lavastusest “Pidu katku ajal”
viis: Siim Aimla
sõnad: Jaanika Tammaru
Mul on oma arvamus!
Mul on kolm! Mul on kuus!
Neist ükski pole tühine.
Kui me kokku saame, siis
end hoian pisut tagasi –
kõik muu on ühine.
Ei tea, mida näind su silm, meil erinev on elukogemus.
Meil on erinev maailm, kuid sinust ikka lugu pean.
Ma ei ütle, mis on halb või hea:
see on sinu elu, sinu hing, see on sinu süda, sinu tõde, sinu nägemus!
Meie olukord võib vahel tunduda ju kole.
Loeb ju see, et meil on ühine probleem!
Kust see alguse sai, tegelikult vahet pole:
kunagi me sureme ju niikuinii.
Mis on antud: olgu ilus, valus, vahel helge, vahel valus.
Kui on minek, jäägu meile meie väärikus.
Sina oled palju väärt: kas siis mõtled ise või ütled mää!
Soovin sulle, laps või taat, mees või naine, mees või naine:
koos supleme, kui tuleb kolmas laine!
Ei tea, mida näind su silm, meil erinev on elukogemus.
Meil on erinev maailm, kuid sinust ikka lugu pean.
Ma ei ütle, mis on halb või hea:
see on sinu elu, sinu hing, see on sinu süda, sinu tõde, sinu nägemus!
Las puhkab lapse aju ka e-kooli kõrvalt,
las eesliin tajub oma tähtsust.
Käivad jutud tagatubades, kõike kokku lubades –
kuid ole Jüri, Kalle või Kaja,
ole lammas, nahkhiir või õpetaja,
bussijuht või pangoliin,
mees või naine: ootab ees meid kolmas laine!
Ja see tuleb ühine, head kolmandat lainet meile kõigile!
Ei tea, kust see algas ja ka lõppu ei tea,
head neljandat lainet meile kõigile!
Uku teab öelda: oleks Eurovisioon,
tuleks praegu modulatsioon…
Aga seda ei tule – seda ei tule.
Pandeemial puudub kulminatsioon.
Pandeemial puudub kulminatsioon!
Ja see tuleb ühine, head viiendat lainet meile kõigile!
Ei tea, kust see algas ja ka lõppu ei tea,
head kuuendat lainet meile kõigile!
Ja see tuleb ühine, head seitsmendat lainet meile kõigile!
Ei tea, kust see algas ja ka lõppu ei tea,
häid lõputuid laineid meile kõigile!
Kõigile!