“Pelleas&Melisande’i” on nimetatud maailma kaunemaiks armastuslooks.
Tõde on lihtne.
Seda ta ongi.
Meie “Pelleas&Melisande” on eriline veel selle poolest, et iga külaline saab endale vaatamiseks silmaklapid. Vaatame seda lugu seekord teistmoodi: vaatame kõrvade, ninade, suude, nahkade, kolmandate ja seitsmendate silmadega. See ei ole kuuldemäng, see on elamus kogu kehale. Miks? Ühest küljest selle pärast, et korraks tajuda, milline võiks olla maailm, millega seisab silmitsi pime; teisest küljest selle pärast, et vahest ongi meie maailm muutunud juba liiga visuaalseks. Võib-olla selleks, et kõigest, mis tõeliselt oluline, paremini aru saada, peamegi sulgema oma silmad ja avama oma hinge.
Karta pole vaja. Õnneks räägib “Pelleas&Melisande” armastusest, mitte sõjast. Armastus aga lõhestab, tapab ja hävitab ainult seestpoolt. “Pelleas&Melisande” on üks väga kurb lugu. Vahest isegi liiga poeetiline ja liiga ilus meie küünilises igapäevas. Aga ta puudutab. Miks? Ma ei tea. Teksti autor, belgia sümbolist Maeterlinck on ühes oma essees kirjutanud vabalt ümber pannes midagi sellist: niikaua, kuni meie südametes headus ja õiglus peab võitlust egoismi ja ignorantsiga, ei saa ka draamakirjandus rõõmsamaks muutuda. Kui see võitlus on kunagi võidetud, sünnib ehk uus teater – rahu teater, mis suudab rääkida ilust ilma pisarateta.
ESIETENDUS
12. novembril 2014 Genialistide Klubis Tartus