Mõnikord on nii, et teed mingi asjaga paar kuud proove. Analüüsid ja sünteesid. Vaidled ja võitled. Leiad kompromisse ja painutad end terviku hüvanguks. Ehitad ja närveerid. Annad endast kõik ja siis mängid mõne etenduse ja möödas see ongi. On kulutatud igatsorti ressursse ja mitte vähe, aga kogu selle pingutuse tulemust näeb mõnel juhul vaid mõnisada inimest. Ja siis on kõik läbi. Tükk repertuaarist maas ning lavakujundus, kostüümid ja sageli ka näitlejad lendavad nelja tuule poole laiali. Kõik.
Seejärel mõtled sa sellele kõigele tagasi ja saad aru, et kaks kuud või rohkemgi su elust on möödunud. Nagu hetk. Jääb mõni eredam mälestus, aga üldiselt oli tempo kogu aeg nii kõrge, et ega tegelikult kahel päeval vahet ei teinud. Korraks tabad end mõttelt, et kas ma tahangi terve ülejäänud elu niimoodi jätkata, aga juba on alanud järgmine prooviprotsess ja kõik algab uuesti.
Ja nii üha uuesti ja uuesti.
Meie, noorte teatraalide elus juba vähemalt viis aastat (aga ega see teatrikooli aegki väga erinenud).
Mõnel hommikul helistab mulle mu onu ja küsib, muigega hääles, kas ta ajas mu üles. Jah, seda on juhtunud ja juhtub kindlasti veelgi, sest ma ärkan harva enne üheksat ja kui mul juhtub vaba päev olema, siis põõnan vabalt kaheteistkümneni välja. Sellisel juhul ta ütleb, et ta aitab mul varem tõusta, et ma saaksin normaalse inimese kombel päevast osa ja oma elu maha ei magaks (see viimane hirm on tal mu vanaemaga ühine).
Mõnikord saan ma kutse mõnele sünnipäevapeole või muidu mõnusale olemisele. Näiteks: laupäeval alates 18:00. „Vahva! Aga mina olen teises linnas ja mu etendus lõppeb kümne ajal õhtul. Võib-olla pean pärast lava ka maha ehitama. Sorri! Ma ei saa (jälle) tulla. Aga aitäh, et Sa ikka veel kutsud! Lihtsalt praegu on selline kiirem periood. Või, noh, on juba pikemat aega olnud. Ma arvan, et oktoobris on rohkem vaba aega.“ Aga kui oktoober kätte jõuab, siis on uus projekt käsil.
Mul on kaks õde ja vend ja hulgi teisigi sugulasi, kellest nii mõnigi on sealmaal, et tal on lapsed ja pangalaen ja kõik normaalse elu ilmingud. Siis me saame kokku ja meil on väga tore ning me lubame teineteisele seda peatselt korrata, aga ikka juhtub nii, et järgmine kord, kui kohtume, on need lapsed juba kümme sentimeetrit pikemad ja määramatult targemad.
Mulle ei meeldi teatrielust mõtelda kui millestki väga erilisest. Vähemalt mulle ei meeldi sellest niimoodi rääkida. Alailma otsin ma mingeid seoseid „tavaliste“ ametite ja „normaalsete“ kollektiividega. Kas selleks, et mitte näida üleolevana? Ma ei tea. Kas ma kardan, et kui räägin oma elukutsest suure vaimustusega, siis keegi võiks ennast halvasti tunda? Võib-olla. Parem räägin sellest, et aegajalt on raske ja probleeme on igal pool ja alati.
Möödunud nädalal sain kolmel korral anda intervjuud ja rääkida sellest, mis seoses teatriga südamel. Naljakas oli tajuda, et kõik intervjueerijad võtsid eos hoiaku, et Must Kast ja mina selle liikmena oleme juba palju saavutanud. Olen meelitatud ja uhke. Jah, uhke! Tajun äkki, kuidas mõni asi loksub jälle paika ja ma ei pea hakkama otsima vabandusi ja põhjendusi enese ja meie teatri saavutuste vähendamiseks. Mul on tunne, et midagi on õigesti tehtud.
Õige elu valemit pole olemas. Õiget elugi pole olemas. Ma ei tea, mida enamat tahaksin ma möödunud paarist kuust mäletada, kui need eredamad hetked proovisaalist. Mis vahet sel on, kas ma veedan oma aja teatrisaalis millegi tabamatu tagaajamisele, või teen midagi kõigile mõistetavamat. Paar kuud hiljem on need paar kuud ikkagi ühtmoodi mööda läinud. Mul pole vaja ärgata ja magama minna samal ajal kui enamik inimesi. Mul ei ole „praegu“ kiirem periood. Ma olen ja jään alati seotuks kohustustega, mida ei saa edasi lükata ega ära jätta. Etendus peab ju toimuma! Aga ma olen uhke ja mul on kuradi hea meel, et ma saan olla selle etenduse lahutamatu osa. See on see viis, kuidas mina ja minu teatrisõbrad on õppinud elama ja nii elame me ka edasi. Mitte sellepärast, et praegu kuidagi juhtus nii, vaid sellepärast, et me ise oleme nii korraldanud ja suure tõenäosusega korraldame ka edaspidi.
Ma arvan, et teatraali kodustada on raskem kui teatrist endale kodune koht teha. Ja viimane polegi nii hull.
Head rahvusvahelist teatripäeva! Palju õnne, Must Kast!
Kaarel