Mis toimub?

Mis toimub? Või on küsimus hoopis selles, et mis on see, mis tegemata jäetakse? Kuidas on juhtunud, et me kõnnime rahumeeli mööda teed, mille sihiks on „paraku“ sõda? Kuidas oleme leppinud lootusega, et „äkki“ läheb kõik hästi veel? Ja isegi siis, kui ohumärgid ripuvad tumedate pilvedena meie peade kohal, eelistame jääda pimedaks. Ei saa ootama jääda, et küll need pilved ise mööduvad. Ma kardan, et ei möödu, vähemalt niikaua, kui me pimestatutena oma mugavates kodudes seda ootame.

Jah, torm võib mööduda, aga mitte oodates ja lootes, vaid tegutsedes. Ilma tegutsemata ei pruugi meil seda kodu varsti enam olla. Siinkohal ei räägi ma isegi riigist, vaid meie isiklikust mikrokosmosest makrokosmoses, kus mul on hea olla, kus mina end turvaliselt tunnen. Ei ole OK, et viimase aja meedia on täis uudisnupukesi, kus kaheks peamiseks teemaks on sõda ja lootus, et see ei tule, ning sõda ja kuidas selleks valmis olla. Ei ole OK, et meile öeldakse, et me peame! suurendama kaitsekulutusi kolmele-neljale protsendile SKPst, suurendama ajateenijate hulka, suurendama Eesti teenivate NATO sõdurite hulka, et me peame võidurelvastuma, nii kuis jaksame, sest ka vaenlane teeb seda. Ei ole OK, et riigi ja kogu maailma tulevik sõltub vähestest liidritest, kelle maailmavallutust me käed rüpes jälgime, lootes, et see meieni ei jõua. Pigem Läti ja Leedu kui meie. Noh, ootame ja vaatame.

Ei, ma tahan, et öeldaks valjuhäälselt välja, et sõda on see, mida me ei taha. Me ei peaks kartma sõna, vaid seda, mida see endaga reaalselt kaasa tooks. Me peaks riigina astuma samme selle vältimiseks, mitte tegema jätkupidevaid samme olukorra süvendamiseks. Vahet ei ole, et me oleme rahvusena väikesed ja me hääl ei pruugi midagi maksta, sest kui on kuulajaid, siis võib see sõnum ka üle maailma kajada. Mitte ükski suurriik ei ole julgelt ja enesekindlalt öelnud, et lõpetame võidurelvastumise ja teeme kõik, et paratamatust vältida! Ja õigustus, et tuumavõimekust tuleb suurendada selleks, et sõda vältida, on lihtsalt rumal. Üks loll ees, teised järel.

On teada-tuntud tõde, et väheste huvid kaaluvad üle paljude huvid. Sellest lähtuvalt piisab vähesest, et muuta palju. Ma ei kutsu inimesi barrikaadidele – neid barrikaade ma üritangi vältida. Ma kutsun teid ütlema, et see, mis toimub, ei ole OK, kutsun teid leidmaks võimalust viia see arusaam ka nendeni, kellel on võim seda muuta.

Juri Stenburgi näidendis „Now the jerk is somewhere else again“ vastab Jumal küsimusele: „Kuhu me jõuame 200 aasta pärast?“ väga lihtsalt: „You’re heading towards a phase of ignorance… love could save you, but sadly only the love you have for yourself.“ Hetkel piisaks ka sellest, et armastusest enda vastu julgetaks seista ka üldsuse huvide eest.

Mina tahan elada, nüüd ja ka tulevikus, saada lapsi, teha teatrit, mitte vaadata videosid Süüria lastest, kes näljastena on sunnitud sööma mädanenud kurke, inimestest, kes paluvad, et maailma kuuleks neid. Kõik kuulevad, aga keegi ei kuula. Ma tahan, et see ei oleks minu tulevik, vaid miski, mille vältimiseks tuleb muutuda.

Birgit