Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse, kaheksa, üheksa – umbes nii palju vabu päevi lugesin ma eesootaval suvel kokku, kui ma 15. mail „Kaksismaa“ esimesse proovi läksin. Olin ootusärev, aga enesekindel – mina ise olin selle graafiku koostanud, töökoormuse vastu võtnud, mõeldes, et küll talvel jõuan puhata. Olen ju noor inimene, tahan ja suudan paljut! Täna on 3. september, täpselt nädala pärast, pühapäeval, on käes see päev, mis on alati kuskil kauguses terendanud – päev, kus kõik on tehtud, kus suvi lõppeb ja puhkus saab alata. Huh, kolm kuud läinud nagu niuhti. Vähemalt niuhti pidid need minema…
Kord juuli lõpus läksin arsti juurde, olin väsinud sellisel moel, et tundsin, et keha enam ei jaksa. Arst vaatas mind suurte silmadega, siis veidi suurematega, kui ma talle rõõmsa näoga kirjeldasin, mida tunnen, mida ei tunne. Ütles, et peaksin voodirežiimile minema. Mõtlesin oma kalendri peale, sain aru, et see küll võimalik ei ole. Tuli välja, et olen ületöötanud. Süda tahtis puhkust.
Ma sõitsin üheksaks päevaks Bulgaariasse, et seal Musta mere ääres varbad vette pista ja üks korralik rannapuhkus ette võtta. Mõningaste mööndustega see ka õnnestus, kui kõrvale jätta üks kummaline hilisõhtu, kui ma pimedas midagi nägemata mäest üles ronisin, et kaotatud rada uuesti kätte leida. Töötamise ja puhkamisega on sama lugu, olles korra õigelt rajalt eksinud (loe: töötamisest), siis on pärast puhkamist väga keeruline seda algust jälle üles leida. Ma ei suutnud enam endale põhjendada, miks ma olin endale nii palju projekte vastu võtnud, miks ma uskusin, et see üleüldse normaalne on. Mind on kannustanud mingi seletamatu hirm, et ma ei saa paigale jääda, et ma pean kogu aeg tegevuses olema. Kui ma ei tööta, siis olen ma ebaõnnestunud, ennast (või teisi) alt vedanud, töötu kõrgharitud luuser (no see on liialdus, aga võtab kenasti kokku). Kui kannustav jõud ei ole mitte oma tegevuste nautimine, vaid kuupäevad, mil asjad läbi saavad, siis pole kõigel nagu mõtet. Rassid ja rabeled, teed kõike küll rõõmuga, südamest ja pühendunult, aga peas vasardavad alati uute projektide häirekellad: kas oled ikka kursil, kas ikka jõuad, äkki on miski, millele sa ei ole osanud mõelda, äkki-äkki. Kell kolm öösel üles ärgata, sest stress on ka magades suur, ei ole tore tunne, seda kogesin sel suvel esimest korda.
Lubasin endale, et ei lase sel mõttel end enam juhtida. Teen pigem vähem, pühendun rohkem iseendale ja annan kehale ja vaimule võimaluse puhata tegemiste käigus, mitte kuskil kauges tulevikus. Mu sõber Paul ütles, et Birgit, sa ei saa magamata öid tulevikus järgi magada! Ma ei uskunud teda, nüüd tean, nii on. Samamoodi ei saa ma tuleviku iseendale tänaste tegevuste tagajärgi klaarida jätta. Alustan nüüd. Hoian end, olen õnnelik ja naudin.
Nüüd veel tore lõpuakord, Draama festivali OFF programm, mille korraldamise Musta Kastiga enda südameasjaks võtsime. Juba teisipäeval, 5. septembril alustame, et viie päeva jooksul tuua teieni etendused, vestlusringid, melu ja möll.
AJAKAVA
TEISIPÄEV, 5. septmeber
21.00 AVAME FESTIVALI ja pärast KEERUTAME plaate (Sisevete Saatkonnas / tasuta)
KOLMAPÄEV, 6. september
21.00 Kinoteatri „EI TAO“ e lavastus pornost (Genialistide Klubis / pilet 14€)
NELJAPÄEV, 7. september
13:00 Lavaka lõpetanute „ELAGU, MIS PÕLETAB!“ (Saksa Instituudis) NB! Välja müüdud
21:00 Kuressaare Linnateater koostöös teater KELMiga „SAVANN“ (Genialistide Klubis / pilet 14€)
REEDE, 8. september
13.00 Paneeldiskussioon „ÜLETOODETUD TEATER“ (Sisevete Saatkonnas / tasuta)
19:00 Musta Kasti „PEKS MÕISATALLIS“ (Genialistide Klubis / pilet 14€)
LAUPÄEV, 9. september
16:00 Musta Kasti „PEKS MÕISATALLIS“ (Genialistide Klubis / pilet 14€)
21:00 Vabakutselised lavastajad ja näitlejad „ÜLETOODETUD TEATER“ (Uues Teatris / pilet 14€)
PS! Kõikidele etendustele va „Elagu, mis põletab!“ järgneb ka vestlusring.
PS! PS! Piletid müügil Piletilevis ja vabade kohtade olemaolul ka tund enne etenduse algust sularahas kohapeal
Puhkame nüüd, siis oleme tulevikus õnnelikud
Birgit