Hei!
Ilusat emadepäeva kõikidele praegustele ja tulevastele emadele!
Sellise toreda päeva puhul tahaksin teiega jagada ühte lugu, mis oma sisult nii tore kahjuks ei ole. Järgnev situatsioon on ülestäheldus reaalsest elust, mis leidis aset kolm päeva tagasi Laagri Comarketis.
Väike tüdruk emale: “Emme, ostame banaani! Ma nii väga tahan!”
Ema (ärritunult): “Kas sa saad aru, mul ei ole raha, et sulle mingit kuradi banaani osta!”
Tõstan pilgu kohupiimapakendilt ja suunan selle asjaosalistele. Minust umbes kahe meetri kaugusel seisab Ema, käes korv. Välimus ei ole just kõige soliidsem. Võib-olla on lihtsalt halb päev. Arvatavasti mitte. Tema ees seisab pisike, nii umbes viie- kuni seitsmeaastane blondide kiharatega tüdruk. Tundub üpris vapper teine. Näib lausa, et ta on säärase kõnepruugi ja vastustega harjunud, sest silmanurgad on pisaratest kuivad ning suud protestiks ta ei paota.
Äkitselt ilmuvad kõrvalt riiulite vahelt välja veel kaks last. Nendega koos keegi naine, kes tõenäoliselt on selle Ema sõbranna.
Tütre ja Ema vaheline dialoog lõppebki sel korral sinna. Tekkinud pausi katkestab Sõbranna oma murega, kes kurdab, et ta ei leia seda kuradi sinist Gini mitte kuskilt. “Võta siis punast!” on Ema vastus kiire tulema.
Tunnen, kuidas viha ja kurbus korraga minus võimust võtavad. Miks? Miks on siin maailmas asjad niiviisi? Sul on valida, et kas sa ostad oma lapsele banaani või endale ja oma kamraadile Gini… ja sa valid viimase. Oleks siis, et laps nuruks kommi või cocat, siis ma ehk võiks teda kuidagi veel mõista. Aga…
Mõtlesin, et lähen ja ostan ise sellele tüdrukule banaani. Samas sain ma aru ja kujutasin oma vaimusilmas ette seda jama ning kisa, mis saabuks, kui ma banaani sellele tüdrukule viiks. Tõenäoliselt viskaks Ema selle banaani ära ning laps jääks sellest kokkuvõttes ikkagi ilma. Surusin oma viha maha ja jätkasin poodlemist.
Kui ma lõpuks kassajärjekorda jõudsin, ootas sama seltskond mind seal juba ees. Ema ladus kassalindile 4 punast Gini. “Üks pakk kuldset Marpsi ka!” kostus fraas ükskõikselt üle Ema huulte.
Ma isegi ei imestanud enam. Ma olin lihtsalt kurb. Keerasin end ümber ja seadsin oma sammud banaanileti juurde. Poest väljudes nägin, kuidas Ema ja Sõbranna avavad Longerod ja suunduvad kõrvalasuvasse parki, olgugi et kohe nende kõrval asub suur silt: pargis alkoholi tarbimine keelatud! Okei. Kurat, aga mõelge, mis eeskuju nad sellega oma lastele annavad. Viimased hakkavadki säärast teguviisi normaalseks pidama ning rakendavad seda tulevikus ka endi elus.
Märkasin Emast eemal kekslevat Tüdrukut. Lootes mitte tunduda suvalise kommionuna, läksin ja andsin banaani, mis maksis kõigest kopikaid, sellele lapsele. Tüdruku sinised silmad olid nii siirad, nii rikkumata, kui ta viisaka aitähhi saatel kollase frukti minult vastu võttis. Ma ei tea, mis juhtus edasi, sest ma lahkusin tagasi vaatamata. Kuid ma olin kurb. Kurb, et leidub lapsi (ja mitte vähe), kes kannatavad oma vanemate pahede pärast.
Ma väga sooviksin selle teema üle vähe pikemalt filosofeerida. Eriti, kuna viimasel ajal olen ma üha enam ja enam mõelnud sellest, kui oluline on lastele eeskujud ning kui väga see mõjutab nende arusaamu ja seatavaid eesmärke elus.
Kuid kahjuks pean ma lootma, et te võtate selle aja ja mõtlete ise natuke kõigele sellele. Kirjutan seda kõike rappuva auto tagaistmelt. Käsil on minu senise elu üks kõige kiirem ja sisutihedam periood ning eelneva loo ja produktiivsema elu valguses olen ma juba viimased poolteist nädalat kõikidest meelemürkidest prii. Andmaks oma õpilastele ja ümbritsevatele noortele head eeskuju.
Iga muutus saab alguse sinust enesest ning et muuta ümbritsevat, pead sa kõigepealt vaatama endasse.
Ilusat jätkuvat emadepäeva ja head paremat soovides,
Kristo