Täna sajab õues vihma! Iseenesest on see ka okei, aga mulle meeldib taevasse jääv vihm rohkem. Põhjus lihtne, mu lemmikaastaaeg on sügis – eriti siis kui saan lehtedes mõnusalt sahistada. Täna läbi lehtede tormates on see pigem trenn kui puhas rõõm. Täna on kell 19:00 Mustas Kastis esietendus! Kõlavad esikafanfaarid!
Kaija lavastas ja teised panustasid. Ideaalne ilm teatrisse tulekuks – vähemalt mina arvan nii. Kuid kust oleme tulnud ja kuhu läheme? Tulevikust ei tea ma midagi, aga minevik on käpas. Alustan!
ESMASPÄEV
Minu jaoks möödus esmaspäev Tallinnas. Teised tegid Tartus proove. Ikkagi nädal esikani, mis mõne nõrgema lavastaja põlved süldiks muudaks, aga ei, Kaija Kalvet seisab vapralt oma kahel jalal.
TEISIPÄEV
Hommikul käisin Kristoga Paides Kultuurimaja inspekteerimas. Miks? Huvitav küsimus, aga ma saan ainult vihjamisi öelda, et 21. jaanuaril teeb Must Kast seal midagi koos kellegagi teatud inimestele ning see tegevus sisaldab märksõnu nagu kerad, valgus, lava, meie, show. Noh, eks aeg anna arutust, aga hoidke kindlalt näppu pulsil. Nii, mis edasi? Hüppasin Kaarli autosse ja põrutasin Tartusse – Kaarel oli ise Tallinnas tegemas superrolli lavastuses „Karlsson katuselt“. Jah, mul on load ja ma olen suurepärane autojuht. Hetkel, mil ma Genialistide uksest sisse astusin, tekkis mul tunne, nagu mineviku uks oleks end mulle avanud.
Varem nii harjumuspärane vaatepilt kursakaaslastest üheskoos tekste kordamas oli esiti võõristav. Küsisin, et kas kõik on hästi – keegi ei vastanud. Tekkis mure, aga selgust ei tulnud. Hingasin sügavalt sisse, sulgesin silmad ja lootsin, et see on meelepete. Silmad avanesid ja nad olid ikka seal, aga mu kätte oli tekkinud paber ja kõrvus kostis käsk „Valmista tekst ette!“. Tegin seda, sain osaks neist. Miks? Me salvestasime Generaadios häälenäidiseid, et neid oma kodukale lisada. Loogiline.
Õmblemine. Miski, mida ma olen viimastel päevadel palju teinud. Õmmelnud olen järgnevaid objekte: valge foon (4,6×4,3m), kaks musta aksi (3×5,6m) üks voodikate (alt kummiga), kaks padjapüüri, üks diivanikate (superkeeruline oli). Mille jaoks ma neid toodan, seda küsimust ma endalt ei küsi, sest ma tean vastust. Mina olengi ju „Persona“ kunstnik. Jah, mitmed tuuled. Kui sa soovid kõike seda ilu kaeda, siis jällegi – tule teatrisse! Õmblusmasin ise tuli Supilinnast, Kadi Rutens, ma tänan sind! Ps! Ma olen superosav õmbleja.
KOLMAPÄEV
Alati saabub hetk, kus ma ei suuda enam päevadel vahet teha. Sisu on see, mis raskusi valmistab. Ma ei tea, mis ma tegin terve päeva, aga märksõnad oleksid: auto, kaltsukad, Bauhof. Ma tormasin läbi linna ja otsisin viimseid detaile. Tuul sasis mu juukseid, kui ma kilomeetreid seljataha jätsin. Teised tegid viimseid tehnilisi läbimänge.
Ja siis tuli õhtu, kus me tegime ühte salajast kõrvalprojekti koondnimega „Eesti kartul“. Mina, Kaija, Mihkel, Laura, Jaanika, Rauno ja kõrvalosades ka administratiivtöötajad Reeli ja Marili. Pärast mida kerge snäkk, meeleolupilt Möku Kaarliga ja tööle tagasi.
NELJAPÄEV
Kell 02.30 lõpetasin. Ma sain kõik asjad, mis ma pidin valmis saama, valmis – veel enam, ma ületasin end ja tegin kõik asjad valmis. Eneseületus oli oluline, sest järgmisel hommikul kell 08.00 pidin ma juba bussis olema, et Tallinna sõita, et sealt rooli taha hüpata ja rõõmsal meelel Jõhvi sõita. Ma peaks siinkohal kõrvalepõike tegema. Nimelt Musta Kasti kõrvalt toimetan ma ka Kinoteatri lavastuse „Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine“ juures. Tore on, mulle meeldib. Kuhu jäime? Jõhvi, kaks Tammiku etendust, autosse, kust ma Rakveres maha tulin, et öö kodulinnas veeta.
Haarasin veel kaasa ühe kauni laterna, mille mu vanaisa Rein „Persona“ jaoks tegi, kotiäie õunu ja vanaema tehtud sülti. Öö veetsin õe juures. Plaanisin magada kui nott, aga kass Tupsu ja beebi Lenna sellega nõus ei olnud. Hommik saabus vara, sest kell 6:50 väljus buss, mis mu Tartusse tagasi tõi. AGA
REEDE
Jah, AGA AGA AGA, siis oli mu sünnipäev! Sain 28 aastat vanaks – Lennart pidas vajalikuks täpsustada, et „Noh, Lembit – kokku kolmkümmend!“ Pfffff, ise oled 30! (Ta on!) Hommikul proov ja õhtul magamatusest tingitud väsimus. Muide, kõik sõbrad, kes tahtsid mulle õnne soovida, aga mind kätte ei saanud – ma siiski hindan te panust 😀 Hindan sama palju kui presidendi vastuvõttu, kus me Tammaruga suvel käisime. (Me olem siin õudsalt intelligentsed ja lõpetasime cum-laude.)
Õhtul pidas teatridirektor enda soolaleivapidu. Selles sai ka minu sünnipäevapidu. Hea pidu oli. Kohal oli kloun, itaalia singwriter/songsinger, räppat Tamtžik, hip-hoppar „Väike“ Tammaru, biidimasin Kraista ja Ninjad, keda keegi ei näinud.
Õhtul läskin magama ja olin rõõmus. Mitte seetõttu, et mul ol sünnipäev. Ei-ei, seetõttu, et ma sain laupäeval kaua magada.
LAUPÄEV
Ärkasin hilja. Tegin silmad lahti kell 12 ja otsustasin, et ma ei ärka veel ning pikutasin kella üheni. See oli tore, sest olen viimastel nädalatel unedefitsiiti tootnud, mis nõuab tagasitegemist. Algus on sellega igastahes tehtud. Mulle laupäev meeldis, sest ma ei pidanud otseselt midagi tegema. Ma sain rahulikult Crepis hommikusööki nautida, kaltsukates tuulata, Mikuga Bauhofis aega veeta – mõnus. (Miku vaatas pool tundi rattaid, mul hakkas igav ja ostsin endale 8-eurose lõhnaküünla. Super!) Õhtul vaatasin kuidas Jaanika oma sünnipäeva ootusärevuses piinles, mis oli šõuna väga nauditav, ma ütleks: suurepärane.
Kui oli oodatud ja soovitud, siis läksin mina magama.
PÜHAPÄEV
Ma käisin õdede Tammarudega Auras. Muidu tore, aga jube igav on seal. Tammarud nautisid end väga – noorem suisa tormas veel viimsetel minutitelgi basseinis ringi. Meie, vanad, olime mõõdukad: bassein, mullivann ja leilisaun. Hommikusöök kohvikus „Amore“, mis mulle ei meeldinud, aga tubli väike-Tammaru sõik kõik ära. Tubli. Kell üks alustasime lavaehitusega ja mulle tundub, et nüüd on kõik juba ammu valmis.
Kell on 17:06 ja täna esietendub „Persona“
Alati teie.
Pai