Kiri minult. Sinule

Tere, sina!

Ma ei ole ammu kirjutanud. Ei sulle ega mulle ega ka kellelegi teisele. Siiski… oma vastsündinud vennatütrele kirjutasin ühe kirja. Aga kuna tema seda alles mõne aasta pärast lugeda saab, siis on see tulevikukiri… minevikust.

Tahtsin sulle justnimelt seetõttu kirjutada, et me ei ole ammu omavahel rääkinud. Ega ma veel ei teagi, kuhu (ja kas üldse kuhugi) see kiri mind või sind või meid võib viia. Vaatame!

Hiljuti kuulasin ööülikoolist Ly Seppel-Ehini loengut “Heast enesetundest”. 37. minutil kõneleb ta nii: “Mõnikord me tunneme, et me oleme seest tühjad. Psühhoterapeudil on sellel puhul viis küsimust. Mida sa väldid? Mida sa kardad? Mida sa tunned? Mida sa teed selle asemel, et teha midagi muud? Mida sa tahad?” Ta räägib ka, et me kõik oleme visad peitma seda, kuidas me tunneme ja mida me kardame. Me ei taha endale teadvustada, et me väldime. Selle asemel tahame olukordadest, tunnetest ja muust “üle saada”. Me mängime mängu “nagu seda poleks olnud”. Häbi, süütunne ja viha on aga väga tugevad tunded, mida ei saa lihtsalt ära peita. Siit saad kuulata täispikka loengut.

Ju see loeng mulle seetõttu silma jäi, et olen viimasel ajal oma mõtetes mingit raskust tundnud. See raskus tuleb ja siis järgmisel või ülejärgmisel päeval asendub ta täieliku kergusega ning siis taaskord naaseb. Sedasi see nõiaring mul käib. Aga erinevalt varasematest kordades mu elus, kui ma end taoliselt tundnud olen, ei muserda mind see raskus. Ta tundub põnev. Ta on nagu mingi raske matemaatikatehe, millele ma ülesannet kohe esimest korda lugedes pihta ei saa. (Ja teeme ühtlasi siinkohal selgeks, et mulle väga meeldib matemaatika.) Ma ei tea, kas need on need 26 aastat, mis mu õlule on kogunenud, aga mingi teadmine on minusse tekkinud, et igal ülesandel on lahendus olemas. Ma ei tea lihtsalt veel, kus.

Ma siis üritan iseenda eest mitte peitu minna ja see on vahepeal keeruline, aga üldiselt päris äge rännak. Eriti kõnetab mind Seppel-Ehini loengust küsimus “mida sa teed selle asemel, et teha midagi muud?”. Millised minu tegevustest ja käitumis(mustri)test on peibutised, et mitte tegeleda sellega, mis mulle tegelikult korda läheb?

(Mulle tuli vahepeal meelde, et ühe kirja kirjutasin siiski veel. Umbes kuu aega tagasi. Aga see on selline salakiri, sest seda pole ma selle adressaadile edastanud. Ja võib-olla ei edastagi kunagi. Mu meelest on tore vahepeal kirjutada kirju tühjusesse. Või siis justkui läbi õhu inimestele, kellele sa tunned, et pole veel aeg mingeid mõtteid öelda. See teeb pea sedasi mõnusalt klaariks.)

“…aga kunagi ei saa inimene nii vaeseks, et tal ei oleks midagi kaotada. Ikka on süda hakanud takjana millegi või kellegi külge kinni, täiesti vastu tahtmist ja vahel isegi endale teadmata.” – K. Ristikivi “Hingede öö”

Ma teen praegu Labürintteatriühendusega G9 proove. Teeme Karl Ristikivi põhjal “Hingede ööd”. Väga sümpaatsed sägad on koos. Nii et tule vaatama ja kogema ja tajuma! Ma tõesti loodan, et sa tuled. Mulle meeldib mõte ühel hetkel sinuga sellel ruumirännakul selles majas kohtuda.

Lisaks tule ka “Caligulat” vaatama. Selle aasta viimased võimalused on 26. ja 27. novembril. Parajalt hullumeelne töö ja ettevõtmine on see olnud (samuti koos mõnusa kambaga).

Ma tunnen, et olen juba mõnda aega elanud alla enda ideaalide. Hetkel mõtlen ma keskkonna-sõbralikkusele. Tean, et enda sõprade seas olen saanud selle tiitli, kes väldib pakendit ja kasutab oma korduvkasutatavaid kõrsi ja eelistab kohalikku toorainet jne jne. Mingitel hetkedel olengi kõigele sellele ja veel rohkemale tähelepanu pööranud. Viimasel ajal olen aga alla igasugust arvestust võrreldes selle minuga, kes varem eksisteerinud on.

Nägin alles sotsiaalmeedias postitust, kus visuaalselt oli näha tohutuid plastikusaari ning selle all oli kiri: “Aga see on ju ainult 1 kõrs, ainult 1 kohvitops, ainult 1 kilekott”. Minuga on juhtunud sarnane lugu. Jah, ma võtan ikka kaasa oma kohvitopsi ja kõrre ja väga tihti ka riidest koti, AGA see kogus plastikut ja pakendit, mida ma viimase poole aastaga olen tootnud, ei ole vabandatav. Isegi kui ma ehk keskmisele eestlasele selles osas alla jään (plastiku tootmise koguse osas), saaksin ma palju paremini.

Ma kirjutan sellest sulle, sest ma väga tahan end selles osas distsiplineerida.

Ma üritan ikka mõelda, et mis siis, kui kogu prügi, mida ma toodan, peaks jääma minu koju? Mis siis, kui ühtegi prügikasti ega -mäge ei eksisteeriks? Kui ma peaksin absoluutselt iga enda poolt soetatud asja eest lõplikult vastutama, mitte ei saaks seda vastutust prügikastile anda… Hetkel ei mahuks ma tõenäoliselt oma koju lihtsalt ära.

Ma mõtlen, et üritame koos sellele igapäevaselt rohkem tähelepanu pöörata. Mis sa arvad?

See kiri jääb praegu selliseks, nagu ta on. Võib-olla natukene liiga lühikeseks (ehk seetõttu, et nii pikk paus on kirjutamisesse sisse jäänud), võib-olla mitte.

Kui ma muud ei tee, siis kuskil mõttesügavuses igatsen ma Islandi kargust ja hingematvat loodust või hoopis Itaalia vabadust, päikest ja lohakust, või lihtsalt, et saaks Eesti suves üleni merevette mattuda. Lumesõda tundub ka päris tore ja seda saab vast juba õige pea.

Järgmise korrani!
mina

Sügistalvine Uus

Uus sügis. Uus talv. Uuslavastus. Uued inimesed teatris. Uued lähenemised. Uus ruum. Uued mured. Uued rõõmud. Uued olukorrad, mis vajavad lahendust. Uued eesmärgid. Uued asjad. Uued kohtumised. Keerame kella. Liigume omas rütmis. Ikka edasi. Alati uuega kohanedes, vastu võttes, puigeldes, muiates, leppides, karastudes… Vahel hirmu tundes, siis ootusärevust tundes, oodates edasist.

Täpselt nii rahul saab endaga olla, kuivõrd oled valmis uuenema ja muutuma igas hetkes. Õppima ja kasvama.

*

Muutused lendavad tuules
läbi sügise
uus kerkib esile
välja imbunud vanast
elu uuendab meid igal sammul
lehed langevad
me tardume
ja küsime endalt
mis nüüd on sul varuks
uued tunnid ja sekundid
sügise hääl kajab kalgilt vastu
liigu, uuene, muutu
samm edasi, pole tagasiteed
on vaid pagas, mida kannad sel teel
südamed elevil, ärevil
või sootuks ära väsinud
kas suvi neelas su alla
aga sügis näitab suunda
lehed langevad
talle omaselt
viskudes maha vana
kõik muutub, püsi julgelt sa järel
võta vastu see and
uueneda ja märgata
sammuda omas taktis
läbi alati uue sügise

*

Mõttekat talveaega, koguge, varuge, seedige, jagage. Katsetage sellega, mis on uus ja päris. Või vana ja ununenud, aga annab jätkuvalt sooja või tekitab külmavärinaid. Käige külas ja sööge hästi. Jälgige enda ümber toimuvat ja öelge sõna sekka. Kallistage oma lähedasi ja näidake, et olete olemas.

Talvised soovitused ja see väike luuletus oli minu katsetus, et kuulata vaikust ja ennast, tunnetada hetke, kus olla.

Reeli

PS: Ja kuna viimasel ajal on palju häid filme välja tulnud, siis ei saa ma ilma soovituseta siingi. See ei ole küll üks eesti filmidest, aga see-eest on kui kosmos, kõikehõlmav ja -puudutav – „Bohemian Rhapsody”. 🙂 Freddie Mercury – legend ilus ja valus. Ning muusikat ka – “Somebody To Love”.

Huu!

Hei-hei!

Maanteemuuseum. Ja kummikud. Kuna me elame prooviperioodil koha peal, siis oleme varustunud igaks ilmaks. Näiteks vihma eest kaitsevad antud ekseplarid, kust on eelmine omanik ära haihtunud.

Loodetavasti on kõigil ilus jaan selja taga. Või ilus Jaan. Miks mitte.

Lõpuks ometi annan blogirongi kellelgi üle, pikalt hoidsin järge enda käes. Sinna aega, mille jooksul oleksin võinud üritada sõrmedega klahvide pihta kukkuda, mahtus palju. Tatsasin Maanteemuuseumis ja selle kõrval metsas “Mowgli” proovides, lõpetasin helesiniselt heljudes Lavaka magistrantuuri, pidasin lõpupeo ja tantsisklesin tarmukalt jaanitulel.

Huu!

Estonia ees. Vastset diplomit lehvitamas Laura Kukega, kellega diplomilavastuses “Väike jumalanna” sai kahepeale nukku tatsatud. Aitäh ja palju õnne kogu XXVII lennule kah!

Kõigepealt hurraatan, et mul on nüüd paber, millel seisab “Master of Arts”.

Siis tuututan, et esimest korda on mul lavastusprotsess, kus liikumisjuhitöö kõrval saan end lisaks ka näitlejana proovile panna. Piilu pileteid! Lahe wärk on podisemas! Ning kohe-kohe, 25. juunil, muutub meie tiim tinglikult rahvusvaheliseks.

Seejärel soovin palju õnne Etsile ja Lennartile, kes on nüüd vanemad kui varem.

Viimased õhtutunnipäiksekiired püüdsid meid paadile. Suur kuhi riideid ja kaltsukast ostetud pärg teevad Murueide tütrest korraliku ehitusmehe, kel pole viga tagurpidi paati juhtida.

Üleskutsena pasundan, et tehke, mis tahate! Nagu kõlas soovitus lauamängureeglites: ärge võtke kõike nii tõsiselt!

Ja kui keegi loodab midagi muud lugeda, selle asemel, et minu nartsissistlikku pildijada vaadata, siis palun vabandust 🙂 Lisan igaks juhuks mõned meelde jäänud artiklid või taasleitud teemad.

Lõke ja Laura

*Arutlus teemal: Kui palju peab kunstnikus olema koletist, et tast saaks geenius? Artikkel.

sõidan parasjagu lõpetamisele. Vihmamärg ja kurbväsinud. Oh, Tallinnat pole tükk aega näinud. Alles eelmisel õhtul hüplesin pantrina mööda linoleumi.

*Kas looduse poolt pakutavatele teenustele on võimalik hinnasilt külge panna? Taskuhääling.

*Meenutusi aegade algusest: “Juunituuri” videoblogi.

*Ning kui kellelgi on aega üle, suvel puhkus tulemas ja suvelavastused vaadatud, siis “Westworld” on sari, millele kahe käega alla kirjutan, et seda peab nägema!

*Ja “iKnow” on lahe lauamäng!

Jaanika

Kodu

Ilusat EV100 sünnipäevakuud kõigile lugejatele! Loodan, et tähista(si)te väärikalt, sooja tunde ja lähedaste inimestega. Väike ning aina tugevamaks muutuv Eesti, palju õnne! Õnne kõigile, kes siin elavad, ja kõigile, kes elavad mujal, kuid kannavad Eestit enda südames, meeles ja keeles.

Eriti kanged ja vaprad on meie seast need, kes elavad siin kogu oma elu, kõik päevad ja tunnid, trotsides seda tihtipeale halli ilma ja natuke hapusid nägusid, kes elavad mitmekordselt üle selle igapäeva-Eesti, kannatlikult ja visalt. Täpselt, üks kannatlik ja visa rahvas me olemegi. Seiklusjanulised ja rahutud hinged rändavad ja lendavad vahel mujale, jäädes ära, siis tagasi tulles, jälle minnes ja ükskord kuhugi paigale jäädes, siia- või sinnapoole merd ja maid, metsi ja mägesid. Sama visalt otsime oma kodu, oma kohta ja inimesi. Lõpuks avastame tihti, et need on algses paigas kõige ehedamalt olemas. Aga vahel ei ole ka ja on hoopis mujal. Samamoodi nagu need, kes leiavad väljaspoolt tulles selle kodu Eestist üles. Ehk nägite viimast „Suud puhtaks” saadet ETV-st, kõige soojemat, naerusuisemat ja südamlikumat kokkusaamist eetris, kus siia elamaasunud välismaalased rääkisid siiralt südamest oma armastusest ja lugupidamisest Eesti vastu. Miks endal seda siin olles nii vaevaline teha on? Tundub see ülepaisutatud või jäävad asjad märkamata? Miks need sõnad ja armastus tahavad väljenduda siis, kui kaugemal oled? Ikka eemalt vaadates, siis jõuab kohale, siis tunned igatsuse kaudu erksat tänutunnet. Erinevused, paradoksid, vastandid panevad meid asju paremini mõistma ja tunnetama ning rikastavad. Seda kogeda on hädavajalik, et jääda inimeseks.

Mulle meeldib mõte (vaatamata mõningatele kõhklustele) elada 100-aastaseks. Näha aegade muutumist, inimeste rändamist, ideaalide, uskumuste ja igapäevateemade teiseks saamist. Mitte väsida õppimisest, kogemisest, uutest oskustest ja elamustest, uutest inimestest oma eluteel. Hoida seda energiat enda sees. Hinnata aega ja kohta, kus viibid, sest kunagi ei tea, kui kaua see kestab. Järgmised 100 aastat on tõepoolest meie endi kätes (minu 74 aastat:)). Kasutagem seda targalt, endale ja oma sugupuule pikka õnnelikku iga kindlustades.

On laupäev, on lumi, on päike, 18 külmakraadi, on pere ja kodu (hetkel minu armas Raasiku)… on Eesti 100. sünnipäev! Mida veel tahta… Nautigem seda ülevust ja hoidkem oma maad, mis see ka ei oleks ja kus teie ka parasjagu ei asuks.

Reeli

inimene ja inimkond

A: Olemine / puhas eksistents
ja
B: Näilisus / filtreeritud eksistents

Elu siin Maa peal, tegelikkus, milleks me seda peame, on tegelikult just defineeritav nihestatuse kaudu, dissonantsi kaudu, milles me elame. Ütlen veel: meie elu, nagu me seda arvame mõistvat, pole mitte niivõrd tegelikkus, kuivõrd näilisus ehk näiline tegelikkus; me vaatame reaalsust või olevat läbi “tsivilisatsiooni prillide”, kultuuri kuhjumise (Vihje: aga milline on see kultuuri kuhi? Ei saa ju olla, et see on täiuslik. Aga kui see pole täiuslik, on see parimal juhul ebatäiuslik, halvimal juhul närune.). Selle dissonantsi möönmine aga tähendab, et (meie) elu saab olla võrdlemisi traagiline ja kuradi groteskne. Sealjuures dissonantsi sügavus sõltub nn status quo’st, ehk kui palju ja kui paljust räägitakse/kui palju valetatakse. Ja milline on keskkonna-indiviidi suhe. Näiteks kas indiviidi avatakse ja õpetatakse teda ennast väljendama, et tuua välja tema unikaalsus või vastupidi. See väljatoomine on seotud ka nii teaduse kui kunsti eesmärkidega: uurida, mis on peidus pinna all, inimese hinges.

Kindel on see, et indiviid kasvatatakse vastavas kultuuriruumis ja et milline iganes see ruum ka pole – seda nägu saab olema indiviid. Piltlikult: kui lapsele öeldakse sünnist saati, et ta on see ja see ja too, siis selleks ta end ka pidama hakkab. Samamoodi võib lõvile õpetada, et ta on lammas, ja elades lammaste keskel, ei jää tal palju muud üle kui pidada end lambaks, kuna talle nii on sisendatud. Seda suhet kirjeldab ingliskeelne sõna conditioning (hiljem naaseme selle juurde). Kuna pärdik näeb ja pärdik teeb, ja inimene siiski on – olgugi et homo sapiens with a touch o’ civilization – pärdik. Ja nii võib inimestegagi igasugu trikkasid teha. Ja see ongi viinud meie armsa ilmamaa natukene loomaaia, uhkust ja eelarvamust täis loomaaia, groteskse ja traagilise tsirkuse tasandile, kus inimese hingest on järele jäänud vaid müüt.

MEIE ehk massid ehk lõvid (lambad)

Esmajärgus selle pärast, et meid, ja kui ma ütlen meid, siis ma mõtlen seda mõõtmatut massi, mida kannustab globaalne pidurdamatult populaarne kopuleerurumistung,

seda massi, kes on alati täitnud alumised korrused-klassid – töölised, „proled“, rõhutud, keskklass – õpetajad, administratiivtöötajad, ehitajad, igakülgsed „teenindajad“ või teenuseosutajad (ka esinejad/kunstnikud),

meid, nii valedele üles ehitatud modernses ent “tegelikult” üsna mandunud õhtumaa kultuuris,
meid, kes me oleme kasvanud türannia, dominatsiooni ja korruptsiooni vaimust,

meid (neid) – tohutuid inimhulki – pigem vaeses kolmandas maailmas, kelle isamaa on imperialismi ja kolonialismi käigus kukeks tehtud ja,

kes kui orjematest orjemad orjad kaasaegse ja ultramodernse globaalkapitalismi püramiidi püstitamiseks ja säilimiseks on mattunud inimkehalisteks alusblokkideks, vere ja vaimu ohvriannina, millest küll otseselt ei räägita, mida üldlevinud tõena küll ei aktsepteerita, ent ilma milleta lääs õilmitseda ei suuda(?).

Miks osutasin ennist „kodukandi“ ehk õhtumaa kultuuri manduvusele? Räägitud sellest ju on ja kas on see üldse viisakas? … Eks ju häiri asjaolu, kui käimasolevatest koledustest puhtana tahetakse hoida oma kolukest – pea-liiva-alla käitumus, see vastutuse puudumine, mille asemel levib hoopis nn „vabadus“, vabadusest hõiskamine ja trall-chill-pidu-pidu. Vabadus teha ja öelda ja olla kõike. Vabadus. See kõik on muidugi nn väline vabadus, ja see kehtib nende inimeste üle, kes, kuigi vabal maal, on sama palju keskkonna peeglid ja teenrid kui ükskõik milline karjaloom. Inimene teeb kõike, mida ta näeb teisi tegevat. Seda tähendab automaatika; see on palju tissitud ja new age’ga seostatud teadlik olemise vastand. Inimesed kui robotid, zombid. Samal ajal globaalkatel keeb ja kihab. Ma kaldun arvama, et inimesed eelistaksid mitte teada, ilged tõed oma elust välja tõrjuda, mis paraku aga tähendaks selle oma laste ja nende perede ning järgmiste generatsioonide kanda jätta.

Meid kõiki on pandud elama valet (maatriks). Ühtede eluenergia voolab ühepoolselt teiste elude heaoluks, eliidi või ülemalseisva toiduks ja heaoluks (dominatsioon „pähklikoores“, nagu öeldakse), keda „kaitseb“ lõhe – palgalõhe, klassilõhe, kutsu seda, kuidas tahad. Osa inimesi meie ühisest kodust Maal teeb kõik, et seda lõhet hoida ja suurendadagi, machiavellilikult sellise mõtlemisega (ideoloogiaga, oleme ausad) masse (magama) poputades. Igaüks meist, tänaval, telekas, funktsioneerib agendina valemaailma kinnitamiseks, ise seda teadmata, kinnitades pidevalt korrumpeerunud status quo‘t, mis orjastab paljud üksikute huvide nimel. Seda teades on mul mõistagi raskusi rõõmust lakke hüppamisega, kui järjekordne seadus võetakse vastu, mis seda lõhet aiva süvendab, ütleme riigi ja rahva vahel (mitte tingimata Eestis). See paneb mind haiglaselt irvitama, kuigi tegelt tahaks nutta ja kividega mõne musta supersedaani tuuleklaasi sisse peksta.

Aga see on ju levinud (sümptom), mida ikka aeg-ajalt näeb – aknad visatakse sisse, autod keeratakse kummuli, märatsev rahvas tänaval, lõuna pool sagedasti molotovi kokteilidega ja muidugi – kohalik noorsand varastab lõhutud R-kioskist tampoone (mitte keegi ei unusta seda pilti) – sagedased protestid igal pool üle maailma. Vean kihla, et see on umbes-täpselt see sama frustratsioon, mis viis maailma lapsed vastavate sündmusteni aastatel 1789, 1905, 1911, 1917, et mainida vaid kuulsamaid. See on see sama tunne, millest on sündinud nii proletaarne poeesia kui ka hipiliikumine, mõisate põletamine kui pankade natsionaliseerimine ning viimaks ka krüptovaluuta, keisri-kuninga-tsaari surm, heaoluühiskond, kõik mässud, kõik revolutsioonid – see on ebaõiglane suhe, dominatsioon, kus üks ahv istub teisel kuklas, see on vertikaalne võimujoonis, ebaõiglane hierarhia, püramiid, kus elu on nii püramiidi tipus kui ka kuskil persekarvade vahel – kuhu oled sündinud sina? (Ilmselt kuhugi vahepeale.)

See on ehk üks põhjus, miks paljud nn “vaikivast vasakust”, sellest teisitimõtlevast elemendist, vaikivad? See on põhjus, miks ta ei pruugi omada telekat, lugeda neid groteskseid, et mitte öelda ebainimlike pealkirju ja vastikuid uudiseid; rääkimata muudest massimeedia tavatoodetest, meinstriim meediast jne. See on põhjus, miks nad ei viitsi vaevuda Eurovisiooni vaatamisega, selle ludri ent liiderdava alternatiiv-religiooniga, mis toimib kui oopiumijäänuk, ent mis on nüüdseks haletsusväärse kuju võtnud – „kaunis“ kole lömitamine, poliitiline mahhinatsioon totaalsete efektide ja jõuetu sisu garneeringus… See on ehk üks põhjus, mis sünnitab vihkamist… aga nimetame seda siiski vastuseisuks, kus ühte leeri kuulub eliit kapitalistide, korporantide, monopolistide ja börsimaniakkidega eesotsas. Muidugi võib öelda, ega me nende olukorda sattudes paremini ei teeks (nagu M. Mutt hiljutises artiklis kirjutas). Saaksime ka ihnuriteks, paksudeks ahnitsejateks.

Ajaloo järgi revolutsioon, mädand, on lahvatanud ebainimliku ja pika rõhumise ja allasurumise näol. Revolutsioon(id) ei ole midagi muud kui haiguse sümptomid, haiguse, mille ravimisega, tundub nagu, peaks keegi tegelema. Keegi peaks… vastutama? Aga mida teeb doktor Võim, kelle valdkond pole tervis ega terviliklikkus, vaid poliitika, võimu seadmine, “seaduse teadus”, kelle valdkonda iseloomustaks kõige paremini sõna v a s t u t u s – riiklik, rahvuslik, globaalne vastutustundlikkus – vastutamine (ainult) maailma eest. Mida nad teevad?

Jätkavad sõda. Jätkavad täiskäigul kapitalismi, mis on väärastanud praktiliselt kõik, muuhulgas (toon paar näidet):

– USA poliitilise (ja moraalse) aluse, mis toimib välisrahastuse arvel (ei hakka USA tegevuse kurjuse absurdsusse laskuma);

– farmakoloogia, kus keemia-medikamentide kaudu lüpstakse haigeid inimesi, vähk – see on ju miljarditööstus, mille stabiilset ja tohutut käivet kui kapitali hiigelpärandit ei tohiks kindlasti kompromiteerida;

– kiirtoit, mis jätab kaugele maha tervisliku toidu – aga milleks üldse vegan või veganlus? Mingi hipi pedede värk;

– Hollywood, kus inimelu väärtus lömitab kas just super-, aga igatahes mingit sorti kangelase kauni keha ja varvaste all, aga keskmise actionfilmi laibaloend? – seda ei viitsi vist enam keegi mõõta. Keevaline ja noor action’it ihkav teadvus teeb inimelu kohta sellest ehk ajapikku omad järeldused;

– metsad, mis põletatakse, vihmametsad, põlismetsad. Kahjuks ei pea me kaugele vaatama, aga sel juhul tasub ka teada, et mühinaga ahenevad maailma kopsud;

– nafta, nafta, nafta. Riigid, kus on naftat ja milline obstsöönne peerupoliitika selle ümber toimub – sõna otseses mõttes sõjategevuse käigus hoidmine, sõjategevuse lõpu ärahoidmine, või veel naeruväärsem: sõja ennetustegevus sõjaliste vahenditega. Vastasel korral ju kaotatakse ressurssides, kaotatakse dominatsioonis. Aga kuidas on liikide seninägematu suremusega, korallrahu kadumisega? Selles pole kahjuks üllatavat. Kas olete näinud kuidas hiidkilpkonna ninast mingit veerandmeetrist krobelist plastikpulka välja tõmmatakse? Võtke sedagi teadmiseks, kui Omega3 rasvhappest peate, et plastikurisu, mis ookeaniloomakeste kõhtu satub, jõuab lõpuks maalaste endini tagasi, tõsijutt. Kahjuks toimib loodus lausa nuhtlusena – ringitaoliselt. Nõnda siis – kas saab ja peab seda kõike veel õigustama? Kaua peab veel pead liiva alla peitma, teisi süüdistama ja tõe nagu katku eest pagema?

Kuidas oleme me jöudnud tänasesse – kus põhimõtteliselt kõige vastutusrikkamale platvormile pääsemiseks üks ja ainus kriteerium on võimujanu. Sul peab olema ainult üht asja – see pole arukus, isetus, isegi mitte võimekus -, sul peab olema omadus, mis on mitte ainult kõigil inimestel, vaid kõigil loomadel – ellujäämisinstinkt. See on see iidne osa sinu ajus, mis annab sulle kõige primitiivsemaid ja põhilisemaid impulsse, see tekitab sus tunde süüa see vahukomm, kulutada see raha, peksta möödaminnes teist inimest Mustal Reedel kaubamajas või rabeleda Selveri järjekorras, karjuda lapse peale, närvitseda õpilasega, vihastuda autoroolis, pürgida sinna, kusiganes on võimu nagu koi valguse poole, kus saab autoriteetselt kanda kinnitada. Mida vähem “arenenud” sa oled (conditioning – hädapäraselt võiks seda tõlkida normaliseerimine, aga mõtteliselt oleks see kultuuripoolne kujundamine), seda vähem suudad sa neile instinktidele mitte ainult vastu panna, vaid neist esialgu üldse teadlik olla (nagu E. Tolle räägib), seda rohkem oledki sa see ürgne instinkt, rott, sisalik, ahv, ainult selle vahega, et sa sünnid “arenenud tsivilisatsiooni”, kusjuures tegelikult oled sa ikkagi pärdik tehnoloogias, selle vahega, et kultuur, kuhu sa sünnid, asetab su silmile pärast sündi maski, mis areneb ja kasvab su peal koos sinuga, ja harva tekib sul sellest vabanemise hetki, kui üldse. See mask, persona, ongi status quo, see on automaatika.

Conditioning / normaliseerimine: kultuurimähis, väärtuste vesi (transgressiivsed arusaamad sellest, mis on õnn ja edukus, mis siin maailmas loeb), moraali maksiimid “õige ja vale”/ piits ja präänik. See on see, mille nägu sa saad olema, tänu sellele maskile, mis sind keskkonnaga lõimib. See on tohutult väline, see ongi väline. See tähendab, palju olulisem sinu isikust ja indiviidist on see, mis juba olemas on, ja see mis juba olemas on, see saab kätketud sinu mõistusesse ja südamesse, käitumisse, ruumiga veel natukeseks originaalsuseks, kui hästi läheb.

See on muusika, mis mängib meie elude taustal, ja -pannes seda tähele või mitte – tatsub inimene selle muusika taktis. Aga kui ma ütleks, et see on julm ja kriipiv kapitalismi muusika? Või kuidas oleks – muusika, mis uinutab meie südamed sulgseisu ja laseb primaarinstinktidel meie eest rääkida? Kas keegi ärataks me südamed, need magavad? Kas keegi paneks muusika pausile? Ei. Mitte keegi ei pane muusikat kinni, kindlasti mitte need, kes selle muusika on tellinud, kes sõltuvad sinu uinunud seisundist, et neile jääks nende heaolu, nende rikkus, nende, daamid ja härrad: dominatsioon, mis on ju üks ürgsemaid evolutsioonilisi vorme.

Inimene saab enda kõrvad-silmad katta, ja hingata (brahman). Seda tähendab meditatsioon, seda tähendab enda sisse vaatamine. Võta puhkus maatriksist, mis on manipuleerinud ühiskonda aastatuhandeid. Võta puhkus kapitalismist, ajakirjadest, televisioonist. Lõpeta kasvõi hetkekski välise keskkonna tarbimine, hetkekski, ja proovi hingata ning hoomata, mis kumiseb sinus, millised tõed ja millised valed seal kobrutavad, kindlasti leidub seal nii üht kui teist.

Inimene täis on potentsiaali, mida kaua on väärkoheldud nagu elevante. Aga „enda sisse vaadates“, tõenäoliselt ei kuule sa midagi tähenduslikku. Müra, millega me igapäevaselt kokku puutume, on nii massiivne ja teeb meid sisemiselt nii passiivseks. Me elame vaid pealiskihi teadvuses, arusaamata enda mitteteadvusest, süvateadvusest, oma unenägudest ja mikroslikest mõtetest, mis ei suuda kaua meie pealiskaudses ja psüühevaenulikus mõtlemises ja lihtsas teadvuses kesta. Selleks, et tungida sügavamale enda hinge, on vaja midagi enamat, kas „puuri“ või „kaarti“ (tehnikaid selleks on oi kui palju, olgugi, et osa on muundunud kapitalistlikuks veiderdamiseks kas psühhoanalüüsi või millegi veel alternatiivsema egiidi all). Just seda peaks ühiskond meile õpetama ning kui ta seda ei tee, ei pruugi me nüüd ja edaspidi mitte kunagi tahta ega hakatagi tahtma enda sisse kuulatada, sest siis me oleme ju skisod, hullud või kesteabmis. Me ei taha enda sisse vaadata, sest seal on kaos puder ja kapsad. Sellest pole hullu. Hinga. Tervita oma sisemaailma, andesta endale, ära solva ega vihka ennast, sellepärast öeldakse: armasta ennast, mitte selleks, et osta endale asju kokku.

Sa oled väärt seda, et sa sisemiselt end tunnustad, kõige kriitika kõrval, millega sa ise ja teised niikuinii sind piitsutavad.

Tunnustad end, selle asemel, et õiendada. Tervitad ja võtad vastu, nagu uue aastagi, selle asemel et nuhtled kõigi asjade eest, mida sa valesti oled teinud. Ega õigesti elada polegi lihtne, surra on lihtne. Õigesti elada on… kohutavalt raske, vähemalt esmapilgul tundub nii. Aga kõik vead, mis me teeme, kõik halvasti tehtud asjad ei peaks võrduma piitsutusega, vaid pigem endaks integreerimisega, umbes nagu kui Jung ütleb, et inkorporeerida oma “vari” või varjukülg enda isiksusse. Ennast mitte tunnustada ega armastada, vaid vastupidi – sellega lihtsalt laieneb veelgi lõhe enda ja iseenda vahel, kusjuures see lõhe, nagu lahtine haavgi, on hõlpsasti kokkuõmmeldav, kui sa seda soovid ja oskad. Seega: hinga, ning – aktsepteeri, jaata end, kogu oma totaalsuses, varjudes ja valgustes.

Õppimine tundub olevat meil väljapoole suunatud tegevus. Kahtlemata tulebki välist maailma õppida, tuleb kuulata, mis ütleb teadus, meditsiin. Aga õppida sisemaailma tundma, või õigemini… õppida ennast… Õppida nägema, kus algab ja lõppeb see tohutu infovoog, mis on tulnud väljastpoolt sind, ja kus algad sina ise. Kui sa seda hästi teed, siis rikastad sa sellega mitte vaid ennast aga ka teisi. Aga see eeldab vabadust. Aga vabadus ilma vastutuseta vaagub. Vastutus olla sina ise, mina ise. Vastutus vaba olemisest. Vastutus oma tegude, mõtete, emotsioonidegi ja üldse – kulgemise eest (situatsioonide olukordade läbielamise-).

Kui sa oled vaba, siis sa käitud kindlasti teistmoodi kui siis, kui sa pole vaba, ehk isegi vastaliselt, rebel rebel! Muidugi – kui sa pole vaba, langeb sult ka vastutusekoorem… lihtsalt peegelda vastu seda, mida ühiskond sulle niikuinii kogu aeg sülle projekteerinud on, sisse söötnud ja ette näidanud, jaa – ette näidanud. Ja nii juhtubki, et kui sa oma vabadusest loobud ühiskonna/keskkonna status quo kasuks, siis loobud sa ka vastutusest. Nii võib juhtuda, et inimene on pärdik, kes ainult teisi imiteerides mängib, et on inimene. Nii juhtub ka, et kui ühiskond otse pärapõrgusse põrutama peaks, oled sa sellel laeval kohal nagu aamen kirikus. Aga ole sina ise, ja ole targem kui 30 miljonit… Taba ennast mõttelt, kuula ennast kuulmas, rääkimas, ja siis… mõtlemas.

Vabadus, vaba olemine, vabana sündinud… see on justkui kõmin, mis kumiseb enamusis Eestimaa kojas, aga samal ajal on siis see teine vabadus – varjujääv tõetaoline peletis, mida tihti vaadata ei juleta, sest seda vabadust kardetakse nagu kardetaks olla minaISE. Nagu tõttki, ei taheta seda vabadust. Nii hea kui sellest keegi laulab ja lauldakse, on hea kui ka kirjutatakse, ja erriti hea on, kui esivanemad on meid vabadusse võidelnud (oli ka tagumine aeg, siiski, oleme ausad) ning me saame tsivilisatsiooni vabaduse viljust isegi sirguda nagu fruktid, jah… aga millised (milliste tingimuste järgi normaliseeritud) fruktid? See on küsimus…

aaaaaaaaaand cut

Karl Edgar Tammi

Aastalõpusoovid

Tere, hea lugeja!

Märkamatult on kätte jõudnud detsember ja aasta viimased nädalad. Kelle jaoks puhkus, kelle jaoks kibekiire tööaeg ning kelle jaoks kokkuvõtete tegemise aeg. Selle viimase jaoks võiks küll igaüks hetke(d) võtta, eriti kui mõnda aega pole jõudnud suuri küsimusi enda peas ja hinges läbi vaagida, siis aasta lõpp sobib selleks hästi – võtta toimunu kokku, teha järeldusi ja seada uut.

Lugesin sel nädalal ajuteadlase Jaan Aru artiklit, mis tuletas meelde, kuidas ajule mõjub puhkamine, logelemine ja molutamine (eriti vahva sõna:)), teisiti öeldes mitte millegi tegemine (ja näppimine), et treenida keskendumist. Kas polegi siis mitte aasta lõpp ja jõulupuhkus ideaalne aeg lasta ajul niiviisi heas mõttes molutada, kõik mõtted lendu lasta, tekitada seoseid ja luua uusi häid ideid algavaks aastaks? Meie, mustkastlased, ragistame oma ajusid ja vääname hingi juba enne jõule, kui peame maha mitu olulist koosolekupäeva Musta Kasti tuleviku ning järgmise hooaja teemadel. Mis neil päevil otsustatud saab, seda valgustab teile ehk juba üks järgmistest blogikirjutajatest.

Aga tulles tagasi aju toimimise teemadele, siis miks seda küll koolis (või tuleb see kodust?) ei räägitud, mida meie aju tööga võrdselt vajab, et olla loov ja värske? Või kui räägiti, siis praktikasse seda tavapäraselt ei viidud. Ikka töö-töö-töö ja nii see tublidus kasvab, samuti varjatud stress. Ja mida see tublidus meile tulevikus, tänapäeva maailmas, annab? Kuhjaga sisemist häda ja viletsust. Hea küll, positiivset on selles ka, aga ainult sellest ei piisa ning üha enam näen selles rohkem vaeva kui kasu. Millist haridust ja kasvatust me tegelikult vajame, et stressata vähem ja et meist saaksid loovad ja eneseteadlikud inimesed? Eelmistele põlvedele võib seda ja teist küll ette heita, kuid rohkem saame me ise ära teha järgmist põlvkonda ette valmistades. Mulle meeldib igatahes mõelda, et ma ise saan muuta mustreid oma peres ja iseendas, ja nii igaüks.

Väike retsept-soovitus jõuluks ja uueks aastaks minu poolt oleks selline:
– vähem hõivatud vanemaid ja katkiseid perekondi
– rohkem tarku emasid ja isasid
– vähem allasurumist ja rohkem rääkimist
– vähem pinnapealseid mõtteid ja mõistusega väljaütlemisi
– rohkem häid suhteid
– vähem liigset tarbimist ja rohkem nutikat taaskasutamist
– rohkem lahkust ja armastust

Ilusat puhkamist lähedaste seltsis!

R.L.

Kuld

Tere, hea lugeja! Kaarel siin.

Olen oma pikalt maailmarännakult tagasi. Õnnelik ja terve. Paljude huvitavate kogemuste võrra rikkam. Kõigist neist loodan ühel heal päeval valmis saada mingisuguse kokkuvõtva blogi, millest näha nii pilte kui videoid, kuid käesolevas postituses peate leppima hoopis argipäevasemate teemadega. Ja, muide, kui keegi tahtis minu viimasest postitusest välja lugeda, et ma sügisest Mustas Kastis võib-olla ei jätkagi, siis olgu siinne lühike üllitis tõestuseks vastupidisest asjade käigust.

Jõudsin suve jooksul tõdemuseni, et vähemalt praeguses asjade seisus minu mikrokosmose ja eesti teatrimaastiku tervikpildil ei näe ma end üheski teises teatris töötamas parema meelega kui just Mustas Kastis. Tõsi on ka see, et siinsed asjalood on kaugel täiusest, kuid väljakutsed peituvadki puudustes. Usun, et Musta Kasti suurimaks väljakutseks praegu ja lähitulevikus on (lisaks jätkuvalt heade ja väga heade lavastuste loomisele) enda olemasolule sõnastatud eesmärgi leidmine. Mitte, et me seda varem otsinud ning ka mingite tulemusteni jõudnud poleks, kuid tunnen, et praegused visioonid-missioonid jäävad liiga üldsõnaliseks.

Argipäevast veel niipalju, et nädala algul (16. ja 17. oktoober) toimus Viljandis iga-aastane ASSITEJ ülevaatefestival, kus Must Kast esines kahe lavastusega – “Röövel Rumcajs” ja “Peks mõisatallis”. Olles ise “Peksu” trupis, sain rõõmu tunda tohutu suurest publikuhuvist, mis sundis meid kunagi nii suurena tundunud VKA Musta Saali üle mõistuse täis toppima. Loodan, et kellegi teatrielamus seetõttu väga kannatada ei saanud ning katsume omaltpoolt ikka rohkem ja rohkem “Peksu” mängimise võimalusi leida, sest tagasiside on jätkuvalt positiivne ja paistab, et huvilisi tuleb juurde.

Sõitsin eile Tallinna vahet ning ühel otsal kaasas olnud Jaanikaga rääkides proovisin sõnastada, mis muudab ühe lavastusprotsessi teisest paremaks. Tulemuseks oli umbes selline mõte, et lavastaja kõige olulisemaks ülesandeks kohe prooviprotsessi alguses on süstida kõikidesse tiimiliikmetesse vankumatut usku sellesse asjasse, mida tegema hakatakse. Et kõigil oleks ühine arusaam eesmärgist, samasse suunda pööratud energia. Kui eeldame, et tegijad ise on niigi oma ala professionaalid oma kogemuste ja oskustega, siis saamegi ühe kõrgelt motiveeritud mitmekülgse pundi, kellega on võimalik saavutada midagi enamat kui normaalne või lihtsalt hea.

Musta Kasti liikmetel on see vajalik individuaalne professionaalsus olemas. Kui nüüd suudame (taas)sõnastada mingi ühiselt sütitava sihi, siis toimiks see kõigele järgnevale nagu hea lavastaja lavastusele prooviprotsessi algul.

Õues on nii kuldne nii lühikest aega!

Kaarel

Sisemise Ahvi valimiskompass kaks tuhat seisakteist

15.10.2017

Paljud on otsustanud valima mitte minna, kas siis suutmatusest mitme halva variandi seast vähem halb üles leida või kes teab. Selleks olengi täna utreerinud kokku halbuse halvimiku, et tuletada meelde: asjad võiks ikka tunduvalt hullemad olla. Ärgem laskem siis asjadel nii ja veel kaugemale minna. Ja iga inimese kohus, justkui, on valvata või pigem lihtsalt hoolitseda enda ja teiste eest.

Sisemise Ahvi valimiskompass kaks tuhat seisakteist.

Sapisus: 3/5
Üldistus: 4/5
Liialdus: 4/5

Mida teha, et kaasata inimesi rohkem linna juhtimisse?

A) Otseselt mitte midagi, pigem suurendada lõhet võimu ja rahva vahel
B) Politoloogia kursus igasse Eesti lasteaeda
C) Vaatame asja 20 aasta pärast

Mida teha, et parandada transpordiühendusi?

A) Esimene 8-realine maantee Eesti ja Alko1000 poe vahel Valkas Lätis
B) Hästi palju üherealisi teid, mis kõik viivad jooma Alko1000 poodi Valkas Lätis
C) Max-investeerida Inter-galaktilise Ussiaukude Transpordivõrgustiku loomisesse

Kuidas peaks Tartu linnavalitsus reageerima, kui mõni kodanikuühendus esitab taotluse rajamaks Tartusse mošee?

A) Takistama mošee ehitust ja vastava kultuuritaustaga inimeste elamist, sest ükskõik milline endastlugupidav rahvuskultuur saab eksisteerida vaid kliinilises geograafilises isolatsioonis
B) Takistama mošee ehitust, aga pakkuma moslemitele saalide/ateljeede renti kultuurimajades jne
C) Takistama mošee ehitust ning elimineerima ka kõik sünagoogid, kirikud, templid, mis on represseerinud Eesti (ürgset) rahvuskultuuri, Thori usku, juba 13ndast sajandist ja waaaay enne seda, kui viikingid ja hiljem Marvel Studios selle meilt röövis

Mida teha, et Emajõgi kui Tartu tähtsaim loodusobjekt muutuks atraktiivsemaks?

A) Ehitada jõest välja kanalid ning tuua need üle terve Tartu, muutes meie linna Põhjamaade Veneetsiaks sõna otseses mõttes
B) Lammutada ja põletada kõik sillad, viia meessoost isikud ühele poole ja naissoost teisele. Nii tundub vastaskallas veel atraktiivsem. Homo, bi jm kõrvalekalletega inimesed transporditakse Piirissaare võsastunud luhaniitudele, kus nende häbistavatele ja hälbivatele haigustele tehakse lõpp
C) Muuta Emajõe nimi Isajõeks vastavalt alfaisase dominatsiooniühiskonna mudelile

Mida teha, et vähendada kesklinnas autode hulka ja parkimiskohtade nappust?

A) Projekteerida ning asendada pargid ja Botaanikaaed parklatega
B) Autode hulga vähendamine ei tohiks olla eesmärk omaette. Ideaalis võiks igas peres olla kolm autot inimese kohta. Pigem peaks vähendama jalgrattateid ja lisama jalgrattakiivritele kõrgema aktsiisi
C) Max-tsentraliseerida kesklinn, sest see on ainus koht, kus tegelikult kesklinn olla saab

Kuidas tagada, et võimalikult paljud Tartus ülikooli lõpetavad noored jääks siia tööle?

A) Tegema kõik asjad valesti, nii nagu suurriigid meie ees on teinud, ja mitte õppima ühestki nende veast; kaagutama nendega absoluutselt sama rütmi
B) Mitte vastu võtma erinevaid lahendusi, mitte julgeda erineda teistsuguste vajalike otsuste poolest
C) Lähtuma pigem dogmadest, paradigmadest ja paindumatust seadustikust kui teadusest, psühholoogiast, sotsiaalantropoloogiast ja mõistuslikkusest
D) Alandama õppejõudude palka vähemalt 25%, suurendama õppejõudude koormust sama palju ning kaotama ära puhkused
E) Rajama rohkem kiirtoidukohti ja burksiputkasid, mis seovad ideaalselt kõrghariduse ja päris elu, aga kaotama ära kohvikud Karlovas ja Tähtveres

Kuidas muuta Tartu rikkamaks?

A) Rajada rohkem ilusalonge, aksessuaaripoode, betoonist ja klaasist Kaubamaja-stiilis kuubikuid ja ärimajasid, millest 2/3 võib kuuluda autopesulatele
B) Veel rohkem tsentraliseerida kesklinn ja pumbata ülejäänud alad tühjaks, jättes sinna vaid Säästumarketid, Rimid jne. Tuua Lõunakeskus kesklinna, Kaubamaja kõrvale
C) Näpistada võimalikult palju haridusest, tervishoiust ja teadusest ning investeerida bürokraatiasse ning hierarhiliste ja läbipaistmatute võimusüsteemide loomisesse

Mida teha, et lastega pered tunneks end Tartus paremini?

A) Suhkrupõhised ja magusad tooted palju odavamaks, kehtestada tervislikele toitudele, puu-, juur- ja aedviljadele oluliselt kõrgem aktsiis
B) Rajada igasse linnaossa veel vähemalt kaks tenniseväljakut

Kuidas Tartu linn peaks suhtuma plaani rajada Emajõe äärde puidurafineerimistehas?

A) Milles küssa? See ja siis veel 3-4 tehast, mis kasutavad fossiilseid kütuseid. Teadaolevalt on see ainus viis, kuidas raha saada
B) Ehitama hoopis Milka tehase, ning vastutama selle eest, et Milka Emajõe harus tuleks kord kvartalis välja uus Milka šokolaad

Kuidas ajakohastada jäätmemajandust?

A) Keskkonnateadlikkus ei peaks olema eesmärk omaette, see on tulevaste generatsioonide, mitte meie asi
B) Jäätiste ampluaad ja külmleti valikut peaks laiendama vähemalt 1,5-kordselt

Kuidas suurendada Tartu turvalisust?

A) Kaamerad absoluutselt igale poole, ka kodudesse. Luua globaaltube, kus kõike live-stream’itakse
B) Suurendada karistusi ning võtta kasutusele rohkem keskaegseid meetodeid. Karistatavaid peaks palju rohkem traumeerima ja neis üldist vihkamist genereerima
C) Tuua tagasi indulgentside võim, kohtunikele peaks lubatama vastu võtta rohkem annetusi
D) Linnamüüri rajamine
E) Peaks üldiselt piirama, keelama, takistama ning keelustama sokkide-sandaalide korraga kandmise

Kas Teise ilmasõja monument tuleks Raadi järve äärest mujale kolida?

A) Peaks rajama komitee, kes seda asja uurima hakkab
B) Peaks rajama selle monumendi kolm identset koopiat igasse Tartu lasteaeda ja kooli
C) Peaks selle hävitama ja ehitama asemele parkla või eurosümboliga hiidmonumendi

*

Käesolevaga teatan, et valimiskompass on ülemagnetiseeritud ja ei näita just otseteed.

Kes üldse ei vali? Isegi selle poolt, kes kasvõi natukenegi samasse paati mahub? Eks tekita see vastavalt veel suurema vastuolu enda ja Eesti vahel. Lõhe rahva, mõelge, ja võimu vahel. Kas saab olla veel kössakamat kombot inimkonnale? See on kollektiivne halvatus. Järjekordne tõrge demokraatias ja annab veel õigustuse anarhiale kah. Kui mõelda, siis selline kuuma-külma dialektikum andis tõuke I maailmasõjale.

Mida rohkem indiviide käib valimas, seda väiksem on vastuolu. Nii on. Kui valiks veel vähem inimesi, siis käriseks demokraatia ühel pool rahvaks ja teisel riigiks ja need kaks, vähemalt ajaloo põhjal, ei suuda kaua teineteisele ilma karvupidi kokku minemata silma vaadata. Ja üldse on kummaline, et „rahvas“ võimust lahti rebitud on. Mis vahele tuli? Must mass? Palun vastake.

Ei, mina, kui üldse midagi, kuulutan teile, hävingut ei tule, jah, (III maailma)sõda küll juba käib, ma kardan, et rohkem kui avalikkus seda tunnistab, ja kusjuures samadel põhjustel, mis eelnevadki on käivitanud (loe: korruptsioon, rahva petmine, vastuolu võimu ja vaimu vahel, justkui õigustatud rahulolematus võimu ja valitsuse reetliku käitumise pärast jne), aga ometi ei lenda Maa iseenesest õhku. Me kõik seisame selle eest. Peaaegu kõik. Seega, peab punnima. Punnima läbi ebameeldivate tingimuste mitte-juhuslikkuse ja õitsengu poole. Mitte valimine tähendab juhuse hooleks jätmist (mis alati polegi kehv plaan), tulevaste vastuolude nimel.

Herned (piis)

yo

Karl Edgar

Latiga või latita?

Mul on õnnistus kanda koormat, mis koosneb kahest prioriteedist: mu teater ja mu kool. Ja tahan jagada ühte mõtet, mis nende kahe koostegemisel ühes vestluses minuni jõudis.

Kõigepealt: teadmistega on ikka nii, et kui sa üritad mingisugust keerulist ja elumuutvat mõtet, uut neuronitevahelist teekonda panna lihtsatesse sõnadesse, muutub see kuidagi banaalseks ja uue mõtte tuum ei jõuagi ühest ajust teise. Või siis korrutatakse sulle mingisugust mõttetera ja sa tead seda, saad suurepäraselt aru, kuni ühel hetkel on sul vaja kellelegi teisele selgeks teha mingi põhimõte ning sa avastad, et kogu suure mõtte tuum mahubki sellesse mõtteterasse. Sa justkui tead, aga sa ei tea päriselt enne, kui tead. Mingisugune ajugümnastiline versioon esmasest ja teisesest teadmisest: sa võid lugeda kõiki raamatuid malemängu kohta (sekundaarne teadmine), aga sa ei oska malet mängida enne, kui oled etturiga üle malemängulaua liikunud.

Ühesõnaga, ma tahan seda lugu rääkida pikemalt.

Kui keegi minult küsib, mis ma elus teen või kellena töötan, siis ütlen, et mul on oma teater, olen seal lavastaja, näitleja, koreograaf. Justnimelt selles järjestuses. Lavastamise jaoks on mul vastavad paberid, mis tõendavad vastavat kõrgharitust ning sellele erialale ma kunagi ka sisse astusin. Muidugi ma teen tegelikult aina rohkem näitleja ja liikumiste seadjana tööd, aga selle lõigu mõte on siiski see, et mul on õppeaja kaudu ja isikliku praktika kaudu ning võimaluse kaudu teiste tegutsemist kõrvalt jälgida tekkinud ettekujutlus, mida teeb üks lavastaja. Jah, muidugi on kõik see äärmiselt subjektiivne, milliseid inimlikke omadusi ma lavastaja juures hindan või milline on minu ideaalne proovisaaliõhkkond. Igatahes, on tekkinud järjestus, kuidas ma millelegi lähenen või mida saavutada püüan.

Nüüd, suve lõpus koolis proove tehes, pendeldasin pidevalt eri identiteetide vahel: kas ma olen nüüd õppija kooliprotsessis või lavastaja produktsioonis või etendaja eksperimendis – ja kellele üldse kuulub see roll, mida ma näitlejana loon? Jooksin pidevalt peaga vastu seina, või pigem: jooksin oma mõtetega ühest pea otsast teise ja tagasi. Tegime proove. Tegin tööd. Ja siis ühel hetkel jõudsin proovi lõppedes arusaamani, et pole ühe oma juhendajaga üldse nõus, kuhu seda minu stseeni suunatakse. Rääkisime sel teemal ning järgnev lõik on pärit emotsionaalsest mälust ning kohandatud eestikeelseks.

„Sa jääd liiga kergesti oma näitlejatega rahule. Sa ei nõua neilt piisavalt. Nad ei pane iseennast lavale ja kui sa seda neilt ei nõua, pole neil millestki kinni hoida. Te teete lihtsalt kokkuleppeid ja siis sooritate neid laval. Sa ei saa proovi peas ise, üksinda, kodus ära teha ja pärast teistele lihtsalt juhiseid jagada. Sa ei saa, sa ei tohigi kõike teada. Sul peab olema teadmatust, tühimikku (void), ning näitlejad täidavad seda ise. Lavastajana pead sa andma näitlejale võimaluse millestki kinni hoida. See võib olla tehniline, täpselt läbitiksutatud skeem, mida kõik teavad. Aga selle jaoks läheb kuid prooviaega, mida praegu ei ole. See tee võib olla ka isiklik, näitleja enda loodud, aga selleks peab ta iseennast materjali sisse tooma ja sina pead seda nõudma, sest praegu on lihtsalt jada kokkuleppeid. Aga see pole enam teater, vaid… lavastuse väljatoomine.“

SEE POLE ENAM TEATER, VAID LAVASTUSE VÄLJATOOMINE.

Selles eelnevas lõigus on mitu väga head mõtet. Mitu iseenesestmõistetavat mõtet. Aga need kõik olid vajalikud, et see üks lause eristuks ning kaikuvate kellalöökidena pähe roniks. Millisel ajahetkel muutub lavastuse väljatoomine tähtsamaks kui teatritegemine?

Ehk mis hetkel on meil vaja tulemit ja stabiilsust ja fikseeritud latti, millest üle hüpata? See raske, raske prooviperiood oligi justnimelt sellepärast raske, et me ei fikseerinud tulemit ning kui kõigil tegijatel on aastatepikkune praktika hakata esika eel närveldama, sest IKKA VEEL POLE LATTI, KUS ON LATT?, siis oli keeruline ühtse grupina protsessis püsida.

Nüüd tagantjärele seda mõtestades on see aga põhimõtteline otsus (mille võiks siiski eos varem kokku leppida ning grupiga ühtselt mõistetavaks teha). Põhimõtteline otsus liikuda KOGU AEG edasi. Iga etendus on osa protsessist, kus minnakse veel kaugemale, veel täpsemaks, veel sügavamale. Teater pole lihtsalt kaduv kunst. See ei saa ka mitte kunagi valmis.

(Mul tekkis õudne paralleelmõte, kus karastunud sõdur kaevab kaevikut. Ning tuleb käsk, et see kaevik ei saa mitte kunagi valmis saada. See pole kunagi perfektne kaevik. See võib olla funktsionaalne kaevik, aga sa pead seda pidevalt täiustama. Jõudu selleks! Ja mingisugusel hetkel aetakse see kaevik uuesti täis, aga see ei tähenda, et ta enne täisajamist valmis oli.)

Ja muidugi saan ma aru, kui hea tunde annab lati olemasolu. Ühine fikseerimine. Stabiilsus. Latt, allapoole mida ei sooritata. Aga kahjuks jääb tunne, et ega rohkemat ka siis enam välja ei pakuta, sa ei tea rohkemat nõuda, kui latt on seatud.

Ja kindlasti on need mõtted ju varemgi ära sõnastatud. Kohe kindlasti on. Aga tahtsin jagada seda tunnet, et kui sa tunned justkui, et nüüd on sul vajalik hunnik andmeid, reegleid, juhiseid, kõhutundelugemissoovitusi ja tähtedeseisu paikalükkamise nippe olemas… ja siis tõmbab keegi ühe lausega kõigelt sellelt metafoorilise vaiba alt ning sa avastad ennast koos näitlejatega tühimikust ning ennast proovi lõpus kohast, mida sa ei oskaks ettegi kujutada. See võib olla hea, halb, produktiivne või mitte. Aga see võib olla ootamatu. Ning see võib olla teater.

Kõige aluseks on hea, inspireeriv algidee. Materjal. Alguspunkt. Juhtmõte. Ning see nõuab roppu moodi usaldust.
Minul ka eelkõige enda vastu: sa ei pea kõike teadma. Kui veider mõte! Kui veider kogemus sellest, et see teadmine muutus teisesest esmaseks!

Ja jõuad mõtteni:
The sky is the limit
when your heart is in it.

(Taevas on piiriks
kui süda on liidriks)

ehk latti polegi ja sa lendad.
Tehkem teatrit!

Jaanika

Husuli blogi

Tere. Mina olen Husuli, ma tulen sügavalt Lääne-Nehrunist ja ma võtsin üheks nädalaks Musta Kasti blogitäitmise üle. See on sellepärast, et see keegi, kes selle nädala blogi esialgselt kirjutama pidi, otsustas viimasel hetkel, et ta ei suuda, ja mina võtsin hea meelega pakkumise vastu. Muidugi, muidugi ma üritasin teda veenda. Mis tähendab, et ei suuda? Mis mõttes negatiivsed mõtted? Mis mõttes kurb? Ei mõista, miks sellisele tühjuse tekitamisele oma hinge, oma aega kulutada. Meil selliste tundmustega oma elu ei raisata. Me küll teame, et kuskil märatseb orkaan Irma ja inimesed on hirmul, et kuskil esitletakse uusi moekollektsioone ja inimesed on elevil; ja me laseme selle endast läbi ja palvetame nende pärast, kes kardavad, ja oleme õnnelikud nende pärast, kes on rõõmsad, aga seda „ei suuda“-t me austada ei oska. Aga nüüd Tartust.

Möödunud nädalal toimus Draama festival ja see on ilmselgelt kõige olulisem asi, mida mainida. Olin ka isiklikult kohal. Ma usun, et ma ei tee kellelegi liiga, kui ütlen, et läks hästi ja rikkamaks said kõik, kes osa said. Ja kuigi Tartu on juba niigi elav, sest kool on jälle käes ja linn üliõpilasi täis, tõi möödunud nädal siiski uue tempo ja elevuse. Justkui kõrb, mis pärast vihma ootamatu õievaibaga kattub, sai ka Tartu endale nädala teiseks pooleks uue kauni kuue. Ja uued kuued saavad endale peagi kõik eestlased, sest siin lähevad ilmad krõbedaks ja külmad sügistuuled tahavad tuua haigusi, aga soe vammus ütleb tuultele ei ja seeläbi ütlevad tuuled haigustele ei. See on kaval nõks, mida rakendada.

Üleüldse, selliseid kavalaid nõkse ma armastan ja olen ka teile kokku pannud rea asjadest, mis võiksid teie elukvaliteeti parandada:
1. Tehke suurpuhastust. See on väga oluline. Asjad on väga kurnavad asjad (eks sellepärast nad ongi ainult asjad). Mida vähem asju, seda suurem võimalus, et sa leiad üles oma vähesed asjad, elad korrastatumas ümbruses ja tunned end paremini.
2. Tee ära asjad, mida sa oled ammu lubanud teha. Näiteks õmble tagasi nööp ja õmble kinni auk. See võtab viis minutit ja on su aega väärt.
3. Tee midagi ekstra. Isegi kui kõik on parajasti igapäevaelus korras ja toimiv, on mõnikord tore teha asju, mida sa tavaliselt ei tee või mida sa tegelikult ei vaja.
4. Räägi võõrastega tänaval, bussis ja poes. See on tore komme, mis on tavaline paljudes kohtades maailmas, aga Eesti mõjub vahel kollektiivse üksindusena.
5. Tee iga päev üks julgustükk. Midagi väljaspool oma harjumuspärast mugavusstsooni. See kasvatab ja värskendab.

Ongi kõik. Panin oma mõtted kirja ja loodan, et teie sügis algab mõnusalt! Kõike head!
Husuli