Lõpetamata lõigud ja luuletus

Tere, tänane blogi koosneb kahest osast: A ja B. A osa on pigem põnev, sest selles on luuletus näitlejalikkusest. B on karm ja pikk, rääkides prohvetlusest, mis seostub äsja esietendunud lavastusega „Prohvet“.

A

Teater nagu mitmed muudki alad evib justkui rohket potentsiaali kunstniku või artisti enda jaoks saada lähemale eksistentsi süvatõdedele (lisaks, et ta mingi piirini? pakub seda ka vaatajale). Teisalt muidugi, tõesti, kas see ongi elitaarne või rariteetne kvaliteet? Iga tõus viib tippu, aga igast küljest on nõlv erinev, ja tippegi võib olla kes teab kui palju. On igal rännakul siis oma jumal või sama jumal? Või on ikkagi üks tuhandenäoline jumal, mis viitaks universaalsele kõikjaleküündivale moraalile ja tõele etc, mis varieerub ja õitseb vastavalt oma keskkonnale, aga jääb alati ühilduma oma juurtega…

Milline on pikaajaliselt tunnetatav puhas eksistents… millise paratamatuseni viib teadvuse praktiline kogemus ja teadlik lõimitus?

Võtame näitleja…
Kas tee läbi kentsaka teadvuseseisundi-
transformatsiooni ja olemiseteisendi,
ükskõik kelleks kehastudes ümber
ja kohastudes,
kohaks kohtu, kasvõi Nürnberg
peripeetiate kardinaalsete
psühhofüüsiliste marginaalsuste –
kas ei ole mitte piisav see amps,
et teadvustada kogu jamps
valgustamaks inimeseks olemise süvasfääre
vaat’maks üle hinge serva
läinud-näinud vaimu äärde
tema ultrasagedustes kui ka megamastaapides?
Maitselageduses, KGBs, Gestaapodes…
kas ei ole näitlev isend
kes aina minetab ise-end ja imiteerib
ning teadvust treenib,

tribaalne jäädvustaja,

püüdes aastakümnete jooksul
kui ühiskond üha krooksub
kinni vähvaid seisundivorme
kui ka vildäkaid väljenditorme,
ümberkopeerides pildistades
hiidstruktuure hingest ja sildistades
hingeinseneri moel
re ja dekonstrueerides detaile koel
ja suhteid hiidsammaste toel
sünteesides seoseid
hingeteoseid tudeerides
välja juhatades raskeveosed
ja reoseidki ehk koristades.

korreleerides kujundeid kihke lahke
maiseidki mustreid ja labaseid tahke
mimeerides-mimeesis.
meeletu käitumiste galerii – mis see siis?
portreede paviljon,
teadvuse tungide – tüüpide toimetus
müütide tunnetus tõlgendus tootlus
alatise tõe töötlus,
valu väärindus, ilu idandus
keele keermed ja ridandus,
normi narmad, nii varmad
kilkav kombinatsioon,
kaleidoskooplik igavikufoon
mälestuste mägi
olukordade org
vaikiv vägi
naerutav norg
identiteedi viga,
ma olen nõus –
sind virgutagu iga
tundmatu tõus
mida lummavad langused
keskmed lõpud ja algused

B

Teater on nagu ruupor, kõlar, mis saadab integreeritud ja põimitud sõnumi paljudele. Millel on rõhk, sõltub. Milline on kombinatsioon teksti, keha-hääle, heli, kujunduse jms vahel, mõistagi varieerub.

Kaija M-i lavastus „Prohvet“ esietendus äsja (16.03). Uskudes massimeediasse, siis, jah, lavastus jätkusuutmatusest on vajalik ja kasulik. Ühtlasi juurdlesin küsimuse üle: kuidas kujutada ebameeldivaid teemasid ja probleeme kaasajal teatris? Kuidas olla hea prohvet?

Aga lisaks veel teatriüleselt: oluline on olla teadlik, et teada, kuhu poolele jääda, millegi poolt või vastu – jah, aga kuidas empatiseeruda nn vastaspoolega? Kui minu heakskiit vaibub, peaks empaatia üle võtma. Kuidas mitte kägistada ja küünistada vastasleeris viibivat inimest oma arvamusega? Millega täita konflikti-lõhed?

Ahv on hea sõdurpoiss. Ahv on hea sõda pidama. Inimene võib uuesti ja uuesti hakata valmistuma, esimest korda, teist korda, kolmat… Sõda on loomulik. Vabandust, loomalik. Meie ju oleme enamat kui loomad. Miks me siis koos elada ei või? Miks me üksteist mõista ei suuda ja me parema meelega „vastase“ tükkides rebime? Mitte ainult seda, vaid ka meil on raske ette kujutada vaesust ja süngust, milles miljonid miljardid kasvavad; verevalamisi, mis ei tõsta meid teps mitte kõrgemale pimedast keskajast ja me võime unustada end arvama, et kõik on tegelt timm ju…

Üks hea prohvet peab olema avatud, vastuvõtlik, et jumal saaks tema kaudu esitada oma sõna, või et transtsendentaalne tarkus saaks valguda prohvetisse ja maha jahutada selle sooja ahvi aju.

Prohvet peab kandma rasket koormat, ta peab olema opositsioon ja dissident, ta peab sattuma vaikimisi voolava status quo, mida ta kasvõi kallutada üritab, viha alla.

Prohvet on ehk ka teadlane ja statistik, kes analüüsib ja prognoosib, kes jälgib loogilist jada, paratamatuid numbreid, mis kirjeldavad olukorda ning selle tagajärgi.

Maailm vajab prohvetit: spiikrit. Tänagi on meil ju spiiker ehk esimees Riigikogus. Meie oleme väljapaistvalt ateistlik riik, aga näete isegi et see on läbikukkunud enesepettus kui isegi meie seadusandlik süsteem ja võim on seotud – küll sekulaarse – prohveti, spiikriga.

Spiiker viitab muidugi ka kõlarile. Kõlarist aga tuleb hääl. Vanasti polnud jah kõlareid, oli kõla ilma r-ita. Näiteks persoona, mis avab kohe rea uusi seoseid, ju tähendab maski ja häält, mis tuleb läbi selle. Üks huvitav seos on kindlasti paralleel eestkõneleja ja näitleja vahel. Jõuamegi ilusasti teatrini tagasi, mis sündis sellisel kujul mitu tuhat aastat tagasi. Mindi vaatama, kus keegi läbi maski hääle valla päästis. Aga tekib küssa: mis on maski taga? Kust tuleb hääl? Kelle hääl?

Meenuvad ka 20. sajandi alguse punased sotsialistid-revolutsionäärid, kes võitlesid tsaari türannia vastu, sotsiaalse võrdsuse eest ja – kuidas see rahvale alles meeldis! Seisti kusagil keldris kartulikasti peal ja valgustati harimatut (valgustamata) rahvast, tehti „teavitustööd“. Valitsev kord (tsaarivõim) aga kartis. Hiljem, monarh ajaloo lehekülgedele pühitud, ja ühiskond teel võrdsuse-vendluse poole, aga järsku prohveteid polnud enam vaja. Enam prohveteid ei tulnud ja valitsev vool ei tohtinud saada kõrvale kallutatud. Prohvet oli keelatud. Pigem olid endised parimad prohvetid kivistunud ühiskonna või vähemalt valitseva korra ülistusobjektideks ja samal ajal seisid nad tavainimesest ikkagi palju kõrgemal.

Ajastuüleselt ilmneb sama muster, kui vaatame nt Moosese seiklusi Egiptimaal, kus ta ju vaaraod närvi ajas, viies endaga heebrea rahva, oma rahva, kes olid aga orjad ja vaaraode proletariaat. Taas näeme ülal hierarhia tipus valitsevaid ja allpool represseerituid. Kas võib olla, et ka tänase päeva moodsasse kuube, välisesse liberaal-demokraatlikku heaollu on mähitud analoogne (huvide) konflikt, lõhe inimeste ja inimeste vahel?

Võimetus empaatiaks ja põhjus kisklemiseks vs võimetus kisklemiseks ja põhjus empaatiaks.

Lisaks konstantselt väreleva väliskeskkonnaga tegelemisele, peaks meie hinge satelliit ju registreerima ka sisemisi sagedusi-segadusi. Introspektsioon, sisekaemus või lihtsalt enesetundmine? Püüan olla adekvaat, aga mu tajuväli ja mentaalne satelliit ei püüa kinni kõiki põhjus-jadasid ega suuda lõpuni näha (või vaadata?) enda või teise inimese mõtte, tunde ja käitumise vahele jäävat müstilist hall-ala kui ka peenekoeliselt läbilõimunud „teadvuse taristut“. Sageli jääb mu mõisturadar teise inimese hindamisel vaid tema välise käitumise pinnale, mis on kahtlemata tema hinge projektsioon, aga samal ajal ka: tema mask, persoona, kuhu on tikitud ühiskondlik dissonants ja paratamatus, hingemeloodia harjumused ja keskkondlikud koolutused. Teadvuses on muidugi palju toimumas, mis on vähemoluline, a mõni „pärdik“, mis pimedusse jääb, võib seal üsna ebatervislikke manipulatsioone korraldama hakata.

Teadvustamine<_>valgustamine.

Peaksime valgustama seda emotsioonide wärki, et miks me mida teeme ja ütleme, aga sageli see on õkva võimatu. Elu on näidanud, et normaalne inimene pole just oma emotsioonide valitseja ega impulsside kuningas (tüüpiline on kasvõi meedias ja isegi riigiisade vaheline võimetus kõneluseks – kokkulepeteks, samal ajal huvide konflikt, kuritegevuse karmid numbrid, korruptsioon – et tuua vaid mõni näide). Tungid on olnud sadu tuhandeid aastaid ja juhtinud inimest ürgsel väel. Kui hästi läheb, saab sellest hurmav samba. Selleks, et hästi läheks – valgusta tungi. Teadvustamine<_>valgustamine. Ma mäletan veel džungli-savanni, Eedeni aegu Aafrikas, kui polnud tsivilisatsiooni. Jah, teadvus oli hämar, aga nii palju kui teda oli, sellest piisas; jah, oli hierarhia ja alfaisase dominatsioon, oli olelusvõitlus, aga polnud kompleksset õelutsemist ja sitapealist vihkamist. Polnud sellist nahhaalset sitapealisust.

Suurendades teadlikkust, püüdes heita adekvaatset pilku inimkonnale, inimtegevusele ja valgustades inimese hinge, sotsiaalsfääre ja suhteid, võib meelelahutuslik aspekt seada end löögivalmis. Mis kasu on kibedast moraalimarinaadist ja kurgust allatopitud väärtuste vaatemängust? Kahtlane, kas ongi kasu; mõni hakkab hoopis ristivastupidi laduma. Eriti, kui inimene tahab midagi muud. Negatiivseid uudiseid saab niigi hommikusöögiks, see on meedias miskipärast vastupidi – negatiivne on klikimagnet. Aga teatris? Peaks teater intrigeerima inimesi, nagu seda on teinud elu24 ja popkultuur? Mõnes mõttes see toimibki nii: kuulsat inimest tullakse ikka vaatama. Teatris ikka ka. Aga mille peale veel? Klassika? Shakespeare? Klassika peegeldab elu üle aegade ja seda tahetakse näha. Aga tahetakse ka naerda ja innustuda. Ja muidugi samastuda, tahetakse saada kinnitust, et kõik on ok, ma pole üksi siin ilmas, sama mure on ka tema silmas. Aga kuidas sa naerad ja innustud, kui olukord on… kuidas nüüd öelda – sitt – ja tagatipuks sulle veel näidatakse suurendusklaasiga. Kes ikka tahab magamamineku eel näha koledusi… selle eest veel maksta, kui võiks nautida midagi meeldivat ja hingeülendavat? Aeg-ajalt ei pea me seda peeglit enese ees vajalikuks, või keerame pilgu kõrvale, ehk isegi sulgeme silmad, sest et – miks? Lihtsalt mugavus?

Et… asjad on hapud, käest ära. Mitte lihtsalt, et pehmelt öelda nõme ebavõrdsus ja –õiglus, mis taastoodab negatiivseid mustreid, vaid et loetud aastad(kümned) on jäänud neid ja neid liike, (riike?), puhast vett, energiasisendit nimega nafta jne.

Objektiivses mõttes ja igale normaalsele inimesele on selline info ebamugav, ebameeldiv. Võib juhtuda, et ta protesteerib selle vastu.

Aga teisalt… : ) me armastame loodust. Miks me muidu seame impressionistid oma koduseinale? Ma armastan küll tümmi kuulata, aga ma jumaldan linnulaulu. Kujutate ette kevadet ilma linnulauluta… oioioioi. Me armastame hingata (värsket õhku) – aga mida sa siin hingad, kui hapnikku pole, ja liustikud on leiged kah… me ehk jah ihkame mugavat kergliiklusteed ja vihkame sääski; ju siis (?) me peame väärtuslikuks kõrgeid fassaade ja vahvat jämedat klaasi. Ehk me unustamegi, mis tunne on suruda varvas mulda ja nägu samblasse, eriti talvel. Aga mitte ükski normaalne inimene ei kirjuta alla looduse hävitamisele mitte ligilähedaseltki. Aga seda ei palu meilt keegi.

Jätkusuutlikkust mitte eeldav maailm oleks muidugi maailm, kus poleks kunagi karta ressursside otsalõppemist või ülerahvastatust. Midaiganes, igatahes ei pea muretsema tagajärgede pärast. On vaid siin ja praegu, ja kõik on hästi. Tahad poliitikat proovida? Palun, siin on sulle neli aastat – lusti, tee mis tahad, pärast sind tuleb keegi teine ja proovib jälle teist wärki. Tahad rajada suurtööstust, kasutada odavat tööjõudu – palun, siin on kolmas maailm, sinna teeme tehased. See on maailm, milles me elame. Kas see mitte ei viita… psühhoosile, patoloogiale tegelikkuse eitamisele? Kurjal keelel ja meelel on võim presenteerida asju süütul kombel ja looduse, aga ka moraali ja eetika hävinemise läbi ei pitchi keegi midagi… Igaüks meist ju teab et muru peal istuda on tsipa mõnusam kui asfaltil, et lendoravatel on keeruline valgusfoore või elektriposte liikumiskoridoridena kasutada (või on nad liiga mugavad rsk!?) ning korsten, olgugi pikk ja vana, elukohaks ei päde, et tehas puuksutab taeva täis või et risu rikub vee.

Ma arvan, et „Prohvet“ on leidnud kesktee. Selles lavastuses on mingi tore naer ja pisarad, mis moodustavad päris tüüne miksi.

Karl Edgar

Kodu

Ilusat EV100 sünnipäevakuud kõigile lugejatele! Loodan, et tähista(si)te väärikalt, sooja tunde ja lähedaste inimestega. Väike ning aina tugevamaks muutuv Eesti, palju õnne! Õnne kõigile, kes siin elavad, ja kõigile, kes elavad mujal, kuid kannavad Eestit enda südames, meeles ja keeles.

Eriti kanged ja vaprad on meie seast need, kes elavad siin kogu oma elu, kõik päevad ja tunnid, trotsides seda tihtipeale halli ilma ja natuke hapusid nägusid, kes elavad mitmekordselt üle selle igapäeva-Eesti, kannatlikult ja visalt. Täpselt, üks kannatlik ja visa rahvas me olemegi. Seiklusjanulised ja rahutud hinged rändavad ja lendavad vahel mujale, jäädes ära, siis tagasi tulles, jälle minnes ja ükskord kuhugi paigale jäädes, siia- või sinnapoole merd ja maid, metsi ja mägesid. Sama visalt otsime oma kodu, oma kohta ja inimesi. Lõpuks avastame tihti, et need on algses paigas kõige ehedamalt olemas. Aga vahel ei ole ka ja on hoopis mujal. Samamoodi nagu need, kes leiavad väljaspoolt tulles selle kodu Eestist üles. Ehk nägite viimast „Suud puhtaks” saadet ETV-st, kõige soojemat, naerusuisemat ja südamlikumat kokkusaamist eetris, kus siia elamaasunud välismaalased rääkisid siiralt südamest oma armastusest ja lugupidamisest Eesti vastu. Miks endal seda siin olles nii vaevaline teha on? Tundub see ülepaisutatud või jäävad asjad märkamata? Miks need sõnad ja armastus tahavad väljenduda siis, kui kaugemal oled? Ikka eemalt vaadates, siis jõuab kohale, siis tunned igatsuse kaudu erksat tänutunnet. Erinevused, paradoksid, vastandid panevad meid asju paremini mõistma ja tunnetama ning rikastavad. Seda kogeda on hädavajalik, et jääda inimeseks.

Mulle meeldib mõte (vaatamata mõningatele kõhklustele) elada 100-aastaseks. Näha aegade muutumist, inimeste rändamist, ideaalide, uskumuste ja igapäevateemade teiseks saamist. Mitte väsida õppimisest, kogemisest, uutest oskustest ja elamustest, uutest inimestest oma eluteel. Hoida seda energiat enda sees. Hinnata aega ja kohta, kus viibid, sest kunagi ei tea, kui kaua see kestab. Järgmised 100 aastat on tõepoolest meie endi kätes (minu 74 aastat:)). Kasutagem seda targalt, endale ja oma sugupuule pikka õnnelikku iga kindlustades.

On laupäev, on lumi, on päike, 18 külmakraadi, on pere ja kodu (hetkel minu armas Raasiku)… on Eesti 100. sünnipäev! Mida veel tahta… Nautigem seda ülevust ja hoidkem oma maad, mis see ka ei oleks ja kus teie ka parasjagu ei asuks.

Reeli

inimene ja inimkond

A: Olemine / puhas eksistents
ja
B: Näilisus / filtreeritud eksistents

Elu siin Maa peal, tegelikkus, milleks me seda peame, on tegelikult just defineeritav nihestatuse kaudu, dissonantsi kaudu, milles me elame. Ütlen veel: meie elu, nagu me seda arvame mõistvat, pole mitte niivõrd tegelikkus, kuivõrd näilisus ehk näiline tegelikkus; me vaatame reaalsust või olevat läbi “tsivilisatsiooni prillide”, kultuuri kuhjumise (Vihje: aga milline on see kultuuri kuhi? Ei saa ju olla, et see on täiuslik. Aga kui see pole täiuslik, on see parimal juhul ebatäiuslik, halvimal juhul närune.). Selle dissonantsi möönmine aga tähendab, et (meie) elu saab olla võrdlemisi traagiline ja kuradi groteskne. Sealjuures dissonantsi sügavus sõltub nn status quo’st, ehk kui palju ja kui paljust räägitakse/kui palju valetatakse. Ja milline on keskkonna-indiviidi suhe. Näiteks kas indiviidi avatakse ja õpetatakse teda ennast väljendama, et tuua välja tema unikaalsus või vastupidi. See väljatoomine on seotud ka nii teaduse kui kunsti eesmärkidega: uurida, mis on peidus pinna all, inimese hinges.

Kindel on see, et indiviid kasvatatakse vastavas kultuuriruumis ja et milline iganes see ruum ka pole – seda nägu saab olema indiviid. Piltlikult: kui lapsele öeldakse sünnist saati, et ta on see ja see ja too, siis selleks ta end ka pidama hakkab. Samamoodi võib lõvile õpetada, et ta on lammas, ja elades lammaste keskel, ei jää tal palju muud üle kui pidada end lambaks, kuna talle nii on sisendatud. Seda suhet kirjeldab ingliskeelne sõna conditioning (hiljem naaseme selle juurde). Kuna pärdik näeb ja pärdik teeb, ja inimene siiski on – olgugi et homo sapiens with a touch o’ civilization – pärdik. Ja nii võib inimestegagi igasugu trikkasid teha. Ja see ongi viinud meie armsa ilmamaa natukene loomaaia, uhkust ja eelarvamust täis loomaaia, groteskse ja traagilise tsirkuse tasandile, kus inimese hingest on järele jäänud vaid müüt.

MEIE ehk massid ehk lõvid (lambad)

Esmajärgus selle pärast, et meid, ja kui ma ütlen meid, siis ma mõtlen seda mõõtmatut massi, mida kannustab globaalne pidurdamatult populaarne kopuleerurumistung,

seda massi, kes on alati täitnud alumised korrused-klassid – töölised, „proled“, rõhutud, keskklass – õpetajad, administratiivtöötajad, ehitajad, igakülgsed „teenindajad“ või teenuseosutajad (ka esinejad/kunstnikud),

meid, nii valedele üles ehitatud modernses ent “tegelikult” üsna mandunud õhtumaa kultuuris,
meid, kes me oleme kasvanud türannia, dominatsiooni ja korruptsiooni vaimust,

meid (neid) – tohutuid inimhulki – pigem vaeses kolmandas maailmas, kelle isamaa on imperialismi ja kolonialismi käigus kukeks tehtud ja,

kes kui orjematest orjemad orjad kaasaegse ja ultramodernse globaalkapitalismi püramiidi püstitamiseks ja säilimiseks on mattunud inimkehalisteks alusblokkideks, vere ja vaimu ohvriannina, millest küll otseselt ei räägita, mida üldlevinud tõena küll ei aktsepteerita, ent ilma milleta lääs õilmitseda ei suuda(?).

Miks osutasin ennist „kodukandi“ ehk õhtumaa kultuuri manduvusele? Räägitud sellest ju on ja kas on see üldse viisakas? … Eks ju häiri asjaolu, kui käimasolevatest koledustest puhtana tahetakse hoida oma kolukest – pea-liiva-alla käitumus, see vastutuse puudumine, mille asemel levib hoopis nn „vabadus“, vabadusest hõiskamine ja trall-chill-pidu-pidu. Vabadus teha ja öelda ja olla kõike. Vabadus. See kõik on muidugi nn väline vabadus, ja see kehtib nende inimeste üle, kes, kuigi vabal maal, on sama palju keskkonna peeglid ja teenrid kui ükskõik milline karjaloom. Inimene teeb kõike, mida ta näeb teisi tegevat. Seda tähendab automaatika; see on palju tissitud ja new age’ga seostatud teadlik olemise vastand. Inimesed kui robotid, zombid. Samal ajal globaalkatel keeb ja kihab. Ma kaldun arvama, et inimesed eelistaksid mitte teada, ilged tõed oma elust välja tõrjuda, mis paraku aga tähendaks selle oma laste ja nende perede ning järgmiste generatsioonide kanda jätta.

Meid kõiki on pandud elama valet (maatriks). Ühtede eluenergia voolab ühepoolselt teiste elude heaoluks, eliidi või ülemalseisva toiduks ja heaoluks (dominatsioon „pähklikoores“, nagu öeldakse), keda „kaitseb“ lõhe – palgalõhe, klassilõhe, kutsu seda, kuidas tahad. Osa inimesi meie ühisest kodust Maal teeb kõik, et seda lõhet hoida ja suurendadagi, machiavellilikult sellise mõtlemisega (ideoloogiaga, oleme ausad) masse (magama) poputades. Igaüks meist, tänaval, telekas, funktsioneerib agendina valemaailma kinnitamiseks, ise seda teadmata, kinnitades pidevalt korrumpeerunud status quo‘t, mis orjastab paljud üksikute huvide nimel. Seda teades on mul mõistagi raskusi rõõmust lakke hüppamisega, kui järjekordne seadus võetakse vastu, mis seda lõhet aiva süvendab, ütleme riigi ja rahva vahel (mitte tingimata Eestis). See paneb mind haiglaselt irvitama, kuigi tegelt tahaks nutta ja kividega mõne musta supersedaani tuuleklaasi sisse peksta.

Aga see on ju levinud (sümptom), mida ikka aeg-ajalt näeb – aknad visatakse sisse, autod keeratakse kummuli, märatsev rahvas tänaval, lõuna pool sagedasti molotovi kokteilidega ja muidugi – kohalik noorsand varastab lõhutud R-kioskist tampoone (mitte keegi ei unusta seda pilti) – sagedased protestid igal pool üle maailma. Vean kihla, et see on umbes-täpselt see sama frustratsioon, mis viis maailma lapsed vastavate sündmusteni aastatel 1789, 1905, 1911, 1917, et mainida vaid kuulsamaid. See on see sama tunne, millest on sündinud nii proletaarne poeesia kui ka hipiliikumine, mõisate põletamine kui pankade natsionaliseerimine ning viimaks ka krüptovaluuta, keisri-kuninga-tsaari surm, heaoluühiskond, kõik mässud, kõik revolutsioonid – see on ebaõiglane suhe, dominatsioon, kus üks ahv istub teisel kuklas, see on vertikaalne võimujoonis, ebaõiglane hierarhia, püramiid, kus elu on nii püramiidi tipus kui ka kuskil persekarvade vahel – kuhu oled sündinud sina? (Ilmselt kuhugi vahepeale.)

See on ehk üks põhjus, miks paljud nn “vaikivast vasakust”, sellest teisitimõtlevast elemendist, vaikivad? See on põhjus, miks ta ei pruugi omada telekat, lugeda neid groteskseid, et mitte öelda ebainimlike pealkirju ja vastikuid uudiseid; rääkimata muudest massimeedia tavatoodetest, meinstriim meediast jne. See on põhjus, miks nad ei viitsi vaevuda Eurovisiooni vaatamisega, selle ludri ent liiderdava alternatiiv-religiooniga, mis toimib kui oopiumijäänuk, ent mis on nüüdseks haletsusväärse kuju võtnud – „kaunis“ kole lömitamine, poliitiline mahhinatsioon totaalsete efektide ja jõuetu sisu garneeringus… See on ehk üks põhjus, mis sünnitab vihkamist… aga nimetame seda siiski vastuseisuks, kus ühte leeri kuulub eliit kapitalistide, korporantide, monopolistide ja börsimaniakkidega eesotsas. Muidugi võib öelda, ega me nende olukorda sattudes paremini ei teeks (nagu M. Mutt hiljutises artiklis kirjutas). Saaksime ka ihnuriteks, paksudeks ahnitsejateks.

Ajaloo järgi revolutsioon, mädand, on lahvatanud ebainimliku ja pika rõhumise ja allasurumise näol. Revolutsioon(id) ei ole midagi muud kui haiguse sümptomid, haiguse, mille ravimisega, tundub nagu, peaks keegi tegelema. Keegi peaks… vastutama? Aga mida teeb doktor Võim, kelle valdkond pole tervis ega terviliklikkus, vaid poliitika, võimu seadmine, “seaduse teadus”, kelle valdkonda iseloomustaks kõige paremini sõna v a s t u t u s – riiklik, rahvuslik, globaalne vastutustundlikkus – vastutamine (ainult) maailma eest. Mida nad teevad?

Jätkavad sõda. Jätkavad täiskäigul kapitalismi, mis on väärastanud praktiliselt kõik, muuhulgas (toon paar näidet):

– USA poliitilise (ja moraalse) aluse, mis toimib välisrahastuse arvel (ei hakka USA tegevuse kurjuse absurdsusse laskuma);

– farmakoloogia, kus keemia-medikamentide kaudu lüpstakse haigeid inimesi, vähk – see on ju miljarditööstus, mille stabiilset ja tohutut käivet kui kapitali hiigelpärandit ei tohiks kindlasti kompromiteerida;

– kiirtoit, mis jätab kaugele maha tervisliku toidu – aga milleks üldse vegan või veganlus? Mingi hipi pedede värk;

– Hollywood, kus inimelu väärtus lömitab kas just super-, aga igatahes mingit sorti kangelase kauni keha ja varvaste all, aga keskmise actionfilmi laibaloend? – seda ei viitsi vist enam keegi mõõta. Keevaline ja noor action’it ihkav teadvus teeb inimelu kohta sellest ehk ajapikku omad järeldused;

– metsad, mis põletatakse, vihmametsad, põlismetsad. Kahjuks ei pea me kaugele vaatama, aga sel juhul tasub ka teada, et mühinaga ahenevad maailma kopsud;

– nafta, nafta, nafta. Riigid, kus on naftat ja milline obstsöönne peerupoliitika selle ümber toimub – sõna otseses mõttes sõjategevuse käigus hoidmine, sõjategevuse lõpu ärahoidmine, või veel naeruväärsem: sõja ennetustegevus sõjaliste vahenditega. Vastasel korral ju kaotatakse ressurssides, kaotatakse dominatsioonis. Aga kuidas on liikide seninägematu suremusega, korallrahu kadumisega? Selles pole kahjuks üllatavat. Kas olete näinud kuidas hiidkilpkonna ninast mingit veerandmeetrist krobelist plastikpulka välja tõmmatakse? Võtke sedagi teadmiseks, kui Omega3 rasvhappest peate, et plastikurisu, mis ookeaniloomakeste kõhtu satub, jõuab lõpuks maalaste endini tagasi, tõsijutt. Kahjuks toimib loodus lausa nuhtlusena – ringitaoliselt. Nõnda siis – kas saab ja peab seda kõike veel õigustama? Kaua peab veel pead liiva alla peitma, teisi süüdistama ja tõe nagu katku eest pagema?

Kuidas oleme me jöudnud tänasesse – kus põhimõtteliselt kõige vastutusrikkamale platvormile pääsemiseks üks ja ainus kriteerium on võimujanu. Sul peab olema ainult üht asja – see pole arukus, isetus, isegi mitte võimekus -, sul peab olema omadus, mis on mitte ainult kõigil inimestel, vaid kõigil loomadel – ellujäämisinstinkt. See on see iidne osa sinu ajus, mis annab sulle kõige primitiivsemaid ja põhilisemaid impulsse, see tekitab sus tunde süüa see vahukomm, kulutada see raha, peksta möödaminnes teist inimest Mustal Reedel kaubamajas või rabeleda Selveri järjekorras, karjuda lapse peale, närvitseda õpilasega, vihastuda autoroolis, pürgida sinna, kusiganes on võimu nagu koi valguse poole, kus saab autoriteetselt kanda kinnitada. Mida vähem “arenenud” sa oled (conditioning – hädapäraselt võiks seda tõlkida normaliseerimine, aga mõtteliselt oleks see kultuuripoolne kujundamine), seda vähem suudad sa neile instinktidele mitte ainult vastu panna, vaid neist esialgu üldse teadlik olla (nagu E. Tolle räägib), seda rohkem oledki sa see ürgne instinkt, rott, sisalik, ahv, ainult selle vahega, et sa sünnid “arenenud tsivilisatsiooni”, kusjuures tegelikult oled sa ikkagi pärdik tehnoloogias, selle vahega, et kultuur, kuhu sa sünnid, asetab su silmile pärast sündi maski, mis areneb ja kasvab su peal koos sinuga, ja harva tekib sul sellest vabanemise hetki, kui üldse. See mask, persona, ongi status quo, see on automaatika.

Conditioning / normaliseerimine: kultuurimähis, väärtuste vesi (transgressiivsed arusaamad sellest, mis on õnn ja edukus, mis siin maailmas loeb), moraali maksiimid “õige ja vale”/ piits ja präänik. See on see, mille nägu sa saad olema, tänu sellele maskile, mis sind keskkonnaga lõimib. See on tohutult väline, see ongi väline. See tähendab, palju olulisem sinu isikust ja indiviidist on see, mis juba olemas on, ja see mis juba olemas on, see saab kätketud sinu mõistusesse ja südamesse, käitumisse, ruumiga veel natukeseks originaalsuseks, kui hästi läheb.

See on muusika, mis mängib meie elude taustal, ja -pannes seda tähele või mitte – tatsub inimene selle muusika taktis. Aga kui ma ütleks, et see on julm ja kriipiv kapitalismi muusika? Või kuidas oleks – muusika, mis uinutab meie südamed sulgseisu ja laseb primaarinstinktidel meie eest rääkida? Kas keegi ärataks me südamed, need magavad? Kas keegi paneks muusika pausile? Ei. Mitte keegi ei pane muusikat kinni, kindlasti mitte need, kes selle muusika on tellinud, kes sõltuvad sinu uinunud seisundist, et neile jääks nende heaolu, nende rikkus, nende, daamid ja härrad: dominatsioon, mis on ju üks ürgsemaid evolutsioonilisi vorme.

Inimene saab enda kõrvad-silmad katta, ja hingata (brahman). Seda tähendab meditatsioon, seda tähendab enda sisse vaatamine. Võta puhkus maatriksist, mis on manipuleerinud ühiskonda aastatuhandeid. Võta puhkus kapitalismist, ajakirjadest, televisioonist. Lõpeta kasvõi hetkekski välise keskkonna tarbimine, hetkekski, ja proovi hingata ning hoomata, mis kumiseb sinus, millised tõed ja millised valed seal kobrutavad, kindlasti leidub seal nii üht kui teist.

Inimene täis on potentsiaali, mida kaua on väärkoheldud nagu elevante. Aga „enda sisse vaadates“, tõenäoliselt ei kuule sa midagi tähenduslikku. Müra, millega me igapäevaselt kokku puutume, on nii massiivne ja teeb meid sisemiselt nii passiivseks. Me elame vaid pealiskihi teadvuses, arusaamata enda mitteteadvusest, süvateadvusest, oma unenägudest ja mikroslikest mõtetest, mis ei suuda kaua meie pealiskaudses ja psüühevaenulikus mõtlemises ja lihtsas teadvuses kesta. Selleks, et tungida sügavamale enda hinge, on vaja midagi enamat, kas „puuri“ või „kaarti“ (tehnikaid selleks on oi kui palju, olgugi, et osa on muundunud kapitalistlikuks veiderdamiseks kas psühhoanalüüsi või millegi veel alternatiivsema egiidi all). Just seda peaks ühiskond meile õpetama ning kui ta seda ei tee, ei pruugi me nüüd ja edaspidi mitte kunagi tahta ega hakatagi tahtma enda sisse kuulatada, sest siis me oleme ju skisod, hullud või kesteabmis. Me ei taha enda sisse vaadata, sest seal on kaos puder ja kapsad. Sellest pole hullu. Hinga. Tervita oma sisemaailma, andesta endale, ära solva ega vihka ennast, sellepärast öeldakse: armasta ennast, mitte selleks, et osta endale asju kokku.

Sa oled väärt seda, et sa sisemiselt end tunnustad, kõige kriitika kõrval, millega sa ise ja teised niikuinii sind piitsutavad.

Tunnustad end, selle asemel, et õiendada. Tervitad ja võtad vastu, nagu uue aastagi, selle asemel et nuhtled kõigi asjade eest, mida sa valesti oled teinud. Ega õigesti elada polegi lihtne, surra on lihtne. Õigesti elada on… kohutavalt raske, vähemalt esmapilgul tundub nii. Aga kõik vead, mis me teeme, kõik halvasti tehtud asjad ei peaks võrduma piitsutusega, vaid pigem endaks integreerimisega, umbes nagu kui Jung ütleb, et inkorporeerida oma “vari” või varjukülg enda isiksusse. Ennast mitte tunnustada ega armastada, vaid vastupidi – sellega lihtsalt laieneb veelgi lõhe enda ja iseenda vahel, kusjuures see lõhe, nagu lahtine haavgi, on hõlpsasti kokkuõmmeldav, kui sa seda soovid ja oskad. Seega: hinga, ning – aktsepteeri, jaata end, kogu oma totaalsuses, varjudes ja valgustes.

Õppimine tundub olevat meil väljapoole suunatud tegevus. Kahtlemata tulebki välist maailma õppida, tuleb kuulata, mis ütleb teadus, meditsiin. Aga õppida sisemaailma tundma, või õigemini… õppida ennast… Õppida nägema, kus algab ja lõppeb see tohutu infovoog, mis on tulnud väljastpoolt sind, ja kus algad sina ise. Kui sa seda hästi teed, siis rikastad sa sellega mitte vaid ennast aga ka teisi. Aga see eeldab vabadust. Aga vabadus ilma vastutuseta vaagub. Vastutus olla sina ise, mina ise. Vastutus vaba olemisest. Vastutus oma tegude, mõtete, emotsioonidegi ja üldse – kulgemise eest (situatsioonide olukordade läbielamise-).

Kui sa oled vaba, siis sa käitud kindlasti teistmoodi kui siis, kui sa pole vaba, ehk isegi vastaliselt, rebel rebel! Muidugi – kui sa pole vaba, langeb sult ka vastutusekoorem… lihtsalt peegelda vastu seda, mida ühiskond sulle niikuinii kogu aeg sülle projekteerinud on, sisse söötnud ja ette näidanud, jaa – ette näidanud. Ja nii juhtubki, et kui sa oma vabadusest loobud ühiskonna/keskkonna status quo kasuks, siis loobud sa ka vastutusest. Nii võib juhtuda, et inimene on pärdik, kes ainult teisi imiteerides mängib, et on inimene. Nii juhtub ka, et kui ühiskond otse pärapõrgusse põrutama peaks, oled sa sellel laeval kohal nagu aamen kirikus. Aga ole sina ise, ja ole targem kui 30 miljonit… Taba ennast mõttelt, kuula ennast kuulmas, rääkimas, ja siis… mõtlemas.

Vabadus, vaba olemine, vabana sündinud… see on justkui kõmin, mis kumiseb enamusis Eestimaa kojas, aga samal ajal on siis see teine vabadus – varjujääv tõetaoline peletis, mida tihti vaadata ei juleta, sest seda vabadust kardetakse nagu kardetaks olla minaISE. Nagu tõttki, ei taheta seda vabadust. Nii hea kui sellest keegi laulab ja lauldakse, on hea kui ka kirjutatakse, ja erriti hea on, kui esivanemad on meid vabadusse võidelnud (oli ka tagumine aeg, siiski, oleme ausad) ning me saame tsivilisatsiooni vabaduse viljust isegi sirguda nagu fruktid, jah… aga millised (milliste tingimuste järgi normaliseeritud) fruktid? See on küsimus…

aaaaaaaaaand cut

Karl Edgar Tammi

Sisemise Ahvi valimiskompass kaks tuhat seisakteist

15.10.2017

Paljud on otsustanud valima mitte minna, kas siis suutmatusest mitme halva variandi seast vähem halb üles leida või kes teab. Selleks olengi täna utreerinud kokku halbuse halvimiku, et tuletada meelde: asjad võiks ikka tunduvalt hullemad olla. Ärgem laskem siis asjadel nii ja veel kaugemale minna. Ja iga inimese kohus, justkui, on valvata või pigem lihtsalt hoolitseda enda ja teiste eest.

Sisemise Ahvi valimiskompass kaks tuhat seisakteist.

Sapisus: 3/5
Üldistus: 4/5
Liialdus: 4/5

Mida teha, et kaasata inimesi rohkem linna juhtimisse?

A) Otseselt mitte midagi, pigem suurendada lõhet võimu ja rahva vahel
B) Politoloogia kursus igasse Eesti lasteaeda
C) Vaatame asja 20 aasta pärast

Mida teha, et parandada transpordiühendusi?

A) Esimene 8-realine maantee Eesti ja Alko1000 poe vahel Valkas Lätis
B) Hästi palju üherealisi teid, mis kõik viivad jooma Alko1000 poodi Valkas Lätis
C) Max-investeerida Inter-galaktilise Ussiaukude Transpordivõrgustiku loomisesse

Kuidas peaks Tartu linnavalitsus reageerima, kui mõni kodanikuühendus esitab taotluse rajamaks Tartusse mošee?

A) Takistama mošee ehitust ja vastava kultuuritaustaga inimeste elamist, sest ükskõik milline endastlugupidav rahvuskultuur saab eksisteerida vaid kliinilises geograafilises isolatsioonis
B) Takistama mošee ehitust, aga pakkuma moslemitele saalide/ateljeede renti kultuurimajades jne
C) Takistama mošee ehitust ning elimineerima ka kõik sünagoogid, kirikud, templid, mis on represseerinud Eesti (ürgset) rahvuskultuuri, Thori usku, juba 13ndast sajandist ja waaaay enne seda, kui viikingid ja hiljem Marvel Studios selle meilt röövis

Mida teha, et Emajõgi kui Tartu tähtsaim loodusobjekt muutuks atraktiivsemaks?

A) Ehitada jõest välja kanalid ning tuua need üle terve Tartu, muutes meie linna Põhjamaade Veneetsiaks sõna otseses mõttes
B) Lammutada ja põletada kõik sillad, viia meessoost isikud ühele poole ja naissoost teisele. Nii tundub vastaskallas veel atraktiivsem. Homo, bi jm kõrvalekalletega inimesed transporditakse Piirissaare võsastunud luhaniitudele, kus nende häbistavatele ja hälbivatele haigustele tehakse lõpp
C) Muuta Emajõe nimi Isajõeks vastavalt alfaisase dominatsiooniühiskonna mudelile

Mida teha, et vähendada kesklinnas autode hulka ja parkimiskohtade nappust?

A) Projekteerida ning asendada pargid ja Botaanikaaed parklatega
B) Autode hulga vähendamine ei tohiks olla eesmärk omaette. Ideaalis võiks igas peres olla kolm autot inimese kohta. Pigem peaks vähendama jalgrattateid ja lisama jalgrattakiivritele kõrgema aktsiisi
C) Max-tsentraliseerida kesklinn, sest see on ainus koht, kus tegelikult kesklinn olla saab

Kuidas tagada, et võimalikult paljud Tartus ülikooli lõpetavad noored jääks siia tööle?

A) Tegema kõik asjad valesti, nii nagu suurriigid meie ees on teinud, ja mitte õppima ühestki nende veast; kaagutama nendega absoluutselt sama rütmi
B) Mitte vastu võtma erinevaid lahendusi, mitte julgeda erineda teistsuguste vajalike otsuste poolest
C) Lähtuma pigem dogmadest, paradigmadest ja paindumatust seadustikust kui teadusest, psühholoogiast, sotsiaalantropoloogiast ja mõistuslikkusest
D) Alandama õppejõudude palka vähemalt 25%, suurendama õppejõudude koormust sama palju ning kaotama ära puhkused
E) Rajama rohkem kiirtoidukohti ja burksiputkasid, mis seovad ideaalselt kõrghariduse ja päris elu, aga kaotama ära kohvikud Karlovas ja Tähtveres

Kuidas muuta Tartu rikkamaks?

A) Rajada rohkem ilusalonge, aksessuaaripoode, betoonist ja klaasist Kaubamaja-stiilis kuubikuid ja ärimajasid, millest 2/3 võib kuuluda autopesulatele
B) Veel rohkem tsentraliseerida kesklinn ja pumbata ülejäänud alad tühjaks, jättes sinna vaid Säästumarketid, Rimid jne. Tuua Lõunakeskus kesklinna, Kaubamaja kõrvale
C) Näpistada võimalikult palju haridusest, tervishoiust ja teadusest ning investeerida bürokraatiasse ning hierarhiliste ja läbipaistmatute võimusüsteemide loomisesse

Mida teha, et lastega pered tunneks end Tartus paremini?

A) Suhkrupõhised ja magusad tooted palju odavamaks, kehtestada tervislikele toitudele, puu-, juur- ja aedviljadele oluliselt kõrgem aktsiis
B) Rajada igasse linnaossa veel vähemalt kaks tenniseväljakut

Kuidas Tartu linn peaks suhtuma plaani rajada Emajõe äärde puidurafineerimistehas?

A) Milles küssa? See ja siis veel 3-4 tehast, mis kasutavad fossiilseid kütuseid. Teadaolevalt on see ainus viis, kuidas raha saada
B) Ehitama hoopis Milka tehase, ning vastutama selle eest, et Milka Emajõe harus tuleks kord kvartalis välja uus Milka šokolaad

Kuidas ajakohastada jäätmemajandust?

A) Keskkonnateadlikkus ei peaks olema eesmärk omaette, see on tulevaste generatsioonide, mitte meie asi
B) Jäätiste ampluaad ja külmleti valikut peaks laiendama vähemalt 1,5-kordselt

Kuidas suurendada Tartu turvalisust?

A) Kaamerad absoluutselt igale poole, ka kodudesse. Luua globaaltube, kus kõike live-stream’itakse
B) Suurendada karistusi ning võtta kasutusele rohkem keskaegseid meetodeid. Karistatavaid peaks palju rohkem traumeerima ja neis üldist vihkamist genereerima
C) Tuua tagasi indulgentside võim, kohtunikele peaks lubatama vastu võtta rohkem annetusi
D) Linnamüüri rajamine
E) Peaks üldiselt piirama, keelama, takistama ning keelustama sokkide-sandaalide korraga kandmise

Kas Teise ilmasõja monument tuleks Raadi järve äärest mujale kolida?

A) Peaks rajama komitee, kes seda asja uurima hakkab
B) Peaks rajama selle monumendi kolm identset koopiat igasse Tartu lasteaeda ja kooli
C) Peaks selle hävitama ja ehitama asemele parkla või eurosümboliga hiidmonumendi

*

Käesolevaga teatan, et valimiskompass on ülemagnetiseeritud ja ei näita just otseteed.

Kes üldse ei vali? Isegi selle poolt, kes kasvõi natukenegi samasse paati mahub? Eks tekita see vastavalt veel suurema vastuolu enda ja Eesti vahel. Lõhe rahva, mõelge, ja võimu vahel. Kas saab olla veel kössakamat kombot inimkonnale? See on kollektiivne halvatus. Järjekordne tõrge demokraatias ja annab veel õigustuse anarhiale kah. Kui mõelda, siis selline kuuma-külma dialektikum andis tõuke I maailmasõjale.

Mida rohkem indiviide käib valimas, seda väiksem on vastuolu. Nii on. Kui valiks veel vähem inimesi, siis käriseks demokraatia ühel pool rahvaks ja teisel riigiks ja need kaks, vähemalt ajaloo põhjal, ei suuda kaua teineteisele ilma karvupidi kokku minemata silma vaadata. Ja üldse on kummaline, et „rahvas“ võimust lahti rebitud on. Mis vahele tuli? Must mass? Palun vastake.

Ei, mina, kui üldse midagi, kuulutan teile, hävingut ei tule, jah, (III maailma)sõda küll juba käib, ma kardan, et rohkem kui avalikkus seda tunnistab, ja kusjuures samadel põhjustel, mis eelnevadki on käivitanud (loe: korruptsioon, rahva petmine, vastuolu võimu ja vaimu vahel, justkui õigustatud rahulolematus võimu ja valitsuse reetliku käitumise pärast jne), aga ometi ei lenda Maa iseenesest õhku. Me kõik seisame selle eest. Peaaegu kõik. Seega, peab punnima. Punnima läbi ebameeldivate tingimuste mitte-juhuslikkuse ja õitsengu poole. Mitte valimine tähendab juhuse hooleks jätmist (mis alati polegi kehv plaan), tulevaste vastuolude nimel.

Herned (piis)

yo

Karl Edgar