Silva Pijon / "Tükk maad" / Foto: Heikki Leis

Tükk maad

„Tükk maad” toob noore vaataja ette teemad, mida temaga tihtipeale ei arutata – sõda, pagulus, kriisisituatsioonid. Uuritakse, kuidas jätkub lapsepõlv paguluses, millest unistavad väikesed sõjapõgenikud, millised on nende rõõmud ning tänu kelle lahkele heateole jäädakse ellu. Lavastus keskendub laste vaatenurgale ja lootuse otsimisele täiesti lootusetus situatsioonis – kuidas saada hakkama olukorras, milleks pole keegi meid mitte kunagi ette valmistanud? Mängulise visuaalteatri võttestiku abil avatakse noorele vaatajale kummalisi inimesi, võõraid paiku, võimatuna näivaid olukordi ning ellu- ja inimeseks jäämise reegleid. Vaatamata valusale teemapüstitusele leidub lavastuses leidlikkust, rõõmu ning lootust parema homse nimel.

Lavastus tugineb eesti laste mälestustele ning on saanud inspiratsiooni raamatutest „Jättes seljataha Eesti” (Saima Parbo), „Kui sõjamüra oli vaibunud. Geislingeni põgenikelaagri laste mälestused” (Mai Maddisson ja Priit Vesilind), „Käru ja kaameraga” (Eric Soovere), „Mis teha – siin ta on. Pagulase elu piltides” (Endel Kõks ja Arnold Sepp).

Lavastus on pühendatud kõigile mineviku ja oleviku lastele, keda on vägivaldselt sunnitud oma tuttavast ja turvalisest kodust lahkuma.

Lavastus sünnib koostöös Eesti Rahva Muuseumiga.

⬛ AITÄH

Silja Liivamägi, Maarika Pokinen, Karlova Teater ja Ruta Rannu, Tartu Uus Teater, Ragnar Kekkonen, Ester Kasenurm, Kirsi talu, Kala talu, Meigo Metsaluik, Oleg Titov, Argo Juske, Aime Juske!

⬛ TOETAJAD

Tartu Linn, Eesti Kultuurkapital, Tartu Kultuurkapital

⬛ ESIETENDUS

11. aprillil 2025 Jakob Hurda saalis Eesti Rahva Muuseumis


Hing kurgus / Foto: Gabriela Urm

Hing kurgus

Hing kõrbeb, nii et hing on nööriga kaelas.
Hing laulab, et hing jäi veel sisse.
Hing on kadunud, kuigi hing on visa.

Meile on antud keel, mille rikkused on lõputud. Aga meil on veel palju muudki, kuigi me ei ole harjunud mõtlema, et elame rikaste riigis. Ometi kasutame igapäevaselt asju, mille tootmiseks kulutatakse kuskil maailma nurgas määratul hulgal loodusvarasid ja odavat tööjõudu. Me viskame päevast päeva ära toitu, mis võiks päästa näljasurmast tuhandeid inimelusid. Me vingume hommikust õhtuni selle üle, et meie lemmikjogurti pakendit muudeti ja me ei leia seda kohe riiulilt üles. Me peame harjuma mõttega, et oleme osa globaalsest maailmakorrast, mis on loodud tekitama viletsust ja kannatusi. Iga südametunnistusega inimene küsib endalt: mis saab edasi?

Etenduse toimimiseks vajalik elektrienergia toodetakse etendajate endi poolt, kasutades spetsiaalseid ajameid.

Šveitsi kirjanik Gerhard Meister (1967) on õppinud saksa filoloogiat ja ajalugu. Ta kirjutab näidendeid, kuuldemänge ja spoken word tekste, millega ta ise ka lavale astub. „Hing kurgus” (originaalpealkirjaga „In meinem Hals steckt eine Weltkugel“) on kirjutatud monoloogina aastal 2012, sellest on valminud kuuldemäng Šveitsi riigiraadios ja teksti on rohkesti lavastatud ka teatrites saksakeelses kultuuriruumis.

⬛ KAVALEHT

Loe siit!

⬛ TÄHELEPANU

Etenduses kasutatakse vilkuvat valgust.

⬛ AITÄH

Universaal Universum, Tartu Uus Teater, Karlova Teater, Eesti Rahva Muuseum, Rauno Polman & Mind Road Films, Külli Tüli, Peeter Salmela!

⬛ TOETAJAD

Tartu Linn, Eesti Kultuurkapital, Tartu Kultuurkapital

⬛ ESIETENDUS

23. mail 2024 Genialistide Klubis


Must Kast KÜMME

Must Kast: KÜMME

27. märtsil 2024 tähistas Must Kast oma kümnendat sünnipäeva. Selle auks andsime välja heliplaadi, millel peal parimad palad meie tegutsemisaja jooksul loodud lavastuste helikujundusest. Plaati esitlesime oma kümnenda sünnipäeva peol – aga koju saab CD osta endale ka igaüks, kes kontserdile ei jõudnud. Osta saab Fientast, tarnega sobivasse Smartposti automaati, või tulla lihtsalt enne mõnda etendust piletimüüki. Kuniks jagub!

OSTA PLAAT SIIT

 

LAULUSÕNAD

1. VIIMSE HETKE VALSS

instrumentaalpala lavastusest “Persona”

helilooja Kaarel Kuusk

2. PUHAS POTENTSIAAL

lavastusest “Evolutsiooni revolutsioon”

viis Siim Aimla / sõnad Mehis Pihla

3. LOON ENNAST VABAKS

lavastusest “Lilli”

viis Jaanika Tammaru ja Kaarel Kuusk / sõnad Jaanika Tammaru

4. TOLLIMEHED

lavastusest “Carmen” / viis Georges Bizet / sõnad H. Meilhac, L. Halevy / tõlge Peeter Volkonski

5. KAKSISMAA RAHVALAUL

lavastusest “Kaksismaa / Kaksoismaa”

viis Antti Autio / sõnad Anni Mikkelsson

6. VIIMANE TAKT

I osa lavastusest “Pidu katku ajal” / viis Siim Aimla / sõnad Jaanika Tammaru

II osa lavastusest “Sada sekundit südaööni” / viis ja sõnad Jaanika Tammaru

7. PIIP-PUUP-BUBBLES

lavastusest “Evolutsiooni revolutsioon”

viis Siim Aimla / sõnad Mehis Pihla

8. TOREADOR

lavastusest “Carmen”

viis Georges Bizet / sõnad H. Meilhac, L. Halevy / tõlge Peeter Volkonski

9. VIIMSE HETKE VALSS

instrumentaalpala lavastusest “Persona”

helilooja Kaarel Kuusk

10. JÕUD

lavastusest “Jõud”

viis ja sõnad Marten Kuningas

11. ÕIEAARIA

lavastusest “Carmen”

viis Georges Bizet / sõnad H. Meilhac, L. Halevy / tõlge Peeter Volkonski

12. EHALE!

lavastusest “Peks mõisatallis”

viis Jaanika Tammaru ja Melkker / sõnad Jaanika Tammaru

13. ADA JA EVALD

lavastusest “Ada ja Evald”

viis Kristjan Lüüs / sõnad Kaija M Külm ja Mihkel Kallaste

14. ANNA

lavastusest “Lilli”

viis Jaanika Tammaru ja Kaarel Kuusk / sõnad Jaanika Tammaru

15. INSENER PAAVELI UNELAUL

lavastusest “Insener Paaveli armastuse eesõu”

viis Jaanika Tammaru / sõnad Mehis Heinsaar

16. KAS MÕTLED ISE VÕI ÜTLED MÄÄ?

lavastusest “Pidu katku ajal”

viis Siim Aimla / sõnad Jaanika Tammaru

17. VIIMSE HETKE VALSS

instrumentaalpala lavastusest “Persona” / helilooja Kaarel Kuusk

18. ÕNNEMAALE

lavastustest “(Armastus, anarhia ja) Androgüüni päev” ning “Juunituur”

viis Fatme Helge Leevald / sõnad Friedebert Tuglas

Laura Niils / "Surm" / Foto: Gabriela Urm

Surm

“Surm” on uurimus suremisest. Me küsime, mis see surm siis täpselt on – mitte lein, mitte valu, vaid surm. Kogu oma ilus ja õuduses. Miks me seda kardame? Mida me kardame? Miks on mõte surnukeha puudutamisest halvav? Me uurime surma füsioloogiat, kliiniliselt ja steriilselt. Inimene sureb – mida see tähendab? Me uurime surija kõrval seisva inimese füsioloogiat. Mis sel hetkel juhtub, kui elus muutub elutuks?

Surmast räägime enamasti siis, kui keegi on surnud, mitte varem. Suremisest aga peaks rääkima, sest peale sünni on surm see ainus, mis meid kõiki ühendab – kui oled elus, siis ka sured. Oleme surmast niivõrd kaugenenud, et see on muutunud hirmsaks. Kuid kellele? Kas surijaile või neile, kes maha jäävad? Vanasti oli surnukeha saunas, kirst köögis ja surija kodus. Nüüd peidame surijad hooldushaiglatesse, kus nad surevad heal juhul kaastundliku õe või hooldaja pilgu all, aga tihtipeale üksi. Me kardame midagi, mida me tegelikult näinud ei ole. Kui paljud teist on tunnistanud, kuidas elu kehast lahkub?

Matustel peaks rõõmustama elamise üle, ükskõik, kui lühike see elu ka oli. Alustame seda tähistamist juba praegu ning toome suremise au sisse tagasi. Sureme me niikuinii, kuid see ei tähenda, et terve elu peab kartuses mööda saatma. Ehk leiame loojate ja vaatajatena lohutust elamisele ja rõõmu suremisest. Ja kui mitte just rõõmu, siis kergusest võiks unistada küll.

⬛ AITÄH

Ursula Tähepõld ja Tallinna Krematoorium, Tartu Krematoorium, Jane Kaju, Maris Prisko, Jelena Leibur, Sirly Lahi, Indrek Pähnapuu ja Urna OÜ, Karl Käsnapuu, Ann Valter, Maribel Lasn, Andreas Kangur, Rauno Polman ja Mind Road Films, Kaili Särg!

⬛ TOETAJAD

Tartu Linn, Eesti Kultuurkapital, Kultuuriministeerium

⬛ ESIETENDUS

1. detsembril 2023 Genialistide Klubis


"Lilli" / Foto: Rasmus Kull

Lilli

Ükskord elas Caroline Suburg, keda kutsuti Lilliks. Siin, Eestimaal, jah! Ta tahtis naistele õigusi rohkem, et eestlane olla võiks enda üle uhkem ja lihtsalt, et maailm oleks kõigile lahkem. Aga teised ei taiband, et mida või miks – ja kus viga sa laidad, siis mine ja… eks. Tegi vägevaid tegusid, lausa mägesid lükkas. Palju raamatuid luges, kultuurile ehitas tuge. Teistele aega tal jagus, kui kündis haridusvagu, väga paljudest hoolis. “Kui hea laps oled, saad Lilli Suburgi kooli!” Ta ei olnud keskpärane, tal oli isiklikku sära ja ka põhjust teha kära, kuid ajalugu kirja pannes ta vist unustati ära. Kuid kes vanu lugusid ei mäleta, see kaugele näha sugugi ei saa. Tuletame siis meelde, meile ja teile selle Eestimaa eide, kes sündis ajal, kui eit veel sõimusõna ei olnud ja mitte kellelgi eestlastest õigusi polnud. Miks? Sest tugevaim lihas on keel: see põlistab, purustab. Ja siis – me enam ei unusta.

“Lilli” on värsslavastus ühest senirääkimata Eesti ärkamisaja peatükist. Laval avatakse mängu ja muusika kaudu Lilli Suburgi elu- ja kujunemislugu. Lilli oli meie esimene naisõiguslane, naispeatoimetaja, naisprosaist, filosoof ja eestikeelse kooli rajaja. Lugu annab vaatajale võimaluse esitada ühiskonnas praegugi kehtivate väärtuste kohta teravaid küsimusi. Valitud vorm – muusikalise taustaga värssteos – on tänapäevane edasiarendus eepilisest rahvaluulest, ürgsest loojutustamise vormist.

Kaasaegne kangelaseepos ühest vägevast naisest. Igas vanuses maailmaparandajatele kohustuslik! 

⬛ LISALUGEMIST

Kellele Lilli südamesse läks, saab tema ja teiste vägevate naiste kohta edasi uurida siit.

⬛ TUNNUSTUS

⭐ Kaija M Külm ja Jaanika Tammaru pälvisid 2023. aastal Kristi ja Siim Kallase fondi stipendiumid värsslavastuse loomise ja väljatoomise eest.

⭐ Must Kast sai lavastuse eest Eesti Kirjandusmuuseumi 2024. aasta sõbra aunimetuse.

⬛ AITÄH

Eve Annuk, Genialistide Klubi, Margus Mauer ja Saksa Kultuuri Instituut, Jaako Lindmäe ja Haridus- ja Teadusministeerium, Karl Lepp, Rauno Polman ja Mind Road Films, Renee Trei, Sten Arvi, Mihkel Viinalass, Triinu Laan, Evelina Nõmme!

⬛ TOETAJAD

Tartu Linn, Eesti Kultuurkapital, Kultuuriministeerium

⬛ ESIETENDUS

8. märtsil 2023 Genialistide Klubis


Carmen / Foto: Gabriela Urm

Carmen

„Carmen” on Georges Bizet’ 1875. aastal loodud ooper, mis põhineb Prosper Mérimée samanimelisel novellil. Esietendusel vilistati teos välja ja kriitikud andsid sellele hävitavaid hinnanguid. Kolme kuu pärast Bizet suri, nägemata kunagi reaalsust, kus “Carmen” kõlab igapäevaselt ooperilavadel ja dušikabiinides üle maailma.

Peeter Volkonski ja Musta Kasti Carmen” pöördub tagasi juurte juurde, pannes nii näitlejad kui publiku tundmatusse olukorda. Mis juhtub, kui ooperit esitavad draamanäitlejad, kellel puudub klassikalise laulu kool ja kellest mõned ei pea rangelt võttes viisigi? Ajal, kui tantsuetendusi teevad inimesed ilma traditsioonilise balletikoolita, ei tohiks see iseenesest olla probleem, kuid siiski?

Carmen” on lugu kirgedest ja saatusest, inimestest, kes ei saa teha kuidagi teisiti sellest, nagu nad just teevad. Kõrva taha võib panna, et samast räägib oma originaalversioonis ka vanas Indias loodud lauamäng Tsirkus”, kus täringut visates võib niisama kergelt tippu tõusta kui põrmu langeda. Mõelgem siis Volkonski lavastusestki kui rändtsirkuse etteastest Bizet´ muusikale.

⬛ AITÄH

Harri Ausmaa!

⬛ TOETAJAD

Paide Linn, Paide Muusika- ja Teatrimaja, Eesti Kultuurkapital

⬛ ESIETENDUS

26. novembril 2020 Paide Muusika- ja Teatrimajas


Agur Seim / "Ernesto küülikud" / Foto: Gabriela Urm

Ernesto küülikud

„Ernesto küülikud“ on Piret Raua samanimelisel romaanil põhinev perelavastus. Tiheda sündmustiku ja värvikate tegelaste abil jutustatakse lugu mustkunstnikust, kes peab saatuse tahtel endale uue töö leidma. Aastaid turvalises tsirkuseperekonnas veetnud mees leiab end korraga silmitsi maailmaga, mis on täis eravaldusi, naljakaid pankureid ja jaburaid karusnahafarmereid. Siira ja vahetu elutunnetusega Ernesto ei lepi ebaõiglusega, astub nõrgemate kaitseks välja ning leiab lõpuks teenitult ka enda hingerahu.

Ernesto on kangelane, kes kriitilise lapsepilguga julgeb esitada küsimusi ühiskonnas normaalseks peetava kohta. Samuti on ta keegi, kelle jäägitu pühendumus oma hoolealustele – karusnahafarmist näpatud jänestele – võiks olla eeskujuks kõigile, kes loodusest ja sõpradest lugu peavad. Ning lõpetuseks näitab Ernesto, kui oluline on julgus otsida ja leida oma isiklikku õnne, isegi kui tee selleni on teistest erinev. Kus ja kelles siis on peidus kõik see maagia ja võlukunst, kui värvilist ja salapärast tsirkust enam pole?

⬛ TUNNUSTUS

2020. aasta Salme Reegi nimelise teatriauhinna nominatsioon: “leidlik, mänguline ja keskkonnatundlik lastelavastus”

AITÄH

Saksa Kultuuri Instituut, Heli Naggel, Margus Mauer, Kadi Rutens, Maarja Kaasik, Katrin Loss, Annika Ojasaar, Tõnu-Ott Külm, Merle Torim, Juta Reben, Mari Niitra, Henri Roosipõld, Birgit Landberg, Gabriela Liivamägi, Sten Arvi, Puukujurid OÜ, hotell Sophia, hotell London, Genialistide Klubi!

⬛ TOETAJAD

Eesti Kultuurkapital, Tartu Kultuurkapital ja Tartu linn

⬛ ESIETENDUS

3. märtsil 2019 Saksa Kultuuri Instituudis Tartus


Peks mõisatallis

Meie, eestlased, oleme õppinud kannatamist pühaks pidama. Kui keegi küsib: „Kuidas läheb?“, on auasi vastata, et töö tapab, et on kiire, et on raske. On tavapärane, et arsti juurde minnakse alles siis, kui on liiga hilja – mis see väike valu ikka teeb? Kas kannatamise harjumus tuleb inertsist või on see kultuuripärand? Oleme ju ajalooõpikute järgi olnud 700 aastat orjarahvas ning kes teab, kui kerge elu ka enne seda oli.

Sellist heaolu nagu praegu pole Eestil olnud kunagi varem. Ent isegi 34 aastat täielikku vabadust ei ole suutnud kaotada meie rahvuslikku kreedot: „Kes kannatab, see kaua elab.” Kannatamine on paratamatu, huumorimeel on valik. Kumb meid tegelikult päästab?

Kui etendus on halb – kannatad ära.

⬛ TUNNUSTUS

Birgit Landberg ja Paul Piik pälvisid 2018. aastal Eesti Teatri Auhindadel Salme Reegi nimelise preemia – “Peks mõisatallis” on tänapäevaselt särav ja intellektuaalne, värske ja provotseeriv vaade Eesti ajaloole ja eestlase enesekuvandile.

⬛ TÄHELEPANU

Laval suitsetatakse üks sigaret.

⬛ TOETAJAD

Eesti Kultuurkapital, Tartu linn ja Tartu Kultuurkapital

ESIETENDUS

24. veebruaril 2017 Genialistide Klubis Tartus

 ENGLISH 

“Beating At The Stables Of The Manor” Is an humorous insight to being an Estonian: a part of a nation for whom singing and suffering walk hand in hand. We have been taught to think of suffering as something sacred. Yes, we can take it all – we swallow the biggest injustice without a single word of hesitation ever crossing our lips. But is life really such a struggle all the time? How much do we want and can endure? In our history, suffering was inevitable, but sense of humor was a choice. Which one of those actually saved us?

The welfare we have in today’s Estonia is unprecedented for us. But we have not  forgotten our proverb: ‘Who suffers the most, lives the longest’.

Performance is in Estonian.