Tere, lumine (?) Eestimaa! Tänane blogi tuleb teieni varahommikusest päikselisest New Yorkist trükituna telefonist ja kirjutatud haige inimese poolt, kelle kurk teeb agoonilist aia’t. Cool.
Üleeile õhtul käisin Trevor Noah’ stand up’i vaatamas ja las ma püüan edasi anda, kui huvitava kogemuse ma sain siinse publiku jälgimisest. Kohal oli u 3000 inimest ja umbes sama paljud neist reageerisid show‘le nii, et alates hetkest, mil see algas, olid nad veendunud, et kõik, mida laval mikrisse öeldakse, on naljakas! Toon näite, Trevor tahab mingi ideeni jõuda, räägib lihtlausetes:
“Ühel õhtul sõitsin parklasse.”.
*Hahahhhaha!!!!!*
“Avastasin, et parklas pole vaba kohta!”
*mõned plaksutavad, aga enamus röögivad naerda*
“Otsustasin, et ootan, kuni keegi ära läheb”
*HAHAHAHAHH*
“Ootan”
*GWAHWAAHAHAHAAA!!!*
Ja kokkuvõtlikult kestis selline muster terve show! Puhas hüsteeriline naer igal kolmandal sekundil! See hämmastas mind tõeliselt, sest see publik oli võimeline ka lihtlausest nalja voolima. Tundsin ennast kui igihaljas põhjamaalane, kes on kõigi teiste kõrval nii ükskõikne ja tuim. Mõtlesin, et minust ei saaks ilmselt iialgi sellist rõõmsat vastuvõtlikku inimest ja siis hakkas kahju.
Aga on palju asju, mis minusugusele näivale skeptikule ikkagi suurt elevust pakuvad ja ma usun, et siinkohal on minu rõõmutase ikkagi kordi suurem kui kohalikul newyorklasel. See multikulturaalsus, ikkagi, mis selles linnas on, on vapustavalt kaunis ja ma tahaks iga hetke oma ajusoppidesse salvestada ja endale vajalikel hetkedel edasises elus ette projitseerida. Milline stiil, tempo, hingamine, hääled. Viibiks nagu filmis. Igast hetkest tahaks teha kaadri, aga ausalt, ma proovisin, ja minu oskuste juures taandub kaamerasilmas selline dünaamiline ilu paraku igavaks olmelisuseks.
Huvitav on elu väljaspool oma mugavustsooni, aga ma olen hakanud sellele natuke käega lööma ja püüan minna vooluga kaasa. Raske on just sesmõttes, et hirm püüab minu igapäeva ikkagi suunata ja kontrollida. Räägin praegu väga üldiselt, aga tegelikult pean väga konkreetseid asju silmas, asju, millele tuleb väga aktiivselt mõelda (rahakasutus selles kallis linnas – ah, milline stressiallikas). Aga viimasel ajal olen tutvust teinud ka YOLOga. Terve elu nii küll ei saaks, kuid mingi lühikese limiteeritud perioodi võib sel printsiibil ehk elada küll. Niiet soovin kõigile, et leiaksite põhjuse oma YOLOks. Yolololo-lollolo-lollolo-loo!
Liina