Direktrissi kõne

Armas lugeja! See on minu päris esimene blogipostitus siin Musta Kasti vahvas blogis, kus iga nädal jagab keegi meie töökast kollektiivist oma mõtteid, tundeid ja arvamusi kõigest, mis ümberringi kõnetab ja teoksil on, olgu see Kastis või mujal universumis.

Foto: Ruudu Rahumaru

Sünnipäevast on nädal möödas. Must Kast on kaks aastat vana. Selle piduliku päeva puhul pidasin ma kõne, olles selle väikese, aga visa asutuse projektijuht, produtsent, direktriss või kultuurikorraldaja, kuidas kellelegi meeldib nimetada. Ühes kontekstis üks ja teises teine, sisu loeb, ametinimetus on ju vaid üks nimetus ja roll. Kõnesid pidada ma ei armasta ning ka Kastis naudin lavataguse tegutseja rolli rohkem kui esinemist, aga pidupäeva puhul tuli mõtteid, mida külalistega ning nüüd siin ka teiega jagada. Sellega ma oma blogirongisõitu alustangi.

Kõne Musta Kasti sünnipäeval, 27.03.2016

Armas publik, kallid mustkastlased!

Foto: Ruudu Rahumaru

Olin just äsja nädal aega Tartust eemal, Viinis, ning tagasiteel lennujaamas ja õhku tõustes mõtlesin lennukitest, lendamisest ja Mustast Kastist. Mõtisklesin meie senise kirju ja tormilise hooaja peale, mille jooksul oleme välja andnud kaheksa uuslavastust seitsme kuuga – ning kaks on veel sel hooajal tulekul. Neid kuid on saatnud palju tegusid ja emotsioone, on olnud hirmu teadmatuse ja läbikukkumise ees, palju südamega isetegemist, leiutamist ja rabelemist, rõõmustamist väikeste võitude üle, loomist, vaidlemist, kokkulepete tegemist, on olnud õigeid otsuseid ja kordaminekuid ning pangepanemisi ja möödaminekuid ning palju riskimist. Kolmetunnised, neljatunnised, kuuetunnised koosolekud ning magamata ööd, mida alati on saatnud suured ambitsioonid. Sellel pöörasel teel on iga publikuliige teinud meid õnnelikuks, iga ostetud pilet olnud juba suur võit, iga naeratus ja tunnustus olnud pai hingele.

Foto: Ruudu Rahumaru

Ja nii tunduski mulle seal lennukis istudes, et iga uus lavastus on nagu jälle üks lennusõit, õhkutõus ja maandumine on eufoorilised ning maa peal olekuks eriti aega ei jää, kuna järgmine lend tahab kohe jälle alustamist. Mõni tõuseb kiiremini õhku, mõni vaevalisemalt, mõne lend on sujuvam, mõne sõit käänulisem ja maandumine äkilisem, mõni lendab kõrgemalt kui teine… mõni tihedamini kui teine… aga kõigil on oma trajektoor, kõik on õhku tõusnud ja maandunud ning teevad seda rõõmuga loodetavasti edasi.

Foto: Ruudu Rahumaru

Nagu teada, on ka igal lennukil oma must kast – lennuki pardasalvesti või andmete kogu, mis on tugev ning kannatab suurt kuumust ja raskust, tuld ja vett. See on miski, mis ei hävi, vaid aitab lennuõnnetuse puhul välja selgitada õnnetuse põhjuseid. Meie sõiduriist, Must Kast, on samasugune tugev ja turvaline kast, mis kannatab ära kõik raskused, ülekuumenemised, pisarad ning jääb ellu. Vähemalt nii usun mina ja arvan, et ka teised mustkastlased.

Foto: Ruudu Rahumaru

Ja kõike eelnevat tänu sellele, et pardal on inimesed, kes hoolivad väga sellest, mida nad teevad, siin on suure südame ja hingega loojad, kes lennu kvaliteedi osas allahindlusi ei tee, mis siis, et masin ise veel on väike. Ja ma näen iga etenduse järgselt, kuidas publik selle pardal hindab kõrgelt seda siirust, ausust ja teotahet.

Kallis Must Kast ja armas publik, jõudu ja inspiratsiooni edaspidiseks ning ärgem unustagem meie hooaja põhimotot: “Me teeme seda teatrit ju esimest korda!“

Reeli