Pane taustaks mängima see lugu.
Iga aasta alguses, mis tänaseks oli küll juba 21 päeva tagasi, on paslik teha kokkuvõtteid ja vaadata tulevikku. Nii. Istun ja vaatan, mõtlen ja võtan kokku. Näen elatud minuteid, näen tänast päeva ning kuskil kaugel terendab tulevik. Seal ta on – miski, mida on ikka veel minu võimuses muuta, vormida, kasvatada. Võtan sisse stardipositsiooni, et järjekordne pikamaajooks ette võtta: iseendaga võidu, iseenda seatud eesmärkide poole! Kiiremini, kõrgemale, kaugemale. Aasta pärast, vahefinišis, teen uue mõtlemispausi ja põrutan kohe edasi. Niimoodi aastast aastasse, kus vahefinišid toovad küll rõõmu, aga meelitav kuldne sära: saada hakkama, täita kõik eesmärgid, sunnib ikka edasi jooksma. Endale märkamatult olen sattunud maratonile, mille pikkus on sama paindlik kui mu kannatus ja jaks – väga paindlik. Mida rohkem jaksan, seda kaugemale finišisirge jääb. Igas järgnevas vahefinišis vaatan tagasi ja olen veel rohkem segaduses, et kuhu see aeg kaob, millal saan seisma jääda, kus on see, mille nimel olen end sellele elukestvale maratonile kirja pannud? Pead tõstes näen, et seal ta lippab, alati minust veidikene eespool, hüüdes: “Tule nüüd, ma olen peaaegu sul käes!” Hingan välja, siis sisse ning põrutan edasi.
Niimoodi ma jooksen, veel ei muuda meelt. Veel olen veendunud, et vaatamata kõigele on tulevik minu enese kätes. Kui ma midagi soovin või kuhugi jõuda tahan, siis pean mina olema see, kes astub esimesed sammud – aga ka viiekümnendad, sest kõigil on enda maratonid joosta, vähesed jaksavad ka teiste eest joosta. Tulebki leida need, kelle tempos ja tuules joosta mul hea on, et teisedki saaksid samal ajal ennast minu tuules turvaliselt tunda. Olla valmis neilt vastutust võtma, ise juhtima ja tempot tegema. Kuid mitte kunagi üksi, sest kui ma kogu aeg ise kõike edasi veaks, tempot teeks ning hoiaks, pausideta rassiksin, julgemata vastutust teiste kätte anda, oleks ma praeguseks ennast juba vigaseks jooksnud. 
Ma olen tänulik enda kaasteelistele, kes ikka veel mu käest kinni haaravad, et mind rajal hoida, kui mul sammud sassi lähevad ning ma iseendale jalga taha pannes pikali kukun.
PS! See laul on sisust sõltumatu. See laul on miski, mis mind kummitab, kui on aeg edasi minna, uuesti alustada, edasi jõuda. See laul toob rahu ja ilu.