lavastusest “Evolutsiooni revolutsioon“
viis: Siim Aimla
sõnad: Mehis Pihla
Halloo, laske välja, miks on ometi nii pime?
Juba ma vingun, kuid elu on ju tohutu ime.
Viis miljardit aastat külma ja nälga,
kuid elu kandus amööbidest minuni välja.
Inimesest tehti mitmeid proovipartiisid,
kuid loodus need ebardid surmaga viis siit.
Kõik minu esiisad on viljakad olnud.
Kõigil neil on lapsed enne kärvamist tulnud.
See on ime! See on ime! See on imeline!
Tunnen, kuidas mu rakud massiliselt poolduvad
ja müstilisel kombel silma võrkkestaks koonduvad.
Moodustuvad käed, jalad, peaaju ja neerud
ja soolikad, et saaksin salaja lasta peeru!
See on ime! See on ime! See on imeline!
Ma olen kõikvõimas nagu Supermani nõbu!
Võin joosta, käia, avastada, alustada sõdu!
Olen piiramatu uudishimu, avastamistung.
Minu kõrval eikeegi nii Einstein kui Jung.
Iga ammu elanud geenius on mu kõrval lihtsalt rumal.
Ma ei tohiks seda öelda, aga olen põhimõtteliselt jumal.
Olen valmis, siit ma tulen, juba paistabki valgus:
siit algab minu maailmavallutuse algus.
See on ime! See on ime! See on imeline!
Olen puhas potentsiaal!
Oma ema rüperaal!
Sellest saab uus algus!
Kõik algas ootamatust suurest paugust…
Aega vorpivast ja venitavast mustast august…
Kas juba mahub? Veel ei mahu!
See on ime! See on ime! See on imeline!
Imeline!