel vastikumat vemmalt, veel ahvilikumat avantüüri, kui seda on inimtsivilisatsioon.

21. juuni – etenduse päev

Loomulikult oluline päev algas täieliku viltuvedamisega, kui hommikul avastasin sääre pealt ühe ülbe puugi. Puuk, kes teab – oli see mõni karmi turvisega Kanepi kodanik Ixodidae arakhniid Eestist või mõni pehmeloomuline Argasidae Dnepri kaldalt Kiievist – ei tea. Selge on see, et kui ta ikkagi tuli Eestist, ja ma teda mingilgi moel ei deklareerinud, olen kas smuugeldaja või immigrantidega mehkeldaja – kriminaal, jääb üle vaid kahetseda. Võib-olla on see kõik üks teatava borrellioosi tundemärk – selge see, et nagu parasiit mu säärt limpsis, oli platsis ka seljalihasvalu, mida sama hästi võis põhjustada ka ootamatu ja äsja hotelli põrandal praktiseeritud urdha mukha svanasava ehk upward dog. Nii ma siis kartsin etenduse ja seal vajaliku vene keele pärast.

Aga kui meie helistamise peale, et palun tooge siia keegi spetsiomm pinsettidega puugi eemaldamiseks, poleks koputades sisse tulnud koristajatädi Oksana, nuga käes pussitamisasendis, kes ilmselt oli sõna tick (inglise k. puuk) asemel mõelnud midagi sootuks siivutumat, aga kes teab, kes siis täpselt teab mida, ja kui ta siis ikkagi poleks seda nuga maha pannud, ja hoopis pinsettidele järele läinud, kes teab, kas minust siis praegu veel eluslooma oleks.

Olgu kuidas on, etendusele pidi minema, veidra nõrkusega või mitte, lihasetembutamisega või mitte.

*

Aga ütle sa vene keeles või eesti keeles või ära ütle inimestele, et ärgu nad lampe enne tööle pangu, kui näitleja konkreetselt selleks märku annab. „Hauakaevaja“ etendus on, nagu seda uue ajastu voolusuund kinnisele eesti natuurile vaatamata nõuab, interaktiivne, ning etenduse alguses saavad publikumi aulised liikmed endale lambid. Aga ei, nad panevad kohe alguses, kui etendus veel õieti ei käigi, kõik niimoodi helkima, et püha Elmo ise on pimestatud. Tekib küsimus kas nad meelega kasutavad endale antud võimu ära stiilis „Hohoo – vaatame, mida see kloun meile tantsib!“ või lihtsalt saavadki nad aru asjast mitte nii nagu öeldakse, vaid tagurpidi.

Kolasa teater aga, festivali epitsenter, olgu öeldud, on imeline tilluke teater kahe tillukese saali, kahe kohviku ja lugematute tubadega õkva vanalinnas, kus väidetavalt algne Kiiev ka alguse sai, ning lisaks on teatris ka vastav teatri sabatška ehk koerakesekene, kellel on kuut õues, kus on ka vastav kolmas lava. Sealsamas iidses rajoonis, peaaegu teatri vastas on ka Bulgakovi maja sellest ajast, kui ta meditsiini ja morfiumi õppis, niinimetatud morfiumi aegadest. Jaa, „Morfium“ ise oli ka vahva tükk – üks lavastus-, aga kaugelt liiga masendav.

22. juuni

Olen väga kareda vetsupaberiga ära harjunud. Meie etendus läks hästi, keegi midagi ilmselt aru ei saanud (va. vene keelde tõlgitud kohad). Nüüd jääb üle vaid nautida teisi etendusi ning Kiievit ennast.

*
Kohe kui etenduse intensiivne algus on hoogu üles võtmas, hakkab mõistagi esimene hilinejate bande kusagil külje peal kohmitsema. Samamoodi, lõppmängu ajal, umbes seitse minutit enne lõppu, kui protagonist väänleb hingepiina ülimas väljenduses, püherdab maksimaalselt ja katartikast pakatavalt, otsustab mingi mehike tagumisest reast alustada endagi psühhofüüsilist rännakut läbi inimeste, et mingil põhjusel, kasvõi elu hinnaga, teatrisaalist lahkuda. Ehk tõesti aitas see näitlejal veelgi sügavamale mängu ja hetke siseneda, sest konkurentsile ei saanud mitte mingil juhul alla jääda. Mind ennast vaatajana pani see küll proovile, kuna mõlemat kangelast oli ju huvitav jälgida. Lihtsalt üks neist oli ametlikult festivali programmi valitud, teine oli superalternatiiv, keda vaid vähestel oli võimalik näha ning kellele polnud saatusest määratud oma ponnistuste eest mõnda toredat teatriauhinda saada.

*

Bulgaaria etendus oli seekord luule- ja laulukava kitarriga. Paarike, kes esitas oma kirjutet poeesiat, kuid tegid seda väga lihtsalt, ilma igasuguse niiöelda estraadita, rääkides otse publikule ja üksteisele, neutraalne väline vorm, mitte-taotletud esteetika.

Mõni volüümikam austaja daam nutiseadmega ei suuda enda kiindumusi muusse vormi valada, kui et peab kohe filmima, eriti kui atmosfäär on lahe, valgus on ka selline töövalgus, et peaaegu ei olegi teatri teatri tunne. Või siis just on, sest mis ikkagi on ja mis ei ole teater?

Niisiis nutiprisma ürgne kutse digisalvestada. Nii juhtus, et tädil, kes juba üht-teist üles oli võtnud, läks vist üks salvestatud videotest käima. No ei olnudki nii väga piinlik, vist tavaline asi juba. Ja kas siis kompenseerimaks oma eksimust või mitte, aga milline südikas, peaaegu et sõjakas perfektselt rütmistatud kaelapainutamine sellele järgnes – selle enesekindla ja vahva daami pea paindus pendel-kindlalt ühe naabri õlalt teisele ikka laulu- ja kitarrirütmis – tõeline passioon.

Et aga Ukraina suvi on kuum, ja hingeauru täis saal veelgi kuumem – manuaalõhukonditsioonerid, lehvikud. Nende vibutamine on tõesti paratamatu, ja kuna neil on selline ilus kaar või kõver ja daamidel endil nõnda kaunilt pruntis huuled, kaunilt üleskruvitud põsesarnad – tekib kohe tunne, et viibid mingis kõrgemas seltskonnas – miks mitte?

*

Alatasa on nii, et kui sa mingi etenduse lõpetad, oled millegagi koos ja vajad hädasti kümblust. Näitleja elukutse ei erine siin palju mõne pigise proletariaadi omast, kuigi pigi asemel on meil sageli higi, ja näitlejat hellitatakse päeva lõpuks millegipärast lillede ja ovatsioonidega. Kas pole see mitte südantlõhestavalt ebaõiglane? „Morfiumi“ (lavastaja Irakli Gogia) etenduse lõpuks olin näiteks üleni rõske liivaga koos. Sai seda nii hamba vahel krõmpsitud kui ka ninna tõmmmatud ning grand finale’is kasutatud bensiin andis ka oma panuse. „Hauakaevaja“ lõpus olen aga erinevate värvidega koos, mida ma viimase veerandi ajal enda paljale ihule määrin – tõmban kämblaga niuhti nibust nabani, värvised kämblad siis teritan reitele, nii et pärast etendust on jälk hulk nühkimist.

Aga inimesed? Tuttavad, kellega enne nende minemalidumist paar pikslit juttu ruudutada? Mõned korpulentsemad soliidsemad daamid, kes kiiduavaldusi ja õhuvärskendajat õhivad ja isegi selfit nõuavad? Oleme ausad, sellest juba ilma jääda oleks rumal. Ei, ma ei ole irooniline. Aga ehk peaksin siiski kaaluma ka nooremate austajate nakatamist. Fakt on see, et kui nii edasi läheb, ei õnnestu mul vahetus suhtluses iialgi nendeni jõuda, sest pean end kusagil pesuruumis end mingist kummalisest mikrokraanist väljuva külma vee all uhama. See see kahtlase kuulsusega vabakutselise varjulise inditsemise hind vist on.

*

Kiuste tundub nii, et välismaal on rohkem lööki – Tbilisis, Kiievis, Pescis, Banja Lukas – vaid vaimustus! Inimesed ei saa tekstist arugi, aga kuidas neile interaktiivsus ja tühipaljas emotsioon peale läheb. Teisalt selline teatud braavotamine, mida Eestis pigem harva kohtab, tõstab natuke kahtlusi – kas on see ikka siiras? Negatiivne kogemus siiamaani puudub, pole veel kohanud jahedust. On teada post-soveti maade teatav n-ö püüd Euroopa suunas. See seletaks üldist sooja vastuvõttu, hoolt, toidu ja majutuse oskusliku orgunni ning ka, nagu mainitud, meelitusi.

*

Kiievis olles ei pea palju kohalikku keelt valdama, tõepoolest, peab valdama vaid niinimetatud aukartust elu ees ning teatavat diplomaatilist soovi ellu jääda ning siinkohal piisab vaid üldisest slaavi tüvest, et saaks kogu aeg käia ringi ja korrata giididele ja kohalikele järgnevat mantrat:

– Väga monumentaalne
– Väga ilus ja ilmselt ka väga vana?
– Tõesti maitsev borš
– Tõesti võimas
– Oo – grandioosne
– Oo – iidne

jne.

Ühtlasi kehtib siin väga tugev moraalne ja eetiline kokkulepe inimeste ja tuvide vahel, ilma milleta võiks kogu riigi niigi habras status quo täielikult kokku variseda. Kokkulepe ütleb selgesõnaliselt: ükski vanem, laps, kodutu või sõdur ei peksa tuvisid jalaga, kui need talle ka otse jalgpalli kombel jalge ette vudivad.

Seda enam paradoksaalsena näib kogu sõjaolukord idas, kus Vene-Ukraina piir on praktiliselt purustatud ja päris tõsiselt kohe peksa tehakse iga päev, kui keegi päevase surmatariifi oma elu hinnaga maksab. Selles sõjas on surnud vähemalt 14 tuhat – noored, vanad, vabatahtlikud, patrioodid ja vähem patrioodid. Reedetud, maha kõmmutatud… narkokoridorid, Ida-Euroopa narkokartellid, sõja raha, sõja raha… olen kuulnud, see on hea raha… kes maksab, kes vastutab…

23. juuni, laupäev

Veel viimasest, eksperimentaaletendusest rahvusooperiteatris. Etendus oli väikeses saalis, väikesele publikule. Kasutatud oli groteski ja nagu mulle tundus, ebaloomulikku stilistikat. Jäi mulje, et kohati oli taotletud ka koomikat, ent ma võin eksida, kuna terve etenduse vältel ei kostnud publikust ühte piuksu ka mitte. Vaid härra mu kõrval oli väga väsinud, ma lausa tundsin ja elasin kaasa tema julmale võitlusele unega, teades täpselt seda tunnet – sa pead istuma seal, eesreas ka veel, ja nagu üritades laukast, mis sind iga kord võimsamalt alla tirib, välja rabeleda – kõigepealt läheb kinni silm, siis hakkab vajuma pea, laup ees, vajud-vajud-vajud ning siis viimasel hetkel enne toolilt mahaprantsatamist tuled taas ärkvele ning pöörad oma äsjase peanokutuse asjalikuks hingetõmbeks. Ja nii veel palju palju kordi, kuigi see enam lähimaid naabreid ühel hetkel ära petta ei pruugi. Aga uni on meistermaadleja, ja nii leiab aset üsna populaarne tiksumisetants, mida võib ka mõnes korralikus peolauas märgata. Ei soovi peaga nokkida? Eks aga proovi teistpidi, et lase pea kuklasse vajuda, ja ole siis tunnistajaks oma norskamisele, mis sind kohe äratab, nii et endalgi hirmus hakkab. Mõtled, kuri – laval nagu maru intiimne ja vaikne, kaua ma nüüd niimoodi norskasin?! Peolaua taga ehk kuidagi veel, olgugi ebaviisakas, aga teatritoolil on see juba lausa riskantne ettevõtmine. Teatritoolil ei ole üldsegi mugavaid positsioone lihtne leida, midagi pole parata.

Etenduse ajal aga küsisin: kas rahvusteatri, kõrgklassile serveeritav alternatiivkunst ongi nõnda khm – rahulik? Ehk kus on eksperimentaalsus, teatav – nagu öeldakse – hullumeelsus? Alternatiivne vürts? Vähemalt uudne sisu või vormgi? Kas tõesti nii vähe jagub gurmaanidele? Kas see on siis rahva või valitseva korra kunst? Või mõlemat…?

Nagu ikka, tekstist aru ei saanud, seega mul jääb selle väärtus tundmatuks nagu võõramaa raha. Aga jääb feeling, mille sai publiku sünergiast, mis tundus pigem vaoshoitud. Ei tajunud ma erilist vaimustust, nõusolekut, kaasatust, ega ka tihkumist või ninalöristamist. Aga kõige märkimisväärsem – kui lõpp käes, oli natuke vaikust, siis hakati plaksutama, ja siis kostis esimene ja nõrk, peaaegu ebakindel “Braavo!” Mõtlesin, et nonoh, mida’s nüt – aga Buddha naeris mu üle juba ja plaksutamine läks üha valjemaks, ja mingil eriti paradoksaalsel kombel hakkavad inimesed järsku püsti tõusma, ja tõusevadki järgemööda üles ja hakkab siiras tunnustamine ja tuututamine nagu oleks keegi Ibrahim kusagil võistlustel viimase penalti sisse löönud.

Terve etenduse maganud mehele tuuakse ukse tagant lillekimp, ta tõuseb nohisedes, plaksutab tunnustavalt ning haarab lilled ja annab need lavatähele, sellest žestist vaimustutakse ning plaksutatakse veelgi rohkem, hõisatakse, inimesed on õnnelikud ja naeravad. Ka näitlejanna teeb imelise transformatsiooni: etenduse lõppedes näis, et ta pole rahul, tunneb piinlikustki – oli vaja siis nüüd ennast häbistada ja publikut piinata, tahaks nagu juba lavalt ära – plax-plax, aitab küll. Nüüd aga peegeldub tema näost üllatus publiku ootamatu joovastuse mõjul, mis kolmekordsel tagasikutsumisel aina rõõmsamaks ja uskumatumaks muutub.

Kogu selle klounaadi juures olen ilmselt kõige suurem kloun ma ise, kuna võtsin kiirelt vastu otsuse – et kuna ma ikkagi tekstist aru ei saa, ei ole mul õigust ka protesti avaldada, ehk kuigi etenduse poolest oleksin ma võinud rahumeeli edasi istuda, etenduslõpu šokk ise oleks mind tahtnud toolile otse risti lüüa – ma teen sedasama, mida iga truu lambakarja liige ikka tegema peab: naeratan laialt ja tõusen plaksutades püsti. Braavo ma siiski ei hüüdnud, aga siiamaani painab mind: kas see oli kollektiivne, ütleme siis viisakusvalskus, kus kõige suurema teatriillusiooni ohvriks langes mitte publik, vaid teater ise ja vaene näitlejanna? Muidugi ei taha ma seda mitte ühegi rakukesega uskuda, see oleks alles… Aga kas teatriillusiooni tagas prestiižist tilkuv rahvusteatri reputatsioon, millele sai vastata vaid suur väikekodanlus, valskuse truu teener, veendes end etenduse lõpuks ümber: jah, see ongi kvaliteet, just see ongi ikkagi tõeliselt hea?

VÕI oli kõik õige – sisu tõesti katartiline, traagiline ning sügavamõtteline, mis ei lubanudki aktiivset ja välist reaktsiooni, vaid liigutas inimesi sisemiselt, vaikselt ja peenekoeliselt ja seda enam nõudis hiljem energilist ülevoolavat tunnustust ning ainus, kes midagi aru ei saa – Dissonantsmees? Ei tea. Ei tea. Mingid ekstraordinaarsed, st teatrivälised illusioonid näivad siin asjasse segatud olevat. Meie ülesandeks on need veel selle elu jooksul välja nuhkida. Aga kõike head seniks.

K Edgar

Huu!

Hei-hei!

Maanteemuuseum. Ja kummikud. Kuna me elame prooviperioodil koha peal, siis oleme varustunud igaks ilmaks. Näiteks vihma eest kaitsevad antud ekseplarid, kust on eelmine omanik ära haihtunud.

Loodetavasti on kõigil ilus jaan selja taga. Või ilus Jaan. Miks mitte.

Lõpuks ometi annan blogirongi kellelgi üle, pikalt hoidsin järge enda käes. Sinna aega, mille jooksul oleksin võinud üritada sõrmedega klahvide pihta kukkuda, mahtus palju. Tatsasin Maanteemuuseumis ja selle kõrval metsas “Mowgli” proovides, lõpetasin helesiniselt heljudes Lavaka magistrantuuri, pidasin lõpupeo ja tantsisklesin tarmukalt jaanitulel.

Huu!

Estonia ees. Vastset diplomit lehvitamas Laura Kukega, kellega diplomilavastuses “Väike jumalanna” sai kahepeale nukku tatsatud. Aitäh ja palju õnne kogu XXVII lennule kah!

Kõigepealt hurraatan, et mul on nüüd paber, millel seisab “Master of Arts”.

Siis tuututan, et esimest korda on mul lavastusprotsess, kus liikumisjuhitöö kõrval saan end lisaks ka näitlejana proovile panna. Piilu pileteid! Lahe wärk on podisemas! Ning kohe-kohe, 25. juunil, muutub meie tiim tinglikult rahvusvaheliseks.

Seejärel soovin palju õnne Etsile ja Lennartile, kes on nüüd vanemad kui varem.

Viimased õhtutunnipäiksekiired püüdsid meid paadile. Suur kuhi riideid ja kaltsukast ostetud pärg teevad Murueide tütrest korraliku ehitusmehe, kel pole viga tagurpidi paati juhtida.

Üleskutsena pasundan, et tehke, mis tahate! Nagu kõlas soovitus lauamängureeglites: ärge võtke kõike nii tõsiselt!

Ja kui keegi loodab midagi muud lugeda, selle asemel, et minu nartsissistlikku pildijada vaadata, siis palun vabandust 🙂 Lisan igaks juhuks mõned meelde jäänud artiklid või taasleitud teemad.

Lõke ja Laura

*Arutlus teemal: Kui palju peab kunstnikus olema koletist, et tast saaks geenius? Artikkel.

sõidan parasjagu lõpetamisele. Vihmamärg ja kurbväsinud. Oh, Tallinnat pole tükk aega näinud. Alles eelmisel õhtul hüplesin pantrina mööda linoleumi.

*Kas looduse poolt pakutavatele teenustele on võimalik hinnasilt külge panna? Taskuhääling.

*Meenutusi aegade algusest: “Juunituuri” videoblogi.

*Ning kui kellelgi on aega üle, suvel puhkus tulemas ja suvelavastused vaadatud, siis “Westworld” on sari, millele kahe käega alla kirjutan, et seda peab nägema!

*Ja “iKnow” on lahe lauamäng!

Jaanika

Tumedate sfääride elajas

Palavad tervitused, hea lugeja!

Eestlasele meeldib käia suvel teatris, sest teater on televiisorile hea vaheldus, rääkimata võimalusest sõpradega suhelda, end näidata ja mis kõige tähtsam – olla osa ühisest, reaalsest kogemusest. Teater küll vahendab reaalsust, kuid on näpuga katsumise mõnusal kaugusel. Sealt on ohutu ja kerge vaadelda elu pahupoole kategooriaid, mis meid inimestena kokku liimivad; ja kui need meie elus puuduvad, või on hoopistükis peidus, saab olla peidetud himurusega nendega teatrivaatamises osaline.

Tabuemotsioonid ja nende käitumuslikud väljendused on koduses olmeilmas kirbeteemaks, kuna viitavad koduvägivallale ja armetule elusklemisele. Seda juuritakse välja nii riikliku kui avaliku sektori koostoimetamistel: kurja eemaldamine on heaeluühiskonna eesmärk ja eksisteerimise tugisammas. Võrdusus, vabadus ja vendlus – need pole üksnes ideaalid, vaid reaalsed eesmärgid, mille poole iga naharakuga püüeldakse ja milleni on kaasaegsel toimetamisel lähemale jõutud.

Elu pahupool, mille vastu reaalsuses teadlikult ja jõuliselt võideldakse, on aga teatri jõuarsenali peamine relv, mis tänasesse päeva sobimatuna on loomaaeda kõigile vaatamiseks saadetud.

Nõnda on teater trellide taga, kus näidatakse iganenud emotsionaalseid relikte: näiteks armetut tundebarbaarsust ja vanu suhteprotokolle. Neid saab vaadata ohutust kaugusest, kus nad on taltsutatud ja kaasatuntavad, oma alastuses ja reaalsuses mittepuudutavad. Teater on taltsutatud ja puurisildilt võib lugeda emotsionalis teatralicuse asuala ning liigikirjeldust.

Isegi siis, kui emotsionalis teatralicus peaks imelisel kombel trellide tagant vabanema ja aedlinnade roheluses emotsionaalset amokki jooksma hakkama, uimastataks ta humaansel kombel uinutava laenguga taltsaks ja transporditaks eksinud hirve kombel tagasi oma loomulikku keskkonda. Seekord aga õige vanusepiirangu ja metsiku liigi hoiatustega: teater võib häirida õrnas vanuses inimesi või sisaldada sobimatuid reaalsuskaadreid.

Taltsutatud teater on keskonna- ja ühiskonnasõbralik. Ta reostab ja roojab ainult oma puuri, mida on lihtne koristada; ta röögib ainult oma puuris, kus ta kellelegi kahju ei tee; ta on hästi söödetud ja joodetud; tema talitajad on tema vastu ääretult sõbralikud ja heasoovlikud. Ta on hoitud, kasitud ja kaitstud. Puur – see on tema elevandiluust torn: tema jaoks disainitud ja tema vajadustele vastav. Miks aga teater rahul ei ole ja puurist välja saada tahab, jääb vaatajatele arusaamatuks ja mõistatuslikuks.

Puuris mandudes saab teater isegi aru, et arutud püüded piiridest välja tungida on meelevaldsed. Ta kodustub kui koer, kes peremehe näo järgi läheb. Ta mõistab, et peremehi on palju, kel kõigil on erinevad näod, ta püüab kõigile olla meele järgi: ta liputab kõigile saba, haugub treenitult, käib kell seitse pissil ja vannub peremehele igavest truudust. Taltsast emotsionis teatralicusest saab loodusliku valiku teel teatralicus domesticus. Kord pehme mopsinäoga, kord range koonuga elajas. Me armastame teda tema truuduse, nunnususe ja kurbade silmade pärast. Ta on meie elu oluline kaaslane ja hindamatu pereliige.

Sõprade või perekonnaga kuuma päeva nautlemas käia on meeliülendav kogemus. Eriti siis, kui saab seda jagada teatralicus domesticusega. Kuid olles päikesest ulakas segaduses, meenub mulle emotsionis teatralicuse taltsutamata loomus. Ta on ulguv õõvastus, tumedate sfääride elajas. Päikseloojangu kuumade hoobade vahel tõden: olles taltsutanud enda, olen endas taltsutanud teatri.

Lennart

Suvi ratastel

Juba teist aastat möödub minu suvi ratastel ning kodusolekuaeg kohvrist riiete sisse-välja vahetamise tähe all.

Rumeenia külaelu

Võrreldes „tavalise” tööga, pean nentima, et niisugune elu on tegelikult äärmiselt vahva ja mulle täitsa sobiv. Tööl olles pean 24/7 andma endast kõik, et reisijatel saaks olema suurepärane puhkus, kuid kodus olles saan magada niikaua, kui tahan, ja teha täpselt seda, mida ise tahan, siis, kui selleks parasjagu tahtmist on. Teised tööandjad naljalt niisugust luksust ei võimalda.

5 põhjust, miks giiditöö on tore:

Maapealne paradiis Horvaatias

1. Terve reisi jooksul ei pea ise koristama. Mõni reis kestab 12 päeva – kujutage nüüd ette – ei mingit tolmulappi selle aja jooksul!

2. Kevadet ja suve saab nautida mitmeid-mitmeid kordi! Esimese sääsehammustuse võib saada juba märtsi lõpus ning kastaneid-sireleid näeb õitsemas vaat’ et mitme kuu jooksul.

Minski kassimuuseum

3. Teadupärast bussid ei suuda kiirendada lennukiga võrdsele tasemele, seega on sõiduajad pikad, nii jõuab igal reisil läbi lugeda mitu-mitu raamatut ja ka sokipaare saab täitsa arvestatava koguse valmis kududa.

4. Eestis ei saa iial nii suurepärast guljašši nagu Ungaris või nii häid pieroge nagu Poolas. Neid viimaseid ei saa vist Eestist üldse 🙂

5. Lihtsalt on vahva sõpru ja naabreid järjest paremini tundma õppida.

Veerevad tervitused Katrinilt!

Maailm peopesal

Tere, lugeja!

Kirjutan sulle sellest, kuidas maailm on väike (aga piisavalt suur samal ajal) ja miks mulle meeldib selles ringi käia ning seda tervikuna näha ja tunda.

Ma ei taha rääkida reisimisest, vaid just reisikogemustest, nimetades teel olemist sedapidi. Kogemused, kus ühte kindlasse kohta ja aega on kokku tulnud maailm (olgu väiksem või suurem), erinevad inimesed erinevatest kultuuriruumidest ja rahvustest, kes oma kohalolekuga loovad selle suure pildi. Mul on õnn olnud kogeda seda kirevat grupitunnet vähemalt kuuel korral eri riikides ja see on see, mis paneb mind edasi tegutsema, innustuma, mõtlema ja tundma enda (mugavus)tsoonist väljaspool, väljaspool piire.

Assitej Rootsi oli lahke ja kutsus mind Bibu-nimelisele teatrifestivalile esindama Assitej Eestit, sh Musta Kasti, et tutvuda lähemalt Rootsi laste- ja noorteteatriga ning luua kontakte ülemaailmselt. 16.-19. mai 2018, Helsingborgis.

Niisama reisimine on tore puhkamine ja nautlemine, aga see tüütab ruttu ära, igav hakkab, kuna sisulist tegevust on vähe (kui ei ole just endale seatud väga konkreetseid eesmärke). Ma olen puhtalt turistina reisinud u viiel korral, arvestades sisse kooliaja ekskursioonid naaberriikidesse; lisaks on külaskäigud sugulastele/sõpradele, mida ma ei oska hästi asetada ei ühte ega teise potti, ning hääletamine riikide vahel, mis on veel täiesti omaette kategooria või tegevus. Erinevate haridus- ja kultuuriprogrammide, vabatahtliku või muu töö, festivalide ja kokkusaamiste raames olen maailma kogenud u 12 korral. Põhjus, miks see mind ära ei tüüta, on lihtne – see peitub selles maailmas, mis ümberringi tekib koos inimestega kõikjalt mujalt ja koos kohalikega, kohalike kommete ja toitudega, mõtete ja tunnetega, ürituste ja juttudega. Siin ja praegu, just selliste peegeldustega, mis maailmal sel hetkel öelda on. Laseb tunda eripalgelisi emotsioone, luua teadmisi ja suhteid, palju kaasa võtta ning endast anda. Ja inimesed saavad olla nemad ise, lihtsalt inimesed, mitte see veider liik või seisund – turist – mingi kindel olek, kuidas sind võetakse ja nähakse. Sellel üksikisikute tasandil on ainult avatus, ausus, usaldus, uudishimu (AAUU(:), mis meid juhivad – vabadus. On koostöö, mitte võitlus. On soov tundma õppida, mitte maha teha ja kritiseerida. On puhtad tunded ja võimaluste kirevus. On grupivaim. Ja muidugi usk headusesse ja lootus.

Need on mõtted, mis mind kannavad seoses teelolemisega ja n-ö ärakäimisega. Ja tänu sellele hindan ma üha kõrgemalt hetki oma kodumaal oma inimestega. Eesti on vinge ja teadlikult või mitte teen ma kogu aeg sellele mõnuga reklaami. 😀

Täiesti eraldi teema on reisikogemus looduses, tema võlusid ja valusid tundma õppides. Sellest aga mõni teine kord.

Praktilisest küljest, enne kui oma monoloogi lõpetan. Pidev teelolemine ei soosi mõistagi ühes kohas olemist ja enda jäägitut pühendumist ühele organisatsioonile. Siin ja seal on juba kõlanud, et annan Musta Kasti tegevjuhi ülesanded üle võimekale tegijale, oma kursavennale Henri Roosipõllule, jätkates ise mõne kindla lavastusega (hetkel noortelavastused) ning rahvusvaheliste projektide ja võimaluste leidmisega. Usun siiralt, et sellest saab Kast ainult võita. 🙂

Täna siin, homme seal!

Heaga
Reeli

Postkaart Itaaliast

Tere!

Kirjutan Sulle siit Lõuna-Itaaliast väikelinna Cisternino lähedalt. Elan siin ühes võrratus trullos. Ah et sa ei tea, mis on trullo? Arusaadav. Mina ka ei teadnud varem. Trullo on traditsiooniline valge Puglia kivimaja, mille ehitamisel pole kasutatud mörti (ohjah, siin ma olen üritamas tõlkida ingliskeelset wikipediat… igatahes kivide vahele pole pandud mingit möksi, et need koos seisaks) ja sellel on koonuseline katus. Pilt ütleb Sulle kindlasti enam kui minu ponnistused õige definitsiooni leidmiseks.

Jah, just see sellel esimesel pildil on olnud minu elupaik viimased 9 päeva.

Elu on siin lihtne ja võrratu. Inimesed avatud, elavad ja sõbralikud. Mitte et eestlased seda ei oleks, aga päikesepaistelise ilmaga on ikka inimestel parem meel ning kui seda päikesepaistet jagub kohe kuhjaga, siis ongi kuidagi kergem tunne hinges. Puu- ja juurviljad on värsked, maitsvad ja kohalikud. Kohe-kohe saabub ka Eestis värske kraami kõrghooaeg. Õnneks tulen ma selleks ajaks koju tagasi. Aga miks ma üldse siia Itaaliasse tulin, kui kauaks ja kuidas?

Mitmed pisikesed hetked, tunded ja mõtted said omavahel kokku:

1) eelmisel suvel rääkis mulle üks tore inimene sellisest portaalist nagu workaway.info (kokkuvõtvalt: lähed kellegi juurde ja aitad teda mingite töödega ning vastutasuks saad seal elada ning süüa);
2) ma nägin aasta alguses sellist filmi nagu “Call me by your name”, mille tegevus toimub südasuvises Põhja-Itaalias – ja see meeldis mulle väga;
3) ma avastasin, et terve mu maikuu on vaba (ega üritanud seda hiljem ka millegagi täita);
4) mul tuli meeletu igatsus päikese järgi.

Ma panin need mõtted kokku: tegin workaway’sse konto, otsisin erinevaid variante Lõuna-Itaalias (sest põhjas poleks maikuus veel sellist südasuve efekti välja andnud), hoidsin oma maikuu avatuna ning siin ma olen.

Elan siin Puglias ühe võrratu pere juures. Mul on pigem tunne, nagu ma oleksin neil hoopistükkis lihtsalt külas. Ma tunnen end väga oodatuna ning nende inimeste avatus ja andmisrõõm käivitavad minuski needsamad jooned. Kui muidu võiks arvata, et selline (workaway) süsteem toimib rohkem “päts pätsi vastu” (teed nii mitu tundi seda tööd ja saad nii mitu pätsi saia vastu), siis praegune situatsioon õpetab hoopis andmisest rõõmu tundma. Tee, palju sa teed, aga tunne sellest rõõmu. Vana hea – anna ja sa saad palju enam vastu kui võttes.

Siin peres on ka üks võrratu koer Filomena. Me saame esimesest päevast saati väga hästi läbi.

Üks asi, mis mind päris närvi ajas umbes neljandal päeval, oli poes käimine. Kahes 10km raadiuses asuvas poes käimine võib aega võtta kolm tundi. Oeh! Eestlaslik ajaplaneerimine minus on puhta pea peale keeratud. Inimesed kuidagi kulgevad siin ja kõigil on alati aega üheks korralikuks vestluseks. Olgu see siis tuttava või võhivõõraga. Minu kuklas käib ainult mõte, kui palju ma selle ajaga aias ära jõuaksin teha: oliivipuid pritsida, heina riisuda, hoovi kividest puhastada jne. Aga ei, meie kulgeme läbi päeva…

Mul on tunne, et siin ei võeta tööd rügamisena. Et nii mitu tundi rügan ja siis nii mitu tundi puhkan sellest. Kõik on poolspontaanne protsess. Aga tehtud saab sellegipoolest väga palju. Sama palju kui rügades. Lihtsalt hiljem pole vaja rügamise haavu parandada.

Ma ei taha praegu öelda, et üks variant on õige ja teine väär. Iga asja jaoks oma aeg. Aga isiklikult tunnen küll, et olen harjunud oma elu liigsel määral kontrollima (kas siis läbi väga konkreetsete päevaplaanide või muu läbi) ning teen tööd selle rügamise elemendiga, mille tõttu hiljem on vaja haavu lakkuda.

Oh, mida siis veel? Kui Sulle selline maailma avastamine huvi pakub, siis soovitan soojalt workaway.info lehega tutvuda. Kui lihtsalt reisida tahad, palun tule Pugliasse. Ning lõpetuseks kuula pala, mis inspireeris selle kirja pealkirja.

Neljapäeval liigun edasi Sitsiiliasse ökoveini karjamaadele.

Nägudeni!

Laura

Otse Ameerikast!

Esiteks, mul on nii kahju, et ma midagi Musta Kasti talgutest kirjutada ei oska, sest mina… olen Liina ja olen endiselt Ameerikas. Kuigi ka siin, kus ma elan, toimusid eelmisel nädalavahetusel talgud. Õnneks oli ka ilm viimaks enam-vähem ilus ja kuigi inimesi polnud just liiga palju, oli neid ometi mõni ja see on juba hea. Prügi tekib siin umbes kümme korda rohkem ja sorteeritakse küll pakendeid, aga biojäätmeid ja olmet mitte. Iga toode pakendatakse poes kahte väiksesse kilekotti ja igasse topeltkotti pakitakse 1-3 toodet. Tavaline poeskäik koosneb vähemalt (!!!) kümnest topeltkotist. Te võite ainult ette kujutada, millise ülbe eurooplase mulje ma endast siin läbi aegade jätnud olen. Esiteks, mu reageerimiskiirus pole siiski piisav, sest neil on enamasti pakkimiseks eraldi inimene või teevad nad seda ülihelikiirusel pahaaimamatult leti all samal ajal, kui sina pangakaardile tähelepanu pöörad. Mõnikord saan veel sabast kinni ja suudan hõigata “nõu tabelbääg PLIIIIIISS!”, aga enamasti on neil kõik juba valmis ja siis ma lihtsalt kougin ühe koti vähemaks või pakendan umbes kolme topeltkoti tooted ühte kotti. Ja ilmselt te kujutate ette, et sellega võidab maailm viis kasutamata kilekotti, aga ei – on palju ka selliseid kordi, kus nad need 5 kasutamata kotti lihtsalt prügikasti viskavad.

Ja mul on nii kahju seda öelda, sest ma tunnen, et eestlased on niii tublid, teised skandinaavlased on samuti väga teadlikud ja leidlikud ja taaskasutavad või -leiutavad vanast uut, aga – ameeriklased on nii hirmus ignorantsed või naiivseid või misiganes see õige sõna on, et neid ei huvita muu, kui et oleks mugav ja HEA TEENINDUS ning et mis silmist, see meelest. Ja see on tõesti väga kahetsusväärne ja ma ei tea, kuidas neid selles osas harida, aga me peame seda tegema, sest Ameerika on nii suur ja iga päev tekib nii nii palju plastikprügi (näiteks vajaksid nad eraldi KÕIKJALE kohvitopsidele mõeldud prügikonteinereid ja kavalat lahendust, kuidas neid ümber töödelda). Nad on siin väga leidlikud ja näiteks paljudes kohtades saab odavamat kohvi või ostu eest topeltpunkte, kui oma topsiga tulla, aga probleem seisneb selles, et see lahendus peab endiselt olema mugav ja kiire. Inimesed armastavad oma topsi mitte kaasa vedada, mitte otsida kohta, kus seda pesta jne. Neid ei huvita isegi see, et nad raha säästaksid.

Aga nüüd natuke positiivsemal noodil: ma sain endale eelmisel nädalal jalgratta! Ja just nüüd on ilmad ka siin nii ilusad ja väga mõnus on ringi kruiisida. Eks see natuke haakub ka teadliku keskkonna säästmisega, aga üldjuhul on lood siin ühistranspordiga õnneks väga head. Ja mul läheb hästi! Nii hästi kui teisel pool maailma teises ajatsoonis minna saab, kui Eesti sõpradega on isegi Skype kõned või FaceTime kõne raskendatud, sest ajavahe on 7 tundi ja päev kuidagi libiseb käest. Õnneks ma tulen juunis pooleteiseks kuuks tagasi ja ma juba nii ootan oma Musta Kasti sõbrakestega kohtumist, sest neid ega nende varjutaolistki inimest pole siinpool veel kohatud. Loodan, et teil on ka kevad kohal ja peatse kohtumiseni!