Sünnipäeva puhul ütlevad pildid rohkem kui tuhat sõna.
Lõpetamata lõigud ja luuletus
Tere, tänane blogi koosneb kahest osast: A ja B. A osa on pigem põnev, sest selles on luuletus näitlejalikkusest. B on karm ja pikk, rääkides prohvetlusest, mis seostub äsja esietendunud lavastusega „Prohvet“.
A
Teater nagu mitmed muudki alad evib justkui rohket potentsiaali kunstniku või artisti enda jaoks saada lähemale eksistentsi süvatõdedele (lisaks, et ta mingi piirini? pakub seda ka vaatajale). Teisalt muidugi, tõesti, kas see ongi elitaarne või rariteetne kvaliteet? Iga tõus viib tippu, aga igast küljest on nõlv erinev, ja tippegi võib olla kes teab kui palju. On igal rännakul siis oma jumal või sama jumal? Või on ikkagi üks tuhandenäoline jumal, mis viitaks universaalsele kõikjaleküündivale moraalile ja tõele etc, mis varieerub ja õitseb vastavalt oma keskkonnale, aga jääb alati ühilduma oma juurtega…
Milline on pikaajaliselt tunnetatav puhas eksistents… millise paratamatuseni viib teadvuse praktiline kogemus ja teadlik lõimitus?
Võtame näitleja…
Kas tee läbi kentsaka teadvuseseisundi-
transformatsiooni ja olemiseteisendi,
ükskõik kelleks kehastudes ümber
ja kohastudes,
kohaks kohtu, kasvõi Nürnberg
peripeetiate kardinaalsete
psühhofüüsiliste marginaalsuste –
kas ei ole mitte piisav see amps,
et teadvustada kogu jamps
valgustamaks inimeseks olemise süvasfääre
vaat’maks üle hinge serva
läinud-näinud vaimu äärde
tema ultrasagedustes kui ka megamastaapides?
Maitselageduses, KGBs, Gestaapodes…
kas ei ole näitlev isend
kes aina minetab ise-end ja imiteerib
ning teadvust treenib,
tribaalne jäädvustaja,
püüdes aastakümnete jooksul
kui ühiskond üha krooksub
kinni vähvaid seisundivorme
kui ka vildäkaid väljenditorme,
ümberkopeerides pildistades
hiidstruktuure hingest ja sildistades
hingeinseneri moel
re ja dekonstrueerides detaile koel
ja suhteid hiidsammaste toel
sünteesides seoseid
hingeteoseid tudeerides
välja juhatades raskeveosed
ja reoseidki ehk koristades.
korreleerides kujundeid kihke lahke
maiseidki mustreid ja labaseid tahke
mimeerides-mimeesis.
meeletu käitumiste galerii – mis see siis?
portreede paviljon,
teadvuse tungide – tüüpide toimetus
müütide tunnetus tõlgendus tootlus
alatise tõe töötlus,
valu väärindus, ilu idandus
keele keermed ja ridandus,
normi narmad, nii varmad
kilkav kombinatsioon,
kaleidoskooplik igavikufoon
mälestuste mägi
olukordade org
vaikiv vägi
naerutav norg
identiteedi viga,
ma olen nõus –
sind virgutagu iga
tundmatu tõus
mida lummavad langused
keskmed lõpud ja algused
B
Teater on nagu ruupor, kõlar, mis saadab integreeritud ja põimitud sõnumi paljudele. Millel on rõhk, sõltub. Milline on kombinatsioon teksti, keha-hääle, heli, kujunduse jms vahel, mõistagi varieerub.
Kaija M-i lavastus „Prohvet“ esietendus äsja (16.03). Uskudes massimeediasse, siis, jah, lavastus jätkusuutmatusest on vajalik ja kasulik. Ühtlasi juurdlesin küsimuse üle: kuidas kujutada ebameeldivaid teemasid ja probleeme kaasajal teatris? Kuidas olla hea prohvet?
Aga lisaks veel teatriüleselt: oluline on olla teadlik, et teada, kuhu poolele jääda, millegi poolt või vastu – jah, aga kuidas empatiseeruda nn vastaspoolega? Kui minu heakskiit vaibub, peaks empaatia üle võtma. Kuidas mitte kägistada ja küünistada vastasleeris viibivat inimest oma arvamusega? Millega täita konflikti-lõhed?
Ahv on hea sõdurpoiss. Ahv on hea sõda pidama. Inimene võib uuesti ja uuesti hakata valmistuma, esimest korda, teist korda, kolmat… Sõda on loomulik. Vabandust, loomalik. Meie ju oleme enamat kui loomad. Miks me siis koos elada ei või? Miks me üksteist mõista ei suuda ja me parema meelega „vastase“ tükkides rebime? Mitte ainult seda, vaid ka meil on raske ette kujutada vaesust ja süngust, milles miljonid miljardid kasvavad; verevalamisi, mis ei tõsta meid teps mitte kõrgemale pimedast keskajast ja me võime unustada end arvama, et kõik on tegelt timm ju…
Üks hea prohvet peab olema avatud, vastuvõtlik, et jumal saaks tema kaudu esitada oma sõna, või et transtsendentaalne tarkus saaks valguda prohvetisse ja maha jahutada selle sooja ahvi aju.
Prohvet peab kandma rasket koormat, ta peab olema opositsioon ja dissident, ta peab sattuma vaikimisi voolava status quo, mida ta kasvõi kallutada üritab, viha alla.
Prohvet on ehk ka teadlane ja statistik, kes analüüsib ja prognoosib, kes jälgib loogilist jada, paratamatuid numbreid, mis kirjeldavad olukorda ning selle tagajärgi.
Maailm vajab prohvetit: spiikrit. Tänagi on meil ju spiiker ehk esimees Riigikogus. Meie oleme väljapaistvalt ateistlik riik, aga näete isegi et see on läbikukkunud enesepettus kui isegi meie seadusandlik süsteem ja võim on seotud – küll sekulaarse – prohveti, spiikriga.
Spiiker viitab muidugi ka kõlarile. Kõlarist aga tuleb hääl. Vanasti polnud jah kõlareid, oli kõla ilma r-ita. Näiteks persoona, mis avab kohe rea uusi seoseid, ju tähendab maski ja häält, mis tuleb läbi selle. Üks huvitav seos on kindlasti paralleel eestkõneleja ja näitleja vahel. Jõuamegi ilusasti teatrini tagasi, mis sündis sellisel kujul mitu tuhat aastat tagasi. Mindi vaatama, kus keegi läbi maski hääle valla päästis. Aga tekib küssa: mis on maski taga? Kust tuleb hääl? Kelle hääl?
Meenuvad ka 20. sajandi alguse punased sotsialistid-revolutsionäärid, kes võitlesid tsaari türannia vastu, sotsiaalse võrdsuse eest ja – kuidas see rahvale alles meeldis! Seisti kusagil keldris kartulikasti peal ja valgustati harimatut (valgustamata) rahvast, tehti „teavitustööd“. Valitsev kord (tsaarivõim) aga kartis. Hiljem, monarh ajaloo lehekülgedele pühitud, ja ühiskond teel võrdsuse-vendluse poole, aga järsku prohveteid polnud enam vaja. Enam prohveteid ei tulnud ja valitsev vool ei tohtinud saada kõrvale kallutatud. Prohvet oli keelatud. Pigem olid endised parimad prohvetid kivistunud ühiskonna või vähemalt valitseva korra ülistusobjektideks ja samal ajal seisid nad tavainimesest ikkagi palju kõrgemal.
Ajastuüleselt ilmneb sama muster, kui vaatame nt Moosese seiklusi Egiptimaal, kus ta ju vaaraod närvi ajas, viies endaga heebrea rahva, oma rahva, kes olid aga orjad ja vaaraode proletariaat. Taas näeme ülal hierarhia tipus valitsevaid ja allpool represseerituid. Kas võib olla, et ka tänase päeva moodsasse kuube, välisesse liberaal-demokraatlikku heaollu on mähitud analoogne (huvide) konflikt, lõhe inimeste ja inimeste vahel?
Võimetus empaatiaks ja põhjus kisklemiseks vs võimetus kisklemiseks ja põhjus empaatiaks.
Lisaks konstantselt väreleva väliskeskkonnaga tegelemisele, peaks meie hinge satelliit ju registreerima ka sisemisi sagedusi-segadusi. Introspektsioon, sisekaemus või lihtsalt enesetundmine? Püüan olla adekvaat, aga mu tajuväli ja mentaalne satelliit ei püüa kinni kõiki põhjus-jadasid ega suuda lõpuni näha (või vaadata?) enda või teise inimese mõtte, tunde ja käitumise vahele jäävat müstilist hall-ala kui ka peenekoeliselt läbilõimunud „teadvuse taristut“. Sageli jääb mu mõisturadar teise inimese hindamisel vaid tema välise käitumise pinnale, mis on kahtlemata tema hinge projektsioon, aga samal ajal ka: tema mask, persoona, kuhu on tikitud ühiskondlik dissonants ja paratamatus, hingemeloodia harjumused ja keskkondlikud koolutused. Teadvuses on muidugi palju toimumas, mis on vähemoluline, a mõni „pärdik“, mis pimedusse jääb, võib seal üsna ebatervislikke manipulatsioone korraldama hakata.
Teadvustamine<_>valgustamine.
Peaksime valgustama seda emotsioonide wärki, et miks me mida teeme ja ütleme, aga sageli see on õkva võimatu. Elu on näidanud, et normaalne inimene pole just oma emotsioonide valitseja ega impulsside kuningas (tüüpiline on kasvõi meedias ja isegi riigiisade vaheline võimetus kõneluseks – kokkulepeteks, samal ajal huvide konflikt, kuritegevuse karmid numbrid, korruptsioon – et tuua vaid mõni näide). Tungid on olnud sadu tuhandeid aastaid ja juhtinud inimest ürgsel väel. Kui hästi läheb, saab sellest hurmav samba. Selleks, et hästi läheks – valgusta tungi. Teadvustamine<_>valgustamine. Ma mäletan veel džungli-savanni, Eedeni aegu Aafrikas, kui polnud tsivilisatsiooni. Jah, teadvus oli hämar, aga nii palju kui teda oli, sellest piisas; jah, oli hierarhia ja alfaisase dominatsioon, oli olelusvõitlus, aga polnud kompleksset õelutsemist ja sitapealist vihkamist. Polnud sellist nahhaalset sitapealisust.
Suurendades teadlikkust, püüdes heita adekvaatset pilku inimkonnale, inimtegevusele ja valgustades inimese hinge, sotsiaalsfääre ja suhteid, võib meelelahutuslik aspekt seada end löögivalmis. Mis kasu on kibedast moraalimarinaadist ja kurgust allatopitud väärtuste vaatemängust? Kahtlane, kas ongi kasu; mõni hakkab hoopis ristivastupidi laduma. Eriti, kui inimene tahab midagi muud. Negatiivseid uudiseid saab niigi hommikusöögiks, see on meedias miskipärast vastupidi – negatiivne on klikimagnet. Aga teatris? Peaks teater intrigeerima inimesi, nagu seda on teinud elu24 ja popkultuur? Mõnes mõttes see toimibki nii: kuulsat inimest tullakse ikka vaatama. Teatris ikka ka. Aga mille peale veel? Klassika? Shakespeare? Klassika peegeldab elu üle aegade ja seda tahetakse näha. Aga tahetakse ka naerda ja innustuda. Ja muidugi samastuda, tahetakse saada kinnitust, et kõik on ok, ma pole üksi siin ilmas, sama mure on ka tema silmas. Aga kuidas sa naerad ja innustud, kui olukord on… kuidas nüüd öelda – sitt – ja tagatipuks sulle veel näidatakse suurendusklaasiga. Kes ikka tahab magamamineku eel näha koledusi… selle eest veel maksta, kui võiks nautida midagi meeldivat ja hingeülendavat? Aeg-ajalt ei pea me seda peeglit enese ees vajalikuks, või keerame pilgu kõrvale, ehk isegi sulgeme silmad, sest et – miks? Lihtsalt mugavus?
Et… asjad on hapud, käest ära. Mitte lihtsalt, et pehmelt öelda nõme ebavõrdsus ja –õiglus, mis taastoodab negatiivseid mustreid, vaid et loetud aastad(kümned) on jäänud neid ja neid liike, (riike?), puhast vett, energiasisendit nimega nafta jne.
Objektiivses mõttes ja igale normaalsele inimesele on selline info ebamugav, ebameeldiv. Võib juhtuda, et ta protesteerib selle vastu.
Aga teisalt… : ) me armastame loodust. Miks me muidu seame impressionistid oma koduseinale? Ma armastan küll tümmi kuulata, aga ma jumaldan linnulaulu. Kujutate ette kevadet ilma linnulauluta… oioioioi. Me armastame hingata (värsket õhku) – aga mida sa siin hingad, kui hapnikku pole, ja liustikud on leiged kah… me ehk jah ihkame mugavat kergliiklusteed ja vihkame sääski; ju siis (?) me peame väärtuslikuks kõrgeid fassaade ja vahvat jämedat klaasi. Ehk me unustamegi, mis tunne on suruda varvas mulda ja nägu samblasse, eriti talvel. Aga mitte ükski normaalne inimene ei kirjuta alla looduse hävitamisele mitte ligilähedaseltki. Aga seda ei palu meilt keegi.
Jätkusuutlikkust mitte eeldav maailm oleks muidugi maailm, kus poleks kunagi karta ressursside otsalõppemist või ülerahvastatust. Midaiganes, igatahes ei pea muretsema tagajärgede pärast. On vaid siin ja praegu, ja kõik on hästi. Tahad poliitikat proovida? Palun, siin on sulle neli aastat – lusti, tee mis tahad, pärast sind tuleb keegi teine ja proovib jälle teist wärki. Tahad rajada suurtööstust, kasutada odavat tööjõudu – palun, siin on kolmas maailm, sinna teeme tehased. See on maailm, milles me elame. Kas see mitte ei viita… psühhoosile, patoloogiale tegelikkuse eitamisele? Kurjal keelel ja meelel on võim presenteerida asju süütul kombel ja looduse, aga ka moraali ja eetika hävinemise läbi ei pitchi keegi midagi… Igaüks meist ju teab et muru peal istuda on tsipa mõnusam kui asfaltil, et lendoravatel on keeruline valgusfoore või elektriposte liikumiskoridoridena kasutada (või on nad liiga mugavad rsk!?) ning korsten, olgugi pikk ja vana, elukohaks ei päde, et tehas puuksutab taeva täis või et risu rikub vee.
Ma arvan, et „Prohvet“ on leidnud kesktee. Selles lavastuses on mingi tore naer ja pisarad, mis moodustavad päris tüüne miksi.
Lastest ja lapsemeelsusest
Nägin uudispealkirja: lapsed vajavad mikroobe, mitte antibiootikume, et neil korralik immuunsüsteem välja areneks. Kõrvale oli pandud pilt mudavanni nautivast plikast, kel nägu naerul, silmad kissis ja kõik kohad poriga kaetud. Artiklit ei lugenud. Aga mõtlesin sellele, kuidas mu ema tegi nalja: kui esimesel lapsel lutt maha kukkus, tuli see läbi keeta; kui neljas laps otsustas mulda süüa, tuli talle lihtsalt õnne soovida. Minagi olen mulda söönud. Oli üks mänguhetk, kui naabritüdruku juures kodu mängides ei tohtinud enne magustoiduks kirsse võtta, kui “vitamiinid” söödud. Ehk esmalt näpuotsatäis mulda ja näpuotsatäis liiva ning siis sai kirsipuud rüüstama minna. Ilusad ajad.
Mõnikord Tallinna vanalinnas kõndides jään pilguga vaateaknaid seirama. Kaunite ja näotute mannekeenide kõrval on mõnikord ka pisikesed mannekeenid. Olen vaadanud neid disainerite pakkumisi lasteriieteks: olge nagu suured, aga väiksemas mõõdus. Mul on tunne, et lastelt võetakse osa lapsepõlvest ära, kui neist lihtsalt täiskasvanute miniversioon tehakse. Mulle tulid kunstiajaloost meelde maalitud jeesuslapsukesed ja inglibeebid, kel esimesest eluaastast hoolimata on kiilanev juuksepiir või kõhulihased kuuekaupa näha.
Ma ei propageeri mullasöömist. Ja tegelikult pole justkui vahet, mis kellelgi seljas on. Aga ma näen seost nende kahe teema vahel ja see seos on kurb: laste võimalus laps olla on kuskile kadumas.
Ohoo, suured ja julged üldistused. Aga tegelikult tahtsin ma lastest kirjutada sellepärast, et olin laupäeval tunnistajaks ühele suurepärasele hetkele. Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis toimus perepäev, kus minagi osalesin ning lapsi lõbusasti kaklema õpetasin. Ja seal muuseumi kõrval seistes sattusin nägema, kuidas üks pisike tüdruk, umbes 8-10-aastane, roosa jope ja tutimütsiga, seisis vastakuti Korstnapühkija kujuga. Kõigepealt tüdruk lehvitas. Siis astus ligemale. Ja kaugelt eemalt jälgides ma mõistsin, et see tüdruk vestleb kujuga. Vahepeal katsus nööpi, vahepeal silus ta kuube. Tundus tore vestlus olevat, esines ka natuke ujedat jopeservakeerutamist. Ma ei raatsinud lähemale astuda, et aimdust saada. Tundus pisut püha hetk. Teater selle kõige paremas mõttes. Olin tunnistajaks ühe võlumaailma tekkimisele. Ei mingit valehäbi, kontrollpilku või kahtlust. Täiesti suva autodest ja tuhisevatest turistidest.
Ma jälgisin ja rõõmustasin eemalt. Maailm tundus imeline.
Ma arvan, et lapsed ei peaks olema nagu täiskasvanud, vaid täiskasvanud peaksid olema nagu lapsed.
PS: Siit võid edasi uurida, miks ja kuidas Soome haridussüsteem lastesse suhtub.
PPS: Kui sind jäi närima, miks küll keskaja maalidel on lapsed nagu koledad vanamehed, siis siin on üks ülevaade.
Kus elab lõpp?
Kui ma olin vististi 16, tundsin esimest korda elus tohutut hirmu vananemise ees. Mäletan, et olin haigeks jäänud ning see frustreeris mind kohutavalt, sest mitte eales varem polnud ma tajunud, kuidas aeg mu eest nii kiiresti põgeneb ja ma teda kätte ei saa. Mul oli tunne, et ma ei saa raisata sekunditki haige olemisele, sest õige pea saan ma 18 ja mul on veel nii paljud asjad tegemata. Mu arusaam vanusest oli selline, et 20-aastased teavad juba täpselt, mida nad elult tahavad ja kuhu liiguvad. Et selleks ajaks on elu avastamine läbi saanud. Peale selle tajusin, et kui mu ema oli mind sünnitades 24, siis eks minagi pean sel hetkel lapse saama. Mäletan, kuidas mu isa istus palavikulise 16-aastase Laura kõrval ja üritas mind maha rahustada, öeldes pool-naerulsui: “20-aastaselt su elu alles algab.” See tekitas minusse muidugi veel rohkem trotsi: “Mida minu isa üldse sellest asjast jagab?!”
Praegu naerab 25-aastane Laura juba päris mitmeid aastaid selle 16-aastase mõttekäikude üle.
Perspektiivid muutuvad ja jäävadki muutuma.
Nüüd, peaaegu 26-aastasena, on hirm vananemise ees mind taaskord tabanud. Seekord on ta aga salakavalam. Ta püüab peita end minu ratsionaalse mõtlemise taha. Ta on urgitsenud end kõigi mõtete sügavikku ja pealtnäha tundub mulle, et hirm puudub. Aga nii see ei ole.
Jah, ma tean, et ma ei ole vana ja elu ei ole kaugeltki mitte läbi ega ka läbi saamas (ma igatahes südamest loodan). Aga ma tajun, et elu ei ole igavene ning olen mõistnud, kui pikalt mõnede tunnete mõistmine mul aega võtab. Samaaegselt keerlevad mu peas mitmed elustsenaariumid, mis kohati siiski üksteist välistavad. Kuidas mitte jääda oma elu ainult oma peas elama? Vana hea: tuleb tegutseda! Aga kuidas mitte lihtsalt n-ö “huupi” (seda sõna võib vast mõista ka kui “suvaliselt”) tegutseda?
1. jaanuaril 2018 istusin õhtu hakul saunas. Ühtäkki kõlas kaasleilitaja suust mõte, et peaks sinna Emajõkke ikka ka minema. See tundus täpselt ühe sellise mõttena, mida on äge mõelda oma elu ühe stsenaariumi katkendina (sest ega see Emajõgi päris ukse taga ka ei asetsenud). Sellel hetkel sain aru, et see idee tuleb teostada – natukene ka hirmust, et äkki muidu kõik mu mõtted jäävadki vaid mulle pähe. Olin valmis juba viimse piirini leili võtma ja seejärel saapaid ning jopet haarama, et need mõnisada meetrit Emajõeni joosta. Õnneks oli see idee ka kaassaunaliste peas korralikult idanema läinud ning jooksu asemel aitas meid soe auto. See mõte sai teoks tehtud ning käesolevale aastale ka korralik häälestus antud.
Edasi olengi vahelduva eduga üritanud seda aastat elada nii, et kui mingi idee, mis põletama hakkab, tekib, siis tuleb tegutseda aktiivselt selle realiseerimise suunas. Tuttavad teed viivad ikka kindlate lõppudeni. Kindlad lõpud tekitavad jällegi turvatunnet, aga tihti ei kosuta need enam piisavalt hinge. Võib-olla tekitab hoopis lõpp ise turvatunnet? Et on olemas lõpp, ükskõik milline. Et on tulemas esietendus, mil lõppeb prooviprotsess, et on olemas viimane päev aastas, mil peab ahju kaks korda päevas kütma, et on viimane päev enne palgapäeva, et on viimane päev, mil ninast veel tatti voolab…
Lõpp tekitab lootust. Ja samas ka lõpetab selle. Ma arvan, et lõpp elab minu peas. Võib-olla sinu omas ka.
***
Oh õpiks ma ometi jäägitut eneseusaldust
ja rahu iseenda valikutes…
Aga äkki just siis see elu elamata jääks?
Äkki just siis “see” elu elamata jääks?
Ja võib-olla juba praegu ongi rahu?
***
Soovitan tulla vaatama meie peatselt esietenduvat lavastust “Prohvet”!
Lisaks ka Teatri Kodusse, kaema sellist vahvat lastekat nagu “Viks ja Koba”, kus me Birgitiga matemaatikast, elevantidest, kaelkirjakutest ja muudest sulelistest ning karvastest täiesti uue maailma loome!
Ja otseloomulikult soovitan minna ka Elektriteatrisse! Neil on võrratu uus saal juba päris mitu kuud ning nende filmivalikus ei ole mina veel kordagi pidanud pettuma.
Kodu
Ilusat EV100 sünnipäevakuud kõigile lugejatele! Loodan, et tähista(si)te väärikalt, sooja tunde ja lähedaste inimestega. Väike ning aina tugevamaks muutuv Eesti, palju õnne! Õnne kõigile, kes siin elavad, ja kõigile, kes elavad mujal, kuid kannavad Eestit enda südames, meeles ja keeles.
Eriti kanged ja vaprad on meie seast need, kes elavad siin kogu oma elu, kõik päevad ja tunnid, trotsides seda tihtipeale halli ilma ja natuke hapusid nägusid, kes elavad mitmekordselt üle selle igapäeva-Eesti, kannatlikult ja visalt. Täpselt, üks kannatlik ja visa rahvas me olemegi. Seiklusjanulised ja rahutud hinged rändavad ja lendavad vahel mujale, jäädes ära, siis tagasi tulles, jälle minnes ja ükskord kuhugi paigale jäädes, siia- või sinnapoole merd ja maid, metsi ja mägesid. Sama visalt otsime oma kodu, oma kohta ja inimesi. Lõpuks avastame tihti, et need on algses paigas kõige ehedamalt olemas. Aga vahel ei ole ka ja on hoopis mujal. Samamoodi nagu need, kes leiavad väljaspoolt tulles selle kodu Eestist üles. Ehk nägite viimast „Suud puhtaks” saadet ETV-st, kõige soojemat, naerusuisemat ja südamlikumat kokkusaamist eetris, kus siia elamaasunud välismaalased rääkisid siiralt südamest oma armastusest ja lugupidamisest Eesti vastu. Miks endal seda siin olles nii vaevaline teha on? Tundub see ülepaisutatud või jäävad asjad märkamata? Miks need sõnad ja armastus tahavad väljenduda siis, kui kaugemal oled? Ikka eemalt vaadates, siis jõuab kohale, siis tunned igatsuse kaudu erksat tänutunnet. Erinevused, paradoksid, vastandid panevad meid asju paremini mõistma ja tunnetama ning rikastavad. Seda kogeda on hädavajalik, et jääda inimeseks.
Mulle meeldib mõte (vaatamata mõningatele kõhklustele) elada 100-aastaseks. Näha aegade muutumist, inimeste rändamist, ideaalide, uskumuste ja igapäevateemade teiseks saamist. Mitte väsida õppimisest, kogemisest, uutest oskustest ja elamustest, uutest inimestest oma eluteel. Hoida seda energiat enda sees. Hinnata aega ja kohta, kus viibid, sest kunagi ei tea, kui kaua see kestab. Järgmised 100 aastat on tõepoolest meie endi kätes (minu 74 aastat:)). Kasutagem seda targalt, endale ja oma sugupuule pikka õnnelikku iga kindlustades.
On laupäev, on lumi, on päike, 18 külmakraadi, on pere ja kodu (hetkel minu armas Raasiku)… on Eesti 100. sünnipäev! Mida veel tahta… Nautigem seda ülevust ja hoidkem oma maad, mis see ka ei oleks ja kus teie ka parasjagu ei asuks.
Kõikidele karmajoogalistele
Veetsime emand Margit Tammega jaanuarikuu Nepaalis, kus jooga kui selline on igati au sisse tõstetud ja turistidele mokkamööda tegevus. Võimalik on võtta erineval kujul ja mõõdus joogakoolitusi, et end universumiga lõplikult kokku painutada. Kuid põhiline jooga on siiski karmajooga. Küsite, mis see on? Vastus on elamine. Lihtsalt igapäevane olemine: töö, laenud, magamine, kulgemine, tõttamine, tšättimine ja nii edasi. Sellega me siis Nepaalis tegelesimegi. Elamisega ja elamise vaatlemisega.
Nepaal! See kõlab kaugelt ja eksootiliselt, eks ole? Kuskil eelmise sajandi keskpaigani oli see kuningriik täiesti kinnine riik, kuhu jalga tõsta oli keeruline, pea võimatu. Siis, uute tuulte tulles, piirid avanesid ning välismaised turistid said võimaluse heita pilke sellesse põnevasse mägedemaailmasse. Nii ka meie, ainult mõned kümnendid hiljem, asusime seda ilmaimet ekspeditsieerima. Ja uskuge – seal on, mida vaadata ja kogeda!
Nepaal on mägede maa Himaalaja jalamil. Nende pealinn Kathmandu asub suures orus, mida piiravad igalt poolt mäed, mida me ka tulutult ületada üritasime. Ennevanasti asus Kathmandu orus suur järv, mis siis kas kokku kuivas või januste jumalate poolt tühjaks joodi. Vee alt vabastatud linn ise koosnes kunagi kolmest kuningriigist, mille tsentreid me ka kaemas käisime. Neis paikades on lugematul hulgal templeid ja kuningalosse, mis oma võõrapärase pagoodlikkusega lummavad ja lähemat vaatlemist nõuavad.
Lähenemine nendesse paikadesse on aga rangelt turvatud ja valgenahaline turist peab ostma endale ligikaudu tuhanderuupiase lunapääsme, mis meie rahas on umbes kaheksa eurot. Alasse astudes peibutavad hordides pudipadimüüjad rahast tehtud turiste, et müüa oma pille, keesid, pilte ja mis ka salata, keelatud kraami. Kaupmeeste melus on raske ilu fokuseerida ja ammusi ehituspärleid nautida: laske mul lihtsalt olla ja vaadata, ohkasin nii mitmelgi korral.
Mitte ainult nendes tsentrites, vaid ka mujal on paljud hooned lagunenud ja pragunenud, aga seda mitte käestlaskmise tõttu, vaid kuna aastal 2015 väristas Nepaali võimas maavärin, mis ei jätnud jälgi ainult tellistesse, vaid ka kohalike inimeste meeltesse ja tegemistesse. Nüüd, mitu aastat hiljem, hakkab normaalsus Kathmandusse taas tagasi tulema. Rõhuvaid rususid on vähem ja inimesed on oma eluasemed taas püsti ja ilmakindlaks saanud. Meiegi esimese elukoha juures hakkas ka mingisugune veevärk lahkumise eel konkreetsemat vormi saama.
Ulguvad koerakoorid
Kathmandu on täis budistlike stuupasid ja kloostreid, pisemaid ja suuremaid hinduistlikke püstakuid, nurgataguseid ohvripaiku ja kõnniteel olevaid punaseid kodualtareid. Budistlikud kellukesed ja hindude tornid eksisteerivad käsikäes, teineteist toetades ja segunedes üheks suureks, hoomamatuks pühaduseks. Ilmalik ja sakraalne on omavahel segatud karri- ja viirukilõhnaliseks koogelmoogeliks, mille annavad kõla palveveskid, kellahelinad ja madal jorin.
Päikeseloojangul võtab maa helindamise enda kanda lugematute koerte armaada, kes päevasel ajal kõikvõimalikes kitsastes kohtades vedelevad ja õhtul Nepaali riigi haukumise ja klähvimisega üle võtavad. Kujutage ette üht väsinud pereisa, kes õhtul töölt koju jõudes kolme pisikese valge klähviva peniga maad jagama ja neid oma kilekotiga peletama peab. Koerad ei anna järgi – see on nende, mitte kahejalgsete aeg! Kõike seda kuulata on tüütu ja frustreeriv: päikese loojumine tähistas reisil meie jaoks puhkamise algust: aeg minna voodisse kas siis lugema või päeva üle mõtlema, kuid kõike seda varjutas närviline koerakoor.
Õnneks nad väsivad enne keskööd ära, kuid uni on selleks hetkeks juba üle läinud ning lammaste või kitsede loendamine suurt midagi ei anna. Hea, et Turkish Airlines oma lennul kõrvatroppe ja silmaklappe jagas: need kulusid mulle väga ära ja aitasid esimetel öödel siiski magada. Lisaks oli reisi alguses öösiti ka päris külm. Kohalikel puuduvad küttekolded, kuna suurema osa aastast on riigis ikkagi lämmatavalt palav ja pigem tuleb leida leidlikke lahendusi jaheda briisi tubadesse juhtimiseks.
Mõned mäed
Nepaali minnakse sageli maailma kõrgemaid mägesid vaatama või koguni nende otsa ronima. Meil nõnda suurejoonelisi plaane siiski polnud, kuid lumiste tippude lummav kutse kõlas meiegi hinges. Kui Kathmandus poleks kõike seda sudu, udu ja tolmu, paistaksid mäed toaaknast kenasti sisse ja lõkkevärvi õhtupäike kallaks need kenasti üle. Kuid nii see päris ei läinud. Esimene lumine tipp paistis pärast üht ootamatut pikka ronimist ühest täiesti kogemata leitud hotellist lähedase künka jalamil siiski otsa. Vaatasin ja õhkasin: oli see ikkagi üks põhjusi, miks ma sinna riiki rändasin. Hiljem sai neid näha veelgi lähemalt. Ühel hommikul avasin hotellitoa kardina ja mulle vaatas vastu veel sinises hahetuses mägi, mille nimi on Machhapuchchhre. See on üle kaheksa kilomeetri kõrge mägi ja selle eripäraks on see, et selle tippu pole mitte keegi mitte kunagi selle pühaduse tõttu (arvatavasti) roninud. Oma pilgu ma sinna otsa ikkagi saatsin.
Uued trekkimisviisid
Trekkimine on teadupärast mägedes ronimine. Miks selline nimi, ma ei tea, kuid meile tundus, et trekkimine, see on vägevate meeste ja naiste ala, kes ennastsalgavalt kõrgustesse rühivad. Kuid meie ronisime ka igal pool, end trekkeriteks mitte pidades. Tegime kõike mõõdukalt ja leiutasime selle käigus uusi, meie tempole ja tegemistele vastavaid sõnu. Kõige esimene neist on treppimine ja see on, nagu nimigi viitab, treppidest üles ronimine.
Jolotamine on tegevus, mille väljenduseks on laisk, kuid uudishimust kannustatud kõndimine. Hillimine tuleb selle inglisekeelsest tüvest ja tähistab mitte nii väga kõrgete küngaste ületamist. Lisaks veel passimine, molutamine, tähevaatlemine ja tšaimine (keset päeva magusa masala tee joomine), mis meie lahutamatuteks kaaslasteks olid ja mis meie kulgemist seal kenasti kommenteerivad.
Turisti eri
Nepaal on turistide maa. Suur osa nende jõukamast rahvast on end püsti ajanud just turismisektori vallas, kas siis otseselt turiste siia-sinna vedades või kaudsemaid teenuseid pakkudes. Niisamuti kui eelmainitud tsentrid, on turistidel võimalik maailmakuulsate pühapaikade juurde minna ainult lunaraha makstes ja soovitatavalt taksoga, mis kokku teeks kenakese summa. Pühapaikadest ma pikemalt kirjutama ei hakka, vaid loodan, et pakutud valik pilte pakub sisu rohkem kui lõik sõnu. Kuid paar sõna transpordist küll.
Esiteks tahaksin ma korrata vanasõna, mille autoriks olen mina, et kui oled loll, siis maksad. Nõndasamuti on transpordiga. Kui esimesel päeval on taksoga ööbimispaika minek õigustatud, siis hiljem juba mitte. Kathmandu ühistransport on pealtnäha keeruline ja valgele inimesele kaose kehastus. Liinidest pole välisel vaatlusel võimalik aru saada, kuid bussides eksisteerib sisseviskaja, kes kiirkõnes bussi sihtkoha teatavaks teeb ja vahetpidamata vilistab ja bussi patsutab. Üks patsutus tähistab juhile peatumist ja kaks edasiminekut.
Vile – minu antropoloogilise vaatluse tulemusena pakun, et väga tõenäoliselt tähistab see ürgset peibutushäält potentsiaalsele reisijale, kes tänaval veel ei tea, et ta bussiga sõita tahab, kuid mille kõlades tema närvid erkuvad ja jalad otse bussi viivad. Bussid on reeglina puupüsti täis, kui sa just lõppjaamadest, nagu tihti meie, peale ei astu. Sõit ise on taksoga võrreldes imeodav: maksab vaid paarkümmend ruupiat ehk siis kuskil viieteist sendi kanti. Takso aga maksaks vähemalt paarkümmend korda rohkem. Ühistransporti kasutades hoiad raha kokku ja mis veelgi olulisem, saad tõenäoliselt sihtpunkti kiiremini kui taksoga.
Liiklus ise on aga aeglane nagu teo ila. Eriti väsistav oli bussisõit Pohkarast tagasi, kui veetsime mitu tundi teekonnal Kathmandu äärelinnast kesklinna. Kathmandusse toob sealt linnast tagasi vaid üks maantee, mis kitsa lehtrina tekitab pikki ummikuid ja rohkelt frustratsiooni. Maanteid võiks olla rohkem, kuid teede rajamine mägedesse pole kerge, vaid tundub lauskmaalasele niigi ilmailmena. Aga lasime Buddhal end kanda ja sõime saia ning lõpuks ikka bussist maha saime, kus kohalikud taksojuhid end kohe varblaseparvena oma teenuseid pakkuma tulid. Me läksime jala – kui oled loll, siis maksad.
Sõlmime siis jutu kokku
Aga nüüd ongi aeg oma jutt kokku võtta. Minu soovitus kõigile neile, kes tahaksid esimest korda minna näiteks põhja-Indiasse seljakotiga reisima: minge parem kõigepealt Nepaali. Inimesed on seal lahked ja head, kui sa just turimikeskustesse karmajoogaratta vahele ei satu, mis sind peenestada ja peedistada tahab.
Kasutage julgelt AirBNB teenuseid, sealt saab üsna tõenäoliselt imesoodsalt suurepäras
te inimeste juurde elama, kes ka oma toitu pakuvad ja kohalikku asjaajamist selgitavad.
Käige ringi omal käel, sööge seal, kus kohalikudki, imestage ja teretage, võtke rahulikult ja ärge tormake: te pole enam kodus.
Usaldage selle maa rütme ja laske budistlikul rahul end oma turvalistes voogudes kanda.
Lennart
Sõbrapäevaks sõpradest
Hea klient, kirja lisas on teie eelmise kuu arve! Täname õigeaegse makse eest!
Tere, Katrin! Kas saad pühapäeval mu laste järgi vaadata, tahan minna seenele!
We miss you, why haven’t you ordered for so long time?
Sel nädal meie kauplustes 50% ALE kõigile hooajakaupadele! Kiirusta!
Hei, Katrin – ma ei saa homme tulla! Sry!
Kle, kas sa mulle öömaja saad pakkuda järgmine nädal?
Your contact has uploaded a new video!
Selliseid teateid saame kõik ilmselt kui mitte just iga päev, siis nädalas nii mõnedki korrad. Aga millal said sina viimati kirja? Ei, mitte teadet, mis käsib arve ära maksta või hoopis ütleb, et varsti tuleb raamatud raamatukokku ära viia. Ei, ma ei mõtle ka seda elektroonilist kirja, kus on kokkulepe uue koosoleku või peatselt avaneva projekti taotlusvooru kohta. Ma mõtlen ikka päris kirja – sellist, mis on kirjutatud päris paberile päris pastakaga (või tindipliiatsiga või hoopis isegi vana hea sulepeaga) ja kindlasti on see kiri ümbrikus, mille peal on postmark ja tempel ka. Seda kirja ei saa lugeda helendavalt ekraanilt ning teinekord võib juhtuda, et pead natuke maadlema sõbra käekirja iseärasustega. Millal sa viimati said kirja selliselt sõbralt, kes küsib, kuidas sul läinud on? Või hoopis seda, missugune on su kodumaal viimastel nädalatel ilm olnud. Või siis: mis on Eesti rahvustoit ja kuidas te tähistate jõule? Ja päris kindlasti küsib see sõber, kas oled juba gripist paranenud ja kas su lapsed lõpetasid klassi edukalt.
Mina sain sellise kirja üleeile. Tegelikult isegi kaks. Üks tuli Saksamaalt ja teine Austraaliast. Monical sündis kaks kuud tagasi beebi ja seepärast pole ta mõnda aega saanud mahti kirjutada. Ümbrikus on ka foto väikesest Linast. Kudusin juba talle papudki valmis. Järgmise kirjaga saadan need ära. Anna aga käis vahepeal Uus-Meremaal oma ema vaatamas. Ema on haige. Ta on selle pärast väga mures, aga arvab, et kõik läheb hästi. Loodan, et ema tervis paraneb. Austraalias on praegu suvi. Annale meeldib see, talv on tema arvates jube. Ta teab, et Austraalia talv on hoopis teistsugune kui Eesti oma. Olen talle meie talvest rääkinud. Ta isegi tahaks Eesti talve näha, aga ainult hästi kaugelt.
Minu kirjakuhjas ootavad järjekorras Evi Ungarist ja Ira Valgevenest. Evi on mu kõige kauaaegsem kirjasõber. Ei mäletagi, kui kaua oleme juba kirju ning teepakikesi teineteisele saatnud. Ma arvan, et me teame teineteisest vist küll juba kõike. Aga taaskord tuleb minu kiri üsna pikk – 7 lehekülge! Midagi on ikka jäänud rääkimata ja eks vahepeal ole ka üht-teist uut juhtunud. Iraga kirjutame vene keeles. See oli minu soov – nii saan vene keelt ka värskena hoida. Ira saatis mulle sünnipäevaks muinasjuturaamatu. Ma veel ei teagi, mida talle saata. Mõtlesin, et ehk leian mõne hea Eesti kirjaniku venekeelse raamatu või hoopis koon talle sokid. Mõtlen veel veidi, õnneks on ta sünnipäev alles mais. Veebruaris on aga Evi sünnipäev. Temale saadan kindlasti paki „Tõmmu“ komme. Need meeldivad talle nii väga.
Mulle meeldis kirjutada ja kirju saada juba üsna väiksena. Arvan, et võisin olla 10-11-aastane, kui esimest korda ajakirjas „Täheke“ avaldatud kirjasõprade otsijatele vastasin. Tol ajal tundus põnevam leida kirjasõpru just enda kodumaakonnast või selle lähiümbrusest (siis sai teinekord lähimas linnas kohtumisi kokku leppida). Aga toona ei olnud veel maailm meie ees nii valla ning ega keeleoskuski poleks võimaldanud teabmis kaugele kirjutada. Kirjutasime kõikvõimalikest tüdrukute saladustest ja saatsime üksteisele välismaa kommide pabereid. Mõni neist lõhnas nii tugevasti, et see kirjalegi veel aastateks külge jäi.
Nüüd me enam kommipabereid ei saada. Saadame hoopis komme. Aga seda rohkem ikka pühade või sünnipäeva puhul. Argipäeval saadame teepakikesi. Neid saab ühte ümbrikkusse ikka mitu tükki pista. Oh, mis põnevaid teesorte erinevates riikides müüakse! Aga me saadame ka kleepse ja ilusaid värvilisi teipe. Päris naljakas, eksole? Ise veel täiskasvanud inimesed! Minu tütar arvab, et temal ei olnud 5-aastasena ka nii palju kleepse kui mul praegu. Kleepsud on aga väga kasulik ja kuum kaup – me ju tahame, et iga sõber saaks kirja kenasti kaunistatud paberil. Mul on ka palju igasuguseid värvilisi geelpliiatseid ning toredaid teibirulle. Paberite kaunistamine omab kirjasõbranduses olulist rolli ja mõjub mõnusasti mediteerivalt.
Aga ikkagi – nii paljud küsivad: no kuule, interneti ajastu, saaksid oma kirjad ju palju odavamalt ja kiiremini kohale toimetada ja no kui tahad oma kirja paberile, eks prindi siis välja! Ei-ei! See pole ju see! Teateid on kõikvõimalike erinevate vahendite abil teele läkitatud ning vastu võetud juba aastatuhandeid enne 21. sajandit. Kiri, mille sõber on just minu jaoks koostanud, kannab endaga kaasas tema head energiat ja tugevat väge. Niisugune kiri ei ole enam pelgalt mõned lehed paberit. See on just minule mõeldud ning minu jaoks oluliste uudiste ja heade soovide allikas.
Tiguposti juurde tagasipöördumine on natuke nagu ninanips ka – nips infoajastule – sellele, et kõik sõnumid saame kätte vaid murdosa sekundiga. Ja nips ka sellele, kuidas kogu aeg igast võimalikust allikast tuleb meile aina uut infot. Päris postkasti kiri aga ei sisalda kõige „värskemat“ infot. Sealne info on vähemalt kahe-kolme päeva vanune. Ja mõnikord võib juhtuda (olenevalt kirjakandja tujudest ja ilmselt veel nii mõnestki muust näitajast), et isegi tervelt kuu vanune. Need uudised, mille saame kätte veidi vananenult, oleksid nagu korraks ajas seisma jäänud, veidi laagerdunud ning seega nagu hea vein ajaga paremaks muutunud.
Ulakas udulaam
Ühel suviselt mõnusal ja päikesepaistelisel reedesel varahommikul otsustas üks pisike Udulaamake mägedest alla tulla. Liiga pikalt oli ta end oma valdustes ikkes hoidnud ja just sel hommikul arvas tema läbipaistev mõõdukarikas end liialt täis olevat. Hingelt seiklejana pilku kodumäelt alla heites tekkis tema silmadesse korraga kelmikas säde.
Uduke otsustas end reisiks valmis seada. Täpsemalt tähendas see seda, et ta kogus end kokku üheks pikaks halliks vorstiks, meenutades sedasi hiigelsuureks moondunud tolmuimeja voolikut. Kuid välimus oli vähim, millele Udulaamake sel hommikul mõtles. Tal olid tossupilve sisse mattunud mõned ulakad mõtted, mille eneselehoidmisega ta oskuslikult dramaturgilist pinget kruvis.
Veel viimast korda heitis ta pilgu oma koduplatoole ja veeretas end seejärel vaikselt mäest alla. Oma teel põrkas ta kokku väiksemate udukogumitega, kes kõik tema ekspeditsiooniga liituda tahtsid. Loomulikult oli Uduke lahkesti nõus, sest seltsis on alati segasem. Kuid kuhu meie peategelane teel oli, seda ei paljastanud ta kellelegi ega millelegi. Nii kiivalt hoidis ta kõike ainult enese teada.
Teekond mägedest alla oli ääretult huvitav, sest kunagi varem polnud Udulaam enda valdustest veel väljunud. Kui koduplatool oli talle iga väiksemgi nurgatagune ja kivirahn teada, siis tänasel rännakul oli kõik tema jaoks uus ja imetabane.
Mida meeter edasi, seda rohkem kogus Udulaam endale suurust ja võimsust. Lisaks pisematele udukogumitele liitusid temaga ka hunnik tolmu ja mõned väiksemad kivimid. Eneselegi üllatuseks olid ta kabariidid ühel hetkel aga juba nii suured, et kontroll juhitavuse üle hakkas Udukesel kaduma. Kuid kus häda kõige suurem, seal naer kõige lähemal. Selle asemel, et paanikasse sattuda, hakkas meie peategelane hoopis südamest naerma. Teadupärast on naer nakkav ning juba mõne meetri pärast naeris kogu kogum, mis tuhatnelja mägedest alla linna poole kihutas.
Mis? Linna poole?
Just! – See oligi meie Udulaamakese salakaval plaan. Juba pikka aega oli ta mõelnud, et mis tunne oleks mägede asemel hoopiski linna oma looriga katta. Tänane päikseline hommik tundus olevat ideaalne sellele põletavale küsimusele vastuse leidmiseks ja just seda ta planeeriski teha. Kuid nagu ikka, kipuvad plaanid Udukesel tihtipeale viltu vedama. Näiteks oli ta möödunud nädalal proovinud jõudu katsuda keeristormiga, kes tema õuele oli ootamatult tikkunud ja seal suurt tüli tekitanud. Paraku lõppes nende omavaheline rammukatsumine Udule õnnetult. Koguni nii hullusti, et kahe kange kokkupuute tagajärjel läks tal hulk aega, enne kui ta oma endise hiilguse taastada jõudis. Kuid tänaseks oli ta taas oma parimas vormis ja valmis uutele seiklustele vastu astuma.
Tulles tagasi Udulaama hetkeolukorra juurde, siis võib öelda, et see oli kergelt öeldes hapu. Tema kogukas keha rappus igas suunas ja võttis trajektoore, mille manööverdamisega ei tuleks toime ka kõige paremad rallisõitjad. Õnneks oli meie tänane reisiseltskond aga endiselt heas tujus ja nautis kõike, nagu oleks tegu hoopis lõbusõidu, mitte ohtliku mäestlaskumisega.
Korraga ilmus killavoori teekonnale üks ilmatuma suur kivirahn, mis nad suure hoo tõttu eriliselt kõrgele heitis. Võis isegi tunduda, justkui oleks taevasse üks hall pilv tekkinud. Kuid kuna Udulaam ja ka teised seltsilised olid kõrgustega harjunud, ei teinud nad sellest suurt väljagi ja jätkasid oma naeruteraapiat.
Igale tõusule järgneb teadupärast ka langus. Sellest looduse seaduspärast ei pääsenud täna ka meie peategelane ning tema kaasteelised, kes tuhatnelja nüüd hoopiski maapinna poole tuiskasid. Udulaam proovis kontrolli oma koguka keha üle taastada, kuid taibates selle ürituse lootusetust, lõdvestas ta oma olematud jäsemed ning nautis vabalangemist, mis tekitasid temas ühtaegu nii adrenaliini kui ka kõhedust.
Tundub, et linn jääbki Udukesel täna vallutamata, sest sihtmärgi epitsentrini on minna veel nii mõnigi miil. Meie reisiseltskonna tänase seiklusi täis teekonna lõpp näib tulevat juba õige pea.
Oodatust kiiremini jõuabki kätte Udulaama ja maapinna vaheline kontakt, mis paiskab meie peategelase koos oma sõpradega tuhatnelja igasse ilmakaarde. Toimub väiksemat sorti plahvatus, mille tagajärjel udukiht oma helehalli looriga katab maapinna tervelt kilomeetri raadiuses.
Kui ennist tundis Udulaam ehk kerget nukrust hinges, et tema unistus jääb täitmata, siis nähes, kuhu gravitatsioon ja elu ootamatused teda toonud on, tundis ta hoopis vastupidist. Rahulolu ja õnnetunnet, kui täpne olla.
Udulaama ja tema sõprade ootamatu saabumine Maroko Agadiri lennujaama põhjustas sealsetele inimestele ja lennukitele palju segadust ning tüli. Sealhulgas ka mustkastlasele Kristole ja tema reisiseltskonnale, kes udu saabumise tõttu jäi Marokosse planeeritult pikamaks pidama.
Lõpetuseks üks pilt haigutavast Maroko tänavakiisust. Lihtsalt niisama.
Arusaam
6-aastane Liina on kodus, istub nõukogudeaegselt sisustatud elutoas ja vaatab televiisorit. Ta kõnnib telekani ja keerab selle nupust valjemaks. Kõnnib, sest pulti neil veel ei ole. Valjemaks, sest varsti algab ladina-ameerika seebiooper “Printsess”, mis on Liina lemmik. Nii lemmik, et ta kujutab ette, kuidas ta tulevikus elab seal, soojal maal, Limas või isegi Mexico Citys.
11-aastane Liina on emaga raamatupoes, et viimaks ometi saada endale päris oma eesti-hispaania vestmik.
12-aastane Liina saab Rate.ee-s tuttavaks temast umbes 8 aastat vanema Diego-Amor’iga, kes on pärit Hispaaniast. Kindel verstapost Liina elus.
23-aastane Liina läheb peaaegu et puhtjuhuslikult suveks Itaaliasse lapsehoidjaks. Ta saab ootamatult palju itaalia keelest aru ja usub, et abiks on kunagised püüdlused hispaania keele omandamisel ja seriaalide vaatamine, aga ometi ei suuda ta end selgelt väljendada. Itaalia keel erineb ikkagi oluliselt hispaania keelest.
25-aastane Liina sõidab Mehhikosse, et sõbra suure perekonnaga kohtuda. Ta saab aru ootamatult paljust, aga keegi teine tema itaalia keelel põhinevast hispaania keelest ometi mitte. Kuid tagaaias kasvavad papaiad ja sidrunid, nemad saavad temast aru. Ja tänaval mängivad lapsed saavad temast aru. Ja vana kerjav naine, kes Liina sõbrale väidab end perekonnatuttava olevat ning isegi Liinat tundvat, saab temast aru. Ja mõlemad erinevates jalgpallivabrikutes töötavad nõbud, kellest kumbki kingib Liinale jalgpalli, saavad temast aru. Ja kõik tulised toidud, mida Liina sööb, saavad temast aru ja ei osutugi väga tuliseks. 
Ja lennufirma saab temast aru, kui ta päev varem kiitleb, et jääb lennukist maha, et Mehhikos edasi rännata. Ja Ameerika saab temast aru, kui ta esimest korda oma Ameerikasse sisenemise ajaloos saab turvakontrollist läbi ühe minutiga.
Ja siin ma nüüd olen: kohas, kus minust saadakse aru, ehkki kultuur on nii erinev. See on elu ja praeguse aja puhul nii vaimustav, et reisimine on võimalik. Aitäh, maa ja ilm.
Jooks
Pane taustaks mängima see lugu.
Iga aasta alguses, mis tänaseks oli küll juba 21 päeva tagasi, on paslik teha kokkuvõtteid ja vaadata tulevikku. Nii. Istun ja vaatan, mõtlen ja võtan kokku. Näen elatud minuteid, näen tänast päeva ning kuskil kaugel terendab tulevik. Seal ta on – miski, mida on ikka veel minu võimuses muuta, vormida, kasvatada. Võtan sisse stardipositsiooni, et järjekordne pikamaajooks ette võtta: iseendaga võidu, iseenda seatud eesmärkide poole! Kiiremini, kõrgemale, kaugemale. Aasta pärast, vahefinišis, teen uue mõtlemispausi ja põrutan kohe edasi. Niimoodi aastast aastasse, kus vahefinišid toovad küll rõõmu, aga meelitav kuldne sära: saada hakkama, täita kõik eesmärgid, sunnib ikka edasi jooksma. Endale märkamatult olen sattunud maratonile, mille pikkus on sama paindlik kui mu kannatus ja jaks – väga paindlik. Mida rohkem jaksan, seda kaugemale finišisirge jääb. Igas järgnevas vahefinišis vaatan tagasi ja olen veel rohkem segaduses, et kuhu see aeg kaob, millal saan seisma jääda, kus on see, mille nimel olen end sellele elukestvale maratonile kirja pannud? Pead tõstes näen, et seal ta lippab, alati minust veidikene eespool, hüüdes: “Tule nüüd, ma olen peaaegu sul käes!” Hingan välja, siis sisse ning põrutan edasi.
Niimoodi ma jooksen, veel ei muuda meelt. Veel olen veendunud, et vaatamata kõigele on tulevik minu enese kätes. Kui ma midagi soovin või kuhugi jõuda tahan, siis pean mina olema see, kes astub esimesed sammud – aga ka viiekümnendad, sest kõigil on enda maratonid joosta, vähesed jaksavad ka teiste eest joosta. Tulebki leida need, kelle tempos ja tuules joosta mul hea on, et teisedki saaksid samal ajal ennast minu tuules turvaliselt tunda. Olla valmis neilt vastutust võtma, ise juhtima ja tempot tegema. Kuid mitte kunagi üksi, sest kui ma kogu aeg ise kõike edasi veaks, tempot teeks ning hoiaks, pausideta rassiksin, julgemata vastutust teiste kätte anda, oleks ma praeguseks ennast juba vigaseks jooksnud. 
Ma olen tänulik enda kaasteelistele, kes ikka veel mu käest kinni haaravad, et mind rajal hoida, kui mul sammud sassi lähevad ning ma iseendale jalga taha pannes pikali kukun.
PS! See laul on sisust sõltumatu. See laul on miski, mis mind kummitab, kui on aeg edasi minna, uuesti alustada, edasi jõuda. See laul toob rahu ja ilu.