LONX

Tere-tere, blogilugeja!

Täna ma väga ei filosofeeriks, vaid räägiks teile natuke asistest asjadest. Mis Mustas Kastis toimub? Kas toimub, kellega ja millal?

September ja oktoober on võrdlemisi rahulikud olnud, seda ennekõike võrreldes eelmise hooajaga, kus sügisel tuli mitu lavastust korraga välja, kergelt hullumaja meenutav ülimalt entusiastlik aeg, aga milleks rabeleda? Ei pea. Sel hooajal oleme targemad (ka aastakese vanemad) ja planeerisime täis ainult ühe kuu, selle kõige pimedama, novembri.

Korraks aga tagasi septembrisse. Hooaeg algas mõnusalt ja innustavalt – võib-olla kõik ei tea, et meil käis septembri alguses külas Londonis (ja Kreeta saarel) resideeruv kreeklane Yorgos Karamalegos, kellega tegime läbi kahepäevase füüsilise teatri töötoa – Physical Lab , osalejateks peamiselt Musta Kasti lavastajad-näitlejad ja Tallinnas tegutseva Free Flow Studio tantsijad-koreograafid. Ühtlasi osalesinworkshopis ka ise, mis osutus ülimalt nauditavaks. Kõik korraldajad, soovitan väga vahel hüpata sisse mõnda tantsu- või liikumise tundi, et vabastada end kõikidest pingetest ja teha hetkeks midagi hoopiski muud või teisest küljest, liikuda paar julget sammu kaugemale ja sügavamale, et teada, mille nimel jälle edasi töötada. Yorgose töötuba on sedavõrd universaalne, et olenemata ametist sobib see igaühele. Yorgos oli Eestis esimest korda ja me tõesti loodame, et see ei jää talle viimaseks. Meie ootame teda igal juhul väga tagasi, aga sellest juba lähemalt mõnel järgmisel korral.

Septembri lõpus, enne veel, kui olulise uuslavastusega välja tulime, oli kolm “Ada ja Evaldi” sama olulist ja mõjuvat etendust Geni saalis. Need tellis meie hea sõber, Tartu linna sotsiaal- ja tervishoiuosakond, et pakkuda harivat teatrielamust soorollide teemal Tartu koolide gümnasistidele. “Ada ja Evaldi” publikus pole kunagi varem olnud nii palju koolinoori ja ootamatul kombel sobis see etendus neile rohkem kui lihtsalt hästi. Väga hästi. Kohal oli ka seksuoloog Siim Värv, kes aitas läbi viia vestlusringe ja noortel nähtut mõtestada. Lihtne on pärast teatrietendust mõelda, et see teema küll mind kuidagi ei puuduta ja minema kõndida, igapäevaaskeldustesse kiirelt tagasi vajuda. Vestlusringid aitasid aga kõigil ree peal püsida ja asju pisut teisiti näha. Kuuldavasti rääkisid noored pärast veel mitu head päeva koolis Adadest ja Evalditest, soorollidest ja käitumismustritest. Jess!

Foto: Ruudu Rahumaru

Sel sügistalvel piirdume kahe uuslavastusega, millest esimene – Märt Koiki monolavastus – tuli välja juba septembris (viimased etendused selle aastanumbri sees tulevad mängimisele vähem kui kuu aja pärast, 1. ja 4. detsembril!). See aga ei tähenda, et mustkastlased, suured töömesilased, tööd ei teeks, oi, kuidas teevad! Sest nädal tagasi esietendus selle sügise suurlavastus koostöös Peeter Volkonski, Vilde kohviku ja hevibänd Desert Queeniga – “Kangelased”. Lavastus, mis sai Musta Kasti esimeses loomenõukogus eelmisel talvel heakskiidu ja seetõttu ka ette võetud.

Otsisime sobivat ruumi, otsisime bändi, otsisime kunstnikku – ja kõik me ka leidsime – meid võõrustab lahkelt heeringa ja musta leivaga hubane Vilde kohvik, mille tagumine saal on meile kui loodud: Desert Queen bändil, kelle Volkonski leidis muide tänu Terevisioonile, on isegi lavapind olemas, ja kogu ruumi ning näitlejate ja pillimeeste kostüümid on maitsekalt oma silma järgi kokku sulandanud andekas vanarahu ise, Henry Griin. Iga laudkond lahkub etenduselt oma kogemusega, oma kaleidoskoobiga, nagu Volk võrdleb, olles kuulnud Laura, Liina, Kaija, Märdi, Mihkli ja Karl Edgari loodud lugusid kunagistest revolutsionääridest, kangetest noortest inimestest, kelle tegudest ei teadnud paljud meist enne etenduse nägemist paraku midagi. Lubame elamust, tulge kaema! Kuni 28. novembrini vaid mängime ja selle pealt otsustame, kas jätkame etendustega ka aprillis või jääb see lavastus koos oma lugudega ühekordseks (kangelas?)teoks.

PS! Palju õnne OLIVERILE, kes päev pärast esietendust sai isaks! Tähtaeg oli muuseas täpselt 7.11 kell 19.00, aga tütreke lasi isal esietenduse ära mängida – hea laps! Head isadepäeva, Oliver!

Samal ajal, kui kontrollisime ja esietendasime “Kangelasi”, algas Tartus festival „Teater noorele vaatajale 2016“, mille korraldusmeeskonda ma ka kuulun. Eks ikka juhtub, et head asjad satuvad samale ajale, vahet pole, kui palju ei üritaks ka teisiti planeerida. Nimelt olen ka ASSITEJ Eesti juhatuses, kes seda festivali iga-aastaselt korraldab, sel korral siis Tartus. ASSITEJ on professionaalseid noorele vaatajale suunatud teatreid ühendav rahvusvaheline organisatsioon, kelle kaudu käisime muuseas ka oktoobris oma esimesel välisfestivalil Türgis, seda “Õhupallidega”. Türgist rääkis teile juba Kaija ja seetõttu ma sellest rohkem ei pajata. “Õhupallid” ja ka “5 grammi sisemist rahu” olid ASSITEJ festivali kavas eelmisel aastal Tallinnas. Seekord mängisime Teatri Kodu imearmsas saalis vahvat pidžaamalavastust “Padjatäis päikest”, mille ma ühtlasi Läti väliskülalisele ära tõlkisin (kuna tema tõlkis mulle lahkelt päev varem Tuuleveski venekeelse etenduse „Lumehelbeke“). Samuti mängisime hingekosutavat spordipäevalavastust “Jõud” Geni kodusaalis, mis endiselt, ka kolmandal vaatamisel, võtab mul klombi kurku ja vee silma. Usun, et sama juhtub ka kahekümnendal vaatamisel, sest tegu on tõesti ühe aegade siirama ja ausama lavastusega. Mõlemad on sel aastal veel meil ka mängukavas: “Jõud” on kodulaval novembri lõpus, detsembri alguses, vahetult enne jõule ja ka märtsis, Eestimaa peal hakkame tuuritama aprillis ja mais. Hoidke mängukaval silm peal! Ei saa siin mainimata jätta, et milline rõõm ja elevus valitseb hinges, kui vaadata mängukava ja näha, et neist 12st etendusest on pooled ehk 6 juba välja müüdud. Nii menukas ei ole kodulaval veel olnud ükski meie lavastus. Sama menukas oli väljasõitudel vaid Silver ja “5 grammi”, mis sel kuul samuti kavas on, kaks etendust Tartus ja kaks Tallinnas. November on tõesti üks kõva andmine.

Sel pimedate ööde ajal täidavad minu õhtuid veel ka lõputud aruandmised, aruanded Kulkale ja Tartu linnale, ühe ja teise projekti, st lavastuse kohta. Annad aru möödunu kohta ja planeerid tulevikku, millest muide rääkis siin põhjalikult eelmisel korral Birgit. Näe, Kulka uus tähtaeg ongi peaaegu käes, 20.november. Must Kast esitab Kultuurkapitalile ühe uuslavastuse taotlusvooru kohta. Lisaks Musta Kasti suurimale toetajale, Näitekunsti Sihtkapitalile, toetavad meid sealt potist ka Rahvakultuuri Sihtkapital ja Tartumaa Ekspertgrupp. Teatri teine suurim toetaja on aga Tartu linn. AiTäH! Numbrid ja sõnad, sõnad ja numbrid….

…..küünlavalgus ja mandariinid, lumised hommikud ja ninanäpistavad ööd, isadepäev ja advendiaeg, aurav tee ja hõõgvein, luuleread ja kaardimängud…. Muuseas, mina ja Kaija võtame järgmise aasta teatrite spartakiaadiks juba vaikselt hoogu, et bridžis vanameistritega mõõtu võtta. Harjutamiseks pidasime eile maha viietunnise bismarkimängu
(tervitused vapratele mängukaaslastele Sille-Liisile ja Kasparile! Ja veel vapramale pealtvaatajale Tõnu-Otile!), mis osutus minu üllatuseks, kes ma pole seda palju aastaid mänginud, rohkem nagu õnnemänguks kui strateegiliseks mõõduvõtmiseks. Olgu siinkohal siiski mainitud, et võitjaks osutus Lonx! Olgu see siis puhas õnn või lõputu strateegia.. Igal juhul ootan bridžiõhtut!

Poisid paluvad veel edasi öelda üht – kel habemega vana vaja, siis kirjutage meile! Meil on kõige vahvamad poisid, tegelt ka! Ja meie lasteetendusi, monoetendusi ja teisi parimaid palu võib loomulikult külla kutsuda, ühele või teisele peole. (Kes vajab poiste ja lasteetenduste kohta tõestust, siis kiigake siia. Vahetult enne jõule sõidab sel korral isegi Birgiti lustlik, aga õpetlik “Ada ja Evald” Karksi-Nuia Kultuurimajja peole,et anda oma päris esimene väljasõiduetendus. Kes Karksi-Nuias, see näeb, teab ja tunneb!

Lõpetuseks: käige PÖFFil, tulge teatrisse, mängige kaarte, armuge ja armastage, mis siis, et käes pole kevad!

Rely (Lonx)

Loosoovitus 1993. aastast – ja kõik ülejäänud Eesti eurolaulud aastatest 1993-1997. Nostalgialaks pimedateks õhtuteks.