Rändamine ja truudus

Tere, armas blogilugeja!

Mustas Kastis oli talvepuhkus. Mõnel meist pikem, mõnel lühem, aga puhkust on kõigil ja alati vaja, et mitte lasta väsimusel ja ambitsioonikal egol endast võitu saada. Mulle meeldib puhkuste ajal külastada teisi keskkondi, liikuda ja avastada ning vahepeal muidugi täiesti niisama „aega surnuks lüüa”, mis on tegelikult päris kole väljend. Ei, aega surnuks lüüa mulle ei meeldi, ajas kohal olla ja seda nautida meeldib, teadlikult ja omas rütmis. Ja millal saakski seda paremini teha kui puhkuse ajal.

Sel korral sattusin endalegi üllatusena pärast jõule Indiasse, minu päris esimene aastavahetus välismaal. Aga maailm on väike, ei ole raske läbida see üüratu vahemaa ja avastada end äkitselt täiesti võõras keskkonnas, kodust nii kaugel, ja enne kui kohaneda ja päriselt aduda jõuad, oled juba kärmelt kodus tagasi, ja imetled piltidelt, kus kõik võrdlemisi lühikese ajaga käidud ja mis tehtud sai. Tekivad mälestused.

India on küll harjumatu ja väljakutseid pakkuv, aga tegelikult mõnus ja loomulik paik, kus olla, puhata ja avastada. Päikest jagub ja palju rohkem me ei vajagi. Kõige enam vajavad vast harjumist sealsed lõhnad, tundlik nina haistab spetsiifilisi ja teistsuguseid lõhnu, mida põhjamaal ei ole, samuti maitsed ja kaootiline, lausa hullumeelne liiklus, kus igaüks võitleb iseenda eest. Taevas on täis sudu, kus päike tõuseb enne 7t ja loojub enne 7t, mille järgi hakkad ka ise elama, kuna päevavalgus saab olulisemaks kui kunagi varem.

Inimesi on uskumatult palju (terves riigis kokku 1,25 miljardit!) ja nad elavad külg külje kõrval nagu tikukarpides, kõiksugu prügi keskel, mida on kõikjal, nigelates tingimustes, aga naeratavad sulle pea alati ja näib, et niimoodi tihedalt üksteise kõrval neile meeldib, koos on nad õnnelikud. Usun, et õnn peitubki kuuluvuses ja läheduses, truuduses ja usalduses inimeste vahel, armastuses üksteise, igaühe vastu, sest üksinda armastust tunda ei saa. Indias on seda hästi näha ja tunda, läbi kogu selle mustuse ja vaesuse, mis silma, nina ja kõrva kriibib.

Tagasi tulles avastan ennast jälle uutmoodi maailmast, oma keskkonnast ja küsin: kuhu mina kuulun. Ära käia on hea, sest tagasi tulles näeb jälle laiemat pilti; mis on paigas, mis ei ole, kõigutab tundeid ja mõtteid, rebib lahti, et saaks jälle jupid kokku panna, kas vanaviisi või teisiti. Kui mõtlen, kas Tartusse ma juba kuulun pärast pooltteist aastat, siis isegi pärast India mitmemiljonilisi linnu avastan end mõttelt, et ka Tartu on ikka paganama suur linn, võrreldes nt Viljandiga, kus neli aastat elatud sai, kus on üks põhimaantee ja kõik teavad kõiki, nagu mu armsas Eskifjörduriski Islandil.

Tartus on tunduvalt lihtsam anonüümne olla, mis annabki talle juba suure linna maigu ja suures linnas on raskem kuhugi kuuluda. Kuid kuuluda on ju vaja, sest kui pole selget kohta, kus olla, ei ole hingel hea. Et see siin päriselt juhtuks ja jälje jätaks, on vaja tiba rohkem aega. Annan sellele aega.
Andke ka teie aega, puhake ja tehke ruumi usaldusele, et kaoks väsimus, kõik pinged ja võlts konkurents üksteise vahel. Võtke vastu lähedus ja olge koos, et usk endasse ja teistesse saaks tõusta julgelt kõrgele!
Soovin kogu Mustale Kastile uueks aastaks tarkust ja tasakaalu! Meil saab näha “Peksu mõisatallis”, “Röövel Rumcajsi” ja “Kaksismaa rahvalaulu”, surematut “5 grammi”, üle-Eestilist “Jõudu” ning viimast korda “Õhupalle”. Häid soove läheb aga tarvis, sest kohe nüüd on algamas ka uus loomenõukogu järgnevaks hooajaks. Pöidlad pihku, häid valikuid meile ja kustumatuid elamusi teile!

PS! Indiahuvilistele soovitan avastada Gregory David Roberts’i põhjalikku ja seiklusrohket teost „Shantaram”, mis põhineb tema enda seiklustel ja kogemustel peamiselt Mumbais 10 aasta jooksul, kirjeldades Indiat väga kirevalt ning andes tõenäoliselt sügavamagi sissevaate sellesse maailma kui kolmenädalane turismireis. 🙂

PPS! Seekordseks muusikasoovituseks minu isiklik suur lemmik, inspireeriv muusik, Jose Gonzalez, kes ühtlasi on juba 3. veebruaril tõepoolest Tallinnas Nordea Kontserdimajas üles astumas! Cycling trivialities, lugu, mis tema dokfilmist kunagi DocPointilt kõlama jäi ja kõlab siiani.

Reeli

Uusaastalubadus

Sel aastal soovida midagi nagu ei tahakski eriti. Kõik on justkui olemas juba.
Seepärast targu teisiti teen. Ei nõuagi endale midagi. Võtan kätte ja luban.
Eeskätt lubada: ära ei unusta seda, mis olemas on ja milleta oleksin inimene küll,
kuid naamoodi hoopis. Mul on sõbrad ja pere ja armastus. Rohkem kui küll.
Mul on töö, mis on raske, kuid huvitav, mis sunnib mind tundma ennast ja teisi,
vahel, jah, rohkem, kui tervislik. Aga mul on mu puhkus ja reisid.
Mul on kaks silma, mis näevad kotkana pärast kahtkend aastat hägusust.
Mul on viguritega velled ja endalgi südames pakitseb mängulust.
Ja süüa on ja nohu on ka kahtlaselt harva.
Vahel on kurb ja on raske. Normaalne, ma arvan.

Kuid: kesköises tähesajus, mille inimesed üles tulistasid, et vaadata, kuidas ta langeb,
kangastus midagi äkitselt pähe.
Et väiksena naerdud sai selle üle, kui tobedad pühad on lõunas. Meil on ju hanged,
ja lumi, kõik, milleta jõuluaeg tähendab vähe.

Seepärast ma tahan lubada sedagi kõige eelneva juurde, et tõsiselt, aitab,
et mõtleksin endale ainult või sõpradele ja kuidas neid kaitsta,
sest muutus algab endast, selge see,
aga kui ta juba rutem teed endast väljapoole ei tee,
siis äkki ongi talviti suvi,
sureb viimane turteltuvi
või gepard,
ja ausalt öeldes igasugune luulehuvi
kaob,
kui ma mõtlen sõjale või sellele, et nii paljudel on valus
ja et enamasti vangutan ainult pead ja ütlen, et jajah. No palun!
Ega keegi kedagi ju oma kodust minema ei ajaks
kui tal endal ka põllule normaalselt vihma sajaks.
No milleks siis seda palmiõli osta poest
või milleks ükskõik mis uus asi, mis kohe läheb moest.
Vittu! Miks kõik, mis on õige, peab kõlama kuidagi labaselt ja leierkastjalt?
Miks jätavad nii suure jälje minu pisikesed ökoloogilised pastlad?

Saite aru küll. Jää sulab ära ja hüljestel on halb olla.
Ja sinul ja minul ka.

Ja teiste asjadega on ka muide nõnda.
Et tuleb võtta vastutus ja mõnda.

Nonii. Lubadus siis.
Et ei mõtle enam: mis minust siis sõltuda võib.
Sest kõike võib, jah, ja minul on valik.
Olgu siis avalik.
Kõik.

Kaija

Munapea mõnutunnid, yo

3. advent, jõulueelne aeg. See oluline aeg, kus läbime kõik koos detsembrikuu erinevad faasid; näeme õdesid-vendi, peame advendid, sumpame läbi jõulu-šopingu, kingituste, kuusepuu, mandariinide ja piparkookide staadiumi kuni on käes jõululaupäev, kõige tähtsam päev. Kutsun inimesi üles seisatuma, peatuma, hinge (käima) tõmbama ning mõtlema, et jõulud on veel ees, mitte möödas; praegu on ikkagi napilt kaks nädalat aega ja alati läheb see jõulueelne trall nii kähku; ja äkki ongi pühad läbi, ja aastavahetus läbi, ning järgmine asi, mida sa mäletad, on suur šokolaadist lihavõttejänes. Küsid – kuhu jäid kõrvitsad ja verikäkid? Loogem siis ise neid momente ja mälestusi, teadvustagem, et on John McClane’i ja Kevin McCallisteri aeg, antud teleda, aeg antud…
Et jutt juba Kevin McCallisteri peale läks, siis võime ju sama hästi rääkida ka Central Parkist New York’is, kus Kevin teadupärast kohtas tuvitädikest. Laura ja Liina andsid teada, et tuvitädike on terve ja näeb väga hea välja. Jah, Laura ja Liina käisid New York’is.


*
Väljas pole hangesid, on krõbeda koorega maapind; krõbedus aga ronib igale poole. Puukoorde, asfaldiprakku, lukuauku, aknale – aga tundub, et mitte südamesse. Jah, tundub, et inimeste süda ja hingekoda on talve-krõbeda eest siiski teataval määral kaitstud, mis ei tähenda, et ei peaks nende eest ekstra hoolt kandma. Peab ikka. Aga kas see, et hangesid pole, tähendab, et on kasutatud liiga palju fossiilseid kütuseid, kas kasvuhoonegaasid on võtnud talvelt tema kasvu? Minu elukogemuse järgi oli detsember enamasti ikka lumerohke, nüüd juba mitmendat talve kratsin kukalt. Kui nii edasi läheb, ei saa enam teha nalju eesti kliima kohta, et siin ainult 6 kuud jääd, 4 kuud pori ja 2 kuud vihma on… Mis aga puudutab nina ja kurgu piirkondi, jääb kõik endine kehtima. Kandke salli, ärge köhige teistele inimestele näkku, peske käsi, käpikuid, jooge kuumi jooke, sööge rummikooke, ja ärge väljuge kodust ilma kahe paki taskurätikuteta (soovitatavalt Zewa Softis) taskus, või teid ootab piinarikas kannatamine.
Meiegi kogukonnana oleme natuke nagu krõbe külm, mis igale poole ronib, ainult sedapuhku ei tee me külma, pigem ikka sooja, ja seepärast otsime ka teed inimeste südamesse!
Jõuline ja jaatav etendus „Jõud“ sai sellel nädalal Tartu linnalt tunnustuse nimega „Aasta laste- ja noortesõbralik tegu 2016“ (Tartu Forseliuse Kooliga kahasse). See on muidugi rõõmustav, aga silmas pidades meie perspektiivi küündida laste ja noorteni, samuti eesmärki rikastada sirguvate põlvkondade elukogemust mitmekülgse ja ergutava teatrielamusega, innustades neid teadmise ja tunnetusega, tuletan meelde, et meie loominguline tegutsemine ei ole selles mõttes valiv ja välistav, et me ainult noori painduvaid pajusid kastame. Armastame ühtviisi kõiki generatsioone, kellega meil on au koos-eksisteerida.
*
Aga Atlandi-tagusel maal, mille trumpkaardiks on osutunud Trump, tehakse Shakespeare’i remixe teatrilaval (mitte raadios). Shakespeare, kes juba oma nime poolest segab kokku igasuguseid odasid (otsetõlge: Segaoda), saab seega läbi remixi topeltsegatud.

See kõik seab üles küsimused nagu: „Miks on vaja miksida?“ Ja „Kas see segamis-protsess mitte asja liiga segaseks ei tee?“ Küll Shakespeare teaks… Oo William, mida teeks sa?
Millisena situatsioonist su leiaks,
Kus pinge on tappev ja teater on hapnev
Kus publikum ootab ja kannatus katkeb?
Millega laadida aju see ajuke
Millest lüüa küll üles see majuke?
Kust hing saaks sooja 
Kuidas mitte minna looja
Vaid paista publikule silma
Ja südamesse ja pista rinda
Selle pingega, saada valmis
Püsida tempos ja salmis
Rütmis ja rollis ja mängu süles
Kuidas olla endast üle?
Jumalikkust 
Ülevust
Imet, mida tabaks ka pime
Mis pimestaks teda kes näeb
Saata nool! Mis mäest läbi läeb,
rongist, hong-kongist, tunnelist.
Tunnetena, teadmistena, geniaalselt,
võrreldamatult nagu kasemahl
kirjeldatult kui uni,

Millise massi all meelitatult võbeleb iga intellektuaal, maaler kui ka naiselik tarkuse kehastus?
Jah on inimvõimete kontsentraat see. On teater see. Teatrum see!

*
Vanusest olenemata võib panna väetist nii noorele puule kui ka vanale, viska aga sõnnikut ja komposti ja küll on taimekestel hea, 2-3 aastat lisaväetist vaja ei ole! Oleks teatrilavastustega ka nii… kuid ei ole. Ja teatrinäitlejana pean ütlema, et hea on, et ei ole. Aga oleks see vast romantiline… ainult kord paari aasta tagant üks metsikult rikastav teatrielamus, mis jääb inimese hinge teda saatma… tjah – pigem ikka kord kuus. Vähemalt. „Jõudu“ mängime sellel hooajal veel kaks korda ja tuleval aastalgi ei kao see mängukavast.
Ka pilt lõuendil ei kao, kui vaid tuhmub tibake. Mona Lisa naeratus on pärast aastasadu endine. Aga teater on surev kunst, ja etenduse atmosfääri ning vahetust ei saa veel otseselt salvestada. Stseenid, mis lavale seatakse, viis, kuidas näitlejad mängivad ja reaktsioon, mis tekib publikus… alati erinev, varieeruv, ja ideaalis – surev kunst.

Aga kas elavdada surevat kunsti? Kas filmida üles etendus ja arhiveerida seda… või lasta tal segamatult ja sõltumatult kustuda, et ta võiks saada tundetäheks meie hinge-kosmoses, mida vaid mälestusega mõõta, nii elamus igatsusena ilmuda võiks me (hinge)tervituste saatel.
On ju kena Vabadussammas. Võib-olla peaks selle Kalevipoja kuju ka ikkagi lahte laskma.

K. E. Tammi

Saar

Käisime “Õhupallidega” Türgis, Bursas, ASSITEJ 21. rahvusvahelisel noorte- ja lasteteatrite festivalil. See kõik on iseenesest hirmus tore, esimest korda kandideerisime kuskile välismaale ja kohe kutsuti ka; etendused läksid hästi, Türgi lapsed olid sama sümpaatsed kui Eesti omad; inimesed olid soojad, heatahtlikud ja isegi ülihoolitsevad; ilm polnud küll kuum, ent siiski sai omajagu D-vitamiini ammutatud. Baklavaad sõin nii palju, et muutusin pistaatsiaks.

Sellega lõppeb lugu sissejuhatusest ja algab lugu mausoleumidest.

Me käisime mitmetes mausoleumides, need on siis vahvad majad, kuhu mingid tähtsad onud on kivikirstudes viimsesse unne puhkama pandud, aga seinad on täis joonistatud imekauneid ornamente. Vahel tõmbavad naised isegi rätikud pähe, sest on piisavalt püha olla. Saja-aastased ja vanemad põrmud lamavad muldades ja kes teab, mida nemad üldse mõtlevad. Ma arvan küll, et suurt mitte midagi, aga mul puuduvad kindlad andmed. Laed on nii ilusad, et muudkui vaata ja imesta, kuni kael jääb kangeks. Aga ühes mausoleumis oli üks sektor laest hall ja igav ja karm. Küsisime, miks, ja selgus, et ikka sellepärast, et neid kambreid paari aasta eest renoveeriti ja selle asemel, et meile omaselt teha kõik nii, kuidas see kunagi oli, tehti kõik palju ilusam. Sest miks mitte. Sest nad ei restaureerinud, vaid renoveerisid. Seal on ju ilmselge vahe, kui nii mõelda.

Siin lõppeb lugu mausoleumidest ja algab küsimus kultuurist.

Tõepoolest, millisel hetkel saab otsustada, et kultuur on nüüd piisavalt valmis, et ta muuseumisse panna ja teda just sellisena hoida?

Siin lõppeb küsimus kultuurist ja algab lugu hammamist.

Me käisime hammamis, mis on türgi saun, ja istusime seal soojades ja kuumades tubades ja kuumaveebasseinis ja vesi voolas, ja naised nühkisid ja masseerisid, kuni mei olime maailma kõige puhtamad inimesed. Ei, aga nii vist ongi: see nühkimine on ikka täiega elus kultuur. Kui need mustuserullid sult pealt lendavad, on tunne, et sa saad osa millestki ehedast, ja mitte selle pärast, et see on püha, vaid pigem, et see on robustne. Omal moel. Samal ajal, kui lamada seal kuumas vees ja kuulata, kuidas su lauluhääl kõlab selle ümara kupli all, on ka üsna eriskummaline tunne. Vot et tulen ja laulan meie laulu teie saunas. Nad ei sobigi nii halvasti. Meeste poolel kuuldavasti rögastati ja tantsiti. Kõlab ka üsna elusalt. Veel: eriskummaline, et see nühkimine puhastas ka vaimu, sest sel hetkel, kui sul on kõik ninad ja silmad täis seepi ja vahva türgi naine võtab su käe ja viskab selle eest ära, et su kaenlaalust pesta, muutud sa lihatükiks liinitöös. Aga väga tervislikus mõttes. Üldse ei taha ennast enam tõsiselt võtta, et “vabandust, mul on väga õrnad silmad” või “sääremarjadega võiks õrnem olla, sest me käisime Liinaga mäe otsas turnimas, et kohata kass-gängstereid ja meest, kelle nimi oli Šeriff” – hoopis “nühi, nagu jaksad, naine, ma saan sinu abil osaks millestki suuremast ja igavikulisemast”.

Siin lõppeb segasevõitu lugu hammamist ja algab lugu traditsioonidest.

Lapsed vaatasid koos meiega hiigelsuures kaubanduskeskuses traditsioonilist varjuteatrit, mille muusikalisse kujundusse oli lisatud lääne tümakas. See oli kohutav, aga elus ka. Sest traditsioon sureb vist sel hetkel, kui ta kedagi ei koti. Kuigi see oli üsna meeleheitlik, see elustamiskatse. Või ainult tundus mulle nii.

Siin lõppeb lugu traditsioonidest ja algab kiire mõte sõja teemadel.

Süüria sõjas on surnud erinevail andmeil kuni 470 000 inimest. Türgis on umbes 3 000 000 sõjapõgenikku. NII MÕTTETUD JA SUURED NUMBRID. Mul hakkab halb.

Sellega lõppeb kiire mõte sõja teemadel ja algab lugu saarest.

Oma viimasel festivaliõhtul istusime ühe sooja seltskonnaga ühel saarel kesk liiklust ühes Bursa linnas ühel maal, mille nimi on Türgi. Istusime muru sees, vaatasime vaadet, mis öine ja mägine Bursa meil pakkus. Autod kiirustasid mööda mõlemalt poolt ning ääremärkusena: Türgi liikluskultuuris tähendab “kiirustama” midagi muud kui Eestis. Aga meie istusime oma väikesel rohelusesaarel ja rääkisime juttu. Aga eelkõige: laulsime laule, oma maade ja kultuuride rahvalaule. Nendes ON mingisugune eriline vägi sees ja ma ei kavatsegi sel teemal vaielda. Ühest küljest: tunned ära erinevate rahvaste olemust; teisest küljest: meis ei olegi midagi nii erinevat, ega ju. Miks muidu peaks mulle nii kohutavalt korda minema üks kurdi rahvalaul?

Kiire mõte inimestest.

Inimeste kohta on nii lihtne üldistusi teha, kui nad on kuskil kaugel. Ja teisalt, nii raske mitte armastada, kui nad on lähedal.

Jätkub lugu saarest.

Seal, ühel saarel, ühes linnas, ühes riigis – ei jõudnud ära imestada, kuidas jällegi on võimalik, et tunned mõnd inimest vaevalt paar päeva, ja juba saad aru, et teil on nii palju ühist, et teist saaksid nii head sõbrad, kui te elaksite iga päev üksteisele lähemal. See annab tohutult lootust. Kõige suhtes! Nagu Liina ütles: kui sa näed internetis naljakat pilti, siis see rõõmustab mitte ainult sellepärast, et see on naljakas, vaid ka sellepärast, et järelikult on maailmas veel inimesi, kes jagavad sinuga sinu imelikku huumorisoont.

Muide, reisinud olen ma küll, aga seda järgnevat pole ma varem tundnud. Mitte, et mul poleks kunagi hea meel reisidelt naasta olnud. Aga esimest korda läks süda nagu eriliselt soojaks, kui lennujaamas turvamees “TERE” ütles. On ikka hirmus hea, kui keegi sind koju ootab. On hea, et mitte öelda parim, kui sul on oma saar, kuhu maanduda. Absoluutselt igas mõttes.

Kaija

Halsusest ja päikesekiirtest

Tere, kallid lugejad!

Igapäevane halsus on taaskord võimust võtnud. Ma ei tea, kuidas teil, aga minus tekitab see sügisene sombusus ja hall ilm igal aastal ainult negatiivseid tundeid. Alati, kui sügis tuleb, siis ma tean, et mu igapäevane tujumeeter langeb ühe pügala võrra madalamaks. See on midagi, mis on kunagi nooruspõlves koos kooli saabumisega sisse kodeeritud ning nii naljalt seda paraku välja ei juuri.

Üks võimalik lahend antud probleemile on ümbritseda end ainult heade ja positiivsete inimestega. Teha ainult seda, mida hing ihaldab ning mõelda häid mõtteid. Kerge öelda, raske praktiseerida, I know. Või siis… kui võimalik, siis sõida lihtsalt sooja päikese alla! Muidugi, kui sul on selleks võimalusi ja aega.

Mustal Kastil, õigemini küll “Õhupallide” trupil, on sel sügisel, täpsemalt lausa järgmisel nädalal, võimalus sooja ja päikselise atmosfääri võlusid nautida. Nimelt toimub meie väikese ja noore teatri esimene välislähetus – me sõidame ASSITEJ organisatsiooni abil Türki, Bursa linna, kohalikule laste- ja noorteteatrite festivalile. Hurraa!

See selleks.

Lisaks sellele rõõmusõnumile tahaksin ma teiega jagada ka natukest enda eelmisest nädalast. Ei hakka siin vett sogama ja asun kohe teema juurde.

Kas leidub kedagi, kes mäletab veel minu emadepäeval ilmunud postitust siinsamas blogis? Ei? Jaa?

Mina ka ei mäleta.

Igatahes.

Eelmise esmaspäeva õhtul veetsin ma toredat aega oma rüperaalis. Surfasin internetis ja avastasin ühtäkki enda eluabsurdi blogist ühe kirjatüki drafti, mis rääkis minuga kevadel juhtunud loost. Ma olin enam kui veendunud, et olin selle juba postitanud. Otsisin ja skrollisin, kuid enda blogist ma seda ei leidnud. Muidugi ei tulnud mul pähegi, et ma võisin selle hoopiski MK blogisse riputada (õigemini tegi seda Kaija).

Eniveis. Kuna ma seda kuskilt ei leidnud, siis kirjutasin ma antud kirjutisele ka lõpu ning riputasin selle enda blogisse üles. Ja siis hakkas juhtuma.

Like. Share. Comment. Uus sõbrataotlus. Ja nii kordus see veel ja veel.

Teisipäeva õhtul (taaskord) ilmavalgust näinud postitust oli reedeõhtuse seisuga jagatud 88 korda! Like’ide arv oli selle juures küll suhteliselt tagasihoidlik – ligemale 680 pöialt, kuid lumepall oli veerema pandud. Toetudes Facebooki statistikale, siis jõudis see postitus pea 200 000 inimeseni. Kuna jätsin kirjatüki lõpu lahtiseks, siis järgnevad päevad olid täis erinevaid kirju ja kõnesid, kus taheti teada saada, et kuhu lugu edasi viib. Minu suu oli lukus.

Tore ju, kui ei peagi end ainult tühjusele avama. Tänu sellele postitusele avastati ka minu ülejäänud postitused ning järgnevad päevad ei olnudki enam nii hallid, kui nägin, kuidas inimesed sinu öeldut tsiteerivad või märgivad, et pole ammu nii palju naernud, kui mõnd minu postitust lugedes.

Saabusid ka mõned huvitavad pakkumised, millest hetkel veel rääkida ei tahaks.

Ütleme nii, et kui kõik läheb hästi, siis saab minu kirjutisi lugeda juba igakuiselt ühest väljaandest. Eks näis. Ei hõiska enne õhtut.

Seda tahtsingi teiega jagada.

Positiivseid vaibe ja päikest teie päeva soovides,

Kristo

Mõtiskluste mosaiik

Autor Kristo Veinberg, ehk oli teatrikooli esimesel aastal ja Rakveres...

Järgnev kirjutis on väike mosaiik, mis ei moodusta tervikut: jagan siinkohal lihtsalt erinevatel teemadel mõtisklusi. Pooled neist pole isegi mõtisklused.
Aga praegusel ülituulisel ajal, kui september on läbi saanud (Kas keegi äratas ikka Billy Joe Armstrongi üles? – Tunnistan, selle nalja tegemiseks pidin guugeldama Green Day laulja nime), soovitan kõigile piimaga musta ja magusat teed ja villaseid sokke nii palju kui kulub!

Mõtisklus teadmistest

Siin on üks link.

Kui Sa sellele vajutad, avaneb aken. Seal on silmailu ja muusikat. Sellel muusikal on kindel süsteem, kuid puudub korrapära tempos ja helistruktuuris. Võimatu on ette ennustada, mis heli Sind järgmisena tabab. Kui Sa veel pole lingile vajutanud, tee seda.

Nimelt iga kord, kui Wikipediasse kirjutatakse uus artikkel, tuleb ühtmoodi heli. Ja iga kord, kui Wikipediaga liitub uus kasutaja, tekib teistsugune. Ja see kokku moodustab muusika. Hirmutav on mõelda, kuivõrd palju on informatsiooni me ümber. Kui palju seda jäädvustatakse. Pole ime, et teadmisi on meil elus niivõrd palju vähem kui oskust neid otsida. Võinoh, guugeldada ja Wikipediast artiklite esimesi ridu lugeda.

Mõtisklus vastanditest

Küll on hea mõelda külmast ilmast ja sügisvihmast, kui oled sooja teki all.
Kuidagi on võimalik aru saada öö olemusest, vaadates pimedas metsas kauguses helkivat tulukest aknal.
Ja kui seista mäe tipus ja vaadata ümbritsevat täiust ja laiust ja silmapiiri tohutust, on võimalik kaduda ka enda sisse ja tunda end korraga väikselt siin maailmas ja samas tunda seda suurt maailma, mis on sinu enese sees…

Mõtisklus tähtaegadest

A: Ettevaatust! Siin on auk. Ära sisse kuku.
B: Ega ma loll pole. Ma tean, et siin on auk.

B: Kuule. Ma ikka kukkusin auku. Aita välja, plz?

Ehk olen ka varem seda jaganud, aga soovitan uurida sellist terminit nagu planning fallacy. Kuid isegi sellest teadlik olemine ei päästa tavaliselt sellest tingitud auku kukkumast.
Kuidas planeerida väsimust ja viitsimatust?

Mõtisklus filmimaailmast

Ole oma elu peategelane! Aga mis žanri film see oleks? (Kui kõrvale jätta dokumentaalžanr)
(Samas stiilis: Elu on seiklus. Sa võta sellest osa!)

Mõtisklus presidentidest

Oleks õige aeg alustada (avaliku?) kampaaniaga, kus väga intelligentne noor inimene, kes pole presidendiameti vastutuskoorma vastu, hakkab ennast ette valmistama selle ameti peale. Minupoolest võib neid ettevalmistujaid ka mitu olla.
Et keegi võtab 15 aastat, et ennast kurssi viia, et kohtuda teadjamate inimestega, et luua endale põhi ja põhimõtted selleks tööks…
Minupoolest võiks Kaija M Kalvet alustada.

Mõtisklus millegi eest võitlemisest

Nagu „Ada ja Evaldi“ vestlusringis Kaarel ütles: alati on parem võidelda millegi eest kui millegi vastu. Antud lavastuse kontekstis ja antud vestlusringi kontekstis tekkis mul ettepanek kampaaniaks: „Mehed nutavad küll!“ Ehk aitab soostereotüpeerimisest juba lapseeas ning õpetame ja julgustame kõiki inimesi (vajadusel) oma tundeid väljendama. Et soojad kallistused ja rõõmu- ja kurbusepisarad ei väljenduks vaid alkoholi kaitsva vabanduse all. Et meeste sooritatud suitsiidide arv väheneks… aga näe, juba ma räägin, mille vastu… anti, kontra. Olgu: olen siis ainult millegi poolt: Tunnustame nutvat meest!

Mõtisklused haridusest

Mind kutsuti oma keskkooliaktusele kõnet pidama. Väärikas vilistlane nagu ma olen. Et äkki on mul midagi öelda noortele inimestele, kes hakkavad kooli lõpetama. Äkki on peidus mõni elutarkus iseseisvaks eluks ja valikuteks…
Kuidagi robustne tundub teha üleskutse õppida pesumasinat tundma või uurida, kuidas arvetemaksmine käib või kui palju TEGELIKULT toidu peale kulub!

Vahemõtisklus kannatlikkusest

Küll on tore, kui arvuti ilma mingi sulle teadaoleva põhjuseta ennast välja lülitab ja kolm mõtisklust ära kaotab. Olgu, võib-olla olen mina süüdi, et tõstsin sülearvuti sülest kõrgemale, et vaadata, mida see maniakaalne kass mu jalast hammustab. See oli kannatlikkuse piir minu jaoks. Aeg-ajalt mulle isegi meeldivad loomad, aga kui keegi nelja käpa JA hammastega pahkluust haarab ning järama hakkab, tekib mul tahtmine loom jalaga üle toa lennutada ja siis ma tunnen ennast halva inimesena. Aga ründamisel peavadki olema tagajärjed!
Kõigile lugejatele: rahu! Kass jäi lennutamata.

Taasmõtisklus haridusest

Või siiski.

See kass taris paberkoti põrandale ja pissis uhkelt sinna sisse. Nüüd teeb head nägu ja kraabib kujuteldavat liiva. Seda kõike meetri kaugusel oma liivakastist. Hurraa. Täiesti hämmastav on see, et üritades asitõendeid peita, põrkab temasse sissekodeeritud liikumismuster reaalsusega. Ja põrkab üha uuesti ja uuesti. Sest kaabi, mis sa kaabid… see piss maetud ei saa.

Re-taasmõtisklus haridusest

Ma lihtsalt tahtsin jagada seda nostalgiast pakatavat hetke, kui ma üle kuue ja poole aasta esmakordselt jala üle kodukooli ukse viisin. Iga väike asi on sama ja tuttav, iga pilt seinal, iga potilill, iga aknaruut ja lohk trepimademel. Ka õpetajate näod on samad, kuid pisut vanemad, ning kõik tervitasid mind ja olid kuidagi eriti hästi kursis ja küsiti ka Musta Kasti käekäigu järele.
Ja muidugi on tulemas ülekooliline test, kus tuleb maale tunda. Ja muidugi jooksevad lapsed ja noored, viksilt ja viisakalt, ikkagi üle terve maja ringi. Puhvet oli täiesti ümber tehtud, valik suurem ja tervislikum.
Aga kõik muu oli sama.
Ja kõik laulusõnad aktusel tulid mõtlematagi pähe ning lauldes taasavastasin tähendusi, mis sõnadesse pandud oli. Ja ümberringi nii noored inimesed, ja ma TEAN, olin paar maailma tagasi nendesugune, aga see tundub hoomamatu mõttena.
Kes pole veel taaskülastanud oma kunagist keskkooli… soovitan!

Lõppmõtisklus kassidest

Ma vihkan kasse.

Blogipoeesiat

Tänane postitus on mitte niivõrd informatiivne selles osas, mida head Mustas Kastis teinud oleme, vaid pigem sisekaemus, ehk pakun teile vaadata, mis minu – Etsi – koore all pobisend on ja kuidas see sisemine kört ka mekib, kuna ometigi pole ma oma hinge avanud siinses blogis vähemalt ühe aasta jooksul!

Alati on olulisel kohal muusika, seega palun kõigil, kel just vastu ei hakka, avada link Soundcloudist, kus playlistis on laul “Greeky”, esitajaks Roger Molls. Pärast seda jätkata lugemist.

On sügis, ei esine vatti,
küll aga esineb – batsille.
Kandke salli ja mõnusaid sooje riideid.

Aga nüüd praktilisemate teemade juurde.

Kahtlemata on kunsti eesmärk päästa inimese hing ja inimkonna moraal. See tunne on leidnud tee minu psüüheni ning praegu otsimegi talle minu mõttepüstakutesse püsivamat kohta. Ka immigrantsed mõtted-tunded on minu sees olevas HingedeLiidus teretulnud, vähemalt nii ma tahaks mõelda. Tegelikult sageli me ei märka, kui blokeerime ideid ja mõtteid, olgu need kaugelt või lähedalt pärit. Ometi oleks inetu jätta ilusaid ja võimekaid mõtteid niisamuti vedelema. Seega julgustan kõiki hinge välispoliitikat uuendama ning võimalusel välisest värvist olenemata sisse laskma (sest sisse tohib lasta) väärikaid ja ausaid mõtteid-ideid.

Siin aga on üks luuletus, mis kui kunsti meedium sillutagu teed minu ja sinu vahel.

Prolo-lolo-prollo-lolo-loo-lo-lo-loog:

Ei uneleks vaid unelmaspiraali kütkes ma.

Oma mõttelosse ehitan liival,
kus päike kivirahnul,
arvutan ja uhkelt usun,
usun, et olen rahul.
Vaadates neid torne, tippe,
treppe, müüre ja vorme – ma vaimustun!
Hingest mul nõrgub eritist,
kui vinnastunud vaimu vedru –
tundun tõeline,
erutuse portaalis.

õnnelikult naeratan,
lossi seina paitades.
Usutavasti see ongi,
millest piisab õnneks,
kui äkki…
ajan küüru sirgu,
pommitan ja pahmerdan
pulbriks lossi
pahviks lossi
pulbriks ja pahviks lossi,
ise mille alles lõin.
õnn on alles,
õnn on alles
tulevikus alati.
tulv on igas
puravikusalatis.
õnn on olles,
olles muutustes.
rändab ringi õnn.

Nüüd siit edasi
on minna hea.
Liival lebab loss,
kus teda väetatud,
kust ta ka võetud.
Passaadi puusad kaenla all,
keeris kerkis rannas.
ümberkaudsel noorel näkil
kikkis nahk ehk külmad pulmad.
Siit edasi minna,
on ebamugavalt hea,

Rand muutumatuna ei püsi,
kuid kaootiliselt keerleb ju liiv,
ent muutumatuks inimsilmale ta jääb.

Ma naeran oma illusiooni üle,
millesse uskusin aega mitut.
Arvasin, et ilma silmasin,
kuid tegelt ka, ma uurisin
vaid mõistuse kaleidoskoopi

Lõkerdab tõelisus,
lõõbib lõõts,
panustab ja punsub
transtsendentsi lääts.
Mis…elu?
See oli kokkulepe.
See oli fotoka välk.
See oli valgusfoor.
Tolm.
See oli karussell.
See oli karikakra suvi.
See oli kaheksa,
möbiuse lint ja dopeltheeliks,
komplementaarsuse printsiip ja pööripäev.
Need olid huule kontuurid,
see oli piir,
see oli vorm,
mis mööda vänderdas,
mida vaatama jäid,
mis enda olemasolu tõestas,
mis tõendabki tõelisust,
mis alati mööda kõndima jääb,
mida alati su pilk,
su silm otsima jääb,
millest oma meele fookuse
ja tähelepanu
lahti peab rebima.
Nagu oma elu,
hundi hammaste vahelt,
et ei kitseneks, ei ununeks,
mu elu mul, kui elan.
Peenemaks kui oksatoigas,
kui puu, võiks punduda,
mil oksad, lehed juured tüvi,
viljad, ladvik, täid ja tuvi.

Epicloog:

Näilisusest läbi hammustada näib olevat raske.
Näilisuse tuultel laseme küll end kanda,
kenadel kumadel end meelitada (nagu lühikesed sääsed),
ning vastavalt elu lihtsalt läheb, jätkab
tsükklite ja päevade,
blokkide ja vaevade kaupa,
tunnid ja sekundid,
parsekid ja miljardid.

*

et’siis kõike mõnusat, ja mõelge…

You don’t always have to go with the flu.

Mina olen Kristo.

Mäletad mind veel?
Ei? Jaa?
Pole hullu!
Tore on ikkagi.
Koguaeg on tore.
Küsid, miks?
No mis sa arvad?
Suvi on.
Jah.
Polnud ju väga keeruline.
Tuleb ju küll, kui sa püüad.
Ma usun sinusse!
Aga tead!
Suvi on üks huvitav aeg.
Ütlemata ilus ja mõnus.
Aastaaeg, mida oodatakse nii väga.
Pingsalt.
Aastaaegade Stanley karikas või Kuldne Palmioks.
Kuidas kellelegi.
Samas libiseb ta tihtipeale nii märkamatult käest, et jääb mulje, nagu suve poleks üldse olnudki.
Vähemalt minu puhul on nii.
Kuidas sul?
Küll ma olen rumal.
Inimloomusele omaselt kipun ma ju seda võrdlema varasemate suvedega.
Oi, kui pikad need tundusid.
Eriti varasemas nooruses.
Eksole?
Nagu ignorantne eesel, ei tunnista ma faktorit, et mida aeg edasi, seda kiiremini me aja kulgu ja liikumist tajume.
Kahjuks.
Tahaks ju kinni hoida.
Ajast, ma mõtlen.
Sestap ärgem elagem minevikus.
Elame hetkes.
Suht keeruline…
Aga proovi.
Ma proovin ka.
Tead mis?!
Kohe tuleb sügis.
Lehed langevad.
Värvide mäng.
Naudi seda ka!
Nagu uus algus.
Uus ootamine.
Kuid.
Aga ikkagi…
Millal tuled taas…
…suvi!?
Igatsen sind!
Juba.
Suvi

Leinbergi-mutt võtab sõna

Tsau kaia kas ma võin plogi kirjutamisd edasi lükkata sest mull on olnud nii vähe aega mõelda muust kui toitude tegemisest ja õike aeksest lauda viimisesd ja toidu ainete hakkimisedt ja puhasdesse karpidesse panemisest nimelt ma olen töödanud sellel nädalal palju aega pitsa kofikus ja teinud erinevaid sööke häsdi ruttu sest inimesed tahavad palju süüa ma ei tea miks inimesdel läheb kõhd tühjaks kogu aeg

Selline elu tegelikuld ei olnud minu unistus minu unistus oli saada näitlejaks ja ise vasdutada oma loomingu eesd ja olla tõe ja meele lahuduse vahendaja rahfale aga praegult ma töötan pitsa ja pann koogi kofikus sest raha peab teenima sest elama peab kas peab aga nüüd mulle duleb kogu aeg meelde teater ja ett ma armasdan teatrit väga see on minu kuttsumus ma tunnen juba väiksest peale ma olen isegi kirjutanud selle kohta oma plogis näiteks siin

25.august 2009
/…Ja siis ma mõtlesin veel, et Jumal on andnud mulle midagi, mis on täielikult minu OMA- teater! Ma olen tänulik, et Ta on andnud mulle minu OMA võime näha, tunda ja teha teatrit täpselt nii nagu on minu enda jaoks õige, nagu on minu OMA, MINU TEATER. Ja et Ta on andnud mulle hämmastava eelise teha vahet heal ja halval teatril, et Ta on andnud mulle loa seda siin nii selgelt väljendada…/

Braegu ma mõttlen küll et see on natuke ambitsjoonikas enese väljendus aga siin pole visd vähimadkgi kahdlust et ma siis teatrisse giindunud olin ja näe ma leitsin teise posdituse mis on tehtud enne teatri kooli kattseid

20.mai 2011/
kuu ja üks päev lõpetamiseni. ligi poolteist kuud viljandini. ligi poolteist kuud viljandini. ligi poolteist kuud viljandini. minu oodatud armastatud hinnatud pühaks peetud armsaks peetud tagaigatsetud hinge valutatud oodatud oodatud nutetud oodatud viljandini. ligi poolteist kuud viljandini. kallis 13-aastane mina kes ma juba olin kindel veendunud veendunud et ma pean viljandisse saama, sul on ligi poolteist kuud viljandini. ma tean, et ma teadsin seda juba siis, et kunagi tuleb aeg, mil mul on ligi poolteist kuud viljandinud, muidu poleks ma vastu pidanud toime tulnud hakkama saanud hakkama saada tahtnud. ligi pool teist kuud viljandini. ja kui palju on mu ümber muutunud. kui paljud inimesed on läinud ja tulnud ja minu oodatud teatrikool on ikka sama. ligi poolteist kuud viljandini. kord tuleb aeg,
ma
pean
saama
näitlejaks
muidu
suren
ära

maa ei tea mikks ma küll kirjutasin et muidu suren ära kui ma ei saa näitlejaks sest ett praegu ma pea aegu tunnen et ma bolegi näittleja sesd ma juu ei näittle ja töötan oopis teises vald konnas nagu toitlusdus ja kljendi deenindus ja minu iga päävased rõõmud ja mured on oopis teisd sugused kui teattri mured ja rõõmud ainuld et ma tunnen et ma olen väikke aga miks ma küll kirjudasin et suren ma ei tea sest kuigi maa pole praegu näittleja ma pole juu ültse surnu moodi kõikk on minuga korras

see on esi jalgu kõik mis ma tahan plogisse kirjudada ma või polla soovitan teile ühte raamadut miss kaia mulle soovidtas selle nimi on lilled algernonile seal on üks poiss täidsa minu moodi lugege ikka varssti halgab teatris uus hoo aeg ja see saab küll olema lõbus minu meelesd oli juba 15. sebtembril mingi üritused või näidendid aga ma praegult ei mäleda mis täppselt küsige kellegi kääst kes teab rohhkem näiteks kaia või see uus teatri turu juht kes meile tuli

Juba kolmas blogipostitus Birgitilt,…

…mis ilmselgelt algab sõnadega: “Ja viis päeva liiga hilja postitan oma blogi!” Ma löön selja sirgu ja katsun sellest “apsust” väärikalt kõrgemale tõusta. Kauatehtud kallike? Pigem mitte, vaid hoopis kauaoodatud puhkus. Eelmise esmaspäev tähendas, päriselt ka, viis kuud oodatud päeva – vabadus, vabadus, vabadus! Maagiline miski, mida ma kõikidele sõpradele ja lähedastele lubanud olen. Vabandus, et mul ei ole üldse aega, töötab ainult mõne kuu, sealt edasi võib igasugune selgitamine juba üleliigseks muutuda. Mulle juba tundus, et kui mind kuskile kutsuti, siis eelteadmisega, et ma nii või naa ei saa tulla. Nõrgemad inimesed oleks igasuguse lootuse kaotanud, aga õnneks on mu pere ja sõbrad väga järjekindlad, sekka veidi oskust oodata ja tulemus saab olla “kauaoodatud kallike” (ma ei pea silmas iseennast, vaid pigem hetke, milles viibida). Ma loodan, et ka teie olete sama vaprad ja andestate mu viivituse.

Puhkuse esimene, teine ja kolmas päev:
Selle aja sees pidi sündima uus kuum paar – töö ja puhkus. Kas nad teineteist leidsid, et käsikäes loojangule vastu kapata? Noh, nagu heal küpsisel kaks külge, siis on ka heal plaanil kaks poolt: see, mis õnnestub, ja see, mis ei lähe nii hästi. Jah, puhkus oli, aga töö jäi üksiküritajaks. Esmaspäeval, Musta Kasti suvelaagri avapauguna toiminud koosolekul, olime sunnitud tõdema, et teemad, mida arutada, said ruttu lahendatud (loe: laagrist naastes naases ka töö, kes tuletas meelde kõik need asjad, mis arutamata jäid). Abielu ei toimunud, aga puhkus meeldiski mulle rohkem. Muidugi, ma juba unustasin! Mis laager, mis töö, mis puhkus? Lubage, täpsustan. Juba meie (10. lennu) esimesel koosveedetud suvel käivitus isetekkeliselt see parim viis, tore kursalaagri traditsioon, mis kätkeb endas suvist laagrit, kus puhates ja tööd tehes saame Musta Kasti ja meid (gruppi tervikuna) arendada ja ühtlasemaks liimida. Seekord suundusime Võrumaale Roosisaarele Laine tallu, kus Kaarel “väike, aga suure südamliku perega” Targo õde Mari, koos Maidu, beebi Hermani ja mitte nii beebi Gustaviga, meid lahkelt vastu võttis. Kummardus ja tänu neile! Kolm päeva ja kaks ööd = 1 koosolek, 1 “pidu” Võrus (parim hetk, kiiged rannas), ~6 tundi võrkpalli, 6 vapustavat toidukorda, 1 lõkkeõhtu, hulk tunde tööd, vähemalt 5 ujumissessiooni, 1 seenelkäik, beebidega mängimist, saunlemist ja rahulikke öid.

Puhkuse neljas, viies ja kuues päev:
Neljapäeva varahommikul, olles eelneval päeval Võru metsadest Tartu jõudnud, põrutasin mina koos Tammaruga Tallinnasse, et seal Disainiöö 2017 e DOM moeetenduse tarbeks disaineritega kohtuda. Kella 10:15st kuni poole neljani seiklesime mööda moodi ja Tallinnat. Samal ajal löödi Tartus käed meie uue turundusjuhi Kadiga ja valguskunstnik Karl Markeniga. Hõissa! Kuid mina, olles eemal tõest, põrutasin Naissaarele. Räägiti, et merel ulus tuul 9m/s, aga ei ole lõbusamat meresõitu enne nähtud, noh, vähemalt kuni tagasisõiduni, mis saabus laupäeval, mil puhus tuul 11 m/s. Saarel muidugi puhkasin ja käisin ka vaatamas Kinoteatri etendust “Aadama õunad” Ps! Kuulukse, et seda mängitakse ka järgmisel suvel, soovitan soojalt, sest tegemist on väga hea materjaliga, mis on väga hästi lavastatud ja mängitud.

Seitsmes päev:
Pühapäeval viibisin suguvõsa kokkutulekul, mis tõi ühe talu õuele 71 inimest, kes kõik saavad alguse samast punktist – inimesest. Suguvõsa? Mis asi see on? Seal olles tundus, et vaatan ajalugu sündimas. Miski, mis viimaseid hingetõmbeid tehes hakkab vaikselt hääbuma. Ma ei mõtle enda suguvõsa, vaid selle tähistamist läbi koos käimise. Aina enam ja enam tundub, et veri ei ole paksem kui vesi. Kas on mõeldav, et ühel hetkel jõuame aega, kus meie suguvõsa ei ole enam juurtes, vaid meie mullas, kus me sünnime, ja puudes, kes “meie metsas” kasvavad. Jah, mul on mu pere, inimesed, kellega ma lähedalt suhtlen: vanemad, õed, vanavanemad, tädid, onud ja nende kõikide lapsed. Kuid sealt algabki piir, kus ma tegelikult ei tunne neid ülejäänud sugulasi, mul ei ole aimu ka, et kes nad tegelikult on. Kas mu juured saavad olla ainult neljas põlves, mu vanavanematest kuni mu õelasteni ja seda kitsas pereringis, sest nemad ongi puud mu metsas, võrdselt kõikide teistega, kes mu metsa on juured kinnitanud. See mets on nagu iga teine, mõnikord teeb loodus oma töö ja puud murduvad, aga kasvavad ka uued. Suguvõsamets on kui elusorganism, mis muutub ajas, sest ka pere esimeseks eelduseks on sõprus tema liikmete vahel. Veri ei muuda kedagi tähtsamaks, vaid ühine “miski”, olgu see jagatud armastus või austus. Sõbrad tulevad ja lähevad, aga metsas leiavad koha ju vähesed, kas nad ei vääri seetõttu nimetust suguvõsa – minu meelest väärivad.

Ma nüüd lõpetan.

Ps! Must Kast on ärkamas kosutavast suveuinakust. Olge valmis ja tulge meiega. Meid on juba palju rohkem!
Ps!Ps! Karl Edgar Tammi aka MUNA on TAGASIIIIII Mustas Kastis!!!!
Ps!Ps!Ps! Ka Sten Arvi on meiega liitunud, vähemalt lubas ta enda pildi meie kodulehele riputada!!

NB! Kuupäev, mida juba kalendrisse märkida: 15. september avame hooaja traditsioonilise avapiknikuga, millele järgneb Märt Koigi monolavastuse “Avameelselt arvamisest” esietendus Genialistide Klubis, millele järgneb suur Genialistide Klubi 10nda sünnipäeva tähistamine, kus astume üles ka meie, Musta Kasti liikmed. Mis kõik täpselt.. me anname jooksvalt teada.