Lõppenud hooaeg. Suvi. Puhkus. Muutused.

Seiklus sügisest suveni on olnud pikk, kirju ja käänuline, kuid üle kõige muutusterohke. Teatri sees. Minu sees. Mina ise, mu mõtted ja tunded on teistsugused. Sügisel pea ees tundmatusse hüpanud, hakkasin alles nüüd Tartu vees ja Musta Kasti sees vaikselt ujuma ja orienteeruma, aru saama inimestest enda ümber, sellest, kes oleme ja mis on meie eesmärgid.

Viimased kuud on olnud sootuks erinevamad hooaja algusest, isegi kevadest. Aeg, mil sai töötatud „Nornide mängude“ kallal suve hakul lennukiangaaris, oli väga inspireeriv. Näha selle loo ja maailma tekkimist ja arenemist oli põnev. Nii minu enda kui Musta Kasti jaoks oli see seni suurim korralduslik amps. Oli palju, millest õppida saime, oli rohkem ja vähem õnnestumist, aga üle kõige oli see võimas lõpuakord meie esimesele iseseisvale hooajale Tartus. (Aitäh veelkord kõigile, kes sellest osa olid!)

Reginn kihutab õhtusöögile
Reginn kihutab õhtusöögile

Nüüd olen märkamatult uues suves. Suvi on minu aeg iseendale. Olen hetkel ühes oma lemmikpaigas, kuhu tagasitulemine tundus nagu koju jõudmine – Islandil, väikeses Eskifjörduris. Siin elasin ja töötasin kolm aastat tagasi seitsmekuise vabatahtliku teenistuse jooksul organisatsioonis Veraldarvinir („maailma sõbrad“ ehk Worldwide Friends). Paljudest linnadest ja küladest, kus koos sadade vabatahtlikega üle maailma töötasin, kodunesin just enim siin väikeses idafjordi külas (mida siin peetakse siiski linnaks, 1000 elanikuga). Seekord aga tulin siia puhkama töötades. Jah, tööst ei pääse, kuid ajule annan puhkust. Teine keskkond, võrratu loodus, mõnusalt erinev rütm. Õudselt hea on vahelduseks laudu katta, kööki koristada ja nõusid pesumasinasse laduda, hoolitseda selle eest, et islandi ja poola kalatehasetöötajatel oleksid head söögipausid pika tööpäeva jooksul. Minu jaoks see siin ongi puhkus.

Tunne on nii kodune ja mõnus, nagu neid kolme aastat ei oleks vahel olnudki. Südantsoojendav on taaskohtuda tuttavate nägudega, lahkete naeratavate islandlastega, kuulda enda ümber naljakat islandi keelt (jaujaujaujau või eijafjatlajöküll) ning alustada ja lõpetada päeva vaatega Holmatinduri mäele (~1000 m). Siinse külma ja karguse (Islandi suvi oma 10-13 või vähema kraadiga, parimatel päevadel 15-20) kompenseerivad kuumaveemullivannid fjordi kaldal, kohisevad joad ja ürgsed mäeorud. Vaalakolba kõrval mängida polaarrebasepojaga ning käia vaheldumisi kohalikest kaseokstest tehtud vihaga saunas, 40-kraadises jacuzzi’s ja fjordi(ookeani)vees on üks loomulik laupäevaõhtune olemine. Nii väga kui ma ka ei armasta soojust, randa ja troopikat, on siinsel elul enneolematud võlud ja väga palju rahulikkust nii looduses kui inimestes, mida hindan. Võimalus minna mäe nõlvale või orgu matkama, olla ümbritsetud metsikutest lindudest ning lammastest ja hobustest, olla üksinda karges õhus keset avaraid mägesid, on keskmise eestlase jaoks suurim vabadus ja parim puhkus. Võrreldes Islandiga on Eesti lõunamaa! Ma ei salga, et mu lugupidamine ja armastus selle riigi vastu on suur, siinkohal luban avalikult, et olen valmis jagama nõu kõigile, kes soovivad siia ühel päeval ise avastama tulla. Ja muidugi võib mulle ka juba sel suvel külla tulla.

Eskifjördur.

Enne kui lõpetan, tahan tähelepanu juhtida veel aga kõige tähtsamale, Mustale Kastile. Juuli alguses, kui õhtuti andsime angaaris etendusi, kohtusime päeval, et tähtsaid teatriasju arutada. Panime paika meie järgmise hooaja etendused (kuupäevaliselt muuseas!) ja pidasime maha üldkoosoleku, mille jooksul valisime uue juhatuse. Rõõmuga teatan, et Musta Kasti uude neljaliikmelisse juhatusse kuuluvad Kaarel Targo, Mihkel Kallaste, Kaija M Kalvet ja Silver Kaljula. Jõudu, selgust ja kindlat meelt!

Uuel hooajal jätkame me Musta Kasti lõppenud hooajal parimaks lavastuseks tituleeritud noortelavastusega „Jõud“ oktoobris ja detsembris Tartus ning aprillis ja mais tuuriga üle Eesti. Samuti mängime edasi lastelavastust „Õhupallid“ meie uue koostööpartneri Teatri Kodu ruumides Lutsu tänaval, kus märtsis tuleb välja ka uus lastekas „Röövel Rumcajs“. Viipekeelset „Müüri“ mängime kevadel viimased korrad sedapuhku Tallinnas ning „5 grammi sisemist rahu“ veel novembris Tartus ja Tallinnas. Talvel rõõmustame „Padjatäis päikest“ etendustega, mis paljudel veel nägemata on. Septembris mängime Tartu abiturientidele Sotsiaal- ja Tervishoiuosakonna poolt tellitud „Ada ja Evaldi“ kolm etendust koos etendusjärgse vestlusringiga, kus osaleb ka seksuoloog. Uuslavastusi oleme planeerinud viis, lisaks sünnipäevanädala ühekordne performance-lavastus. Hooaja avame septembri alguses Märt Koiki monolavastusega arvamuskultuurist Eestis, jätkame novembris külalislavastaja Peeter Volkonski „Kangelastega“ Aparaadi restoranis, Vabariigi aastapäeval esietendub Birgit Landbergi uuslavastus Genialistide Klubis, märtsis juba mainitud „Röövel Rumcajs“ ning suvelavastusena toome välja teise külalislavastaja ja Soome noore lavastaja Anni Mikkelssoni (Meriteatteri) „Kaksismaa rahvalaulu“ koostöös Soome näitlejatega. On, mida oodata.

Mu kallid sõbrad ja kolleegid ning armsad lugejad, tehke tööd ja nähke palju vaeva, kuid puhake ja mängige sama suure andumusega, nautige merevett ja päikest, värskeid marju ja seeni, seltskonda või üksi metsas olemist (viimane on siin Islandil muide täiesti välistatud), suveöid ja helgeid päikesetõuse. Et hinges oleks rõõm ja rahu, soovin ma teile.

Kallistan

Reeli

Kui kätte jõudis suvi

Kui kätte jõuab suvi.
Järjekordne nädal on muutunud minevikuks.

Kõik, kes Musta Kasti tegevusel silma peal hoiavad, teavad loodetavasti meie nädalat peast. Mängisime viimast korda Lennart Peebu lavastust “Võõrana põhjala kõrbes”, mängisime Tallinna Vanalinna Päevadel Silver Kaljula monolavastust “5 grammi sisemist rahu”, mida ma esimest korda ka vaatamas käisin, tean-tean, et see tundub võimatu, aga nii on (siinkohal kummardus Silverile), ning Kaija M Kalveti “Õhupalle”.

Mina ise kirjutasin juba ammu enda kalendrisse, et ma kavatsen sel nädalal ainult puhata ja pikutada. Plaan, mis on suuresti ka õnnestunud, ma olen nii maganud kui ka käinud diskgolfi mängimas. Seda kõike selle nimel, et täna algaval Teatrite Spartakiaadil Musta Kasti lippu kõrgel hoida. Spordiau aitab ennekõike hoida Musta Kasti kange naispere, sest mehi esindavad Rauno Polman ja Kaarel Targo, viimane neist ka mööndustega, sest Kaarlil oli eelmisel nädalavahetusel Peipsi järve tormates õnnetu kohtumine surnud kalaga, kes oma luu talle varbasse lõi, mille tõttu ei ole tal võimalik Spartakiaadil maksimaalset panust anda. Meiega sõidab kaasa ka Silver Kaljula, kes uskus ühel päeval, et ta suudab vasaku käega auto üles tõsta, noh, tema selg niimoodi ei arvanud ja nüüd on tema ka vigane. Usun, et ergutustüdruku ja tiimibossina on ta panus ikkagi väga väärtuslik ja meeskonda võidule aitav.

Mõtteid teemal “Kui kätte jõuab suvi”.

Mu viimane blogipostitus nägi ilmavalgust 20. märtsil. Appi! Kuhu see aeg on kadunud? Olen jätnud kaks ja pool kuud enda elust selja taha, aeg, mis on möödunud sõrmenipsuga, aeg, mida ma ei saa kunagi tagasi, aga mille loovutamist ma ei kahetse. Ma tegelikult ka tunnen, et ma olen kohutavalt palju muutunud – ma ei tea, kas paremuse või halvemuse poole, aga siiski, muutus on toimunud. Mu hinges on kõikehaarav kergus ja ma tegelikult olen hetkel õnnelik. Võib arvata, et õnn tuleb koos päikesega, nojah, tal on selles kindlasti oma roll, aga see õnn ja kergus tuleb seestpoolt. Olen leidnud endas rahu, nii iseenda kui maailma mõttes. Alles eile sõnastasin ma lause, mis isegi veel märtsis tundus võimatu. “Meil on aega, iga hetk, mis me veedame, kas üksi või teistega, koos või lahus, on hetk, mida tuleb nautida, mitte peljata, et me ühes viibides jääme teisest ilma.” Hirm, et ma millestki ilma jään, on mind juhtinud nii kaua, et on mõttetu isegi proovida selle tekkepõhjust leida, aga vana hea – saa kõigepealt endaga sõbraks, siis tundub kõik su ümber ka olulisem ja suurem. Kui ma Tartusse kolisin, avastasin ma ühel hetkel, et vaatamata sellele, et mu ümber on palju inimesi, olen ma ikkagi väga üksi. Teadmine, mis teeb nii palju haiget ja paneb mind kõikides mu valikutes kahtlema – ennekõike selles, et mis linna peaks ma koduks kutsuma, kus üldse on mu kodu. Ma olen alati arvanud, et kodu on seal, kus on mu inimesed (mu sõbrad ja mu armastus). Avastades, et Tartus ei ole neist mitte kedagi, oli üksindus kerge süvenema. Päevad möödusid ja mina muutusin nukramaks ning rahulolematuks. Ma annan endale aru, et Tartus on ka kõik need inimesed, kellega ma neli teatrikooliaastat koos olen veetnud, kes kõik on mu sõbrad, aga kooli lõppedes sain ma aru, et tegelikult ei tunne ma neist mitte kedagi. Jah, ma olen saatnud neist kõigist maitse suhu, aga tumeala on jäänud võidutsema. Seal ma siis olin, mina ja teised, kes on kõik mulle kallid, aga kes ei ole “minu inimesed”. Oh, küll oli pisaraid ja helgemaid päevi, aga mõte, et ma ei peaks seal linnas olema, oli mul tihe külaline. Ja siis kõik muutus. Võib-olla algas muutus minust, aga ma ise tunnen, et ma olen leidnud Tartusse “oma inimesed” ja ma ei pidanudki neid kaugelt otsima. Härrad ja prouad, sügav kummardus Teile!

Teid ootame 11. juunil toimuvale RETKEHETKELE Emajõe Suursohu.
Paid ja musid
Birgit

Merest, vanaemast ja normaalsetest asjadest

See on minu neljas postitus Musta Kasti blogis. Olen alati enne järgmise kirjutama hakkamist eelmised läbi lugenud, et ma end liiga palju kordama ei kipuks, kuigi ma olen suhteliselt veendunud, et vaevalt keegi eriti mu eelmiseid postitusi mäletab. Aga enda jaoks on ka oluline, et asjades oleks mingi loogika ja seos. Sain siis teada, et olen varem kirjutanud sellest, et mustkastlased on maailma kõige toredamad, et talvel tuleb puhata ja et pühendudes nagu hull on oht saada hullult haiget. Mis siis on veel sellist, mis on ütlemata, aga vajab ütlemist? Kui nüüd on kevad, kastlased on ikka toredad ja enesealalhoiuinstinkti pole mul endiselt.

Eks nende postitustega on ikka tihtipeale paras häda, vist ka teistel. Ühest küljest tuleb see alati kuidagi ootamatult, et peab midagi kirjutama ja tundub, et siis pole nagu midagi öelda. Samas, kui oodata seda hetke, mil tunned, et on midagi öelda, siis (vähemalt minu puhul) ei valmiks see jutt tõenäoliselt mitte iial. Seega tuleb võtta blogi kirjutamist kui võimalust vaadata korraks oma elule otsa ja mõelda, mis see on, mida ma oma hetketundmuste ja viimaste kogemuste põhjal saaksin ja võiksin teistega jagada. Sest kirjutamine iseenesest pole mu jaoks kunagi mingi raskus olnud. Võin kirjutada lõputult, küsimus on selles, miks peaks keegi seda lugema.

Noh, hetkel olen ma Saaremaal ja maal ja akna taga loksub meri. Ja ilus on, kuigi ma tean, et õue minnes on veel liiga külm, et oleks päriselt mõnus. Tegelikult on Eestimaa päriselt mereäärsetes paikades alati jahedavõitu ja siin aastaringi elamisest unistavad suvised külalised tegelikult ei tea (või ei teadvusta), kui tüütu see on, et kogu aeg on tuuline ja talvel on pidev oht jääda lumevangi ja kogu aeg tuleb kütta ja kõik, mis ei ole kuskil kinni, võib tuulega minema lennata. Mina olen maailma inimeste seas muidugi ka suhteliselt mugav isend ja vaadates, missuguse rõõmu ja pühendumusega mu vanaema lühikestes pükstes tänasel jahedal päeval mööda õue luusib ja igat põõsast katsub, tundub mulle, et tegelikult see kõik vist ongi päris tore.

Vanaema on üldse tore. Aeg-ajalt tuletavad mu sõbrad, kellel ei ole enam vanavanemaid, mulle meelde, et ma peaksin oma vanaema rohkem hindama ja talle tähelepanu pöörama, sest on ikka nii tore, kui on vanaema ja veel selline päris vanaema, kes koob ja keedab ja nõelub sokke ja kes on iga kord, kui ma Saaremaale tulen, mulle välja otsinud uue assortii lillelisi seelikuid ja kittelkleite, mida ma kunagi selga ei pane. Ja ma ütlen talle seda ka alati, juba aastaid, aga ta ei jäta järele ka. Mis on tüütu, aga tegelikult üliarmas.

Ühesõnaga, eile veetsin ma terve päeva oma vanaemaga. Mitte sellepärast, et sõbrad on käskinud, vaid lihtsalt, sest oli selline päev. Käisime surnuaias ja õhtul tegime sauna. Ja ma kuulasin ta lugusid ja mõtlesin, et ma olen varem kriminaalselt vähe süvenenud sellesse, mida ta räägib. Ja kuigi ma arvan, et olen kõiki neid lugusid juba kuulnud, siis edasi jutustada tegelikult ikkagi ei oskaks. Või siis olen kuulnud nii palju, et olen omalt poolt üht-teist lisanud. Nagu ikka lugudega rahvasuus juhtub. Aga eile ma siis küsisin üle igasuguseid asju, mis on tundunud kahtlased. Ja sain teada tohutult palju, mis on oluline.

Ja siis need teised asjad, mis ei ole võib-olla nii väga olulised. Kuidas mu vana-vana-vanatädi iga kord pärast sauna oma juuksed patsidesse punus ja kuidas seal käisid paelad sees ja kuidas see soeng siis püsis järgmise saunaskäiguni. Talvel käidi saunas üle nädala, muide. Ja et mitte liiga mitu põlvkonda tagasi oli veel ka siinmail kombeks, et kui mehe naine liiga noorelt ära suri ja naisel oli vallaline õde, siis abiellus mees uuesti selle õega, sest noh, keegi pidi ju lapsed üles kasvatama ja üleüldse, miks mitte. Ja meie otsime mingit romantilist armastust nagu Hollywoodi filmis ja arvame, et see ongi ainuõige ja nii on alati olnud.

Meie normaalsus on alles väga uus ja asjad, mida me peame ainuõigeks, tegelikult viimasel paaril aastakümnel välja kujunenud. Tunnen ise järjest enam, et eeldan oma vanemate ja vanavanemate põlvkonnalt mõistmist sellistes asjades, mis nende jaoks tõepoolest ongi väga imelikud. Tasub võtta aega, et neile oma valikuid selgitada ja kirjeldada seda maailma, milles me elame. Et see, kui ma kahekümneseitsmeselt ikka veel ei tee seda tööd, mida ma kavatsen teha järgmised 40 aastat ja ei ela selles kodus, kus ma elan järgmised 40 aastat ja et mul ei ole lapsi, kelle pärast rõõmustada-muretseda järgmised 40 aastat, ei tähendagi, et ma olen ebaõnnestunud inimene. See on mu valik. Jällegi – ilmselt suurele osale selle blogi lugejatest ei pea ma seda selgitama, kuid neid inimesi on väga palju, kelle jaoks see on arusaamatu. Ja see ei ole nende süü. Arusaamatus tekitab hirmu, mis omakorda tekitab viha ja ongi jama majas.

Aga seni, kuni mina istun veel siin ja paitan oma kassi, keda ma pole 100 aastat näinud, minge teie vaatama veel täna õhtul kell 19.00 (loodan, et blogi jõuab enne üles) hooaja viimast “Jõu” etendust, kuhu veel publikut juurde mahub (homne on välja müüdud), sest mingis mõttes kõneleb see ju samast, millest minagi. Et tasub teisi kuulata ja iseenda seisukohti rahulikult selgitada ja võib seeläbi avastada, et me ei olegi nii erinevad. Kui te aga täna-homme teatrisse ei saa, siis juba nädala pärast on võimalik uuesti lavalaudadel kohata “Võõrana põhjala kõrbes” värvikaid tegelasi. Etendused 29., 30. ja 31. mail kell 19.00 ja nüüd tõesti päriselt viimaseid kordi.

Ja rääkige oma vanaemaga igal võimalusel. Või emaga. Või isaga või vanaisaga või kellegi teise ema-isa-vanaema-vanaisaga, sest nad teavad asju, mida meie ei tea, sest me pole nii kaua ilmas elanud.

Marili

SOOJUSEST KÜLMAKUUL

Tervitan Sind, lugev inimene!

Head külmakuud ja head sõbrapäeva! Ja head homset esietendust meile kõigile! Pileteid tasub ette ära osta, kohtade arv saalis on seekord piiratud!

Tegelikult tahan rääkida ühest hetkest, kus ma sõnastasin enda jaoks midagi kurba ja olulist. Kõndisin Tartus bussijaama poole ja kahe sekundi vältel rabas mind kaks järjestikust ebamugavat vaatepilti.

Esiteks on Küütri tänaval üks uhke tänavatualett, mille uks end parasjagu automaatselt lahti keris, kui üks jalakäija sealt möödus. Seest paistsid kellegi jalad poti kõrval maas. Ja minu esimene mõte oli, et küllap mõni kodutu magab seal oma und täis. Järelmõte oli, et järsku juhtus kellelgi midagi, aga kõik kõnnivadki mööda, sest arvavad, et pole mõtet ühe asotsiaali und häirida, las ta magab, kui teisiti ei saa.

Ja siis, olles pilgu ära pööranud, oli minust teisel pool möödumas üks väike vanadaam. Selline, keda võid kohata turul ja paneelmajade ees: ajast ja elust küürus, samm lühike ja raske, olemiselt soliidne, täpselt pähe sätitud baretike ja paremas käes suur poekott. Tema kõrval kõndis üks teine daam, keda olen varem näinud bussijaamas ja Statoili ees. Viimases kohas tegi ta minuga juttu ka: küsis kahte eurot söögiraha, endal Statoili kohvitass käes. Juuksed eredaks värvitud, kasukas, kulinad, retuusid. Vanust umbes viiekümne jagu ja näos hulgaliselt erinevates toonides lisandusi. Ja see daam kõndis vanamammi kõrval ja käis peale, et tahab aidata tal kotti kanda. Vanamemm ütles ära, aga daam käis peale. Pealetükkiv headus. Agressiivne lahkus. Paratamatult tekitab tunde, et tungitakse sinu isiklikku tsooni ja sa ei saa endale oma ruumi tagasi, olemata sealjuures erakordselt halb inimene. Vastik dilemma. Nähes seda kahe naise vahelist sõnavahetust, tekkis korraks endalgi sees tunne, et äkki peaks rikkale kerjusele selgesõnaliselt ütlema minema, et ta oma olekuga peale ei käiks: leebel vanamammil selleks ei jätkunud (sõnu/selgroogu/julgust/tahtmist).

See, et need kaks hetke tõesti kahe hetke vältel juhtusid, tekitasid mulle sisse sellise sõnastuse, et eestlane kardab konfrontatsioone. Nii minu, nii vanamammi kui ka kõigi teiste möödakõndijate näitel. Ja ma usun, et kõik, kes märkasid kumbagi neist hetkedest, mõtlesid umbes samu mõtteid.

On üks eksperiment, mis tõestas ühe huvitava sotsiaalpsühholoogilise käitumismustri: bystander effect. Näiteks kui avalikus kohas kukub inimene kokku, on tal suurem tõenäosus abi saada siis, kui tema läheduses on üks inimene. Kui inimesi on rohkem, kulub rohkem aega, et keegi, kui üldse, vahele astuks. Vastutus jaguneb rohkemate inimeste vahel, isiklik vastutus sellevõrra kahaneb. Aga kui kõik vastutavad, ei vastuta keegi. Uuri lähemalt: siit või siit.

Sealt edasi.

Mõnes mõttes oli korraks kevad. Tekkis võrdlusmoment selle talvega, mis vahepeal hinge on kuhjunud. See, kus ei taha hästi voodist tõusta, sest teki all on soe ja seal ei pea ülejäänud maailmaga tegelema. See, kus sa tegeled oma asjadega, et need ära teha, aga eriti ei inspireeru uusi tegemisi plaanima või vähemalt spontaansustase on väiksem. Pole ka veel kevadväsimus, lihtsalt veidi tumedam olek, sest väljas on kogu aeg pime ja lihtsam ja mugavam on kordustes elada.

Ja siis tuli korraks soe ja päike ja kõik lumi sulas ära ning kummikud tuli välja otsida ning linnud laulsid ja kärbsed ärkasid üles. (Muidugi, järgmise nädala miinus seitseteist pöörab kurvalt tagasi.)

Aga selle väikese soojaga tajusin… mitte elurõõmu või armumist, vaid lihtsalt üht podisevat potentsiaali: kohe hakkan tundma! Hakkan palju tundma! Hakkan vaimustuma ja tänavatel tantsima ja mu sees pulbitseb potentsiaal ehk ka armumiseks!

Ma tean, et on hetki, kus ei tunne. Ja sellest ma mõtlesin, et olles küll erinevaid zombi-apokalüpsiseid unedes kogenud ja armastades ilmalõpujärgsete düstoopiate lugemist-vaatamist, et võib­olla oleks põnev spekuleerida teemal „maailmalõpp selle pärast, et armastus kaob maailmast“. Kui me pole enam empaatiavõimelised ja isetut armastust ja hoolimist pole, kas see oleks üldse elamisväärne maailm?

Empaatiast, hoolimisest, vahelesekkumisest­ ja küsimisjulgusest üks laul.

Võidelda­võidelda­võidelda sellise maailma tekkimise vastu! Kanda ja süüdata kevadet üksteise hinges. Teha spontaansusi. Algatada neid. Aga helista kellelegi ja küsi, kuidas neil päriselt läheb? Aga selle juures, et ma kahepalgeliselt ei mõjuks, toonitan ka seda, et võiks jätta isiklikku ruumi.

Ehk siinkohal tsiteerin oma isa: „Sinu õigus rusikatega vehkida lõpeb seal, kus algab minu nina.“

See pole küll säravaim näide positiivsete tegemiste kohta, aga peaaegu.

Väike Kris Wilsoni koomiks siia juurde:

Soovitan siinkohal vaadata filmi „Pay it forward“ (treileri link). Vana film, kunagi nägin telekast ja uuesti pole veel vaadanud, aga mõte headusest, millega võiks nakatada, on inspireeriv siiani!

Kõike head.

P.S: Käisin Viljandis. Oli puhkus ja pidu. Oli inspiratsioon. Ja midagi pulbitseb küll seal sees.

Jaanika.

VPK – “Võõrana põhjala kõrbes”

Esmaspäev, 25.01 – tegime VPK ja Kalev Spa proove
Jaanuarikuu on Mustal Kastil olnud väga tegus. Lisaks Silveri monokatele ja VPK proovidele oleme teinud lavastusi/kavasid/sketše erinevatele organisatsioonidele. Näiteks eelmiseks neljapäevaks lavastas Birgit koos Raho Aadlaga Eesti Kultuurkapitali aastapreemiate jagamise tseremoonia ning selleks neljapäevaks tegi Jaanika Kalev Spa juubeliüritusele humoorika lühilavastuse. Selle proove me hiliste esmaspäeva öötundideni tegimegi. Terviselainelt niipalju, et Birgit oli selles proovis juba pipraplaastritega ning Kristo medikamentidega vaigistatud palavikus.

Teisipäev, 26.01 – tegime kooriga VPK proovi
Nimelt tuli teisipäeva õhtul esimest korda VPK proovi ka Tartu Ülikooli Akadeemiline Naiskoor. See on VÕIMAS tunne, kui umbes 40 naist lauldes üle lava liigub. Mul tulid pisarad silma enne seda, kui oma tegelasena lavale jõudsin. Terviseosast niipalju, et mu ema helistas ja käskis mitte haigeks jääda ning kindlasti mitte ka jää peal kukkuda. Lubasin, et annan oma parima, aga ürita, kuidas sa üritad, kui see haigus või kukkumine tuleb, siis ta tuleb. Siis veel ei tulnud muidugi. Sain ka sellest aru, et tol hetkel oli esimene kord sel hooajal, kui ma haigeks jäämise peale üldse mõtlesin. Ma usun, et iga haigus tuleb ikka hingepidi ligi. Füüsiliselt muidugi ka, aga kui on piisavalt tugev ja puhanud vaim, siis ei hakka ükski häda ka külge.

Mitte küll seesama proov, küll aga seesama koor.
Mitte küll seesama proov, küll aga seesama koor.

Kolmapäev, 27.01 – käisin joogas, tegime VPK ja Kalev Spa proovi
Oli tegus päev. Ainuke pettumus päeva jooksul oli see, et Krempli sügisene õunaomlett polnud isegi mitte veeranditki nii hea kui mõned kuud tagasi. Ehk siis päris hea päev, sest ainult nii tühise pärast sai viriseda. Terviselainetel – Kristo ujus samas rütmis. Mina hakkasin õhus ja erinevatel pindadel nägema kujuteldavaid gripipisikuid. Minus ärkas pedant, kelle hädasignaalid hakkasid möirgama, kui keegi aevastas või minuga samast anumast juua üritas.

Neljapäev, 28.01 – Kalev Spa
Jah, enesetunne oli lõppude lõpuks sant. Külmetus/gripike/misiganes tahtis kallale tulla, mina võitlesin vastu. Kleepisin keha pipraplaastritesse ja jõin ingveriteed ja -vett. Kalev Spa läks kenasti. Saime ohtralt kiidusõnu (isegi Pearu Paulus, kellega jagasime n-ö backstage’i, kiitis). 

Mind jäi kummitama vestlus Kaijaga sel õhtul. Me rääkisime nutitelefonidest. Kaija kardab neid, sest need on nii sõltuvusttekitavad. Mina nõustun. Mul on mobiilis üks mäng, mida ma naudin meeletult: Dots 2. See on selline mõtlemismäng, pead täpikesi ühendama ja erinevaid värve piisavalt palju koguma. Ma ise paneksin ta patta solitaire’i, 2048, SuDokude ja ristsõnadega. Pealtnäha süütu mäng. Justkui arendaksid iseennast ja samal ajal saaksid muudest mõtetest lahti lasta. Iseenesest ei sellel mängul ega ka nutitelefonil endal pole häda midagi. Ma saan nutifoni kõik tähtsad ülesanded ja märkmed kirja panna, kalendrisse üritusi märkida, selle abil ka oma tööd teha (sotsiaalmeedik nagu ma mingil määral olen), ma saan helistada. Dots’iga saab end maha rahustada suurtest mõttevoogudest, kasvõi enne magamaminekut (minu jaoks toimib). AGA kui suure osa töö tegemisest täidab niisama mõttetu internetilehtede lappamine ja kui pikalt ma tegelikult Dots’i järjest mängin (sest tasuta elusid sajab ning leveleid on lõpmatult). Kaija arvates lükkame me nutitelefonis olles eemale endaga olemise. Me lükkame eemale oma probleeme ja lahendamata mõtteid. Kaijale meeldib ka Dots, aga ta tõi umbes sellise näite: ta loeb hetkel tohutult head raamatut (ma kahjuks ei küsinud, mis see on (see on Ljudmilla Ulitskaja – “Imaago” – toim.)). See on selline, kus igal teisel või kolmandal lehel on elutõde, mille ta endale üles tahab kirjutada. Kui palju elutõdesid ja mõtteid ta kaotaks, kui ta näiteks selle raamatu lugemise ajal Dots’i mängiks. Justkui 10 minutit Dots’i= 1 edasiviiv mõte sinu elus. Isegi selle võrdluse peale mõeldes pean tunnistama, et valiksin teatud olukordades siiski Dots’i. Näiteks siis, kui mu pea ei suuda enam tegeleda mingi probleemi või olukorraga ja ma pean sellest kasvõi hetkeks välja saama. Ma ei nimetaks seda olukorra eest põgenemiseks, pigem väike taaskäivitus oma ajule. Muidugi tekib siinkohal küsimus, et kas ma pean ennast justnimelt Dots’i abil taaskäivitama. Ei pea. Ma arvan, et smuutide tegemisele mõtlemine uinutab mind sama hästi. Dots’i on nii paganama lihtne põgeneda.

Reede, 29.01 – puhkus
Puhkasin. Kuulasin seda. Õues oli kevad. Käisin koeraga jalutamas. Tervis oli veidi jõuetu, aga hullu polnud. 
Mõeldes vestlusele Kaijaga, sulgesin mitmel korral arvuti, et raamatut lugeda. Tagasi arvuti rüppe kukkusin igal korral selle pärast, et pidin tegema erinevaid postitusi facebookis (Mustale Kastile siis). Ning mõnel hetkel tegin nimme Dots’i lahti. See vestlus ja need mõtted on mul siiski kuklas olemas. Sellest elust on võimalik palju rohkem võtta, kui ma hetkel võtan.

Õhtul vahetult enne uinumist kuulsin, kuidas köögis koer krabistab. Mõtlesin, et hiilin vaikselt ukseni, teen selle kähku lahti ja võtan koera prügikastis sorimises vahele. Mõeldud, tehtud, ainult et see ei olnud köök ega prügikast, vaid koridor ja kilekott, mis oli koeral veel osaliselt suust väljas. Mina, paanikas, esimest korda elus sellises olukorras, tormasin kilekotti koera suust tagasi välja tõmbama. Sain vaid umbes veerandi sellest kätte. Pooleldi nuttes üritasin koeral lõugu lahti rebida, ei miskit. Väike Dr. Google ja telefonikõne tegid selgeks, et see on koerte puhul täitsa tavaline. Nojah. Järgmine kord pakun talle mullikilet, siis vähemalt tean, kui kaugele see tema kõhus jõudnud on. 

Laupäev, 30.01 – puhkus
Õues tõesti on kevad. Ma jalutan ja mu keha usub, et on märts või aprill. Aga kuna ma tean, et minu kohustused on seotud jaanuari ja veebruariga, siis ei saa ju olla märts-aprill. Lühis. Tervis on parem. 

Kelly Sildaru on kõigest 13 ja juba X-mängude kullaomanik. Archy Marshall kirjutas järgneva loo, kui ta oli 12. Mina olin 12-aastane aastal 2004, mängisin Mängukoopas ja sain Hannaga suurteks sõpradeks.

Pühapäev, 31.01 – VPK proov
Lähen proovi. Ärge unustage fotokonkurssi!

Laura

Talvisest puhkamisest

Teatriblogi on raske kirjutada ajal, kui teatris justkui suurt midagi ei toimu. Oleme nüüd olnud alates 22. detsembri “Padjatäis päikest” viimasest etendusest talvepuhkusel ja kohtume kõik jälle 4. jaanuaril, kui algavad “Võõrana põhjala kõrbes” proovid. Mis muidugi ei tähenda, et keegi tööd ei teeks – eks igaüks omaette kuskil nokitseb, aga ühist hoogtööd pole ammu olnud. Mina olen teinud pisitöid, aga suurem osa turundusjuhi tegevusest on toimunud unes. Nägin näiteks jõululaupäeva öösel unenägu, et korraldasime “Padjatäis päikest” etenduse Dorpati konverentsikeskuses. Ja ma muidugi olin unustanud turundada ja etendus oli juba algamas ja publikut ei olnud ja keegi oli vaiba täis oksendanud.

Loomulikult ootan ma erilise kannatamatusega “Võõrana põhjala kõrbes” proove ja etendusi, sest lõpuks ometi lastakse ka turundusjuht lavale! Aga ootus ei ole siiski ainult egoistlik – mulle tundub, et sellest tuleb tõeliselt suur ja vägev ja kummaline ja omamoodi napakas asi. Ja tegu on toreda näitega sellest, kuidas ideed tekivad. Pakkusin lavastaja Lennart Peebule ühes üsna piduses vestluses ükskord suurustavalt välja, et “Sa koori ei taha kuskil kasutada, mul on üks…” ja nüüd on käes. Ühtlasi on tegemist meie teatri rekordlavastusega trupi suuruse osas, mis on paras organisatoorne väljakutse.

Enne seda kõike on meil aga võimalus talve pidada ning analüüsida olnut ja planeerida tulevat. Ja tegelikult peaks ennekõike puhkama. Rahulik enesesse vaatamine aga ongi minu meelest üks talveperioodil puhkamise kohustuslikke tegevusi. Ka see talv on mulle järjekordselt tõestanud, et see maailm on täiesti valetpidi korraldatud – inimeseloom peaks talvel palju rohkem puhkama ja suvel palju rohkem tööd tegema, sest talvel on lihtsalt energiat palju vähem. Selle tagurpidisuse tõttu on paljud talvel pidevalt haiged ja kurnatud ning suvel ei oska oma energiaga midagi peale hakata, joovad end täis ja hüppavad lõkkesse. Isegi kui töö ei luba võtta puhkust nt jaanuaris, siis võib talveperioodil siiski oma elu selliselt seada, et ei kulutaks asjatult energiat. Ja mõtiskleda selle üle, kas kõik, millega me oma päevi sisustame, on ikka funktsionaalne ja mõistlik.

Lisaks võimaldab uue aasta algus alati vähemalt ette kujutada, et alustad puhtalt lehelt. Mina olen alati igasuguste uue aasta lubaduste ja muutuste poolt, kuigi neid peaaegu kunagi ei täideta. Ka see, kui inimene vähemalt korra aastas tõeliselt tahab olla parem, on ju väärtuslik. Isegi siis, kui see ei õnnestu. Ja siis võin ma üritada vana aasta sees kõigist vanadest võlgadest ja hädadest lahti saada. Võin maha lõigata kõik oma juuksed. Võin minema visata kõik asjad, mida ma ei vaja. Võin avaldada armastust inimestele, kellele pole ammu meelde tuletatud, et ma neid armastan. Võin lubada, et järgmisel aastal liigun rohkem, veedan sõpradega kvaliteetsemalt aega, olen oma perekonna vastu kenam ja teen efektiivsemalt tööd.

Ja siis võin kõndida oma maailma parima sõbrannaga ringi ümber Viljandi järve, sest ilm on lihtsalt nii ilus!