Sven Paulus / Sirp / 10.05.2019

Musta Kasti lavastaja Kaija M. Kalvet: „Keskkonnahoid on oluline teema, ent sellest räägitakse vähe või peetakse seda iseenesestmõistetavaks – ja seetõttu sünnibki sigadusi.

Tartu teater Must Kast sai märtsis viieaastaseks. Samuti märtsis esietendus seal Kaija M. Kalveti lastelavastus „Ernesto küülikud“, kus räägitakse mustkunstnikust, kes päästab karusnahafarmist küülikud ning hakkab otsima neile ja endale uut kodu ja eluõnne.

Miks valisid lavastamiseks „Ernesto küülikud“? Kuidas jõudis see tekst sinuni?

Mõni aasta tagasi mööndi ASSITEJ festivali arutelul, et vaja on rohkem lastelavastusi, mida saaks viia koolidesse ja rahvamajadesse, ilma et tase erisugustes ruumides langeks. See mõte jäi kummitama ning mulle kangastus lavastus, mis leiab aset kergesti ühest kohast teise transporditavas ruumis. Tabasin ennast unistamas kokku- ja lahtipakitavast telgist ning hakkasin otsima lastelavastuseks teksti, mida sellises telgis mängida annab. Lappasin läbi suure hulga lasteraamatuid, nende seas oma kauaaegse lemmiku Piret Raua „Ernesto küülikud“. Tundus, et see ongi just see õige lugu: tänapäevane, lõbus ja sobib telki ka sisult.

Millest seal räägitakse?

Räägitakse mustkunstnikust, kellelt varastatakse tema telk ja kõik muu, millega ta on harjunud juba kümme aastat koos elama. Ta peab otsima endale uue töö ja nii satub ta karusnahafarmi. Sealt põgenedes päästab ta mõned küülikud, sest saab aru, mida nendega farmis teha kavatsetakse. Seejärel otsib mustkunstnik küülikutele ja endale uut kodu ja eluõnne.

Karusnahafarmide teema on olnud viimasel poolaastal tähelepanu all. Jaanuaris arutas ka riigikogu seda ning saatis keelustamiseelnõu hingusele. Mida sina arvad sellest, et loomi peetakse puuris üksnes karusnaha tootmise eesmärgil?

See kuulub nende nähtuste kategooriasse, mida ei tohiks olla. Nii et sel teemal ma ei oskagi pikemalt arutleda, minu arvates puudub siin igasugune eetiline vaidluskoht.

Miks see sind puudutab? Ka sinu eelmises lavastuses „Prohvet“ (2018) oli esil keskkonnateema, inimese ja looduse suhe.

Sõnastasin selle endale nii, et kui „Prohvet“ on loodusest ja surmast, siis „Ernesto küülikud“ loodusest ja elust. See on väga üleüldine määratlus ega ava kindlasti neid lavastusi lõpuni. Keskkonnahoid on oluline teema, ent sellest räägitakse vähe või peetakse seda iseenesestmõistetavaks – ja seetõttu sünnibki sigadusi.

Arvan, et mõlemas lavastuses ei räägita tegelikult keskkonnast või loodusest, vaid ikka inimesest ja tema eetilistest valikutest, eelkõige aga sellest, kuidas olla hea ja teistega arvestada. Keskkond on paratamatult taustal. Keskkonnaprobleemidega peab tegelema nüüd ja kohe – ka teatris, kuid eriti päris elus. Nagu üks sõber hiljuti ütles, on see tegelikult ainus asi, millele praegu üldse pühenduda.

„Ernesto küülikutest“ rääkides tuleb rõhutada, et põletavad probleemid on seal osavalt põimitud sündmuste käiku, nagu Piret Raua tekstide puhul alati, nii et neid käsitletakse koos kõige muuga, mitte plakatiga vehkides. Teemad tõstetakse märkamatult vestlusaineks, mitte ei pakuta õigeid ja valesid lahendusi – see ju ongi hea kirjaniku tunnus.

Kas keskkonnateema tõusis hiljutiste valimiste aegu piisavalt päevakorda?

Võib-olla seetõttu, et pööran ise neile teemadele pidevalt tähelepanu, tundus mulle küll, et keskkonnahoiul oli neil valimistel varasemaga võrreldes märgatavalt suurem kaal. Isegi kui need ei olnud kesksed arutelupunktid, tehti minu arvates samm edasi, küll väike, aga siiski samm. „Prohvetit“ lavastades mõtlesin sageli: kummaline, et nii suur ja oluline teemavaldkond on avalikus arutelus marginaliseeritud. Esmalt tulevad ikka majanduskasv ja poliitilised sisesuhted, maksud ja skandaalid. Keskkond ja kultuur on aga kogu aeg äärealal: nendega võib ka tegeleda, aga need pole kunagi esmatähtsad. Kultuuri puhul võin sellega veel leppida, aga keskkonnast rääkides on see eriti kummaline, kui arvesse võtta, mida peetakse mujal maailmas aruteluväärseks.

Millist tagasisidet said „Prohveti“ vaatajatelt?

Tagasisidet oli erisugust ja see, mida pidasin murekohaks, enam-vähem selleks saigi. Kuna potentsiaalse ökoloogilise katastroofi valguses on tähtsad iga inimese valikud, võib neist rääkimine paista väga kergesti vaataja torkimise ja moraalilugemisena, ükskõik kui palju püüad seda vältida. Tundsin, et selle teema puhul pean lavastajana väljendama omaenda seisukohta, ei saa jääda distantsilt vaatlejaks. Kellelegi võis seetõttu jälle tunduda, nagu arvaksin, et teiste seisukohad on valed. Oli muidugi ka vägevaid hetki, kui vaatajad tundsid rõõmu, et nad ei ole oma mõtetega üksi, vaid on veel inimesi, kes tahavad neil teemadel kaasa mõelda ja arutleda.

Must Kast sai viis aastat vanaks. Kas teil on õnnestunud oma publik üles leida? Kas lavastustega saab suunata vaatajate meelsust?

Arvan, et teater ei tohiks võtta endale eesmärki kedagi mõjutada või suunata. Pigem peab teater pakkuma arutlemiseks mõtteid või teemasid. Mustal Kastil on praegu kindlasti märksa rohkem publikut kui viis aastat tagasi, ent kohati oleme vaatajate leidmisega ka raskustes. Hästi läheb meil laste- ja noortelavastustega, millel on olnud rohkelt vaatajaid.

Oleme siiski ilmselt suutnud mingi hulga inimeste mõtteid suunata, aga see pole olnud otsene eesmärk. Muidugi kõlab see komplimendina, kui mõni vaataja või trupi liige annab teada, et sinu lavastus on muutnud tema elu. Teatri eesmärk on ikkagi muu, näiteks väljendada mingit maailmatunnetust, võib-olla seda, mis on parasjagu aktuaalne. Kaasakõnelejate leidmine on lisarõõm.

Missugune on Musta Kasti kunstiline orientatsioon või esteetiline kontseptsioon?

Must Kast on oma tegijate nägu. Kui räägitakse, et teatril on mingi nägu, siis enamasti see tähendab, et teatri põhilisel lavastajal on oma väljakujunenud keel, mis kandub üle kogu teatrile. Mustas Kastis pole üht lavastajat, vaid mitu. Arvan, et me maitse ja ka keel on üsna erisugused, aga muidugi on koos töötatud aastatega tekkinud ka sarnasusi, mingid asjad ühtlustuvad. Mina usun endiselt, et ei ole vaja sõnastada manifesti, vaid tuleb lasta sellel loomulikult kasvada üheskoos iseenda isiksusega.

Kui vaadata Musta Kasti viie aasta arengut, siis alustasite TÜ Viljandi kultuuriakadeemia lennuna nullist. Mis on selle ajaga muutunud?

Tegutseme endiselt peamiselt Genialistide klubi ruumes. Vahepeal ostsime teatrile prožektoreid ja tantsupõranda, nüüd oleme hooandjate abiga jõudnud oma bussi ostmiseni. Sisuline muutus on materiaalsest ikkagi suurem. Tublisti on muutunud arusaamine väljast, millel tegutseme. Oma positsiooni mõistmine sellel on selginenud ja juurde on tulnud ka palju praktilisi teadmisi. Viis aastat tagasi õppisime koolis ning meil oli kasin ettekujutus, kuidas see kõik teoks teha, nüüd aga on arusaamad konkreetsemad. Igaüks meist on kasvanud rohkem iseendaks. Arvan, et see mõjutab ka kogu Musta Kasti.