Tambet Kaugema / Sirp / 31.05.2019

Alles hiljem, kui istutakse juba süstla otsas, näitab sõltuvus oma tõelist palet ja ilma uue doosita vallandub maapealne põrgu.

Olukorras, kui Tallinna Vene teater on viimaste aastate üsna jõudsast kunstilisest edenemisest hoolimata rahalistes raskustes,1 jääb mul vaid üle ärgitada ka eestlasi külastama rohkem seda kaunist teatrimaja Vabaduse väljaku ääres. Kes on olnud tubli ja seda juba teinud, ilmselt teab 2011. aastast Vene teatris töötavat Aleksandr Žilenkot tema seal mängitud rollide põhjal (olgu selleks Šarikov lavastusest „Koera süda“ või viimase aja tegemistest „Omon Ra“ Semjon Anikin). Kes aga ei ole veel teerada Vene teatrisse üles leidnud, tunneb seda noort andekat näitlejat võib-olla ETV saatesarjast „Meie Eestid“. Selle tarvis oli Žilenko tõlkinud vene keelde Curly Stringsi menuloo „Kauges külas“, mis televaatajate rõõmuks ka ühiselt ette kanti.2 Otsetee eestlaste südamesse oli avatud.

Venemaal Musta mere ääres Tuapses sündinud ja Peterburi Riikliku Teatriakadeemia kaudu Tallinna Vene teatrisse tööle tulnud Žilenkole ei ole Musta Kasti lavastuses „5 граммов“ mängimine sugugi esimene koostöö eesti teatritegijatega: 2016. aastal tegi ta kaasa Tallinna Linnateatri ja Vene teatri lõimumisteemalises ühislavastuses „Teisest silmapilgust“. Tänavu märtsis oma viiendat aastapäeva tähistanud Tartu väiketeatri Must Kast monolavastus „5 граммов“ on venekeelne modifikatsioon nende kolm ja pool aastat tagasi esietendunud lavastusest „5 grammi sisemist rahu“, mida nägi rohkem kui 80 etendusel kokku ligi 10 000 eesti (noort) inimest. „5 grammi sisemist rahu“ lavastas Silver Kaljula, kes ise mängis ka sama rolli, keda nüüd venekeelses lavastuses Aleksandr Žilenko.

Olemuselt liigituvad lavastused „5 grammi sisemist rahu“ ja „5 граммов“ dokumentaalse suunitlusega teatri sekka: nende aluseks on ühe Tartu narkomaani kanepisuitsetajast süstivaks narkomaaniks saamise karm lugu. „5 grammi sisemist rahu“ puhul olevat tõsielu ja ilukirjandusliku väljamõeldise osakaal olnud 80% ja 20%, venekeelses edasiarenduses seda vahekorda täpselt ei tea, ent proportsioon paistab olema enam-vähem sama.

Nagu ütleb Silver Kaljula raadio­saates „Delta“, jutustatakse selles lavastuses ilma ilustamata ja moraliseerimata ühe inimese valus lugu.3 Mõistagi on sellel lool ühiskonnas laiem tähendus – milleks muidu seda teatris näidata, kui selliseid elusaatusi poleks Eesti kümneid tuhandeid – ning eelkõige noortele mõeldud lavastuse pedagoogilisest mõjust ei saa samuti mööda vaadata. Ent see õpetlik sisu, mis võiks hoida vaataja eemal peategelase eluohtlikest elukommetest, on päris osavalt ja eesmärgipäraselt ära peidetud. Alguses on chill kanepielu ning noormees isegi ei varja – peamiselt noortest koosnevale publikule, kellest osa on kanepiga juba tuttav, pole mõtet pada ajada –, et pilves olla on jube hea ja lõbus. Alles hiljem, kui istutakse juba süstla otsas, näitab sõltuvus oma tõelist palet ja ilma uue doosita vallandub maapealne põrgu. Kuritegude, vangla ning surmavate haigusteni on sealt minna vaid ühe trammipeatuse jagu.

Selge see, et kisuks varsti igavaks, kui 70 minutit kestev lavastus koosneks vaid peategelase minevikku vaatavast monoloogist – muudkui istub liivakasti serval ja räägib oma kurba lugu. Selle vältimiseks teeb Aleksandr Žilenko mängitav narkomaan ajas hüppeid minevikku, kui valitses eufooria ning talle tundus, et ta on elu kuningas, või hilisemasse aega, kui mõnuained olid juba hakanud tegema oma ränka laastamistööd. Sellised intensiivsed stseenid, kus rohkem näidatakse ja vähem räägitakse ning aeg-ajalt tuleb mängida ka mitut tegelast (neist üks värvikamaid on mutike, kelle juurde ta raha hankimiseks vargile läks, olles kehastunud veemõõdikukontrolöriks), pole näitlejale kerge katsumus. Žilenko saab kõigi üleminekute ja tempomuutustega kenasti hakkama. Samuti on temas seda haprust ja haavatavust, mis tunduvad üheskoos üha kasvavatest füüsilistest ja vaimsetest kannatustest tingitud rämedusega tegelaskuju avamisel igati täpsed.

Peale hoiatava loo on sellel lavastusel pakkuda ka mitu tõsist arutlusteemat, mille seast tõuseb esile üks. Miks inimesed ikkagi hakkavad tarvitama neid sõltuvusse sikutavaid aineid? Mida nad otsivad ja ihaldavad? Nagu ütleb lavastuse peategelane, ihkas ta juba lapsena elult sisemist rahu, seisundit, kus ei tunne pidevat hirmu – seega, õnnetunnet. Seda, vähemalt mõnda aega, pakkusid talle narkootikumid. Eks põhjusi oli ilmselt teisigi: vanematelt liiga kasinalt saadud tähelepanu ja armastus, soov kuuluda kellegi sekka ja olla vinge vend jne. Pole kahtlustki, et kõige selle mõistmine võib olla mõningaseks abiks teatrivaatajaile, kes samuti kipuvad – vahet pole, millisesse sõltuvusse langenuna – õigelt teelt hälbima.

Juba jutuks olnud raadiosaates „Delta“ tunnistab lavastaja Silver Kaljula, et parema meelega näeks ta lavastust „5 граммов“ teatrisaalis, kus valgus ja heli on juba paika sätitud. Siiski tundub, et sügisel ei ole Mustal Kastil koolidest pääsu, sest kindlasti ei jõua kõik huvilised Lindakivi kultuurikeskusse või mõnda muusse suuremasse saali etendustele ning oleks kahju hea ja vajalik kraam niisama raisku lasta. Nii või teisiti on põhjust Musta Kasti selle ettevõtmise eest kiita, sest Eestis elavatele vene noortele on see ilmselgelt vajalik teatrilavastus. Nagu on vajalik ka eesti ja vene teatritegijate tihedam koostöö.

1 Vene teater: puudujäägi seljatamiseks tuleb kasutada radikaalseid meetmeid. – ERRi kultuuriportaal 23. V 2019.

2 Vt https://menu.err.ee/619667/kuula-curly-stringsi-hittlaulu-kauges-kulas-vene-keeles

3 Klassikaraadio 13. V 2019.