OTHER CITY: UNUSTATUD KOHAD

Other City on Soome-Eesti koostööprojekt, mis uurib unustatud ruume Tamperes, Tartus ja Oulus. Projekt otsib mahajäetud kohti, et kasutada neid kunstiliste eksperimentide läbiviimiseks ja uute linnavisioonide loomiseks. Mida avalik ruum tänapäeva linnas endast kujutab? Projekti eesmärk on tuua esile teine linn – mis asub säravate klaashoonete ja hästi hooldatud roheliste parkide taga. Osa, mis on mingil määral unustatud, kuid millel on siiski oluline roll linna pärandis ja identiteedis.

OTHER CITY TAMPERE: Ehitusjärgus

Unustatud ruum raudteetunnelis muutub dünaamiliseks etenduspaigaks, kus möödakäijad on kutsutud vaatlema ja üllatuma, kui loominguline esinejate meeskond ala ümber mõtestab.

On olemas levinud ütlus: „Tunneli lõpus on valgus.“ Aga meie küsime: „Mis siis, kui tunnel ise oleks valgusest?“ Kuidas saaksime avalikke, kuid kasutamata ruume muuta lõbusaks ja ootamatuks? Võib-olla on lahkel üllatusel suurem tähendus, kui sageli arvame.

Etendust saab vaadata Tampere raudteejaama vanas tunnelis 24.–26. oktoobril 2024 kell 18–21. On võimalik ka osaleda etenduspaiga „soolaleivapeol“ pühapäeval, 27. oktoobril kell 12.

AITÄH

Teatteri Telakka (Tampere, Soome), Akseli Klonk (Oulu, Soome)

TOETAJAD

Eesti Kultuurkapital, Pirkanmaan kierrätys ja työtoiminta ry, Värisilmä Pirkkala

OTHER CITY TARTU

Esietendub juba 2025. aasta sügisel!

Hing kurgus

Hing kõrbeb, nii et hing on nööriga kaelas.
Hing laulab, et hing jäi veel sisse.
Hing on kadunud, kuigi hing on visa.

Meile on antud keel, mille rikkused on lõputud. Aga meil on veel palju muudki, kuigi me ei ole harjunud mõtlema, et elame rikaste riigis. Ometi kasutame igapäevaselt asju, mille tootmiseks kulutatakse kuskil maailma nurgas määratul hulgal loodusvarasid ja odavat tööjõudu. Me viskame päevast päeva ära toitu, mis võiks päästa näljasurmast tuhandeid inimelusid. Me vingume hommikust õhtuni selle üle, et meie lemmikjogurti pakendit muudeti ja me ei leia seda kohe riiulilt üles. Me peame harjuma mõttega, et oleme osa globaalsest maailmakorrast, mis on loodud tekitama viletsust ja kannatusi. Iga südametunnistusega inimene küsib endalt: mis saab edasi?

Etenduse toimimiseks vajalik elektrienergia toodetakse etendajate endi poolt, kasutades spetsiaalseid ajameid.

Šveitsi kirjanik Gerhard Meister (1967) on õppinud saksa filoloogiat ja ajalugu. Ta kirjutab näidendeid, kuuldemänge ja spoken word tekste, millega ta ise ka lavale astub. „Hing kurgus” (originaalpealkirjaga „In meinem Hals steckt eine Weltkugel“) on kirjutatud monoloogina aastal 2012, sellest on valminud kuuldemäng Šveitsi riigiraadios ja teksti on rohkesti lavastatud ka teatrites saksakeelses kultuuriruumis.

KAVALEHT

Loe siit!

TÄHELEPANU

Etenduses kasutatakse vilkuvat valgust.

AITÄH

Universaal Universum, Tartu Uus Teater, Karlova Teater, Eesti Rahva Muuseum, Rauno Polman & Mind Road Films, Külli Tüli, Peeter Salmela!

TOETAJAD

Tartu Linn, Eesti Kultuurkapital, Tartu Kultuurkapital

ESIETENDUS

23. mail 2024 Genialistide Klubis

Luikede järved

“Luikede järved” – Musta Kasti lennukas ja lõbus suvelavastus kaunis Luke mõisapargis!

Pjotr Tšaikovski “Luikede järv” – vesi on selge ja klaar. Maagiline muinasjutt hea ja kurja võitlusest, iga tantsija unistus. Kuid muuda nime vaid natukene, nõnda et tulemuseks on Musta Kasti, Katrin Pärna ja Janek Savolaineni “Luikede järved”… Vesi läheb kohe sogasemaks, põhjamudast väänlevad üles salapärased kasvud, kusagil ulbivad päästerõngaste ja balletikoolita näitlejad, kes hõikavad palavas augustiöises mõisapargis üksteisele saamatuid repliike. Räägivad? Tantsimise vältel, vahepeal või koguni… asemel? Ja mida nad sellega siis öelda tahavad?

Lugu iseenesest on õnneks lihtne ja tuttav, räägib armastusest. Armastajatest. Võimatust armastusest, ebavõrdsest armastusest. On noormees, kes armub neidu. Aga neiu ei ole päriselt tema maailmast – neiu käib päeviti luigeks. Ümberringi on kurjad jõud, mis on selle liidu vastu. Ja nagu ikka klassikalistes tragöödiates, lõpeb keelatud lembus armastajate surmaga.

Kuidas Tšaikovski “Luikede järv”, mida esmaettekandel peeti pigem ebaõnnestumiseks, sai terve maailma balletiunelma võrdkujuks, iga baleriini unistuseks? Kuidas baleriini unistuse võib hävitada tema õpetaja, kuidas üldse iga inimese unistuse võib võtta ja tükkideks teha tema lapsevanem, kassapidaja, kaaslane, juhuslik mööduja, bussijuht, ülemus, kestahes… ja miks see on nii lihtne?

Meie tahaks muidugi loota, et saab ka teisiti. Võib-olla isegi koomilisemalt. Nii muinasjutus kui elus. Ehk saame Tšaikovski klassikalisele kurvale loole anda õnneliku lõpu.

Lavastuse tekstis on kasutatud Viivi Luige luuletust “Selle aasta talv”.

LOENG

Enne esietendust pidasid Heili Einasto ja Sven Karja kõigile soovijatele hariva loengu Tšaikovski “Luikede järve” ajaloost. Loeng pealkirjaga “Muinasjutulisest balletist poliitiliseks sõnumiks?” on järelvaadatav siin.

TEGELASED

Selle suve kõige tantsulisema mittetantsulavastuse tegelaste täieliku nimekirja süžee sujuvamaks jälgimiseks leiab siit.

AITÄH

Rauno Polman, Mariell Tragon, Mind Road Films, Sven Karja, Heili Einasto, Tartu Uus Teater, Merike Kahk, Tiina Braun, Triin Isak, Kaidi Mikk, Vanemuine, Marili Järv, Kaupo Kirso, Ellen Hiie, Birgit Landberg, Strikken OÜ!

TOETAJAD

Tartu Linn, Eesti Kultuurkapital, Tartu Kultuurkapital, Kultuuriministeerium

ESIETENDUS

1. augustil 2023 Luke mõisapargis

Kolm õde

Mind ärritab ja solvab toorus. Ma kannatan väga, kui ma näen, et inimene pole küllalt peenetundeline, pole küllalt õrn ega armastusväärne. Võib-olla on mind veidralt kasvatatud, aga igasugune jämedus, iga vähegi ebadelikaatselt öeldud sõna masendab mind! Persse, ma näen iga öö Moskvat unes, ma olen nagu arust ära… Ma näen unes, et olen Moskva ülikooli professor, kuulus teadlane. Aga noh, siin on külm. Ja sääsed.

Jah, kui saaks alustada elu otsast peale, aga juba teadlikult. Et kui see üks elu, mis on juba ära elatud, oleks nii-öelda mustand, teine aga puhas variant… Küllap siis püüaks igaüks kõigepealt mitte korrata iseennast. Täpselt samamoodi, nagu me igal hommikul, esmaspäeval ja uusaastal uuesti sünnime ja oma eluviise põhjalikult muudame. Oh jumal. Võib-olla on eneseiroonia tõesti ainus, mis meid sellest kannatusest päästa võib.

„Kolm õde” on Ingomar Vihmari kolmas järjestikune lavaversioon Anton Tšehhovi maailmakuulsast näidendist. 120-aastane tekst tõestab hästi, et kõik jääb ikkagi samaks: ka tuhande aasta pärast õhkab inimene: „Ah, raske on elada!” — ja täpselt samuti nagu praegu kardab surma ja ei taha surra.

⬛ AITÄH

Genialistide Klubi, Margus Mauer ja Saksa Kultuuri Instituut, Epp Peedumäe ja Tartu Uus Teater, Teater Vanemuine!

⬛ TOETAJAD

Tartu Linn, Eesti Kultuurkapital, Kultuuriministeerium

⬛ ESIETENDUS

4. märtsil 2022 Genialistide Klubis

Alina

Me teame suurepäraselt, mida tuleb teha siis, kui meil läheb hästi: me pidutseme, tantsime, naerame, peame kõnesid ja kallistame. Kuid meil on äärmiselt vähe oskusi endaga toime tulemiseks, kui kõik läheb halvasti ja reaalsusekanga rebenemise tagant paistab suure särava tõe asemel ükskõikne ja sisutu kaos. Nende olukordade jaoks ei ole etiketti. Nende olukordade jaoks ei ole teisi sotsiaalseid rituaale peale unustuse. Ja nendest olukordadest võib saada argipäev. Hea, kui siis on veel alles nood viimased inimesed, kes meid millegipärast ikka veel armastavad ning viskavad oma õlekõrre teise otsa meile, musta augu kõikeneelavasse sügavikku.

Soome kirjaniku Elli Salo näidendil põhinev „Alina“ on lavastus sõltuvusest, kaassõltuvusest ja inimestest, kes ei saa maailmaga hakkama. Kuid see on ka lavastus lõputust kaamoseajast, mille pimeduse lunastab esimene lumehelves. Ning lavastus usust, et katkiseid asju ja inimesi ei või lihtsalt minema visata – isegi siis, kui neile pole enam ruumi.

⬛ AITÄH

Eliise Künnis, Jaan Saar, Roomet Jakapi, Rauno Polman, Mariell Tragon, Sten Arvi, Jeremy Macachor, Epp Peedumäe, Tõnu-Ott Külm, Tanel Asmer, Kristlyn Liier, Mihkel Salk ja Elektriteater, Kirsten Simmo ja Eesti Teatri Agentuur, Samelin, Soome Instituut, Genialistide Klubi, Saksa Kultuuri Instituut ja Tartu Uus Teater!

⬛ TOETAJAD

Tartu Linn, Eesti Kultuurkapital, Kultuuriministeerium

⬛ ESIETENDUS

10. detsembril 2021 Genialistide Klubis

Pidu katku ajal

Kriisid on alati põhjustanud ühiskondade killustumist. Kunagi ei olda ühel meelel, MIKS valesti läks, kes on SÜÜDI ja kuidas oleks kõige parem EDASI minna. Ent seekordse pandeemia ajal ei suudeta kokku leppida isegi selles, MIS on valesti. Sest me elame ajal, mil igaühel on oma tõde. Ajal, mil isegi kellegi suremise fakt seatakse kahtluse alla. Ajal, mil avastad, et sul on väga palju tuttavaid, kellel on tuttavaid, kes teavad väga lähedalt kedagi, kes oskab väga täpselt öelda, kust otsast probleemi lahendama peab. Sest tegelikult pole küsimus enam ammu teadmistes, vaid usus. Ning uskmatutega ei argumenteerita, vaid sõditakse. Vahendeid valimata.

Must Kast võtab südame rindu ja astub sellele sõjatandrile. Kuid ikka musta huumori, laulude ja tantsudega rikastatud moel! Rumal ei ole mitte see, kes ei tea, vaid see, kes teab teisiti kui mina! Või mis!? Publik on teretulnud oma tõdedega, aga peab arvestama, et üks tõde korraga!

NB! Lavastus ei ole kuidagi seotud Puškini samanimelise näidendiga.

⬛ AITÄH

Eesti Maanteemuuseum, Varbuse Teemaja, Saksa Kultuuri Instituut, Kaja Kleimann!

⬛ TOETAJAD

Eesti Kultuurkapital, Tartu Linn, Kultuuriministeerium

⬛ ESIETENDUS

23. juulil 2021 Eesti Maanteemuuseumis Põlvamaal

Carmen

„Carmen” on Georges Bizet’ 1875. aastal loodud ooper, mis põhineb Prosper Mérimée samanimelisel novellil. Esietendusel vilistati teos välja ja kriitikud andsid sellele hävitavaid hinnanguid. Kolme kuu pärast Bizet suri, nägemata kunagi reaalsust, kus “Carmen” kõlab igapäevaselt ooperilavadel ja dušikabiinides üle maailma.

Peeter Volkonski ja Musta Kasti „Carmen” pöördub tagasi juurte juurde, pannes nii näitlejad kui publiku tundmatusse olukorda. Mis juhtub, kui ooperit esitavad draamanäitlejad, kellel puudub klassikalise laulu kool ja kellest mõned ei pea rangelt võttes viisigi? Ajal, kui tantsuetendusi teevad inimesed ilma traditsioonilise balletikoolita, ei tohiks see iseenesest olla probleem, kuid siiski?

„Carmen” on lugu kirgedest ja saatusest, inimestest, kes ei saa teha kuidagi teisiti sellest, nagu nad just teevad. Kõrva taha võib panna, et samast räägib oma originaalversioonis ka vanas Indias loodud lauamäng „Tsirkus”, kus täringut visates võib niisama kergelt tippu tõusta kui põrmu langeda. Mõelgem siis Volkonski lavastusestki kui rändtsirkuse etteastest Bizet´ muusikale.

⬛ AITÄH

Harri Ausmaa, Imre Õunapuu, Liisa Pulk, Getter Meresmaa!

⬛ TOETAJAD

Paide Linn, Paide Muusika- ja Teatrimaja, Eesti Kultuurkapital

⬛ ESIETENDUS

26. novembril 2020 Paide Muusika- ja Teatrimajas

Sada sekundit südaööni

“Maailm, kus miski pole enam püha, vajab uusi pühakodasid, mis esindaksid paremini kaasaegseid väärtuseid. Uue aja religioon on ammu valmis, seda tuleb lihtsalt vastavalt tunnistada.” (Edward von Lõngus)

“Sada sekundit südaööni” on Musta Kasti ja Edward von Lõnguse koostöölavastus, mis esietendub ühes Lõnguse esimese isikunäituse avamisega Tallinnas. Näitus ja lavastus toimuvad 1899. aastal ehitatud tehases, kus toodeti tuumaelektrijaamadele keemilis-tehnoloogilist seadmestikku ehk toideti nähtust, mis seab ühele kaalukausile inimeste kasvava energia- ja tarbimisvajaduse ning teisele elu ja ohutuse. Tikk-takk, maailmalõpukell!

⬛ ESIETENDUS

2. juulil 2020 Ülemiste Citys Tallinnas

⬛ AITÄH

Edward von Lõngus, Tallinna Biennaal, Eesti Kultuurkapital, Kultuuriministeerium, Tartu linn, Võhma Valgusevabrik, Punch Drinks, EuroPark, Pupilo, Tallinna Lennujaam, Eesti Noorsooteater, Illimar Vihmar, Indrek Lillemägi, Lissi Lodeson, Kristen Tamm, Olja Voronova, Reet Loderaud, Erkki Targo, Silver Kaljula, Sten Arvi, Oskar Harding, Kadri Varblane (Eesti Draamateater), Gerda-Katrina Samm (Rahvusooper Estonia), Pirge Sildmaa (Eesti Televisioon), Eero Druus, Margus Terasmees ja kõik teised, kes aitasid jõuda paljude vajalike esemeteni!

Memm

Helistan enne külla minemist ette. Ütlen, et hüppan korraks läbi. „Hüppan läbi“ on just see väljend, mida ma kasutan. Üritan märku anda, et täna ma väga kauaks ei saa jääda. Mulle meeldib memme külastada, aga viimasel ajal teen seda paljuski ka kohusetundest, see nõuab teatud pingutust, eneseületust. Vahel olen isegi luisanud, et mul on kuhugi kiire, et pean tunni aja pärast juba teises kohas olema. Ulatan memmele kimbu lilli. Mööda Kalevi tänavat tulles hakkasin tundma mingit imelikku lõhna, magusat õielõhna. Mõtlesin, et imelik küll, kas sügisel tõesti õitseb midagi niiviisi. Siis tuli üks tüdruk meie koolist ja ma küsisin, mis lõhn see võiks olla. Ta ütles, et see on ju laibalõhn. Mina õppisin siis veel Lina tänava koolis, seal kus praegu asub Karlova gümnaasium. Me jõudsime Pargi ja Kalevi tänava nurga peale ja see lõhn muutus nii tugevaks, et pani iiveldama. Sillutis oli üles võetud ja kõnnitee peal lebasid surnukehad. Memm paneb lilled vaasi: „Sul on kindlasti kõht tühi, viskan midagi pannile!“ Kunagi oli meil hoopis puuküttega pliit ja korteri peale olid puukuurid. Ja meie, kangemad meist, kauplesime välja ühe kuuri, kuhu tegime oma punanurga. Panime Lenini, või ikka Stalini portree ka üles. Ja talvel ronisime sellesamuse kuuri katusele ja lasime liugu, otse lumehange. „Räägi, kuidas sul siis läinud on!“ Ma viskan muna pannile. Kui ma veel väike olin, kinkis vanaema mulle sünnipäevaks muna. Andis ühe keedumuna ja ütles, et see on sulle. Ja mina olin nii õnnelik. Panin muna põlletaskusse ja jooksin õue. Ja lihtsalt jooksin ja jooksin ja jooksin. Ma ei julgenud muna süüagi. Oli sõja aeg ja mina olin muidugi veel väike. „Kas sul kodus sooja ikka on?“. Me istume lauda.

“Memm” on intervjuude põhjal valminud lavastus lastelaste ja vanavanemate suhtest.

⬛ TÄHELEPANU

Memmele külla tulles peab välisjalanõud ukse taha jätma! Võta kaasa sussid või pane jalga sokid, millega end mugavalt tunned. Etenduse kestel suitsetatakse ja tekitatakse ka teisi lõhnu.

⬛ AITÄH

Genialistide Klubi, Jaan Kroon, Vaibaparadiis, Epp Peedumäe, Tartu Uus Teater, Henry Griin, kõik intervjueeritud vanavanemad ja lapselapsed.

⬛ TOETAJAD

Eesti Kultuurkapital, Tartu Kultuurkapital, Tartu linn

⬛ ESIETENDUS

12. septembril 2020 Genialistide Klubis Tartus

Evolutsiooni revolutsioon

Kui uskuda üldlevinud arvamust, siis me ei saaks elada tänasest paremal ajal. Meile on kõik võimalik – saame õppida, mida iganes me soovime; elada ja reisida ükskõik kus ja kuhu; armastada ja olla armastatud enda valitud kellegi või millegi poolt; kanda nii kleite kui pükse; uskuda, mida soovime; kuulutada tõdesid, mida ainult meie usume. Valikuid kui palju!

Kas see ongi täius?

Aina rohkem inimesi käib psühholoogi juures või krõbistab antidepressante. Kas see on tingitud teadlikkuse kasvust nende probleemide suhtes või ei saa me selle keerulise, kõike võimaldava uue maailmaga lihtsalt hakkama? Seame endale eesmärgid ja standardid, mida me täita ei suuda ning sipleme iseenda loodud ideaalide rägastikus, kus me ei ole kunagi piisavalt head, piisavalt lahedad, piisavalt ägedad voodis ja nii edasi. Oleme hoopis tühjaks lastud õnnetusehunnikud, kes oma piltidel Instagramis elavad unistuste elu, aga sisimas tahavad üle kõige koju minna, ukse lukku keerata, lakkamatult nutta ning enam mitte kunagi väljuda.

⬛ TOETAJAD

Eesti Kultuurkapital, Tartu Kultuurkapital ja Tartu linn

⬛ ESIETENDUS

5. detsembril 2019 Genialistide Klubis Tartus