Kuidas ma ükskord täiskasvanuks hakkasin…

Eellugu:
Olin kolmteist või neliteist. Mul oli oma ümberehitatud toauberik Tallinna kodu teisel korrusel. Isa tuli oma toast ja hakkas trepist, mis mu toa kõrvalt algas, alla minema, kuid siis otsustas hoopis mu toa uksel peatuda ja küsis:
„Kas sina oled Poognas jansa nime all?“
„…Ei?“
„No selge.“ Ja isa naases trepist alla minemise juurde.

Muidugi ei saanud ma rahu, läksin elutoa arvuti juurde ja hakkasin kohe otsima, mis asi see Poogen on. Leidsin lehe, leidsin ka selle segadusttekitanud jansa ning siis tegin ka endale kasutaja. Nagu ma tol ajal ja mõnikord praegugi seletan: Poogen oli ja on nagu rate.ee, aga loomingu tarbeks: piltide ja nägude asemel sai hinnata ja kommenteerida teiste luuletusi ja jutustusi ning ka enda omad üles riputada.

Muidugi oli mul sahtlisse korjatud luuletusi. Luuletama hakkasin juba kuue-seitsme aastaselt, tegime naabritüdrukutega bändi „Unistajad“ (sest see oli meie lemmikseebikas) ning kirjutasin nõretavalt tundelisi laulusõnu. (Mitte ainult: üks laul oli värvidest ka.)
Igatahes hakkasin Poogna lehel kõvasti lugema ja hindama ja kommenteerima ning konstrueerisin enda arvates aina huvitavamaid ja keerulisemaid luuletusi, lootes paremaid hindeid saada; teiste samasuguste fanaatikutega sai foorumis absoluutselt kõigest rääkida. Tuli välja, et mu isa oli seal päris kõva tegija ning et internetisõbrad pole üldse imelikud.

Ükskord hakkas foorumis silma üleskutse nimed nägudega kokku viia ehk Tartus üks kokkutulek korraldada. Nojah, mul oli kaheksas klass lõpetamisel, aga nädalavahetus tundus sobivat ja nii läksingi ma isa manguma, et lähme Tartusse! Poogna kokkutulek!

Isa mängis mingit arvutimängu ja põikles kõrvale, et tema ei viitsi sõita ning lõpuks ütles nagupoolmuidu:
„Aga mine siis, kui sa minna tahad. Kes sind keelab?“

Hoppaparei! Milline ootamatu avastus. Tõepoolest: miks ma ei võiks ise minna? Tegelikult poleks ma arvatavasti sellele mõttele ise tulnudki. See oli midagi suurt. Teise linna?! Täitsa üksinda?! Ostsin varakult bussipileti ära ning õigel päeval pakkisin kaasa uue kirjutusploki ja kirjutusvahendid, isegi värvipliiatsid. Äkki on vaja kokku saades kirjutama hakata?! Kujutasin ette kaminaäärset kirjandushuviliste õhtut õdusas Tartus…

Esimest korda Tartus:
Bussi pealt maha tulles oli vaja esimese asjana välja osta endale tagasisõidupilet. Kes teab, äkki müüakse välja ja siis ma pean ööseks Tartusse jääma… Kell võis olla umbes neli päeval. Astuda täitsa ise võõrale linnale vastu… hirmus ja põnev. Teadsin, et pean jõudma Illegaardi, see koht oli kokkutulekuks välja pakutud. Teadsin ka selle aadressi. Kõndisin esimese bussipeatuseni, et seal kaarti uurida. Einoh, keeruline. Lõpuks võtsin julguse kokku ning peatasin esimese vastutulija. „Tere! Vabandage, et ma tülitan, aga kas te oskate öelda, kus asub Ülikooli tänav?”

Seiklesin mööda hiliskevadist Tartut õigesse kohta, kogusin enne sisenemist julgust, veitsa passisin niisama, sest ma olin ikkagi ajavaruga jõudnud, kuid lõpuks panin käe lingile… ja avastasin, et Illegaardi uks on kinni. Mind valdas õud. Ma pole ju aadressiga eksinud. See pole ju mingi loll nali… Mida ma nüüd teen? Ma ei tea Tartus mitte kedagi! Aga äkki tuleb veel keegi ust katsuma?

Tatsasin seal kangialuses suletud ukse ja tänava vahet. Kaua ei pidanud ma ootama: üks noormees astus kangialusesse, katsus ust ning pöördus tagasi tänava poole. Nüüd või mitte kunagi!

„Vabandust! Kas teie olete ka Poognast?“

Tuli välja, et oli, tollase kasutajanimega Paul Karu sai tuttavaks NumberNulliga. Paul tõmbas kohe kõned peale, tuli välja, et kokkutuleku peakorraldajale oli ka üllatusena tulnud, et Illegaard kinni oli; seltskond oli liikunud Supilinna päevadele. Pärast minupoolset kohmetut teietamisetiraadi (ma ei osanud üldse võõraste inimestega suhelda, seega teietamine tundus igaks juhuks mõistlik) otsustas Paul Karu, et võib näidata NumberNullile Supilinna päevi. Tutvusime ka päriselt, läksime sina peale üle ja küsimuse peale, mida ma teen, vastasin, et õpin ja et järgmine aasta lõpetan (kuigi meelega jäi ütlemata sõna põhikool).

Hämmastaval kombel leidsin ennast vabalt suhtlemas täiesti võhivõõra inimesega, täiskasvanuga (no ta oli 19 siis, mis tundus ikka päris täiskasvanud hetkel, kui ise 14 olin), ja et iga kord mõnele küsimusele vastates oli tunne, nagu nüüd jääks trepil samm vahele. Mingi jõnks käib läbi, sest sa ei tea, mida on õige öelda, mida mitte, ma pole ju selleks õppinud, appi, kas kedagi teist päriselt huvitab, mida ma MÕTLEN? Ja kui põnev on uurida maailma, piiludes kellegi teise pähe…

Supilinna päevad. Oli mingi bänd, oli palju inimesi murul tekikeste peal, leidsime ka korraldajaneiu (ootamatu goot) ning kuskil müüdi vanu raamatuid, mida lapates tulid kasuks kunstiajaloo tunnid. Oli suur lõke. Jalutamisvõimalus Emajõe ääres. Hästi palju minu jaoks tundmatut maastikku. Lõbusad, pisut joogised inimesed. Hämarduv õhtu ja ringijooksvad lapsed. Polnud küll kirjandushuviliste kaminaõhtu, aga midagi palju toredamat.
Joonistasime osa sellest mulle kaustikusse.

Lõpuks saatis Paul Karu mind kella üheksase bussi peale. Surusin kätt (sest ei teadnud, mida muud teha) ja tänasin õhtu eest. See kõik tundus täiesti uskumatu.

Järeldus:
Mis on kõige olulisem selle ammuse meenutuse juures? Mäletan, kuidas ma seda lugu paar päeva hiljem koolis paarile sõbrannale rääkisin. NII palju oli jagada! Üks sõbrannadest küsis: „Nojah, maagiline õhtu. Aga kas te suudlesite ka?“ See küsimus tuli väga ootamatult. Ei. Ei suudelnud. Minu jaoks polnud asi üldse selles. Mulle tundus siis, et olin elanud ühe õhtu täiskasvanuna. Ja mitte sellepärast, et oleksin täiskasvanute asju teinud (ehk neid, mis alakatele keelatud on; mulle pakuti küll, aga ma ei pidanud tarvilikuks). Täiskasvanud selles mõttes, et ma sain aru, et ükski vana reegel ei kehti. Mul pole harjumuspäraseid vastuseid, kui ma suhtlen täiesti võõrastega. Ma saan valida, mida ma inimestele ütlen, millisest vestlusteemast kinni hakkan, ma saan aru, kes ma olen.

Mõneti olen seda esimest Tartus käimist pidanud oma teadliku elu alguseks. Või täiskasvaud elu alguseks. Pärast seda sain vaikselt aru, et ma olen ise. Et pole õigeid-valesid vastuseid, vaid on minu enda vastused. Ja et harjumuspäratu on vapustav. Et mulle meeldib ennast uutesse olukordadesse heita, et sealt midagi enda kohta teada saada.

Miks ma tahtsin seda lugu praegu jagada?
Meil on parasjagu käimas üle-eestiline tuur muusikalise noortelavastusega „Jõud“. Muidugi on ka pärast etendusi vestlusringid. Nii lavastuse materjal kui ka vestlusringid panid mind mõtlema selle üle, kui tänulik ma olen enda kogemusele. Et mul õnnestus teha hüpe üle oma harjumuste varju just nõnda. Et mul õnnestus enda iseolemisega tutvust teha nõnda toredas keskkonnas. Et keegi ei sundinud mind alkoholi tarbima, et ma ei tundnud vajadust „lahe“ olla täiskasvanute tegevuste kaudu, vaid et ma sain turvaliselt uudistada.

Nüüd seda kõike kirjutades tunnen isegi puudust sellest üliviisakast ja asjalikust, pisut ehmunud eneseversioonist — elu on toonud nii bluffi kui ka enesekindlust. Aga näiteks mu elu moto, „kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab“, pärineb esimestest Tartus käimistest ja Tartu on siiani minu jaoks lemmiklinn. Vaba ja võimalusi täis.

Minu tutvusringkonnas pole palju teismelisi. Tegelikult vist mitte ühtegi. Aga ehk kunagi on mul teismelised lapsed või mu sõpradel on teismelised lapsed. Ma mõtlen, et äkki siin ongi mingi konks: kui suhelda õigel hetkel noorte hingedega sama austusväärselt kui täiskasvanutega, äkki pole neil siis vaja muul viisil teiste jaoks täiskasvanuid mängida?

Nostalgialaineline Jaanika

LONX

Tere-tere, blogilugeja!

Täna ma väga ei filosofeeriks, vaid räägiks teile natuke asistest asjadest. Mis Mustas Kastis toimub? Kas toimub, kellega ja millal?

September ja oktoober on võrdlemisi rahulikud olnud, seda ennekõike võrreldes eelmise hooajaga, kus sügisel tuli mitu lavastust korraga välja, kergelt hullumaja meenutav ülimalt entusiastlik aeg, aga milleks rabeleda? Ei pea. Sel hooajal oleme targemad (ka aastakese vanemad) ja planeerisime täis ainult ühe kuu, selle kõige pimedama, novembri.

Korraks aga tagasi septembrisse. Hooaeg algas mõnusalt ja innustavalt – võib-olla kõik ei tea, et meil käis septembri alguses külas Londonis (ja Kreeta saarel) resideeruv kreeklane Yorgos Karamalegos, kellega tegime läbi kahepäevase füüsilise teatri töötoa – Physical Lab , osalejateks peamiselt Musta Kasti lavastajad-näitlejad ja Tallinnas tegutseva Free Flow Studio tantsijad-koreograafid. Ühtlasi osalesinworkshopis ka ise, mis osutus ülimalt nauditavaks. Kõik korraldajad, soovitan väga vahel hüpata sisse mõnda tantsu- või liikumise tundi, et vabastada end kõikidest pingetest ja teha hetkeks midagi hoopiski muud või teisest küljest, liikuda paar julget sammu kaugemale ja sügavamale, et teada, mille nimel jälle edasi töötada. Yorgose töötuba on sedavõrd universaalne, et olenemata ametist sobib see igaühele. Yorgos oli Eestis esimest korda ja me tõesti loodame, et see ei jää talle viimaseks. Meie ootame teda igal juhul väga tagasi, aga sellest juba lähemalt mõnel järgmisel korral.

Septembri lõpus, enne veel, kui olulise uuslavastusega välja tulime, oli kolm “Ada ja Evaldi” sama olulist ja mõjuvat etendust Geni saalis. Need tellis meie hea sõber, Tartu linna sotsiaal- ja tervishoiuosakond, et pakkuda harivat teatrielamust soorollide teemal Tartu koolide gümnasistidele. “Ada ja Evaldi” publikus pole kunagi varem olnud nii palju koolinoori ja ootamatul kombel sobis see etendus neile rohkem kui lihtsalt hästi. Väga hästi. Kohal oli ka seksuoloog Siim Värv, kes aitas läbi viia vestlusringe ja noortel nähtut mõtestada. Lihtne on pärast teatrietendust mõelda, et see teema küll mind kuidagi ei puuduta ja minema kõndida, igapäevaaskeldustesse kiirelt tagasi vajuda. Vestlusringid aitasid aga kõigil ree peal püsida ja asju pisut teisiti näha. Kuuldavasti rääkisid noored pärast veel mitu head päeva koolis Adadest ja Evalditest, soorollidest ja käitumismustritest. Jess!

Foto: Ruudu Rahumaru

Sel sügistalvel piirdume kahe uuslavastusega, millest esimene – Märt Koiki monolavastus – tuli välja juba septembris (viimased etendused selle aastanumbri sees tulevad mängimisele vähem kui kuu aja pärast, 1. ja 4. detsembril!). See aga ei tähenda, et mustkastlased, suured töömesilased, tööd ei teeks, oi, kuidas teevad! Sest nädal tagasi esietendus selle sügise suurlavastus koostöös Peeter Volkonski, Vilde kohviku ja hevibänd Desert Queeniga – “Kangelased”. Lavastus, mis sai Musta Kasti esimeses loomenõukogus eelmisel talvel heakskiidu ja seetõttu ka ette võetud.

Otsisime sobivat ruumi, otsisime bändi, otsisime kunstnikku – ja kõik me ka leidsime – meid võõrustab lahkelt heeringa ja musta leivaga hubane Vilde kohvik, mille tagumine saal on meile kui loodud: Desert Queen bändil, kelle Volkonski leidis muide tänu Terevisioonile, on isegi lavapind olemas, ja kogu ruumi ning näitlejate ja pillimeeste kostüümid on maitsekalt oma silma järgi kokku sulandanud andekas vanarahu ise, Henry Griin. Iga laudkond lahkub etenduselt oma kogemusega, oma kaleidoskoobiga, nagu Volk võrdleb, olles kuulnud Laura, Liina, Kaija, Märdi, Mihkli ja Karl Edgari loodud lugusid kunagistest revolutsionääridest, kangetest noortest inimestest, kelle tegudest ei teadnud paljud meist enne etenduse nägemist paraku midagi. Lubame elamust, tulge kaema! Kuni 28. novembrini vaid mängime ja selle pealt otsustame, kas jätkame etendustega ka aprillis või jääb see lavastus koos oma lugudega ühekordseks (kangelas?)teoks.

PS! Palju õnne OLIVERILE, kes päev pärast esietendust sai isaks! Tähtaeg oli muuseas täpselt 7.11 kell 19.00, aga tütreke lasi isal esietenduse ära mängida – hea laps! Head isadepäeva, Oliver!

Samal ajal, kui kontrollisime ja esietendasime “Kangelasi”, algas Tartus festival „Teater noorele vaatajale 2016“, mille korraldusmeeskonda ma ka kuulun. Eks ikka juhtub, et head asjad satuvad samale ajale, vahet pole, kui palju ei üritaks ka teisiti planeerida. Nimelt olen ka ASSITEJ Eesti juhatuses, kes seda festivali iga-aastaselt korraldab, sel korral siis Tartus. ASSITEJ on professionaalseid noorele vaatajale suunatud teatreid ühendav rahvusvaheline organisatsioon, kelle kaudu käisime muuseas ka oktoobris oma esimesel välisfestivalil Türgis, seda “Õhupallidega”. Türgist rääkis teile juba Kaija ja seetõttu ma sellest rohkem ei pajata. “Õhupallid” ja ka “5 grammi sisemist rahu” olid ASSITEJ festivali kavas eelmisel aastal Tallinnas. Seekord mängisime Teatri Kodu imearmsas saalis vahvat pidžaamalavastust “Padjatäis päikest”, mille ma ühtlasi Läti väliskülalisele ära tõlkisin (kuna tema tõlkis mulle lahkelt päev varem Tuuleveski venekeelse etenduse „Lumehelbeke“). Samuti mängisime hingekosutavat spordipäevalavastust “Jõud” Geni kodusaalis, mis endiselt, ka kolmandal vaatamisel, võtab mul klombi kurku ja vee silma. Usun, et sama juhtub ka kahekümnendal vaatamisel, sest tegu on tõesti ühe aegade siirama ja ausama lavastusega. Mõlemad on sel aastal veel meil ka mängukavas: “Jõud” on kodulaval novembri lõpus, detsembri alguses, vahetult enne jõule ja ka märtsis, Eestimaa peal hakkame tuuritama aprillis ja mais. Hoidke mängukaval silm peal! Ei saa siin mainimata jätta, et milline rõõm ja elevus valitseb hinges, kui vaadata mängukava ja näha, et neist 12st etendusest on pooled ehk 6 juba välja müüdud. Nii menukas ei ole kodulaval veel olnud ükski meie lavastus. Sama menukas oli väljasõitudel vaid Silver ja “5 grammi”, mis sel kuul samuti kavas on, kaks etendust Tartus ja kaks Tallinnas. November on tõesti üks kõva andmine.

Sel pimedate ööde ajal täidavad minu õhtuid veel ka lõputud aruandmised, aruanded Kulkale ja Tartu linnale, ühe ja teise projekti, st lavastuse kohta. Annad aru möödunu kohta ja planeerid tulevikku, millest muide rääkis siin põhjalikult eelmisel korral Birgit. Näe, Kulka uus tähtaeg ongi peaaegu käes, 20.november. Must Kast esitab Kultuurkapitalile ühe uuslavastuse taotlusvooru kohta. Lisaks Musta Kasti suurimale toetajale, Näitekunsti Sihtkapitalile, toetavad meid sealt potist ka Rahvakultuuri Sihtkapital ja Tartumaa Ekspertgrupp. Teatri teine suurim toetaja on aga Tartu linn. AiTäH! Numbrid ja sõnad, sõnad ja numbrid….

…..küünlavalgus ja mandariinid, lumised hommikud ja ninanäpistavad ööd, isadepäev ja advendiaeg, aurav tee ja hõõgvein, luuleread ja kaardimängud…. Muuseas, mina ja Kaija võtame järgmise aasta teatrite spartakiaadiks juba vaikselt hoogu, et bridžis vanameistritega mõõtu võtta. Harjutamiseks pidasime eile maha viietunnise bismarkimängu
(tervitused vapratele mängukaaslastele Sille-Liisile ja Kasparile! Ja veel vapramale pealtvaatajale Tõnu-Otile!), mis osutus minu üllatuseks, kes ma pole seda palju aastaid mänginud, rohkem nagu õnnemänguks kui strateegiliseks mõõduvõtmiseks. Olgu siinkohal siiski mainitud, et võitjaks osutus Lonx! Olgu see siis puhas õnn või lõputu strateegia.. Igal juhul ootan bridžiõhtut!

Poisid paluvad veel edasi öelda üht – kel habemega vana vaja, siis kirjutage meile! Meil on kõige vahvamad poisid, tegelt ka! Ja meie lasteetendusi, monoetendusi ja teisi parimaid palu võib loomulikult külla kutsuda, ühele või teisele peole. (Kes vajab poiste ja lasteetenduste kohta tõestust, siis kiigake siia. Vahetult enne jõule sõidab sel korral isegi Birgiti lustlik, aga õpetlik “Ada ja Evald” Karksi-Nuia Kultuurimajja peole,et anda oma päris esimene väljasõiduetendus. Kes Karksi-Nuias, see näeb, teab ja tunneb!

Lõpetuseks: käige PÖFFil, tulge teatrisse, mängige kaarte, armuge ja armastage, mis siis, et käes pole kevad!

Rely (Lonx)

Loosoovitus 1993. aastast – ja kõik ülejäänud Eesti eurolaulud aastatest 1993-1997. Nostalgialaks pimedateks õhtuteks.