Rootsimaa annaalid!

Tere, hea lugeja!

Tervitan Sind kaugelt ja häguselt Rootsimaalt, kus olen pesitsenud juba pea kaks kuud. Kui arvasite, et olen sattunud satanismi võrgutavasse võrku või mind on röövinud tulnukad, siis saan teie kergenduseks teatada, et olete eksinud. Olen elus, terve ja tubli.

Ärksamal lugejal on kindlasti tekkinud uudishimulik küsimus, et mida see Lennart seal Rootsimaal teeb? Kas ta tegeleb pagulaskriisiga? Valmistab ette eestlaste invasiooni põhjamaadesse? Või on hoopis joogalaagris?

Tegelikkuses olen Linköpingis ühe teatrikooli juures aitamas ette valmistada lõpetava klassi n-ö diplomilavastusi. Kui meie mõistes on diplomilavastused sellised suuremat sorti ettevõtmised kuskil suures teatris ja meedia tähelepanu all, siis siinne töö on pigem suunatud õppeprotsessile. Seega oleks targem nimetada neid õppelavastuseks. Olen siin juhendamas neist kolme, nimetatuna siis J. Haley „The Nether”, A. Miller „Some kind of lovestory” ja üks veidram ettevõtmine pealkirjaga „Heddegeri unenägu”. Järgmisel pühapäeval, st siis 24.04, ongi ettenäitamise aeg. Pärast seda saan tulla koju ja teha kokkuvõtteid, kuidas läks.

David Lynchi esteetikas naljakas krimka
David Lynchi esteetikas naljakas krimka

Siinne mõttemaailm, vähemalt mis puutub teatrisse, on üpriski erinev sellest, millega me Eestis kokku puutunud oleme. Kui nn Stanislavski süsteem baseerub psühholoogial ja sellest tulenevad ka ülesannete iseloom ja impulss, siis siinses koolis kasutatakse selle asemel emotsioone. Ma ei ole veel päris täpselt aru saanud, kuidas see mõttesüsteem töötab, kuid piirjooned on juba kombatavad. Kui ma kunagi sellest lõplikult aru saan ja suudan ka sõnadesse panna, kirjutan võrdluse üles.

Plikad teevad seksikat šõud
Plikad teevad seksikat šõud

Hoopis teisest asjast tahtsin ka veel kõneleda. Selleks on kardinad. Rootslased ei kasuta kardinaid. Väga keeruline on sellises valgusmürisevas maailmas magada. Mina isiklikult vajan pea täielikku koobast, et uinuda ja igasugune valgusevärelus äratab mind äratuskellana kohe üles. Olen elanud siin ühe oma tuttava korteris, kes minu õnneks on viibinud korterist ka päris tükk aega eemal. Tema eemalolekuaegadel olen ette võtnud püha ristiretke valguse eemaldamiseks magamistoast. Akna ette riputasin kõikmõeldavaid pleede, riideribasid ja muud kättesaadavat, nii et väljastvaatajale võis kõik see tunduda väga kahtlasena. Politsei õnneks korteri ust maha murdma pole tulnud.

2 affi

Samuti olen puudust tundnud piparmünditeest. Kohalikud poed, mida aegajalt külastan, seda ei paku, kuigi hinnalipikud on olemas. Ma kahtlustan, et tegemist on vandenõuga minu vastu. Esiti toote puudumise ja teiseks selle hinna tõttu. Pakk, st umbes 20 teekotikest piparmünditeed maksab siinses poes ligi neli eurot! Ennekuulmatu lugu!

Käisin korraks ka oma vanatädil Leal Uppsalas külas. Käisime ja uudistasime linna, saime osa kesköisest missast (sest Jeesus tahtis üles tõusta) ja külastasime ka kohalikku kirbuturgu. Uppsala on väga mõnus linn, sarnaselt Tartuga on ta ülikoolilinn ja seetõttu ühtaegu noore ja vana vaibiga.

Mu vanatädi elab kiriku taga
Mu vanatädi elab kiriku taga

Hakkan nüüd lõpetama, proov algab kohe peale. Viimane nädal enne esietendusi on ees ja närvipinge ning ootusärevus lõkendab inimeste südametes. Kõik tahavad parimat, nii ka mina, sestap lähen ja nõuan noortelt näitlejatelt eneseületust, nooruslikku entusiasmi ja austust nii iseenda kui kaasloojate vastu.

Varsti olen juba kodus. Kohtume Gennis?