Vanarahvas teadis öelda, et aasta esimene päev on hea viis ennustamaks tervet saabuvat aastat.

Mina ärkasin 1. jaanuaril 2016 ühes kasukate ja inimeste hunnikus, võtsin need kõik kaasa ja läksin metsa. Oli esimene tõeliselt külm päev sellel talvel – imekaunis päike ning pakasest tundetuks näpistatud põsed. Pidime läbima ühe vahva raja ja sõitma koju tagasi, aga elu teeb omad korrektuurid, niisiis me eksisime ära, läks pimedaks, nagu talvise pööripäeva lähistel ikka kombeks, midagi ei saanud enam aru, igasugune ühistransport sõitis lähikonnast minema ja seal me siis olime, metsas, ühe helkuri ja ärevaks muutuvate varvastega. Aga et ma ikka veel seda lugu saan rääkida, on ilmselge, et ükskord metsast välja me jõudsime, tee ääres hääletasime, peale meid võeti ning koju teki sisse suppi sööma toodi.

Ausõna, ei olnud kogu aeg mõnus. Aga praegu ma mäletan ainult seda, et oli väga ilus päev.

Niisiis, kas on vanarahvas millestki väga hästi aru saanud või on mängus mingi muu vigur, aga senini on sel aastal minuga koos kuskil orienteerumine olnud üsna halb mõte. Ma üldiselt ise arvan, et olen suundade tajumises isegi pisut üle keskmise, aga viimase seitsme kuu kestel olen rohkem ja vähem põhjalikult eksinud olnud nii Itaalias, Maltal kui Eestis, nii linnas kui maal, nii kaardiga kui kaardita, nii üksi kui koos teistega – lühidalt – väga paljudes erinevates kombinatsioonides. Ja iga kord ja enamasti mitte enda jõul sellest kõigest ka välja tulnud.

Ma muide ootan huviga seda teist osa minu päevast või aastast, mis võiks kanda leidmise või pääsemise tiitlit…

Igal juhul on füüsiliselt eksinud olla palju tervislikum kui vaimselt, sellest oleks kah igasugu lugusid rääkida. Aga mõlema puhul tundub lahendus olevat sarnane – vaadata kaarti natuke kaugemalt.

On üks selline noorte raamatusari – „Emanuel“, ilmselgelt vihje filmiklassikale, autorid samad, kes minu varateismeaja lemmikteosed, „Berti päevikud“, kirjutanud on. Peategelase parima sõbra vend Per, kes ei ole päris täiearuline, soovitab igasuguse segaduse korral elus köögilauale püsti tõusta. Hämmastavalt kasulik nõuanne, mille tahaks siinkohal igale lugejale kõrva taha panna. Ja kui see perspektiivimuutus ei aita, siis abiks teinegi tsitaat, Uku Uusbergi „Valgustajast“ – „Soovitame Kosmose mõõtkava!“ – „Igaviku mõõtkava, jaa, väga rahustav klõps.“

Võtad oma vääritimineku, sõidad vertikaalselt kõrgele-kõrgele üles, vaatad tagasi alla ja saad aru, et tegelikult oled sisuliselt ikka samas kohas. Võib-olla on vaja hoopis sisemist suunamuutust. Sest kõrgelt – mis tähtsust on sinul, kellelgi teisel; tervik on kuidagi vahvam.

Ma ei ütle tegelikult seda, et keegi pole oluline, ma ütlen seda, et oluline on ennast mitte liiga tõsiselt võtta. Ennast ja oma eksimusi. Vähemalt neid, mis iseenda suhtes tehtud saavad. Sest see, k e s inimene on, on ikka tähtis, või pigem et see just ongi. Ma olen sel suvel mitu korda kuulnud mingeid jaburusi, et „tõeline loomus tuleb välja siis, kui purjus oled“ või „tõelist ennast tunned kriisiolukorras“, aga see on ju jamps. Sellega nõustudes taandad ennast automaatselt kehaks, sest keha on see, mida saab mõjutada mürkidega, keha on see, millel on ellujäämisinstinktid. Mulle meeldib rohkem uskuda, et ma olen tähetolm. Ei maksa ennast madaldada, kui on valik arvata ennast ka väärikamaks. Ja muidugi on see keerulisem, sest nii väärikuse kui vabadusega suureneb ka vastutus ja üleüldse… Aga YOLO, nagu öeldakse, millal siis veel pingutada hea nimel kui mitte selles elus?

Jutulõng eksis ära. Seda oli algusest peale arvata.

Mida siis öelda. Tagantjärgi tõmbab mälu niikuinii kõik käidud kurvid selgeks, etteennustatavaks, ainuvõimalikuks. Mälu kirjutab võitjate ajalugu, mitte käimata jäädud teede ajalugu.

käimata radu on sadu
on sadu mis langemas taevast
taevast on sadamas
sadamas võõramaa laevad
võõramaa vaevad
võõramaa
taevad öösel alla kukuvad
kukuvad kukuvad kukuvad käod
kukuvad aastaid mis antud veel elada
elada näha ja
tunda on tunde
minuteid sajandeid
sajan teid
sadu on sadu on käimata radu

Teeks siis selle ajaloo kirjutamise natuke keerulisemaks. Seda vist. Pärast on niikuinii ainult päikesepaiste meeles, mitte see kolmkümmend külmakraadi. Juba mainitud Per armastas öelda ka seda: “Pööra vasakus kurvis paremale, siis näed rohkem loodust.” Mina talle vastu vaidlema ei hakka. Kasvõi sellepärast, et teda pole olemas.

Kaija

PS: Ja mis kõige tähtsam… leidmise kohta nimelt. Kui ikka õigeid inimesi leiad, lähevad peod suurest rõõmust higiseks! Tervitagem meie väiksesse, kuid innukasse kollektiivi valguskunstnik Karl Markenit ning turundusjuht Kadi Rutensit! TERE!!!!