Täna on esimene november. Täpselt nädala pärast on minu uue lavastuse „Persona“ esietendus. Ega ma mitte millestki muust eriti ei mõtle (nii et kui see Sind, hea lugeja, ei huvita, pole sul mõtet seda postitust edasi lugedagi). Eneselegi hämmastuseks loen näiteks mõnd raamatut ja saan äkitselt aru, et mul pole õrna aimugi, millest seal parasjagu räägitakse ning et ma olen keeranud mitu lehekülge korraga, aga seose puudumine sõnade vahel on jäänud mulle täiesti märkamatuks. Võib vabalt juhtuda, et ma ei adu selgelt, mida ma praegu siiagi kirjutan.
Olen kontoris, saalis käib tehniline proov. Mari-Riin, Mihkel, Birgit, Kristo, Jaanika ja Arbo ehitavad lava üles. Laura mu kõrval kirjutab, mulle tundub, et võtab vist kogu teksti läbi. Õues tassivad Elektriteatri poisid oma tehnikat tuppa (Nad näitasid eile Aparaaditehases maailma kõige imelikumat filmi – “Big Game”. Ja muide, aitavad mul ka näidata 10. novembril kell 22 GenKlubi saalis “Personat” … tänu tundmatule, ent vahvale Anttile täiesti tasuta!) Ühesõnaga, kõik teevad tööd. Mina olen kangestunud ja kasutu. Mul käivad külmavärinad, kui ma mõtlen, et me peaksime paari tunni jooksul läbimänguni jõudma. Ma ei tea, kuidas see on võimalik. Aga ma saan ka aru, et minust ei olene antud hetkel peaaegu midagi ja pea pean lihtsalt usaldama oma tiimi. Tundes neid, ei ole see väga keeruline ülesanne. Aga seleta sa seda oma südamele, mis põtkib nagu haavatud linnuke!
Bergman kirjutas kuskil, vist „Laterna Magicas“ nii:
„Viimane proovinädal on režissöörile väga raske. Ettevõtmine on oma põnevuse kaotanud, tülpimus on lämmatav, puudused on silmaga näha, aju ja meeli ümbritseb rõske ükskõiksus nagu udu, mis kunagi ei haju.“
Siinkohal ei tee ma oodatavat positiivset pööret ja ei ütle, et minuga on hoopis teisiti. Ausõna, ma saan antud hetkel nii hästi aru, millest ta räägib. Aga see on ainult üks kiht sellest kõigest, mida praegu kogen. Ei, ei ole kustund minu rõõm, et ma saan töötada selliste inimestega ja sellise tekstiga, ei, see kõik sütitab mind endiselt. Prooviperiood on minu tundmused lihtsalt tümaks teinud ja peabki olema tülpinud kartulikott, et elada üle need tehnilised asjandused, mis on küll hädavajalikud selleks, et see ilu võiks sündida, aga nii kohutavalt praktilised, et tõmbavad kogu metafüüsika peldikupotist alla.
„Ma ei ole spontaanne, impulsiivne ega mängi kaasa. See ainult näib nii.“
Nii kirjutas ta ka. Kuna mu armsad näitlejad ka loevad seda postitust, jätan targu ütlemata, kas see ka minu kohta kehtib. Nüüd said nii või teisiti kõik aru, et kehtib. Kuigi muidugi mitte kogu aeg. See on selline huvitav asi… Aga milleks ja kuidas vaielda mehega, kes sai aru täpselt, mis lavastaja põhimure on:
„Vastutan selle eest, et päevad ei tunduks liiga mõttetud.“
Ohh! Ma olen lihtsalt selline väike junn! Vahelduseks Ingmarile tahaksin ka tsiteerida Indrek Lillemäge, kes täna hommikul FBs kirjutas nii: “Mul on kahju, et ma eile Halloweeni ei tähistanud. Võibolla oli see viimane võimalus, enne kui pagulased tulevad ja meie kultuuri hävitavad.” Sellega see heitlik kõrvalepõige ka lõppeb.
„Juhtugu mis tahes, sa pead pidama oma jumalateenistuse. See on tähtis kirikulistele, veel tähtsam sulle endale. Hiljem paistab, kas see oli tähtis ka jumalale.“
Sellele nagu ei oskakski midagi lisada. Tulge siis vaatama meie jumalateenistust. Kõik, kõik, kõik toon armastuse ja hoolimise altarile ohvrianniks! Ja üks väga oluline tsitaat veel siia lõppu. Ütlen kohe ära, et mingitel hetkedel kattub minu enesetunne Bergmaniga selles küsimuses sajaprotsendiliselt. Teid on hoiatatud.
„Võin selle tappa, kes minu näitlejate kohta midagi halba ütleb.“
Kaija M Kalvet