Kahekõne iseendaga

Mina: Hei! Kirjutan sulle, et…
Mina ka: ?
Mina: Väisasin reedel ema ja õega hiljuti meedias palju tähelepanu saanud Tallinna Linnateatrit. Täpsem oleks öelda, et käisime vaatamas etendust nimega “Kriipsud uksepiidal”. Lavastus oli hea. Isegi väga, sest see pani mõtlema.
Mina ka: Olgu… tore ju! Teatrietendus peakski üldjuhul mõtlema panema. Kah mul mõni üllatus!
Mina: Oota nüüd! Seekord oli asi natuke teisiti. Äratundmisrõõmu oli niivõrd palju, et mul hakkas vahepeal isegi kõhe. Vahepeal tekkis tunne, et ega Diana Leesalu ja Kaarel B. Väljamäe seda minu elust maha pole kirjutanud. Lavastuses olevad nimed ja inimesed olid kahtlaselt sarnased reaalsetele inimestele minu lapsepõlvest.
Mina ka: Ma arvan, et tegu on lihtsalt kokkusattumusega. Vaevalt sa noorena Eesti “Truman Show” peakangelane olid.
Mina: Tjah. Vaevalt tõesti. Aga järelikult oligi elu paneelmajade vahel selline.
Mina ka: Milline ta siis oli?
Mina: Ohtlik. Ikka pagana ohtlik, kui järgi mõelda. Eriti teismeeas. Sa võisid peksa saada puhtalt selle pärast, et sa kõndisid vales kohas, või seetõttu, et sul polnud suitsu. Poh**i, et sul veel häälemurretki polnud tulnud ja et tubakatooted ei olnud ka just päris sinu teetass. Aga ajad olid sellised. Vabariik oli ju lapsekingades ning suure vabanemise käigus kipus lastekasvatamine paljudel ära ununema. See tõi kaasa selle, et lapsed kasvasid tänavatel. Sealne elu oli aga karm ja halastamatu. Kui sa olid rumal, siis võis elu olla paras nuhtlus ja peavalu. Kui sa olid tark, siis pidasid vastu. Tänavatel lugesid ja maksid tutvused. Mäletan isegi, kuidas nii mõnigi kolakas jäi saamata, kuna juhtumisi mõni vähe tähtsam tegelane sinuga samas majas elas või samas koolis käis. Meil ei olnud kaubanduskeskusi ega internetti. Olid tänavad ja sealsed seadused.
Mina ka: Oota, aga miks sa seda räägid?
Mina: Ma ei teagi. Midagi on nagu hingel… Seal lavastuses sai üks vendadest lõpuks surma, kui ta hirmu trotsides garaažikatuselt katlamaja katusele hüpata üritas. Selleks, et näidata, kui lahe ta on. Ma mäletan, kuidas ka minu lapsepõlvekaaslane, kel oli samuti vend (mitte küll kaksikvend), sai surma, kui ta üritas vahetult enne rongi üle raudtee lipsata. Põhjuseks sama nagu tema saatusekaaslasel Linnateatri lavastusest.
Eniveis. Mis ma vist tahan öelda, on see, et just vanemad teevad oma võsukes(t)e eest otsuse nende tulevase keskkonna ja ümbritseva elu suhtes. Seetõttu tahaks ma inimestele südamele panna, et kui te valite oma lapsele/lastele “keskmisest ohtlikuma” keskkonna kasvamiseks, siis võtkem ka suurem vastutus võsukesi rohkem suunata, kuulata ja juhendada. See paipoisi ühiskond, mis meil siin hetkel valitseb, on küll tore, kuid mõnda kohta ei ole see veel jõudnud. Tänavatele.
Mina ka: Olgu.
Mina: P.S: Ühtlasi tervitan kalleid kolleege ja sõpru Mustast Kastist. Loodan, et Jõuliste tuur sujus mõnusalt, ladusalt ja inspireerivalt. Loodan, et Liina tervisega on kõik korras. Loodan, et Ets tuleb homme proovi. Loodan, et Kristjan sõidab varsti jälle minust rattaga mööda. Loodan, et Raunol, Lennartil ja Jaanikal on koolis hästi. Loodan, et Kaarel saab nüüd lõpuks puhata ja loodan, et Laura on endiselt sama särtsakas. Kui enne ei näe, siis juba õige pea Viljandi Kultuuriakadeemia vilistlaspäeval!

Head emadepäeva!
Kallistatagu ja paitatagu üksteist!
Kristo