Teater

Kaarel: Tere!
Õpetaja: Tere-tere! Astu edasi!
Kaarel: Kas võib? Ega ma pikaks plaanigi jääda. Tulin sõbrale toeks.
Õpetaja: Noo, vaatame seda asja. Näita, kes sa oled!
Kaarel: Teil on siin imelikud lõhnad ja nukker valgus. Aga huvitav.

Möödub aasta

Kaarel: Õpetaja, räägi veel, näita veel! Ma ripun iga su sõna küljes! Sa tead ja teed nii õigesti! Mul on sinust kahju, sest sa tundud nukker. Kas teatris ei saagi õnnelik olla?
Õpetaja: Teatris on raske.
Kaarel: Aga see on seda väärt!
Õpetaja: Ei ole. Tegelikult pole mingit vahet, mida sa teed. See ei muuda midagi. Mida rohkem sa teed, seda paremini sellest aru saad. Mida vanemaks sa saad, seda rohkem mõistad, et sa olid nooremana lihtsalt naiivne.

Möödub mitu aastat

Ajakirjanik: Aga miks te seda niimoodi nimetate: “sipelgaefekt”?
Kaarel: Sest see ei ole liblikaefekt. Natuke nagu on ka, sest mõlemad viitavad väikse mõjule suure üle, aga suurim erinevus seisneb selles, et ühe puhul tunnistatakse oma suutmatust igat väikseimat detaili arvesse võtta, teise puhul aga just iga väikseima detaili arvestamisega tegeletaksegi. Ja sipelgad on rohkem jalgadega maas kui mesilased.
Ajakirjanik: Ja eesmärk on panna inimesi rohkem mõtlema oma rollile ühiskonnas?
Kaarel: Sellele ka. Ma arvan, et kõige olulisem, mida igaüks peaks mõistma meie ühiskonna kohta (ja ma pean silmas globaalset inimühiskonda), on see, et see töötab säärasel keerulisel ja kõigil tasandeil läbipõimunud moel mingisuguse efektiivsusjanu nimel, isegi teadmata, mis on selle efektiivsuse mõõtühikuks ning unustades, et see ei ole kindlasti ainuõige ega -võimalik viis. Mis aga on kindel, on see, et meie ise, igaüks meist, panustab selle masinavärgi tööshoidmisse. Ma tahan, et inimesed taasmõistaksid, et nende endi heaolu nimel see kõik, mis me teeme, tehakse. Et igaüks meist ongi kõige tähtsam ja seega on kõige tähtsamad just nimelt meie soovid ja meie valikud. Seega igaüks meist peaks saama soovi korral ellu viia ka suuri muutusi. Aga sellesse millegipärast ei usuta! Arvatakse, et mingi süsteem on tugevam kui inimene. Aga meie ise oleme ju see süsteem.
Ajakirjanik: See kõik on väga ilus ja aateline ning kõlbaks motivatsioonikõneks mõnel Vabaerakonna koosolekul, aga te saate ju ise ka aru, et üksi paljude vastu ei saa ning teisiti käituv sipelgaski arvatakse kolooniast välja.
Kaarel: Tõsi. Ka sipelgate seas leidub neid, kes ei taha üldiste reeglite järgi toimida ning nad hukkuvad “kasutult”. Pesa heaolu need üksikud mädad munad ei mõjuta. Võttes selle riski, et teen sipelgatele suurt ülekohut, julgen väita, et nende üksikindiviidide iseteadlikkus ei ole sedavõrd arenenud kui meie oma, mis tähendab, et nende puhul tõesti toimib kollektiivse alateadvuse omamine edu pandina ning teisitimõtlejad ei vii arengu ega külluseni. Jõudes aga inimeste juurde, näeme, et ka meil on arenemas midagi kollektiivse (ala)teadvuse taolist, mida esindab massimeedia, eeskätt Internet, aga erinevalt sipelgaist, kellel puudub võime hinnata oma tegutsemise tagajärgi, peaksime meie rakendama seda “alateadlikku” juhtimissüsteemi vastupidises suunas ehk mitte peale sundima üht eesmärki paljudele, vaid paljudest eesmärkidest moodustama ühise. Me ei tohiks lasta tekkida olukorral, kus väheste huvide nimel kannatavad paljud. Me ei saa tolereerida olukorda, kus 95% maailma rikkustest on 5% elanikkonna käsutuses. Me peame nõudma muutust. Ja parim ja kiireim viis muutuse esilekutsumiseks on loomulikult vana süsteemi kasutuskõlbmatuks muutmine.
Ajakirjanik: Nüüd vist jõuame selle tarbimis- ja tootmisvabapäevani?
Kaarel: Just! Kui näeme, et meie praegune ühiskond tugineb pea täielikult lõppematule majanduskasvule, mida reaalselt ei loo mitte need 5%, kes erinevatel juhtivatel aladel töötavad, vaid just need 95%, kes on sunnitud päevast päeva mingisse ületarbimise-tootmise surnud ringi, näeme ka seda, et me ei ole üksikud sipelgad, kes liigsete fantaasiajuttude mõjul mingist hägusest öko-hipi maailmast unistaks. Meie oleme valdav osa inimkonnast, kes üheskoos nõuab paremat elukeskkonda, sõdade lõpetamist ja planeedi ressursside mõistlikku kasutamist. Üheskoos vormime ja sõnastame ühiseid eesmärke, mille poole püüdlemist nõuame igalt pukisistujalt. Ja kui nad meie nõudmisi täita ei suuda, siis näitame, et üheskoos võime nad oma troonilt ka kukutada.
Ajakirjanik: Ehk siis tegu on streigiga.
Kaarel: Ülemaailmse streigiga.

Kuidas panna maailma seisma?

Töötaja: Kuidas ma peaksin seda oma ülemusele seletama? Et: “Jou, ma homme tööle ei tule!” ja kõik?
Kaarel: Ma teeksin talle esmajärjekorras ettepaneku, et ka tema ei teeks homme tööd, sest mis sellest muutub, kui te mõlemad jätaksite ühel päeval kõik tööd tegemata? Sinu ja tema jaoks mitte midagi.
Töötaja: Lahti lastakse! Või palgast jään ilma!
Kaarel: Ühe vaba päeva pärast lastakse lahti? Katsu seda asja ikka kuidagi niimoodi seada, et saaksid päeva kokkulepitult vabaks. Ega ma ei taha, et sulle sellest midagi halba tõuseks.
Töötaja: Ja mis ma siis teen? Passin niisama? Telekat või arvutis…
Kaarel: Ära tee kumbagi, sest need mõlemad põhjustavad energia tarbimist, mida tuleks sel päeval vältida. Tee midagi, mis ei vaja muud kui sina ise, teised inimesed ja vaba aeg. Kõik need komponendid on sel päeval võtta. Ja loomulikult võite kasutada asju, mis juba niigi olemas on – minge näiteks rattaga sõitma või jalutage pargis (varasemad kokkulepped neti või telefoni teel on ju igati lubatud). Peaasi, et ei tarbiks ega toodaks midagi sel päeval!
Töötaja: Oota, kas ma süüa ikka võin?
Kaarel: Jaa, muidugi! Peadki sööma, aga, palun, ära mine poodi sel päeval. Ja ära kuluta toidu soojendamisele elektrit ega muid kütuseid.
Töötaja: Segi oled või!?
Kaarel: See pole praegu oluline. Kui sa tahad midagi soojendada ja juhtub olema päiksepaisteline päev, siis võite näiteks proovida sõpradega koos päiksekiiri koondava kütteseade ehitamist. Selleks kasutage muidugi materjale vanadest või lagunenud asjadest.

Tööandja: Millega sa mees enda arust tegeled? Mul on viis töötajat, kes tahavad ülehomseks vaba päeva sinu mingi lolli idee pärast!
Kaarel: Aga võta ka sina vaba päev!
Tööandja: Tead, see ei käi nii lihtsalt. Mul on lepingud ja tellimused, mida pean õigeks ajaks täitma. Sa vist ei saa aru, kuidas päris maailmas asjad käivad.
Kaarel: Ma saan aru, et mida lähemal võimule ja liigkasule sa oled, seda keerulisem tundub sulle lasta üks päeva kasumiteenimisest minna lasta. Mõtle, miks see on nii. Ja kui sa oled järgmiseks aastaks ümber mõtelnud, siis pole hilja meiega liituda. Ma ei arvagi, et ma saavutaksin paari aastaga mingit suurt edu või tähelepanu. See kõik võtab veidi aega ja harjumist. Aga see ei tähenda, et see võimalik poleks.

Laps: Kas ma ei saagi homme tahvliga mängida?
Kaarel: Põhimõtteliselt saad, kui selle aku vastu peab. Peaasi, et sa seda 15. juulil olenemata kellaajast ei laeks.
Laps: Aga miks!?
Kaarel: Sest nii kaua, kui me pole suutnud täielikult üle minna taastuvenergiavarude kasutamisele või enda käsutusse saanud mingeid uusi ja üliefektiivseid energiatootmismeetodeid, peame me survestama energiakontserne neid viise looma. Alustuseks piisab sellestki, kui sa ühe päeva jooksul sendigi eest energiat ei osta, sest see näitab sinu valmisolekut oma harjumusi muuta.
Laps: Aga mis ma siis terve päeva teen?
Kaarel: Me võime minna ukakat või mädamuna mängima.
Laps: Kuidas need veel käivad?

Ema: Ma olen ju põhimõtteliselt su ideede poolt, aga ma ei kujuta ette, kuidas see toimima peaks, kui korraga on üks päev, kus kiirabigi kohale ei sõida.
Kaarel: Kuna sipelgaefekti päeva kesksel kohal on inimene ning tema heaolu ja harmooniline kooseksisteerimine teiste planeedi asukatega, siis ei tahaks ma kindlasti kedagi tarbetusse ohtu seada. Kiirabi, tuletõrje ja ka politsei peaksid oma tööd jätkama tavapäraselt, et õnnetused või pahatahtlikud teod ei rikuks üldeesmärgi edenemist.

Näitleja: Meil on suvetüki esikas tulemas. Kuidagi ei saa proovipäeva ära jätta.
Kaarel: Aga te ei peagi. Kui saate proovi peetud ilma elektrikuluta või ilma, et keegi peaks autoga kohale sõitma, siis omavahel koos olla ja omi asju teha võite ju ikka! Muide, see kehtib väga paljudel elualadel, et inimesed võiksid ka vahepeal lihtsalt kokku tulla ja arutada, mis ja kuidas edasi. Ikka selleks, et meie igapäevane tegutsemine oleks kõigi jaoks paremini mõtestatud – selle vastu pole mul kunagi midagi olnud.

Huviline: Seleta mulle see asi nüüd hästi lihtsalt lahti: mida ma tohin ja mida ma ei tohi?
Kaarel: Lihtsalt: sa tohid kõike, mis ei ole seotud millegi uue materiaalse tootmise või tarbimisega. Ideaalis näeks asi välja nii, et kui kuupäev muutub 15. juuliks, siis lülitavad kõik inimesed enda elamised vooluvõrgust välja. Selle kuupäeva jooksul ei kulutataks elektrit, gaasi, bensiini – ei ühtki kütust. Ka ei tohiks keegi osaleda millegi materiaalse tootmises. Uute ideede tootmine ja nende sõpradega jagamine on enam kui teretulnud. Soovitan selleks päevaks sõpradega mingi kohtumise kokku leppida ja proovida nõndamoodi aega veeta, et sellega kogu maailma võimalikult vähe mõjutada. Lihtsalt olla. Ja lasta ühel päeval mööda minna. Kasvõi proovimise mõttes, et näha, kas keegi üldse meie puudumist märkaks; et näha, kas pesa saab ilma meieta hakkama või ongi hoopis nii, et me oleme olulised, meiega peab arvestama ja meie saame maailma muuta.