Tõnu Lilleorg / kultuur.err.ee / 16.04.2019

Tartus Kassioru veerel mängib Must Kast romantiliste sugemetega melodraamat “Ernesto küülikud”, mis sobib vaatamiseks kogu perele. Etendust mängitakse ajaloolise villas, kus tegutseb Tartu Saksa Kultuuri Instituut. Hoone saali on püstitatud telk ja publik istub poolringis pinkidel. Laval jagub laiust, sest telgi külgedel on avaused, kust näitlejad saavad sisse-välja käia. Laval asub A-kujuline treppredel ja puitplaatidest kokkulöödud tumba.

Mustkunstnik Ernesto (mängib Agur Seim) märkab ühel hommikul silmi avades, et telgi triibuline kangas, mis veel uinudes tema kohale ulatus ja ka kevadise ööjaheduse eest mõningast varju pakkus – köetud majast rääkimine oleks siinkohal liialdus -, on haihtunud.

Telk, ilma milleta ühtegi rändtsirkust raske ette on kujutada, on läinud, samuti kunstratsutaja Irma (Jaanika Tammaru) hobused, mõõganeelaja Henry (Karl Edgar Tammi) mõõgad ja karutantsitaja Miša (Siim Angerpikk) mesikäpad. Nii on tsirkusetöötajad korraga ilma elu- ja töökohast. Nad otsustavad lahku minna ja hakata uut tööd otsima. Ernesto asub tööle küülikufarmis, kust sooritab peagi spontaanse põgenemise koos kohvritäie küülikutega, sest loomakesi ähvardab nülgimine.

Lavastaja Kaija M Kalvet oli näitlejad mängima pannud üsna füüsilises võtmes – lavastuse energia loomiseks ja tegevustiku läbiviimiseks tuli näitlejatel pidevalt kasutada kogu kehalist väljendust. Kuna laval praktiliselt puudusid rekvisiidid, tuli kehakeelselt edasi anda ka situatsioonidest tulenevaid asja- ja meeleolusid. Etteruttavalt võib öelda, et näitlejatele näis säärane ülesanne meeldivat.

Kompaktse kehakasutamise näiteks oli vilkur politseiniku mütsi peal, sest jah, autot polnuks laval õieti kuhugi panna. Näitlejad mõjusid telgi kui etenduse ruumi suhtes suhteliselt suurtena ja nii ilmnes veelgi enam tüki omanäoline teatrikeel. See oli eeskätt aktiivne, värske, liikuv ja kohati ka aegavõttev ja -andev, mõtlik ning tähelepanev. Kunstnik Inga Varese tööst jäi silma maitsekas mäng sinirohelise värvigammaga, mida leidus nii telgikangas kui kostüümides.

Lavastuses kumas läbi Musta Kasti tuumikuks oleva Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia 10. lennu diplomilavastus “Lood pildi seest”, kus algmaterjali autoriks oli vene absurdikirjanik Daniil Harms. Näib, et absurdivõti annab lastelavastuses võimaluse karakterit mõnusalt võimendada. Kerge absurdipuude, mis “Ernesto küülikutes” avaldus ootamatutes süžeepööretes, avab näitlejale vabaduse ka improvisatsiooniks, mis omakorda hoiab etendust värskena. Säärase emotsionaalse ülevõimendamise juures pole põhjust karta, et tegelane muutuks ebausutavaks, sest füüsiliselt on esitatu veenev ja usutav. Siinkohal meenub Jaanika Tammaru jõunumber lavastuses “Peks mõisatallis”, kus ta võtab korraga sülle ja selga kaks (mees)kaasnäitlejat.

Lavaruumile väikeseid nõudmiseid esitav ja publikuga lähidistantsilt suhtlev teatrikeel on Mustale Kastile üldse iseloomulik. Lavastuses “Peks mõisatallis” (nagu ka hiljutises lavastuses “Prohvet”) mängivad näitlejad laval, mis asub publiku leeride vahel. Musta Kasti etendustel on sageli nii, et näitlejad vestlevad publikuga pärast etendust ning mõne lavastuse puhul ka tervitavad publikut enne etendust uksel.

Pärast “Ernesto küülikute” sisututvustuse lugemist ja enne etendust oletasin, et peategelase hoiakud tõe, ilu ja lõbutsemise kohta on juba välja kujunenud, tulenevalt mustkunstniku erilist taktitunnet nõudvast ametist. Arvasin, et nii ei tohiks Ernestol kohanemisega väljaspool tsirkust erilisi raskusi olla. Algab ju inimese sotsiaalne käitumislaad just vaimsest hoiakust, nagu kirjeldab käitumisuurija Eric Berne oma raamatus “Suhtlemismängud”.

Kuid ei, Ernesto käekäik oli stiilsest sujuvusest õige kaugel – kord oli ta kohmakas ja siis jälle kohmetu. Näiteks ei taibanud ta karusnahafarmi tööle asudes palgamaksmises kokku leppida ja oskas laadal minna konflikti loomakaitsjaga nii, et pidi öö soolaputkas veetma. Nii leidus tegevustikus melodramaatilist pinget, kuna tegelased heitlesid muutliku õnnega ja polnud kindel, kas nad saavad seda, mida vajavad.

Samas, läbi nimetatud seikade ja tänu oma hoiakulisele tuumale leidis Ernesto kaasinimestega ühisosa. Näiteks siis, kui politseinik suhestus mõistvalt palgast ilmajäämisega ning loomakaitsjast tülitsemispartner soostus loobuma pretensioonidest, kui oli soolaputkas näinud, kuidas mustkunstnik hoolitses oma küülikute eest. Nende ühisosade leidmine aitas Ernesto uues elufaasis kohaneda.

Nimiosatäitja Agur Seim oli lavastuses ainuke, kes mängis läbivalt ühte rolli, teistel näitlejatel oli rolle mitu. Seim on Eesti teatriskeenel üsna uus nägu. Oma tegelase siira siseilma väljendamist võttis ta täie pühendumisega. Seim sai mullu lavakunstikoolist kätte füüsilise teatri õppesuuna magistridiplomi (nagu ka Jaanika Tammaru). Sellise põhjaliku baasi pealt – mul õnnestus näha kõiki magistrantuuriaegseid otsingulisi lavastusi-koolitöid – on arvatavasti lihtne mängida sellises füüsilisele mängule ehitatud lavastuses.

Tammaru mängust hakkas silma tugev ansamblisse panustamine, kui ta oli läbi introjektsiooni aktiivses kontaktis kaastegelastega. Teisisõnu võttis näitlejatar impulsse teiste tegevusest endasse ja saatis grupile tagasi oma reaktsiooni, mis andis tervikule kenasti hoogu. Tammaru teine olulisem tegelaskuju lavastuses – armsate põselohkudega taluneiu Marju – oli tehtud veenva malbusega.

Karl Edgar Tammi hiilgas oma tegelasi mängides reljeefsemaid karakterijooni rõhutava rolliloomega. Näiteks pseudo-matšolik lihaliini tükeldaja, kelles korraga avanes põrandal veerlev hüsteeriline lõkerdaja. Tammi ülesandeks oli teha ka paar neljanda seina markeerimist, kui ta esimeses reas istunud noorvaatajatega “aa, teie ka siin”-stiilis kontakteerus.

Siim Angerpikka, kes on kaasa löönud Tartu Uue Teatri lavastustes, õnnestus mul laval näha esmakordselt. Oma tegelaste maneerid ja karakterijooned mängis ta sobiva intensiivsusega kenasti välja, olles vääriliseks neljandaks liikmeks kvartetis.

On kiiduväärne, et Piret Raua 2004. aastal ilmunud ja tänaseks juba neljanda trükini jõudnud raamatu järgi on lavale jõudnud spetsiaalselt dramatiseeritud kõrgel kunstilisel tasemel näitemäng. Kui pidada lavastuse olulisemaks sihtgrupiks lapsvaatajaid, siis nähtud etendusel kostnud aplausi põhjal võin öelda, et lapsed võtsid etenduse hästi vastu.