lavastusest “Lilli”
viis: Jaanika Tammaru ja Kaarel Kuusk
sõnad: Jaanika Tammaru
Kodus taas.
Mehele ei läindki ja koolis rohkem ei käindki.
Kodus taas. Vaja tüüda murda.
Aga minu murdis mure. Süda tilgub verd ja mina ka, mina ka, mina ka.
Pikali voodisse seitsmeks aastaks jään ma.
Läbisegi-segiläbi hingega sai tervis läbi.
Lilli, kas sa sured?
Ei veel. Kuhu edasi? Pole enam tüdruk ma, vaid naine.
Perenaiseks liiga nõrk. Pruudiks liiga kurb. Kas ma tahan seda üldse? Ei. Ei!
Lilli Suburg.
Kõik üks oli kunagi, nüüd kõik eriliselt eraldi ja mina, ma ei sobi mitte kuhugi!
Abitu, väeti ja nõrk, liiga haritud, haige ja kõrk ja saamatu, saa-ma-tu!
Kuni avan raamatud. Iga rida viib silmapiirini, ilma, kus ma…
…loon ennast vabaks, loon ennast vabaks, loon ennast vabaks, loon.
Et mind ei tabaks sedasorti tulevik, mille ees on taba, mida minu käsi ei avada saa. Ei ma väsi!
Aina raban vabaduse poole, ise loen ja loon omal loo! Ise loen ja loon omal loo!
Kui tõstan ma raamatust pea ja vaatan õdesid, kes emal abilisteks – neil pole aega lugemiseks.
Naisel ongi raske, eks?
Sünnita, hoolitse, kasvata!
Perenaise aeg ei maga, ja kui magab, nälg on taga.
Naise töö on nähtamatu: toit kaob kõhtu, kord kaob õhku.
Puudub puhkus. Homme uuesti see sama.
Sama rada, sama jada, sama jama.
Kust saada abi? Kust abi saada? Abielu? Abi-elu?
Emal enam ammu pole isast mingit abi.
Lilli-Lilli…
Leida rikas mees, kes elu põrguks teeks kui maadam Geel?
Ei!
Minna kellegagi kodust kaugele kui Lydia, jättes maha iseenda ja isamaa?
Ei!
Lihtsalt kodus istuda, olla ilus, oodata?
Kas minu elu siis on tõesti tarvis abistada?
Kas abikaasal üldse alati on abi kaasas?
Kas teise inimese käes saab olla minu õnn?
See ei too mul rahu, siia ma ei mahu! No mis ma teen siis? Ma…
…loon ennast vabaks, loon ennast vabaks, loon ennast vabaks, loon.
Siis ei anna kätt, see on minu käsi! Kuidas käsi käib? Endale! Enda eest! Nime pärast pole vaja meest!
Aina raban vabaduse poole, ise loen ja loon omal loo! Ise loen ja loon omal loo!
Otsustan: õnnetu olla ma ei kavatse! Ma ei viletse!
Ei viletse!
Ma ei haletse!
Ei haletse!
Tõusen üles voodist, kuidagimoodi, teen kooli, siiasamasse, talulastele,
kes tillukestes pasteldes kekseldes õpivad mõtlema – eal ma neid ei löö, mäng on lapse töö!
Ise tahan olla… rõõmsameelne, avameelne, teravkeelne, osata oodata, teiste sisse vaadata!
Jagada vaateid ja aateid.
Kaske-kaske!
Kõigil on raske, aga loeb, mida sellega teed!
Mõni… joob ennast vabaks, mõni… poob ennast vabaks. Mõni… mina? Mida mina teen?
Minu vabadus on vabadust edasi jagada. See ongi minu vanne. Eluülesanne.
Kui see, mida tahan, on siit ilmast puudu, siis annan ma käe, olen ise see muutus. Ma…
…loon ennast vabaks, loon ennast vabaks, loon ennast vabaks, loon.
Iga tuli algab sädemest. Minu soov, minu soov südamest: luua ilm, kus on ruumi rohkem!
Ise loen ja loon omal loo! Ise loen ja loon omal loo!