lavastusest “Carmen”
viis: Georges Bizet
sõnad: H. Meilhac, L. Halevy
tõlge: Peeter Volkonski
Õie, mis tookord mulle heitsid, ma vangis olles põue peitsin
ja kuigi närbus kaunis õis, ta õrna lõhna tunda võis;
ja kui viibisin sinust kaugel, hoidsin lille suletud laugel,
ta lõhnast end ma purju jõin, su enda juurde mõttes tõin.
End püüdsin veenda, sind et vihkan, et lahti sinust saada ihkan
ja oma saatust needsin siis – miks elutee meid kokku viis!
Kuid ei talu pühadus laimu, tervet keha täitis ja vaimu
üksainus soov, üksainus soov, üksainus soov
ja unelm suur – taas näha sind, Carmen, veel näha sind!
Vaid sinu ühest pilgust aitas, mille tookord mul saatsid sa,
see nagu üleni mind paitas, oo, mu Carmen, ja ainult sulle kuulun ma!
Carmen, sind armastan!