Kas Sul on see värk, et Su ema on nii vana, et kui tema eakohaselt käituks, siis ta sureks ära? Kui on, siis ei ole etendus „Surm“ päriselt Sinu jaoks. Sisu ei ole lein. Küll aga, ehk, Su emale sihitud. Must Kast kutsub surmast rääkima, sest peale sünni on see ainus, mis kõiki ühendab.
Minul on just see teine värk. Ootan hoopis, et oma lapse sünd tuleb ette jaanuari „Surma“ vaatamisele. Vaatan Ida-Tallinna Keskhaigla Sünnitusosakonnast saadud A3-mõõdus ankeeti, mille tühjad lahtrid ootavad valikutega täitmist, sõnastamaks millist sünnikogemust soovin… Sünnitusplaan!
Sünnitusplaan on ilus ja teaduspõhine lähenemine elumuutvale sündmusele, et minimeerida hirme. Sünd ja surm on sarnased, sest teadmatuse osa on mõlemas hirmu loov… Must Kast kuulutab üritusega, et sõnastamine on ainus, mis hirmutavat teadmatust vähendada suudab. „Surm“ on üleskutse tabust rääkimisega luua kergust, vähendades teadmatust ja sellest tulenevat hirmu.
„Surm“ ei olnud Genialistide Klubis minu esimene elujaatav peie. Aastaid tagasi käisin Kosmikute matustel pidutsemas, samas saalis… Jagati valgeid liiliaõisi ning kuulsin, et üht minu lemmiklaulu enam ei esitata, sest laulu surmateema puudutas liiga lähedalt üht bändiliiget. Nende „Pulmad ja matused“ kõlab laval raha eest tänaseni. Aga laulusõnu „haigetes lastes on taevalik usk, et elu on elamist väärt“, kuulen vaid YouTube-s.
Etenduse loomine andis elujõudu, tunnistasid näitlejad etenduse järel! Tänutunne ja leppimine võeti loometööst kodudesse kaasa, kui loeti-vaadati surmateemalisi infomaterjale või vesteldi spetsialistidega, räägiti samas. „Surm“ on trupitööna loodud kolme isikliku surmaplaani näide. Inspireeriv nagu Kaubamaja reklaam „Vali pigem harva, aga vali hästi!“
Tabu teemaga on suur oht, et publik läheb lukku ja ei tule kaasa, väideti etendusejärgses vestlusringis. Olin ka konservatiivne, sest kõike ei tahaks liiga argiseks või isikupära instrumendiks. Sotsiaalmeedias levib nending, et tänapäeva saavutusena kujutati ette autode lennuvõimet, kuid tegelik leiutus on variatsioon uusi karakteristikuid sooneutraalsuseks. Elu lõpp võiks jääda traagikaks, mitte enesemääratluse moekaubaks, mõtlesin.
„Surm“ ei ole traagiline. Tõsiteemaline etendus võttis vaadates enam muigama, kui viimati külastatud stand-up comedy shõu. Ma ei küsiks, mis kõik jäi lavale toomata, sest piiride tõmbamisega on loodud temaatiline tervik. „Surm“ on sisutihe, peenetundeline ja läbimõeldud etendus. Tahaksin hoopiski teada, mida võtsid kodudesse kaasa pealtvaatajad…
Sünnitusplaanis on mul 690-eurone individuaalne meditsiinitöötaja, kes mind sel raskel ajal üksi ja professionaalse toeta ei jäta. See spetsialist töötab praktiliselt kriminaalseadustiku alusel, põhjendades dokumenteeritud mõõtmistulemustega oma tegemisi ja tegemata jätmisi. Aga surnud ju kohtusse ei kaeba, kui kogemus ootustele ei vasta! Tugiisiku roll sünnitusel on minu jaoks nii oluline, et valus oli teatriski ette kujutada üksijäetust surmahetkel.
Halb surm olevat see, kui lõhutud suhted lähedastega takistavad lahtilaskmist. Tunnen surma eemaletõukavat jõudu. Tunnen kahetsuse valu, kui teadmatuse hirmu põhjusel väldin kokkupuuteid ehk jätan üksi ligimesi, kes vajaks tuge. Sünni teemaga tutvumise eeltöö võttis meeletu aja ja energia, et oskaksin sõnastada teadliku suhtumise ja valikud. Surm silme ees ei jõuaks…
Pragmaatilise ja pigem teaduspõhise lähenemise pooldajana sütitas mind mõte, et ise tuleks sõnastada oma surmaplaan. Ja elada siis tänuliku ning toetavamana.
Tiina Jõela