Turu-Marili (-varblase) pihtimused

Tänase päeva seisuga (25. oktoober 2015) olen töötanud teatris Must Kast veidi üle kahe kuu. Lühike aeg, kuid juba on pisut kummaline sellele tagasi vaadata. Ühest üsna juhuslikust vestlusest alguse saanud töösuhe viis kohe ülejärgmisel päeval läbi pisarate tehtud esimese turundusplaanini ja pideva ebakindlustundeni, mis alles nüüd tasapisi vaibuma hakkab. Ja päris ära ei kao vist kunagi. Samas võtab mind alati naeratama, kui mõtlen sellele, kellega ja kus ja mille nimel ma igapäevaselt töötada saan.

Hüüdlause “Me teeme seda teatrit ju esimest korda!” saadab ja rahustab ka mind pidevalt, sest minagi teen suurt osa oma tööülesannetest (peaaegu) esimest korda. See tähendab, et iga päev on vaja midagi leiutada – kuidas jõuda teatud inimgruppideni, kuidas rääkida oma juttu sellisel viisil, et inimesed päriselt ka kuulaksid, kuidas saata e-kirju, mida reaalselt avatakse; millal ja kuidas meediakanalitega ühendust võtta jne jne. Umbes kolmandal tööpäeval tabasin ma end linnaruumis erinevaid reklaampindu vahtimas – huvitav, mis selline reklaam maksab? Teadsin enne, et isiklikud kontaktid on maailma parim reklaamkanal, nüüd olen selles ka omal nahal veendunud. Kirjad ja FB-sõnumid stiilis “Mäletad, kunagi 5 aastat tagasi me tantsisime ühel peol – nüüd kutsun Sind teatrisse!” ei valmista mulle enam (peaaegu) mingit ebamugavust.

Aga see on kõik tehnika. Minu päevade emotsionaalne sisu on oma kallite kolleegide aukartlik imetlemine – ma töötan koos inimestega, kelle jaoks Must Kast on eluküsimus, mistõttu see õigupoolest polegi enam töö, vaid midagi suuremat. Ükskõik, kuidas ma ka ei üritaks, on minu positsioon Musta Kasti suhtes teistsugune. Mul on võimalik öelda, et ma mingitel aegadel tööd ei tee, mul on (põhimõtteliselt) võimalik minna koju ja unustada, et ma olen turundusjuht. Kui me oma püüdlustes lootusetult ebaõnnestume, on mul lõppeks alati võimalik otsida järgmine töökoht, olla mustkastlastele piiritult tänulik selle võimaluse ja kogemuse eest, kuid minu elus ei juhtuks sellega seoses midagi katastroofilist. Kuid ülejäänutele ei ole see nii lihtne, mistõttu nad pühenduvad hirmuäratava sihikindlusega selle teatri loomisele, arendamisele, parandamisele. Tunnen kogu aeg, et olen justkui sammukese nendest taga. Ja tegelikult ma kadestan neid.

Loomulikult on Mustas Kastis töötamine pakkunud mulle uskumatult vägevaid ja uskumatult veidraid teatrielamusi. Olen ise teatri suhtes väga kriitiline ja kartsin oma tööd alustades, et äkki pean inimestele müüma asju, mis minu enda arvates polegi nii imeliselt head. Seda ei ole veel siiani juhtunud. Ma ei saa olla päriselt erapooletu, muidugi, sest olen ise nende inimestega igapäevaselt ninapidi koos, kuid olen tõesti kogenud võimsaid asju. Ja ka kummalisi. Nende alla lähevad ilmselt läbimängude vaatamised, kus olen ainuke “publik” saalis ja tekib veidralt maagiline tunne, kui mina istun üksi saalis ja mulle omast arust teada-tuntud inimesed mu silme all kellekski teiseks muutuvad. Ja siis peaks pärast proovi lõppu nendega justkui tavapäraselt edasi suhtlema. Tekib skisofreeniline olukord, kus ma ei saa enam aru, kas räägin narkomaan Vladimiri või Silveriga. Või Elisabet Vogleri või Jaanikaga. Jne. Jne.

Ühesõnaga elan ma pidevas hämmelduse ja üllatuse seisundis ning püüan selle kiuste olla võimalikult adekvaatne turundusjuht, sest see, mida Must Kast teeb, on absoluutselt väärt kõikide Eestimaa inimesteni jõudmist. Lisaks on mustkastlasi lihtsalt võimatu mitte armastada. Olen jõudnud teatrimaailma äärealadel kiibitsemise juurest päriselt teatrisse. Nagu koju.

ÜLE (mõistuse) LAHE

Ahoi, hää lugeja!

Tervitan teid Rootsimaalt Linköpingust. Sattusin siia teatrit tegema, kui üks mu tuttav neiu Tartu Üliõpilasteatri aegadest helistas mulle ja kutsus appi üht lavastust lavastama. Selle neiu nimi on Kaire Russ ja ta on üks igavesti vahva ja suure hingega lavavõitleja ja filmitädi.

Kodutee
Kodutee
Mingi pilt vägivaldse tegevusega
Mingi pilt vägivaldse tegevusega

Tal ja trupil oli enne minu tulekut käsil lavastus, mis eesti keeles kannab pealkirja “Ma ei ole vägivaldne inimene”, kuid lavastaja puudumine ja lahkhelid trupis viisid selleni, et importisid minu justkui põrsa kotis appi. Siin ma nüüd siis olen, kirjutamise hetkeks üle kahe nädala (sama palju on ka ees) heitlike läänemereilmade ja teatriime sündimise sees.

Kollektiiv: (vasakult) Lennart Peep, Hilde Veronika Höie, Simon Manns ja siis Hilde peika ja siis Kaire peika (vist)
Kollektiiv: (vasakult) Lennart Peep, Hilde Veronika Höie, Simon Manns ja siis Hilde peika ja siis Kaire peika (vist)

Nad näitasid mulle esimesel päeval ette, millega nad varem tegelenud olid ja pärast lühikest mõtteaega otsustasin, et nende tegevus pole üldse viljakas olnud ning et vaja on valmis teha hoopis uus näitemäng. Kahe nädalaga treisime uue kulgemise, millele panime pealkirjaks “Love me tender, love me true”.

Veidrad lõvid on Linköpingu vapiloomad, Kaire ei kuulu vapile
Veidrad lõvid on Linköpingu vapiloomad, Kaire ei kuulu vapile

Lugu räägib perekonnast, mis paraku ei toimi ja tekitab seetõttu osaliste omavahelistes suhetes palju halba. Peageleaseks on tütarlaps nimega Sara, kelle kujunemise loo selles halvas kastmes vaatajateni toome. Kuna aga kannatamist keegi vaadata ei jaksa, oleme püüdnud kõike seda läbi nalja, absurdi ja tantsu väljendada.

Köögis on maakaart
Köögis on maakaart

Järgmisel nädalal hakkame läbimänge tegema ja eks siis selgub, kas meie taotlused lõpuks ka vilja kandma hakkavad. Mina igatahes olen põnevil. Esietendame seda lavastust aga alles 21. novembril, kuna siis saame kasutada korralikku blackbox-tüüpi lava ja korralikku tehnikat.

Siin on Burger King. Mina joon spraiti, mille sisse olin salaja pannud ka Minttut
Siin on Burger King. Mina joon spraiti, mille sisse olin salaja pannud ka Minttut

Võõramaalastega proove teha on üllatavalt mõnus. Lisaks Kairele löövad kaasa juba staažikas Simon Manns ja tantsu-ooperi-teatritaustaga Hilde Veronika Höie. Kõik nad on suured lavavõitlejad ja Eestiski oma oskusi täiendamas käinud. Indrek Sammul on nende hää sõber, kuid Hellar Bergmanniga nad kohtunud ei ole, on kuulnud ainult legende.

Toomkirik, ei jäänud väga hästi pildile. aga kell on varsti 12
Toomkirik, ei jäänud väga hästi pildile. aga kell on varsti 12
Imeilus päikeseloojang pilvede ja kuuga
Imeilus päikeseloojang pilvede ja kuuga

Vaatamata sellele, et töökeel on inglise keel ja mu aju jookseb üsna kiiresti tagasisidet või ülesandeid andes kokku, oleme ühel lainel ja mõistame üksteist päris hästi. Olen end tabanud tundelt, et keel, kas siis eesti või inglise, pole mu aju pärisosa, vaid nagu mingi programm, mida vajalikul hetkel jooksutada. Ja kui kumbki programm ei jookse, tekib mu ajus päris meeldiv vaakum, kus asjadel ei ole nimesid, kus nad lihtsalt on.

Eestlased joovad veini (mina ja Kaire)
Eestlased joovad veini (mina ja Kaire)

Nojah, aga aitab teatrist. Linköping ise on nagu Tartu, umbes sama suur, kuid ilmselt kümme korda rikkam. Toiduainete hinnad on praktiliselt samad mis Eestis, kommunikatsiooniteenused aga kolm korda kallimad.

Pohmellihommikusöök: päikesepaiste, munad, oad, kroisandid ja küünal
Pohmellihommikusöök: päikesepaiste, munad, oad, kroisandid ja küünal

Kui me Eestis oleme harjunud, et internet on igal pool ja enamasti ka tasuta saadaval, siis siin see nii ei ole. Otsisin ühel pärastlõunal kesklinnast kohvikut, kus oleks nett, võite kolm korda arvata, kas ma leidsin või mitte. Loomulikult mitte. Siis avastasin raamatukogu, kus on nett, kuid nii aeglane, et skaipimine oli piin. Aga raamatukogu ise on ilus ja mugav.

Hiigelsuur katoliiklik kool
Hiigelsuur katoliiklik kool

Peale olematu neti (mis on kuritegu e-eestlaste silmis) on siin väga häirivaks faktoriks mustlaskerjuste rohkus. Nad istuvad suuremate kohtade ees ja kerjavad üsna pealetükkivalt: lehvitavad ja naeratavad ja kolistavad topsi. Nad on tõepoolest igal pool! Toomkiriku ees, mäkdoonaldsi ees, galerii ees, raamatukogu ees, kino ees, aga teatrite ees mitte, sest teater pole siin popp.

Päikeseloojangu pilt, millele on filter ka peale tõmmatud, et oleks ägedam
Päikeseloojangu pilt, millele on filter ka peale tõmmatud, et oleks ägedam

Vist ikka ei aita teatrist. Käisin vaatamas üht hüsteerilist lasteetendust ja saan aru, miks lapsed teatrisse minna ei taha. Lärmakas vorm ja tühi sisu teatrit armastama ei kutsu. Pigem oli tegu uppuja viimase karje kui etendusega. Kairel on missioon siin kohalikku teatrielu edendama hakata, jõudu ja jaksu talle selle jaoks!

Tantsumaja, kus noored balletineiud jalga keeriutavad
Tantsumaja, kus noored balletineiud jalga keerutavad

Ühel pühapäeval käisime Kairega siinses Toomkirikus teenistusel. Kaire käis esimest korda armulaual ja pärast sõime kooki ja kohvi. Kui küsisin, mis maitsega see oblaat oli, siis vastuseks oli “nagu paber”.

Kohvik, kust kirjutan viimaseid sõnu
Kohvik, kust kirjutan viimaseid sõnu
Kohalik koer
Kohalik koer

Ja armulauavein? “Alkoholivaba.” Kogemus iseenesest oli tore ja võõras samaaegselt, miks ikkagi me kummardame taparelva risti? Samahästi võiks ka ju giljotiini kummardada? Aga jätsin need mõtted kus see ja teine. Ikkagi pühapäev!

Kaire sinises kleidis. Mul pole õrna aimugi, miks ta tahtis, et ma selle pildi ka blogisse saadaksin
Kaire sinises kleidis. Mul pole õrna aimugi, miks ta tahtis, et ma selle pildi ka blogisse saadaksin

Kirjutan teile viimased sõnad kohvikust A Piece Of Cake, kus lõpuks ometi olen leidnud hea interneti, odava kohvi (25seki eest saab piiramatus koguses kraami) ja mõnusa meeleolu.

Head sügise algust teile kõigile ja sellise pühapäevatervitusega ma nüüd hüvasti jätangi, soovin veel Jaanikale vägevat lavaväge ja teistele mustkastlastele kunstilist inspiratsiooni ja publikule võimsaid elamusi!

Üks kõigi ja kõik või mitte midagi!
Lennart

TERE

Tere taaskord üle pika aja!

Foto: Liivi Ollino
Foto: Liivi Ollino

Olen (oleme) vahepeal saanud diplomeeritu(te)ks ning mul (meil) pole enam haigekassat. Elukohaks on Tartu. Minul isiklikult Supilinn. Mulle meeldib! Ma pole oma elus veel kunagi nii suures linnas elanud (Haapsalu ja Viljandi on eelmisteks). Minu jaoks on Tartu piisavalt suur ja piisavalt väike. Ma naudin, et ma saan minna kohvikutesse, kinno, teatrisse, trenni, millal ma tahan ja kuhu iganes ma tahan. Mulle meeldib, et ma tean päris väikest osa inimesi siit. Mulle meeldib, et ma pean siin ennast tõestama ja tutvustama teistele. Mulle meeldib Rüütli tänavalt Laiale tänavale ja sealt edasi Kloostri tänavale ja sealt omakorda edasi Kroonuaia tänavale ja sealt edasi on saladus, aga kodu poole liikuda ning unistada, mida kõike ma Tartus teha tahaksin ning mis tundeid siin tunda. Ma tunnen end siinse linnakodanikuna, isegi et ma olen Haapsallu sisse kirjutatud, ja käisin eeskujulikult tervisepäeval 10 kilomeetrit kepikõndimas. Verd käisin ka andmas. Sugulasele Ülenurmele ning sõbrannale Kastani tänavale jõudsin ka külla. Need kõik suhteliselt tavalised tegevused on mind väga rõõmsaks teinud. Mitte, et ma Viljandis ja Haapsalus oleksin ainult kodus istunud. Ma olen ikka alati päris aktiivne olnud. Aga midagi lihtsat ja tavalist on Tartus, mis teeb mind siin õnnelikumaks kui mujal.

Vähemalt praegu.

Meil on Genialistide Klubis väga ilus kontor!

Foto: Laura Niils
Foto: Laura Niils

Muidugi olen ma ülepäeva mures, et kuidas ma ennast ära elatan ja mille eest ma kaugemas tulevikus oma lapsi toidan. See kindla sissetulekuallika puudumine tekitab kerget paanikat ja hirmu.

Foto: Laura Niils
Foto: Laura Niils

Aga mulle meeldib varajane hommik. Päikesetõusu aeg. Eelmine nädal ärkasin kahel korral kella kuuest hommikul. Esimene kord läksin enda teise poolega lihtsalt loodusesse, et jalutada ja siis hommikurõskuses kalavõileibu süüa. Teine kord värvisime Genialistide Klubi lounge’i valgeks. Ma väga naudin nii varakult üleval olemist. Teatav kummaline romantika on selles. Värskus. Puhtus. Elujõud. Samas meeldib mulle ka hilja üleval olla ja peale selle veel ka magada. Valikud, valikud, valikud.

Foto: Laura Niils
Foto: Laura Niils

Jah! Millist elu ma siis tahan elada? Kas peab üldse valima? Jõudsime vahepeal valmis teha lastelavastuse “Õhupallid” ning avada Musta Kasti uue hooaja. Praegu käivad “Persona” proovid. (Ingmar Bergmani materjal, lavastab Kaija M Kalvet.)

Foto: Riho Vahtras
Foto: Riho Vahtras

Vaikus. „Persona“ proovides arutleme ja mõtleme selle üle palju. Kui palju on okei rääkida ja kui palju peaks vaikima? Millest ma näiteks selles postituses peaksin rääkima? Kas ma peaksin andma detailsemat ülevaadet kõigest? Kas ma peaks vaikima tühja valge lehe näol? Kas ma üleüldse peaks eelnevaid küsimusi (ja ka seda konkreetset) siin küsima? Mis hetkel kaotavad sõnad tähenduse ja vaikus muutub tähendusrikkamaks? Kord laulis Blixa Bargeld, et „Silence is sexy“. Ja Uma Thurman’i Mia ütles: „That’s when you know you’ve found somebody really special. When you can just shut the fuck up for a minute and comfortably share silence“. (Ja mina tunnen end millegipärast kordi uhkemana, et olen neid nüüd tsiteerinud. Vähemalt enne eelmise lause kirjutamist.)

Foto: Laura-Liisa Muru
Foto: Laura-Liisa Muru

Millal valitsen mina reegleid ja millal reeglid mind?

Täna leidsin kodujuustu seest karvapalli. Seda sorti enam ei osta. Ei saa seda pilti ja mälestust enda peast enam kätte.

Foto: Laura-Liisa Muru
Foto: Laura-Liisa Muru

See suur tohuvapohu (minu tehtud blogipostitus) tõenäoliselt iseloomustabki minu sügise ja Musta Kasti Tartu algust: ilu, rõõmu ja uudsuse keskel on nii palju küsimusi ja teadmatust. Me ehitame teatrit üles. Mäletan esimesi teatri loomise koosolekuid kooli ajal, mil ma tundsin, et vot nüüd teeme meie midagi revolutsioonilist. Vägev küll, aga revolutsiooni tunnet pole peal olnud. Pigem on nagu elu ikka, et suured asjad juhtuvad täiesti igapäevaselt ja tavaliselt kulgedes. Ei ole suurt skandaali ega plahvatust, aga on puhtaks pestud kontor ja ühised küpsised selle riiulitel, mis tekitavad sarnase tunde kui lendavad autod ja lendluudpall.

Laura Niils (ja ma ei ole enam ainuke Laura Niils maailmas)

Postituses kasutatud Liivi Ollino, Riho Vahtrase, Laura-Liisa Muru ja Laura Niilsi fotosid