lavastusest “Insener Paaveli armastuse eesõu”
viis: Jaanika Tammaru
sõnad: Mehis Heinsaar
Maailm korraga väsinud on:
loomad langevad rohtu,
pilved vajuvad maha,
tuul lakkab ja mureneb kivi.
Kõik uinuvad,
kes kuhu juhtub.
Kõik uinuvad,
kes kuhu juhtub.
Nii tornitippe kui silmi
katmas pehme rohekas sammal.
Nii tornitippe kui silmi
katmas pehme rohekas sammal.
Maailm ammugi väsinud on,
iseendast näeb kummalist und –
et ikka veel hõljuvad linnud,
kasvavad linnad ja puud,
et keegi unetul meelel
kirjutab ülesse read:
et keegi unetul meelel
kirjutab ülesse read:
“Maailm korraga väsinud on… Maailm korraga väsinud on…”