OLEVIK
Käes on jõululaupäev ja mina nuuskan nii, nagu homset ei oleks. Kõik õlgadest ülevamal on parajalt paistes, aevastussagedus on umbes 10tk/h ja salvrättide oma vähemalt sama suur. Olgugi et on ebamugav ja et ma plaanisin oma talvevaheaja korralikus jooksugraafikus veeta, ei ole ma väga kurb, et haigus mu kätte on saanud. Mis ma ikka temast kirun!
Kolm aastat tagasi võisin suurest ahastusest, et ma ei saa (haigusest tingituna) teha seda, mida tahan, korralikult vihastuda ja isegi nutma pursata. Kusjuures oli väga tõenäoline, et tollal terve olles ei oleks ma oma päeva eriti teistmoodi veetnud. Ängistas just see tunne, et ma ei saaks midagi teha, kui ma ka tahaksin.
Praegu olen ma muutunud tänulikuks oma keha suhtes. On ju suur õnn, et ta nohu ja kerge palaviku peale viskab, mitte ei lase mul millegi kätte kõngeda. Muidugi oleks suurem õnn see, kui ma ise suudaks end sedasi hoida, et külmetusel poleks põhjust tekkida. Ikka on lihtsam ajas tagasi vaadata ning seejärel oma tegutsemisi hinnata.
Olen hetkel oma maakodus ja käisin just jalutamas. Väga veider ja keeruline on uskuda 24. detsembrisse kui jõuludesse, kui samal ajal on väljas selline ilm.
Kaminas põlevad söed ja puupilpad prõksuvad milleeniumišokolaadi kõlaga. Mäletate seda Marabou prõksuvate tükkidega šokolaadi, mis toodeti, et 1999. aasta saaks muutuda 2000. aastaks? Arvatavasti oleks aastavahetus šokolaadist olenemata juhtunud, aga kes karask teab. Kaminas kõlab igatahes seesama hääl, mis tekkis tollal, kui šokolaaditükikest oma keele peal hoidsin ja tal sulada lasin.
PILGUD
Nii lihtne on inimestele otsa vaadata ja täpselt sama lihtne on seda ka mitte teha. Nagu milleeniumišokolaadigi roll jääb uue tuhande algamisel tagantjärgi segaseks, ei tea ka inimestele otsa vaadates sel hetkel kunagi, millistest pilkudest saavad need erilisemad pilgud. Või millistele pilkudele mõtlen hiljem ahastuses tagasi: et mis siis, kui oleksin otsustanud hoopis omaette olla, ilma oma pilku jagamata? Arvatavasti on ka selliseid jagamata pilke väga palju, aga me lihtsalt ei tea seda ahastust tunda, sest me tegime otsuse neisse silmadesse mitte vaadata.
Järjekordne aasta hakkab lõppema ning ma pole ammu 365 päeva jooksul nii palju eriilmelisi ja uusi pilke kohanud. Tõenäoliselt jäävad esimesed eluaastad siinkohal esikohtadele, sest siis oli absoluutselt kõik siin ilmas päris uus.
MINEVIK
Ma käisin Islandil. Nädalakese veetsin Reykjavikis etenduskunstide festivalil Everybody’s Spectacular ning teise nädala Islandi peal autoga ringi sõites. Vähemalt selline oli algne plaan. Festivalinädal möödus kenasti plaanipäraselt ning samuti ka autorendi esimene päev. Täpsemalt siis ainult pool sellest. Sain mõned tunnid Islandi ilust ahastust tunda, kui algas lumetorm, mis jätkas küll ahastusega, aga hoopis teises tunneteskaala otsas.
Öösel keset tuisku ja libedust
mööda teed, kuhu jäänud vaid rekkad,
me kihutame allapoole lubatust
kumb meist enne nutma hakkab?
Neli päeva lumelõksu
armsaima pere seltsis
minu süda ikka põksub,
oh Island, sinu rütmis.
Esja, kohtume taas!
Island õpetas mulle sel korral hetkes kohalolekut. Seda, et ei tasu liialt oma elu ära planeerida. Kui see lumetorm ikkagi tuleb ning maanteed kinni pannakse, siis nuta või naera, aga ei pääse sa teise linna mida-iganes-sa-teha-plaanisid tegema ja see on ka okei. Mul on tunne, et Eestis suudame tihedamini ilmast üle olla ja seetõttu saame justkui oma elu planeerimise põhibossid olla. Kahjuks planeerime tihti üle ning see tekitab palju stressi. Loodus on selles mõttes väga tore, et kui ta tuleb ja lööb oma lahtise käega sulle kõrvakiilu, siis tuleb mõistus enamasti koju. Tervisega on sama lugu. Ei maksa liialt jamada kummagagi neist.
Kõik on pidevas muutumises.
TULEVIK
Tulevik, tulevik, kuhu sa jäid?
Ootasin sind, aga magama jäin.
Kohtume homme, tule ja tärka
vahetult enne, kui unenäost ärkan!
Soovitaksin südamest veel üht filmi (“Ihust ja hingest”) ja aroonia sinepit!
(Islandi piltide autor on mu vapper reisikaaslane Ann Kaer.)