Tahtsin videosid ka lisada, aga ei õnnestunud

Bea lugeja. Ma kirjutasin sada korda HEA, aga näib, et seekordne blogipostitus, mis taaskord jõuab teieni Põhja-Itaaliast, saab kogema kohutavat autocorrecti. Klaviatuuril on Liina Leinberg isiklikult, kes annab teada, et siin on juba kaunis kevad, JA (!!!) Musta Kasti 2. sünnipäev on juba täna, 27. märtsil. Veel enam, Tartu linnaruum saadab vihjeid õhtusest peost Genialistide Klubis juba hommikul kl 11:00 Tartu Raekoja platsilt. Kui Tartus satute olema, palun vaadake meie kava või tsekake Facebookist eventi “Märtsidionüüsia purustab müüre” ja olen kindel, et päevakavas on midagigi, mis teiegi meelest oleks SUPERlahe!

Nüüd aga.. muid jutte. Kuna mul on veel ainult paar päeva enam kui üks kuu siin elada, siis ehk alustan sellest, et mida olen saanud, kuhu olen kasvanud. Neli kuud on selline aeg, et selle põhjal midagi juba saab analüüsida ja mingi arvamus on tekkinud. Esimeseks, ma väga tahtsin itaalia keelt rääkima õppida, ja noh.. räägin, aga kehvasti, mõttepausidega, sageli puudulike lauseühendite ja vigaste verbilõppudega, aga siiski. Mõistan, kui teised räägivad – igal juhul kordi paremini, kui ennast väljendan. Üldiselt usun, et selle viimase kuuga jõuan eneseväljendamise plaanis kaugemale.

Suures plaanis, ma vajasin ärajooksu, vastutuse kaotamist. Siinne töö aupair’i, lapsehoidjana, teiste inimeste perekonnas, teiste inimeste reeglite ja ettekirjutuste järgi on sesmõttes ikkagi nii piisavalt motiveeriv, et ma tunnen, et kauem nii ei suudaks. Vajan eneseteostust ja oma elu.

Aga sellist beebi hingeelu mõistmise levelit, mille praeguseks olen saavutanud, ei võta mult mitte keegi. See 17-kuune inimene on mulle ülitähtis ja ma jagan absoluutselt kõikide emade fenomeni, kes oma sotsiaalmeedia portaalid beebsusid täis riputavad, aga mu küsimus on: MILLAL nad seda jõuavad?!?! See tita siin ei korralda katastroofi, kui ma ta üksi jätan, sest teda pole võimalik minutikski üksi jätta (ja ma oleks värdjas, vabandage väga, kui ma seda teeks, sest ta on ime). Aga kui ma üritaks temaga koos olles midagi kuskile postitada, siis oleks kaks varianti: 1) meil oleks suur pisaratega tüli, et ma telefoni ei anna 2) ta hoiaks oma väikese sõrmega mu sõrmest kinni ja juhiks seda veenvalt ise, nii et postitada ikka ei saaks 3) kui ta magab, siis on mul koristada terve maailm või ma olen surmvâsinud. (Hetkel kirjutan ma postitust toas, mida praegu ükssarvi ja hobuseid täis tassitakse.)

Ja nüüd, ikkagi ei saa ma kaugemale oma Tinderi-juttudest, sest eelmisel nädalal toimus minu Tinderi-elus kannapööre. Läksin Tinder-deidile ja mulle tuli järgi inimene musta faking FERRARIGA… Ma arvasin, et ma olen tugevam kui luksusauto ja et mulle ei paku pinget… aga reaalselt, kui ma seda autot nägin. Siis. Ma ei tea. Pärast oli nagu imelik olla ja… Puhtjuhuslikult sattusin kirikusse munadepühade jutlusele. Inimesed pidid kuidagi väga palju tegema: seisma, istuma, piiblit mikrisse kõigile ette lugema, ja ühel hetkel tuli moment, kus inimesed enda ümber olevaid inimesi pidid kätlema ja midagi ütlema. Olin kindel, et öeldakse “piacere” (eesti keeles “meeldiv tutvuda”) ja kuna ma seal enne nende palvete lugemisega hädas olin, siis otsustasin väga enesekindlalt kõigile “piacere!” öelda. Pärast õhtul küsisin oma siinse bestika käest, et kas igas kirikus inimesed omavahel tutvuvad. Tuli välja, et jah, AGA see “tutvumine” on hoopiski “pace” – rahu soovimine. Ehk siis igale inimesele, kes mulle rahu soovis, karjatasin mina, et meeldiv tutvuda.

Superjärsud teemavahetused, aga elu siin ongi hektiline. Räägin suvalises järjekorras erinevatest päevadest, isegi nädalatest. Märtsis käisin kolm korda teatris. Esimesel korral vaatamas akrobaatilist tantsulavastust, mis oli ah-mazing (Teatro “Splendor” – Aeros), teisel korral “kontserti” (Les tambour di bronx), mis koosnes 15st mehest, kes kogu jõust plekktünne tagusid… ma tean, et nad olid talendid, aga lihtsalt, arvestades mu maitset, ma ei tea, kuidas ma sinna sattusin. Mul polnud kõrvu ja keha, kui miski, mis olin olnud mina, saalist väljus. Ja viimasena käisin päris sõnateatrit vaatamas. Inimestele meeldis, minu issue oli ikkagi keelekene, millest ma piisavalt aru ei saa. Selles teatris on minu hinnangul väga hea akustika, aga kas te teate, kas te teate, kas te teate, et publikut ja saali eraldavad kõrged klaasseinad, mis hoiavad publiku jutusuminat lavale kostumast? Kas teate, et on normaalne tullagi pool tundi peale etenduse algust suure emotsionaalse jutuga oma kohta otsima (!!! sest leida pole lihtne)? Veel minu jaoks imelikke asju on siin. Siinne bürokraatia ja kirjutamata seadused, ka kombed, on kohati hämmastavad. Perekond, kus ma elan, abiellub mais. Ma pole kindel, kas dokumendid, millest ma teile kohe räägin, olid vajalikud sellepärast, et abielu toimub eri rahvuste vahel, või sest pereisa on korra juba abielus olnud, või et nii ongi kombeks, aga pereisa pidi kirjutama alla dokumendile, milles kinnitas, et ta pole kunagi pereema tappa püüdnud. Iga asja jaoks on vaja dokumenti ja “asju ajada”. Kõik maksab. Aastas tuleb riigile, sõltuvalt palgast küll, aga umbes 2000 eurot makse maksta ja tõtt-öelda ma ümardasin seda numbrit väiksemaks. Inimesed röögivad üksteisele üle supermarketi päevast-päeva küsimust “Kõik kombes? Kõik paigas? Kuidas läheb?” ja kõik vastavad päevast-päeva “hästi”. Iga päev, kui majast väljas käin, ütleb võõras inimene mulle ilus ja kallis ja see on norm. Familiaarsuse kraad on kõrge, palju võhivõõraid inimesi kogevad minu huuli nende põskedel, aga ilmselt sellest pole siia mõtet isegi kirjutada.

Lõpetuseks minu lemmiklugu. Siinsetes baarides peab tantsimiseks olema riiklik luba, aga sellega kaasneks ka see, et koha maksud oleksid palju kõrgemad (niisiis on enamikes baarides tantsimine keelatud). Niisiis, eksisteerib üks armas baar, kus on seinadel sildid “tantsimine keelatud”, aga reaalselt, TERVE rahvamass tantsib. Üks minu kooliõde elab samas linnakeses kus mina ja temaga olen seal ka käinud. Ta tunneb selle baari omanikku ja küsis, et miks need sildid seal on, kui kõik seda ignoreerivad ja baar ja turvad ei takista. Ja omanik ütles, et siis, kui tuleb kontroll, tuleb öelda, et nad ei tantsi, vaid liigutavad oma kehasid muusika rütmis. Mis minu arvates ongi kogu tantsimise definitsioon, aga ei, sel moel on selles baaris ikkagi tantsimine lubatud 😀

Kõike ilusat ja armsat teile (täna keerati kella!), loodan, et kevadilmad jõuavad ka teieni 🙂