Terekest, mina olen Karl Robert. Ma olen sündinud Viljandis, kasvanud Rakveres, töötanud Tallinnas ning ringiga tagasi Viljandisse potsatanud. Sel nädalal on minu kord kirjutada Musta Kasti blogisse. Ma ei ole varem kunagi blogi pidanud. Ma pole varem üldse eriti kuhugi teistele lugemiseks kirjutanud. Endale ikka, sahtlisse ja nii. No nagu see käib või ega mina ka ei tea, kuidas see käib, ma ainult püüan kaasa mängida.
Kirjutanud olen vähe vist ka suuresti selle pärast, et mu käekiri on suhteliselt piinlik, #maugikäekiri. Muidugi ma pean märkmikke ja päevikuid, neid on minu arvates oluline pidada, sest mingid asjad peab endast välja ütlema. Hiljem on kindlasti ka tore lugeda, märgata oma kasvamist läbi päevade, aegade… Käekirjaga on mul üks selline naljakas lugu, et kunagi, kui ma abiturient olin ja lõpueksamiks valmistusin (mina käisin koolis veel sel ajal, kui eesti keele eksam koosnes ainult kirjandist), siis mu õpetaja taotles eksamikomisjonilt luba, et ma võiksin arvutiga kirjutada. Veidike nagu erikohtlemine, aga ta põhjendas selle üsna kindlalt ära. “Robert, su käekiri on kohutav, sa ei saa nii kirjutada, inimesed ei saa sinust aru ja sa kaotad väärtuslikke punkte.”
Kui mul seda blogi pidada paluti, siis ma mõtlesin, et huvitav, millest ma kirjutan. Kas ma kirjutan minevikust või tulevikust ja et kas siis Musta Kasti minevikust ja tulevikust läbi minu vaatepunkti või minu enda omast. Mälu aga mäletab asju nii, nagu ise tahab ja uued suunad vajavad alles manifesteerimist. Igatahes jõudsin ma arusaamale, et ammu ja kunagi on ühe sirge kahes erinevas otsas ning nende ühine nimetaja on vaid see, et nad leiavad aset teadmata aja pärast. Ja teadmata aega ei ole võimalik määrata, sest ma usun, et me kõik oleme tundnud, kuidas minutid venivad ja päevad kaovad kui sekundid. Seega kõige lihtsam on rääkida olevikust. Olevik on justkui ainuke, mis meil on. Vaid praegu on võimalik midagi käega katsuda. Hiljem saab tehtud liigutusi meenutada ja uusi ette kujutada… Vist.
Praegu on aga tore sügis. Loodus lokkab looklevast värvidemängust. Üks eluring saab jälle täis. Üks aastaring jõuab varsti uue lumekihi alla. Mäletame ju väga erksalt seda kevadet, või mingit kevadet, varasemat varakevadet, kus kas ärkasime ise või märkasime, kuis kõik me ümber sirgub ja päikese poole sirutub. Kevadel olin ma kindel, et see on kõige kaunim aeg, kauneim aastaaeg. Hetk, mil kõik laulavad armulaua järjekorras ootelaulu. Ja mitte selleks, et neid märgataks, vaid et nad ise märkaksid, et on elus. Tähendab ME märkasime, me ärkasime, jah, mina ka (#minaka). Kõik oli muretu, sest tundsin, et olen hoitud.
Siis aga saabus suvi. Meeletu suvi, meeletu noorus täis katsetusi, eksimisi, riske, pikki päevi ja lühikesi öid. Suvelõhnad ja -helid ja -viljad olid juba küpsemad kui kevadel ning need panid pea veel kiiremini keerlema. „Pea, mu pea, pea nüüd pea!“ – pea iga generatsioon leiab, et noorsugu on hukas. Sellel levinud arvamusel on alust, aga mina leian, et teisiti ei saagi. Iga uus generatsioon on ilma revolutsioonivaimuta lihtsalt nõrk. Minu arvates noored peavadki suvel eksima, et sügisel targemad olla. Las nad kuulavad oma südame häält, las nad õpivad seda tundma, las nad mõistavad, et iha, liha ja viha on kolm eriasja. Las nad leiavad oma enesesisese moraali. Mõni leiab selle ehk raamatuist, teine filmidest, kolmas elatud eludest, neljas jagatud rõõmudest, viies kaotatud tundidest, kuues kuumadest kõnelustest, seitsmes tahab võib-olla ise eksida ja kaheksas tunneb, et ta on märter. Miski pole vale. Eriti kui valetunnetust ei ole.
Kui värvikirev ja rikkalik ei oleks olnud ka me suvi, kord saabub ikka sügis, mis on meist kõigist targem. Sügise värvid on ikka ja jälle enneolematud. Neis on elatud elu ja tehtud teod juba peidus ning tugev on sügis, sest ei häbene oma hääbumist. Vastupidi. Ta teab, et ammutas suvelt kõik, mis tahtis, kõik, mis sai, kõik, mis oli võtta ja võtmiseks sobis, sai võetud. “Noorus on kingitus, aga vanadus on saavutus,” ütles kord üks mulle väga oluline mees. Fred Jüssi on üldse tark nagu mets. Ta ei kõnele ilmaasjata. Aga ühtegi asja üle ka ei tähtsusta. Elusügises, usun, toimime ka meie nii. Teame, et ei pea enam rabelema, sest jõud on ammutatud, maksimum saavutatud, nüüd tuleb toimida kogemuse, intuitsiooni ja õpitu järgi. Säästlikult, sest talv tuleb pikk. Kindlasti pikk. Aeg ju venib, kui oodatakse, ja kevadet oodatakse ikka. Kasvõi seda enda sisemist kevadet. Kuna inimesed on wifiga taimed, siis on meil vahel keset jaanuari võimalik end korraks näiteks Indoneesiasse asetada, jah, see toob midagi korraks lähemale, tõstab õuelille tuppa sooja, aga päriselt ei asenda oma peenras õitsemist.
Peenrale langevad enne veel aga viimased kirjud lehed, tõmbuvad pruuniks ja külmuvad maa külge. Tuleb talv ja lumi ja jääääri ja öötöid on täis kõik linnad. Ka kauges külas vaikib pill, sest energiat on vaja hoida. Toitume keldrisse pakitud mälestustest, mis kätkevad endas möödunud kevade ja suve ja sügise parimat saaki. Loeme teiste retseptiraamatuid, et ka talvel sirguda. Hoiame sooja ja lähedasi, lähedalt ja soojalt. Ja nemad hoiavad meid. Kuni ühel hetkel kuuleme hallis vaikuses esimeste rändlindude laulu. Nad tervitavad meid, kes me lahkumata vastu pidasime. Kes me tugevalt, juured maas, pea pilvedes ja süda ootusärev järjekordse talve ees ära ei kohkunud. Meie tiivulistel sõpradel on hea meel, et me nad ära ootasime. Nemad on püsimatumad, aga nüüd nad on tagasi ja kuulutavad kevadet.
Päike muudab lume veeks ja hakkab ojadena sängi solgutama. Piibelehed ja lumikellukesed pistavad pead mullast välja ja kasvavad vuhinal sügisel mahalangenud lehtedest läbi. Nad rajavad oma tee ise ja samal ajal austavad eelkäijaid. Ilma nendeta ei oleks neil sihti, nad peaksid kõik ise välja mõtlema ja kui kõik on lubatud, on väga raske üldse midagi teha, ei oskagi midagi teha. Õnneks nad teavad, et ring saab ühel hetkel täis ja see teadmine laseb ammutada päikeselt kõike, mis ta pakub. See lubab rüübata suure lonksuga eluvett, et tunda jõudu oma kehas, tunda tahet kasvada. Seejärel sirguvad varred ja avanevad õied ning mitte midagi muud neil teha ei tulegi.