I osa lavastusest “Pidu katku ajal“
viis: Siim Aimla
sõnad: Jaanika Tammaru
II osa lavastusest “Sada sekundit südaööni“
viis ja sõnad: Jaanika Tammaru
I OSA
Sa pole looduse kroon, vaid vireluse narr –
ei keegi saa Surmale vastu!
Oma peegel sulle paras, oli elu virr-varr,
aga aeg on käes: üle varju nüüd astu!
Igaühe teist kord niidan, oma skoorile liidan,
iga väikse inimroju lõpuks viin oma koju!
Tahab ta või mitte, kambakesi või üksi:
ikka üle Styxi, ikka üle Styxi!
Ja ma ütlen, et see vesi, see on väga-väga vaga…
Nagu peagi sinagi: vaglane ja vaga!
Oh pagan, kas sa juba-juba jagad,
kui sügaval sa oled sees, väikemees?
Sa pole looduse kroon, vaid vireluse narr –
ei keegi saa Surmale vastu!
Oma peegel sulle paras, oli elu virr-varr,
aga aeg on käes: üle varju nüüd astu!
Ma olen läbi teinud sadu epideemiaid ja sõdu,
mul hoog on sees, nagu ekspressliin,
palju edu, mina olengi vedur,
mis terve selle rongi teise ilma viib!
Sa pole looduse kroon, vaid vireluse narr –
ei keegi saa Surmale vastu!
Oma peegel sulle paras, oli elu virr-varr,
aeg on käes: üle varju nüüd astu!
Kui Aafrikas on põud, ma juba tulen!
Lähvad tülli suured jõud – ma juba tulen!
Siis kui kuskil on katk, katk, katk,
ees mind ootab töine matk!
Olen koksanud ma maailma liidreid,
aga sinusuguseid piidreid
tuleb nagu laudu saeveskist!
Sa pole keski! Sa pole keski!
Sa oled surnud ja jutul lõpp.
Sina oled hädine kergats – mina igavik!
Sina oled igav ja igerik – mina igavik!
Sa pole looduse kroon, vaid vireluse narr –
ei keegi saa Surmale vastu!
Oma peegel sulle paras, oli elu virr-varr,
aga aeg on käes: üle varju nüüd astu!
Ole kui tahes vastik sa, mulle oled vaid statistika,
sina ahvinäoga abööb, sulle hingekella löön!
Mul on savi, et sa’i usu, olen lihtsalt fakt.
Kullakene, nüüd on käes su viimane takt!
Mul on igaühe hinge peale ainuleping,
Johannes Richard Sepping!
II OSA
Aga mina usun veel,
et kui maailm variseb,
mina ikka jään.
Kui kõik loodu järjest kaoks
ainult-ainult minu jaoks
pole viimnepäev.