Muutuste aasta

“Huh! Tartu ei meeldi mulle! Ma ei kujuta ette, et ma võiks selles aeglaselt kulgevas linnas elada.” Miks? “Mulle lihtsalt ei meeldi see linn! Ma ei sobi sinna ja pealegi ei ole asi minus, asi on selles kummalises tundes, mis mul seal tekib. Justkui olen kuskil, aga samal ajal olen mitte kusagil. Asun seal justkui vaakumis – ei ole õhku, ei ole ruumi, ei saa hästi liigutada ja igalt poolt on natuke ebamugav!”

Siinkohal on paslik mainida, et niimoodi mõtles Birgit kuskil 10 aastat tagasi. Kuid niimoodi ma päriselt mõtlesingi. Halastamatu Tartu-vastane ja kuigi mul ei olnud lemmiklinna, siis olin ma väga kindel, et välistusmeetod töötab sama hästi ning Tartu oli seal kaotajaks – üks, mis oli kindel: Tartu on big NO-NO!

Noh, võite arvata, kui pettunud ma olin, kui teisel kursusel, kõikide teiste suureks rõõmuks langetasime otsuse, et Must Kast tuleb ja ta tuleb just Tartusse. Appi! Isegi Musta Kasti nimel – ei, ei, ei! Naeratavad ja õnnelikud näod ümberringi ja mina oma väikeses egoistlikus maailmas (loe joriseva mürsiku häälega): “Aga ma ei taha, mulle ei meeldi seal, miks just seal, see on nõme, üäää, üääää!” Ja olgem ausad, ma ei hoidnud ennast tagasi: kõik mu sõbrad said sellest teada! Hüüdsin kähedal häälel mäetippudelt, et kõik ikka teaks, kuidas ma kannatan, kuidas ma ennast ohverdan – kolin linna, mis mulle üldse ei meeldi! Aga seda kõike Musta Kasti nimel! Vaadake mind, mina teen suurima ohverduse! Mina! Mina! Mina! Kuni Maarja, kaine mõistus mu elus (meeldib see mulle või mitte), võttis asja lihtsalt kokku: “Birgit, sulle ei meeldi ju ükski linn, mis vahet seal on, millises neist sa siis elad!” Noh, palju õnne! Nii oligi! Jama kui suur! Mu välistamismeetod oli tõesti olnud halastamatu – ei olnud enam midagi välistada! Pekki! Ma olen iseennast petnud! Kellele sa seda kurtma lähed – mitte kellelegi! Ja siis istud oma probleemi otsas, mille oled ise välja mõelnud! Kuradile kõik, ainus, mida muuta sain, oli MINA. Ilmselgelt ei olnud ma ka siis suurepärane sõnastaja, ja kes olekski tahtnud kuulata mu traktaati: ärme koli Tartusse. Ainus variant oleks olnud loobuda Mustast Kastist ja seda ma teha ei soovinud. Noh, ja siin ma olen.

Eee… vahva lugu, aga milleks? Birgit? Noh, asi on selles, et käes on muutuste aasta. Endalegi üllatuseks ma kolin. Mitte Marjast Vaksalisse, vaid Tartust Tallinnasse. Kauaks? Mulle tundub, et kauaks, jäädavalt! Jaburad sõnad… jäädavalt, minust saab tallinlane. Mu kodu ei ole detsembrist enam Tartus! Elu keerutab mind mööda ilma ringi, aga seal, kus on su süda, sinna viivad ka su jalad. Minu puhul me lahkume küll koos, st minu süda ja minu jalad, aga sinna ma tahan jääda, kuhu mu süda paigale jääb. Super loogiline selgitus, aga noh, nii ta on! Ma (me) kolime!

Ja nüüd olen uuesti selle ammuse küna ees. Mulle ei meeldi Tallinn! Kuigi ma usun, et ma ei ole ka Tartuga parimaks sõbraks saanud, siis olen ma temaga harjunud, ta on mulle kodune – kõikjale saab jala või rattaga, ma reaalselt kohtan tänaval inimesi, keda ma tean või tunnen ja peamine, siin on Must Kast. Jah, ma ei lahku ju Mustast Kastist, ärge saage valesti aru, Mustast Kastist ma ei lahku, ma lihtsalt elan põhikohaga Tallinnas. Tänapäeval on kõik võimalik! Tagasi probleemi juurde! Mure on selles, et kuigi esialgu ei arvanud ma Tartust midagi, siis on ta mind vastu võtnud ja mulle kodu väljaspool kodu pakkunud. Tunne, et mul on koht, kuhu minna, et sõbrahinnaga kohvi osta, leti ääres jutustada või Musta Kasti kontoris laua taga tööd teha. Ilmselgelt räägin ma Genialistide Klubist ja Mökust. Ja kuna ma olen enda kõige halvem peremees, siis ei oska ma kohe üldse kodus töötada ja kui vaja, sammun ma alati rõõmsal meelel Genialistidesse, et seal “kontor” püsti panna. Nüüd, kui ma varsti enam Tartus ei ela.. kuhu mul seal Tallinnas minna? Kus on seal mu kodu väljaspool kodu? Nagu ei olegi! Ja see teeb mind kurvaks, et ma jään pidetuks, et ma jään seal kuidagi üksinda. Muidugi, ma võin ju hakata “kohvikukontoreid” pidama, olen proovinud, aga need muutuvad jube tüütuks juba pärast paari päeva. Lisaks mõjub see laastavalt rahakotile. Raamatukogukontor? Jah, ka variant, aga peamine mure ei olegi ju lauas ja toolis, vaid inimestes, kellega kohvi ostes jutustada! Mökus on alati keegi, kes mind teab, kellele ma ei ole tundmatu piff arvuti taga. Ja ma ei taha olla suvaline tundmatu! Mulle meeldib Tartus! Appi! Ehk siis sama vana küna hullem variant – mul nagu polegi Tallinna vastu midagi, aga Tartus on väga mõnus ja tore!

Jah, justkui mulle meeldib Tartu. Oeh! Aga kunagi meeldis mulle ju Tallinn… vist… ehk meeldib jällegi! Ja vahest on distantsilt kulgev romanss Tartuga see, mis kõik ka Tallinnas paika loksutab. Ma loodan ja usun!

Birgit

Sügistalvine Uus

Uus sügis. Uus talv. Uuslavastus. Uued inimesed teatris. Uued lähenemised. Uus ruum. Uued mured. Uued rõõmud. Uued olukorrad, mis vajavad lahendust. Uued eesmärgid. Uued asjad. Uued kohtumised. Keerame kella. Liigume omas rütmis. Ikka edasi. Alati uuega kohanedes, vastu võttes, puigeldes, muiates, leppides, karastudes… Vahel hirmu tundes, siis ootusärevust tundes, oodates edasist.

Täpselt nii rahul saab endaga olla, kuivõrd oled valmis uuenema ja muutuma igas hetkes. Õppima ja kasvama.

*

Muutused lendavad tuules
läbi sügise
uus kerkib esile
välja imbunud vanast
elu uuendab meid igal sammul
lehed langevad
me tardume
ja küsime endalt
mis nüüd on sul varuks
uued tunnid ja sekundid
sügise hääl kajab kalgilt vastu
liigu, uuene, muutu
samm edasi, pole tagasiteed
on vaid pagas, mida kannad sel teel
südamed elevil, ärevil
või sootuks ära väsinud
kas suvi neelas su alla
aga sügis näitab suunda
lehed langevad
talle omaselt
viskudes maha vana
kõik muutub, püsi julgelt sa järel
võta vastu see and
uueneda ja märgata
sammuda omas taktis
läbi alati uue sügise

*

Mõttekat talveaega, koguge, varuge, seedige, jagage. Katsetage sellega, mis on uus ja päris. Või vana ja ununenud, aga annab jätkuvalt sooja või tekitab külmavärinaid. Käige külas ja sööge hästi. Jälgige enda ümber toimuvat ja öelge sõna sekka. Kallistage oma lähedasi ja näidake, et olete olemas.

Talvised soovitused ja see väike luuletus oli minu katsetus, et kuulata vaikust ja ennast, tunnetada hetke, kus olla.

Reeli

PS: Ja kuna viimasel ajal on palju häid filme välja tulnud, siis ei saa ma ilma soovituseta siingi. See ei ole küll üks eesti filmidest, aga see-eest on kui kosmos, kõikehõlmav ja -puudutav – „Bohemian Rhapsody”. 🙂 Freddie Mercury – legend ilus ja valus. Ning muusikat ka – “Somebody To Love”.

Väljateenimata paradiis või tööga teenitud vaev?

Ma olen oma elus vähemalt tuhat korda mõelnud, et ma ei vääri oma elu. Siis, kui kõik on olnud väga halvasti, ja nüüd, kus kõik on hästi. Noh, eelmisel nädalal käisin US Virgin Island St Thomasel. Absoluutselt ei väärinud seda paradiisi, ma pole viimase aasta jooksul mitte midagi teinud, et seda kuidagigi ära teenida. Lausa vastupidi, olen olnud erakordselt laisk ja pole midagi olulist korda saatnud. Mäletan, kuidas kooli ajal, võib-olla esimesel, võib-olla teisel kursusel, jätsin eriala tunniks valmistumata ja Kalju ütles esimest korda “näete, tüdruk on kodus tööd teinud”, mille peale ma siis ebalevalt nõustusin, et jah, olen küll. Ise aga mõtlesin, et kuidas see küll võimalik on, et ma tavaliselt näen nii hirmus palju vaeva ja jään tunnustuseta, ja nüüd, kui olen töö tegemata jätnud, paistab välja hoopis teistpidi. Ja nii tunnen ma ka nüüd. Kui ma Eestis nii pingutasin ja mitmes kohas korraga tööd tegin, siis olin justkui orav rattas, et kuidagi ots otsaga kokku tulla, aga praegu elan ma Ameerikas mingit kummalist elu, kus probleeme, mida ma terve elu tundnud olen, enam ei ole. Aga see ei tähenda, et probleeme üldse ei ole. On teistsugused probleemid. Näiteks on probleem see, et otseselt midagi teha ei ole. Et mu elul pole hetkel otsest eesmärki ja väljakutseid. Ootan endiselt oma viisat, peale seda ootan tööluba. Ehk siis ootan. Ja ootamine kui tegevus on kohutavalt passiivne, sest ootajast endast ei sõltu ootamise hetkel midagi ja võim on kellegi teise käes. See on selline üleüldine aura, mis õhus on, ent sellest hoolimata olen ma õnnelik, sest tunnen, et olen õigel teel ja ootamine on peaaegu läbi. Pealegi, nagu ma juba enne mainisin, siis mingitel kummalistel põhjustel ja kogu elatu perspektiivist, olen ma kogenud rikkust ja vaesust, rõõmu ja kurbust, õnne ja ebaõnne, võitu ja kaotust. Aga et oleks ikka veel põnevam, siis ma aina avastan, kui palju veel on asju, mida ma veel ei tea ja näinud pole ja mida kogedes ma mõtlen, et kuidas küll olen ma üle veerandsaja aasta elanud ilma, et ma mingeid asju veel kordagi näinud ega kogenud pole? Näiteks snorgeldamine – appi, ma võiksin seda päevad läbi teha ja sellest tunde rääkida. Minu jaoks on see nagu tähtedesse vaatamine, võib-olla veelgi tugevama mõjuga. Kuidas kokku põimuvad ilu, lõputus ja looduse jõud mõistmisega, et mina olen kõigest detail. Maailmale mittemiski, aga iseendale terve maailm. Ja ilmselt selline kummaline segu olmest ja eksistentsiaalsetest mõtetest ongi peamine, millele ma siin aega pühendanud olen. Aga ühes asjas ma olen edasi jõudnud – tulge külla. Palun, eestlased, tulge külla. Te olete tuttavad.

LIINA

Huu!

Hei-hei!

Maanteemuuseum. Ja kummikud. Kuna me elame prooviperioodil koha peal, siis oleme varustunud igaks ilmaks. Näiteks vihma eest kaitsevad antud ekseplarid, kust on eelmine omanik ära haihtunud.

Loodetavasti on kõigil ilus jaan selja taga. Või ilus Jaan. Miks mitte.

Lõpuks ometi annan blogirongi kellelgi üle, pikalt hoidsin järge enda käes. Sinna aega, mille jooksul oleksin võinud üritada sõrmedega klahvide pihta kukkuda, mahtus palju. Tatsasin Maanteemuuseumis ja selle kõrval metsas “Mowgli” proovides, lõpetasin helesiniselt heljudes Lavaka magistrantuuri, pidasin lõpupeo ja tantsisklesin tarmukalt jaanitulel.

Huu!

Estonia ees. Vastset diplomit lehvitamas Laura Kukega, kellega diplomilavastuses “Väike jumalanna” sai kahepeale nukku tatsatud. Aitäh ja palju õnne kogu XXVII lennule kah!

Kõigepealt hurraatan, et mul on nüüd paber, millel seisab “Master of Arts”.

Siis tuututan, et esimest korda on mul lavastusprotsess, kus liikumisjuhitöö kõrval saan end lisaks ka näitlejana proovile panna. Piilu pileteid! Lahe wärk on podisemas! Ning kohe-kohe, 25. juunil, muutub meie tiim tinglikult rahvusvaheliseks.

Seejärel soovin palju õnne Etsile ja Lennartile, kes on nüüd vanemad kui varem.

Viimased õhtutunnipäiksekiired püüdsid meid paadile. Suur kuhi riideid ja kaltsukast ostetud pärg teevad Murueide tütrest korraliku ehitusmehe, kel pole viga tagurpidi paati juhtida.

Üleskutsena pasundan, et tehke, mis tahate! Nagu kõlas soovitus lauamängureeglites: ärge võtke kõike nii tõsiselt!

Ja kui keegi loodab midagi muud lugeda, selle asemel, et minu nartsissistlikku pildijada vaadata, siis palun vabandust 🙂 Lisan igaks juhuks mõned meelde jäänud artiklid või taasleitud teemad.

Lõke ja Laura

*Arutlus teemal: Kui palju peab kunstnikus olema koletist, et tast saaks geenius? Artikkel.

sõidan parasjagu lõpetamisele. Vihmamärg ja kurbväsinud. Oh, Tallinnat pole tükk aega näinud. Alles eelmisel õhtul hüplesin pantrina mööda linoleumi.

*Kas looduse poolt pakutavatele teenustele on võimalik hinnasilt külge panna? Taskuhääling.

*Meenutusi aegade algusest: “Juunituuri” videoblogi.

*Ning kui kellelgi on aega üle, suvel puhkus tulemas ja suvelavastused vaadatud, siis “Westworld” on sari, millele kahe käega alla kirjutan, et seda peab nägema!

*Ja “iKnow” on lahe lauamäng!

Jaanika

Jooks

Pane taustaks mängima see lugu.

Iga aasta alguses, mis tänaseks oli küll juba 21 päeva tagasi, on paslik teha kokkuvõtteid ja vaadata tulevikku. Nii. Istun ja vaatan, mõtlen ja võtan kokku. Näen elatud minuteid, näen tänast päeva ning kuskil kaugel terendab tulevik. Seal ta on – miski, mida on ikka veel minu võimuses muuta, vormida, kasvatada. Võtan sisse stardipositsiooni, et järjekordne pikamaajooks ette võtta: iseendaga võidu, iseenda seatud eesmärkide poole! Kiiremini, kõrgemale, kaugemale. Aasta pärast, vahefinišis, teen uue mõtlemispausi ja põrutan kohe edasi. Niimoodi aastast aastasse, kus vahefinišid toovad küll rõõmu, aga meelitav kuldne sära: saada hakkama, täita kõik eesmärgid, sunnib ikka edasi jooksma. Endale märkamatult olen sattunud maratonile, mille pikkus on sama paindlik kui mu kannatus ja jaks – väga paindlik. Mida rohkem jaksan, seda kaugemale finišisirge jääb. Igas järgnevas vahefinišis vaatan tagasi ja olen veel rohkem segaduses, et kuhu see aeg kaob, millal saan seisma jääda, kus on see, mille nimel olen end sellele elukestvale maratonile kirja pannud? Pead tõstes näen, et seal ta lippab, alati minust veidikene eespool, hüüdes: “Tule nüüd, ma olen peaaegu sul käes!” Hingan välja, siis sisse ning põrutan edasi.

Niimoodi ma jooksen, veel ei muuda meelt. Veel olen veendunud, et vaatamata kõigele on tulevik minu enese kätes. Kui ma midagi soovin või kuhugi jõuda tahan, siis pean mina olema see, kes astub esimesed sammud – aga ka viiekümnendad, sest kõigil on enda maratonid joosta, vähesed jaksavad ka teiste eest joosta. Tulebki leida need, kelle tempos ja tuules joosta mul hea on, et teisedki saaksid samal ajal ennast minu tuules turvaliselt tunda. Olla valmis neilt vastutust võtma, ise juhtima ja tempot tegema. Kuid mitte kunagi üksi, sest kui ma kogu aeg ise kõike edasi veaks, tempot teeks ning hoiaks, pausideta rassiksin, julgemata vastutust teiste kätte anda, oleks ma praeguseks ennast juba vigaseks jooksnud. Ma olen tänulik enda kaasteelistele, kes ikka veel mu käest kinni haaravad, et mind rajal hoida, kui mul sammud sassi lähevad ning ma iseendale jalga taha pannes pikali kukun.

PS! See laul on sisust sõltumatu. See laul on miski, mis mind kummitab, kui on aeg edasi minna, uuesti alustada, edasi jõuda. See laul toob rahu ja ilu.

Birgit

Mul meeldib teha elust vahekokkuvõtteid

Mul meeldib teha elust vahekokkuvõtteid.
Panna mõni puuduv punkt või koma.
Et hiljem neid poolunustatud mõtteid
Ma võiksin lugeda kui raamatut mis oma.

Ma kirjutasin need read ammu. Eelkõige selleks, et enda jaoks mõtestada, kui kaugele ma omadega jõudnud olen võrreldes mõne varasema hetkega. Tekitada mittepidulikke verstaposte.

Siin aasta lõppedes tagasi vaadates on Must Kast oma neljanda hooaja poole peal ka ikka tublis seisus. Siia, 2017. aasta numbrisse mahuvad:
– Kaleidsodkoopiline turbakomöödia eestlusest ehk “Peks mõisatallis” esietendus
– Lennart sai maha “Röövel Rumcajsiga” Teatri Kodus
– Nelja lavastaja veetud “Siuru sada” tõlgenduspusle ja Musta Kasti kolmanda sünnipäeva pidustused
– tegime “Jõuga” jõulise tuuri üle Eesti
– suvel sumises Must Kast soomlastega, luues “Kaksismaa/Kaksoismaa”
– augustis saime põhjuse oma maailmavallutuskaardilt Hiina kleeps maha võtta, sest “Õhupallid” andsid seal oma panuse laste kujutlusvõime püsimajäämisse
– septembris Draamatasime off-programmiga teemal “Ületoodetud teater” ning avasime neljanda hooaja oma läbi-linna-lavastusega mööda Tartu tänavaid tantsides
– sügisel andsime terve rea etendusi Tallinnas
– kutsusime detsembris 100 last, kes ehk muidu ei satukski, teatrisse.

Ja kui ma selle kõik enda vaatevinklisse lükkan, pole mul vist kunagi nii kiiret aastat olnud. Suvest taastusin poole sügiseni ning praegugi olen vastu võtnud mitmed väljakutsed, mis alles ootavad suurepärast sarvisthaaramist uuel aastal. Samas – kahe linna vahel elades õnnestus mul Tartus lõpuks inimväärsesse elamisse kolida ning sain sünnipäevaks kõige õnnelikuma versiooni iseendast.

Üleüldiselt…
…ei teagi, kas on vaja kokkuvõtteid. Lõppude lõpuks elame hetkes, vaatame tuleviku poole ning kõik, mis on möödunud, on olnud vajalik siia hetke jõudmiseks. Ehk tuleks seda lihtsalt nautida. Aga teatav rahulolutunne tekib küll puhtast teadmisest, et polegi niisama lulli löödud, vaid on midagi siin ilmas tehtud ka.

Ilus on aeg ja ilus on olla.
Head uut aastat!
Õnnelik Jaanika.

Aastalõpusoovid

Tere, hea lugeja!

Märkamatult on kätte jõudnud detsember ja aasta viimased nädalad. Kelle jaoks puhkus, kelle jaoks kibekiire tööaeg ning kelle jaoks kokkuvõtete tegemise aeg. Selle viimase jaoks võiks küll igaüks hetke(d) võtta, eriti kui mõnda aega pole jõudnud suuri küsimusi enda peas ja hinges läbi vaagida, siis aasta lõpp sobib selleks hästi – võtta toimunu kokku, teha järeldusi ja seada uut.

Lugesin sel nädalal ajuteadlase Jaan Aru artiklit, mis tuletas meelde, kuidas ajule mõjub puhkamine, logelemine ja molutamine (eriti vahva sõna:)), teisiti öeldes mitte millegi tegemine (ja näppimine), et treenida keskendumist. Kas polegi siis mitte aasta lõpp ja jõulupuhkus ideaalne aeg lasta ajul niiviisi heas mõttes molutada, kõik mõtted lendu lasta, tekitada seoseid ja luua uusi häid ideid algavaks aastaks? Meie, mustkastlased, ragistame oma ajusid ja vääname hingi juba enne jõule, kui peame maha mitu olulist koosolekupäeva Musta Kasti tuleviku ning järgmise hooaja teemadel. Mis neil päevil otsustatud saab, seda valgustab teile ehk juba üks järgmistest blogikirjutajatest.

Aga tulles tagasi aju toimimise teemadele, siis miks seda küll koolis (või tuleb see kodust?) ei räägitud, mida meie aju tööga võrdselt vajab, et olla loov ja värske? Või kui räägiti, siis praktikasse seda tavapäraselt ei viidud. Ikka töö-töö-töö ja nii see tublidus kasvab, samuti varjatud stress. Ja mida see tublidus meile tulevikus, tänapäeva maailmas, annab? Kuhjaga sisemist häda ja viletsust. Hea küll, positiivset on selles ka, aga ainult sellest ei piisa ning üha enam näen selles rohkem vaeva kui kasu. Millist haridust ja kasvatust me tegelikult vajame, et stressata vähem ja et meist saaksid loovad ja eneseteadlikud inimesed? Eelmistele põlvedele võib seda ja teist küll ette heita, kuid rohkem saame me ise ära teha järgmist põlvkonda ette valmistades. Mulle meeldib igatahes mõelda, et ma ise saan muuta mustreid oma peres ja iseendas, ja nii igaüks.

Väike retsept-soovitus jõuluks ja uueks aastaks minu poolt oleks selline:
– vähem hõivatud vanemaid ja katkiseid perekondi
– rohkem tarku emasid ja isasid
– vähem allasurumist ja rohkem rääkimist
– vähem pinnapealseid mõtteid ja mõistusega väljaütlemisi
– rohkem häid suhteid
– vähem liigset tarbimist ja rohkem nutikat taaskasutamist
– rohkem lahkust ja armastust

Ilusat puhkamist lähedaste seltsis!

R.L.

Kuld

Tere, hea lugeja! Kaarel siin.

Olen oma pikalt maailmarännakult tagasi. Õnnelik ja terve. Paljude huvitavate kogemuste võrra rikkam. Kõigist neist loodan ühel heal päeval valmis saada mingisuguse kokkuvõtva blogi, millest näha nii pilte kui videoid, kuid käesolevas postituses peate leppima hoopis argipäevasemate teemadega. Ja, muide, kui keegi tahtis minu viimasest postitusest välja lugeda, et ma sügisest Mustas Kastis võib-olla ei jätkagi, siis olgu siinne lühike üllitis tõestuseks vastupidisest asjade käigust.

Jõudsin suve jooksul tõdemuseni, et vähemalt praeguses asjade seisus minu mikrokosmose ja eesti teatrimaastiku tervikpildil ei näe ma end üheski teises teatris töötamas parema meelega kui just Mustas Kastis. Tõsi on ka see, et siinsed asjalood on kaugel täiusest, kuid väljakutsed peituvadki puudustes. Usun, et Musta Kasti suurimaks väljakutseks praegu ja lähitulevikus on (lisaks jätkuvalt heade ja väga heade lavastuste loomisele) enda olemasolule sõnastatud eesmärgi leidmine. Mitte, et me seda varem otsinud ning ka mingite tulemusteni jõudnud poleks, kuid tunnen, et praegused visioonid-missioonid jäävad liiga üldsõnaliseks.

Argipäevast veel niipalju, et nädala algul (16. ja 17. oktoober) toimus Viljandis iga-aastane ASSITEJ ülevaatefestival, kus Must Kast esines kahe lavastusega – “Röövel Rumcajs” ja “Peks mõisatallis”. Olles ise “Peksu” trupis, sain rõõmu tunda tohutu suurest publikuhuvist, mis sundis meid kunagi nii suurena tundunud VKA Musta Saali üle mõistuse täis toppima. Loodan, et kellegi teatrielamus seetõttu väga kannatada ei saanud ning katsume omaltpoolt ikka rohkem ja rohkem “Peksu” mängimise võimalusi leida, sest tagasiside on jätkuvalt positiivne ja paistab, et huvilisi tuleb juurde.

Sõitsin eile Tallinna vahet ning ühel otsal kaasas olnud Jaanikaga rääkides proovisin sõnastada, mis muudab ühe lavastusprotsessi teisest paremaks. Tulemuseks oli umbes selline mõte, et lavastaja kõige olulisemaks ülesandeks kohe prooviprotsessi alguses on süstida kõikidesse tiimiliikmetesse vankumatut usku sellesse asjasse, mida tegema hakatakse. Et kõigil oleks ühine arusaam eesmärgist, samasse suunda pööratud energia. Kui eeldame, et tegijad ise on niigi oma ala professionaalid oma kogemuste ja oskustega, siis saamegi ühe kõrgelt motiveeritud mitmekülgse pundi, kellega on võimalik saavutada midagi enamat kui normaalne või lihtsalt hea.

Musta Kasti liikmetel on see vajalik individuaalne professionaalsus olemas. Kui nüüd suudame (taas)sõnastada mingi ühiselt sütitava sihi, siis toimiks see kõigele järgnevale nagu hea lavastaja lavastusele prooviprotsessi algul.

Õues on nii kuldne nii lühikest aega!

Kaarel

Latiga või latita?

Mul on õnnistus kanda koormat, mis koosneb kahest prioriteedist: mu teater ja mu kool. Ja tahan jagada ühte mõtet, mis nende kahe koostegemisel ühes vestluses minuni jõudis.

Kõigepealt: teadmistega on ikka nii, et kui sa üritad mingisugust keerulist ja elumuutvat mõtet, uut neuronitevahelist teekonda panna lihtsatesse sõnadesse, muutub see kuidagi banaalseks ja uue mõtte tuum ei jõuagi ühest ajust teise. Või siis korrutatakse sulle mingisugust mõttetera ja sa tead seda, saad suurepäraselt aru, kuni ühel hetkel on sul vaja kellelegi teisele selgeks teha mingi põhimõte ning sa avastad, et kogu suure mõtte tuum mahubki sellesse mõtteterasse. Sa justkui tead, aga sa ei tea päriselt enne, kui tead. Mingisugune ajugümnastiline versioon esmasest ja teisesest teadmisest: sa võid lugeda kõiki raamatuid malemängu kohta (sekundaarne teadmine), aga sa ei oska malet mängida enne, kui oled etturiga üle malemängulaua liikunud.

Ühesõnaga, ma tahan seda lugu rääkida pikemalt.

Kui keegi minult küsib, mis ma elus teen või kellena töötan, siis ütlen, et mul on oma teater, olen seal lavastaja, näitleja, koreograaf. Justnimelt selles järjestuses. Lavastamise jaoks on mul vastavad paberid, mis tõendavad vastavat kõrgharitust ning sellele erialale ma kunagi ka sisse astusin. Muidugi ma teen tegelikult aina rohkem näitleja ja liikumiste seadjana tööd, aga selle lõigu mõte on siiski see, et mul on õppeaja kaudu ja isikliku praktika kaudu ning võimaluse kaudu teiste tegutsemist kõrvalt jälgida tekkinud ettekujutlus, mida teeb üks lavastaja. Jah, muidugi on kõik see äärmiselt subjektiivne, milliseid inimlikke omadusi ma lavastaja juures hindan või milline on minu ideaalne proovisaaliõhkkond. Igatahes, on tekkinud järjestus, kuidas ma millelegi lähenen või mida saavutada püüan.

Nüüd, suve lõpus koolis proove tehes, pendeldasin pidevalt eri identiteetide vahel: kas ma olen nüüd õppija kooliprotsessis või lavastaja produktsioonis või etendaja eksperimendis – ja kellele üldse kuulub see roll, mida ma näitlejana loon? Jooksin pidevalt peaga vastu seina, või pigem: jooksin oma mõtetega ühest pea otsast teise ja tagasi. Tegime proove. Tegin tööd. Ja siis ühel hetkel jõudsin proovi lõppedes arusaamani, et pole ühe oma juhendajaga üldse nõus, kuhu seda minu stseeni suunatakse. Rääkisime sel teemal ning järgnev lõik on pärit emotsionaalsest mälust ning kohandatud eestikeelseks.

„Sa jääd liiga kergesti oma näitlejatega rahule. Sa ei nõua neilt piisavalt. Nad ei pane iseennast lavale ja kui sa seda neilt ei nõua, pole neil millestki kinni hoida. Te teete lihtsalt kokkuleppeid ja siis sooritate neid laval. Sa ei saa proovi peas ise, üksinda, kodus ära teha ja pärast teistele lihtsalt juhiseid jagada. Sa ei saa, sa ei tohigi kõike teada. Sul peab olema teadmatust, tühimikku (void), ning näitlejad täidavad seda ise. Lavastajana pead sa andma näitlejale võimaluse millestki kinni hoida. See võib olla tehniline, täpselt läbitiksutatud skeem, mida kõik teavad. Aga selle jaoks läheb kuid prooviaega, mida praegu ei ole. See tee võib olla ka isiklik, näitleja enda loodud, aga selleks peab ta iseennast materjali sisse tooma ja sina pead seda nõudma, sest praegu on lihtsalt jada kokkuleppeid. Aga see pole enam teater, vaid… lavastuse väljatoomine.“

SEE POLE ENAM TEATER, VAID LAVASTUSE VÄLJATOOMINE.

Selles eelnevas lõigus on mitu väga head mõtet. Mitu iseenesestmõistetavat mõtet. Aga need kõik olid vajalikud, et see üks lause eristuks ning kaikuvate kellalöökidena pähe roniks. Millisel ajahetkel muutub lavastuse väljatoomine tähtsamaks kui teatritegemine?

Ehk mis hetkel on meil vaja tulemit ja stabiilsust ja fikseeritud latti, millest üle hüpata? See raske, raske prooviperiood oligi justnimelt sellepärast raske, et me ei fikseerinud tulemit ning kui kõigil tegijatel on aastatepikkune praktika hakata esika eel närveldama, sest IKKA VEEL POLE LATTI, KUS ON LATT?, siis oli keeruline ühtse grupina protsessis püsida.

Nüüd tagantjärele seda mõtestades on see aga põhimõtteline otsus (mille võiks siiski eos varem kokku leppida ning grupiga ühtselt mõistetavaks teha). Põhimõtteline otsus liikuda KOGU AEG edasi. Iga etendus on osa protsessist, kus minnakse veel kaugemale, veel täpsemaks, veel sügavamale. Teater pole lihtsalt kaduv kunst. See ei saa ka mitte kunagi valmis.

(Mul tekkis õudne paralleelmõte, kus karastunud sõdur kaevab kaevikut. Ning tuleb käsk, et see kaevik ei saa mitte kunagi valmis saada. See pole kunagi perfektne kaevik. See võib olla funktsionaalne kaevik, aga sa pead seda pidevalt täiustama. Jõudu selleks! Ja mingisugusel hetkel aetakse see kaevik uuesti täis, aga see ei tähenda, et ta enne täisajamist valmis oli.)

Ja muidugi saan ma aru, kui hea tunde annab lati olemasolu. Ühine fikseerimine. Stabiilsus. Latt, allapoole mida ei sooritata. Aga kahjuks jääb tunne, et ega rohkemat ka siis enam välja ei pakuta, sa ei tea rohkemat nõuda, kui latt on seatud.

Ja kindlasti on need mõtted ju varemgi ära sõnastatud. Kohe kindlasti on. Aga tahtsin jagada seda tunnet, et kui sa tunned justkui, et nüüd on sul vajalik hunnik andmeid, reegleid, juhiseid, kõhutundelugemissoovitusi ja tähtedeseisu paikalükkamise nippe olemas… ja siis tõmbab keegi ühe lausega kõigelt sellelt metafoorilise vaiba alt ning sa avastad ennast koos näitlejatega tühimikust ning ennast proovi lõpus kohast, mida sa ei oskaks ettegi kujutada. See võib olla hea, halb, produktiivne või mitte. Aga see võib olla ootamatu. Ning see võib olla teater.

Kõige aluseks on hea, inspireeriv algidee. Materjal. Alguspunkt. Juhtmõte. Ning see nõuab roppu moodi usaldust.
Minul ka eelkõige enda vastu: sa ei pea kõike teadma. Kui veider mõte! Kui veider kogemus sellest, et see teadmine muutus teisesest esmaseks!

Ja jõuad mõtteni:
The sky is the limit
when your heart is in it.

(Taevas on piiriks
kui süda on liidriks)

ehk latti polegi ja sa lendad.
Tehkem teatrit!

Jaanika

Kolm ühes

Blogi 1

Iseendast on raske lahti öelda.

Kust ma alustan? Algusest? Kuskilt keskelt? Ma ei tea. Mul on tunne, et elu ei liigu skaalal algus-lõpp. Tundeid on mul aga väga palju ja väga erinevaid.

Ma olen viimasel ajal õppinud, et elu pakub pidevalt ja palju ja mitmekülgselt. Vahepeal ei näe seda, sest nii lihtne on end kinni panna. Iseendast on raske lahti öelda, aga see on ainus võimalus liikumaks edasi uute enesteni. See, mis päris, see naaseb niikuinii.

Ma ehitan tihti peas ideaalstsenaariume erinevatest hetkedest, mis mu elus juhtuma hakkavad. Unistamine nendest on justkui narkootikum. Ma võin terve päeva unistades veeta, kasvõi üht ja sama mõtet uuesti ja uuesti läbi mängides, ning see on nii hea tunne. Aga need unistused lendavad õhku nagu konfetipadrunid… Ja alguses on see vastikult kibe. Aga see, kuhu sädelevad konfetitükikesed lendavad, sealt läheb alles põnevaks, sest sealt algab elu.

Mulle tuli sel suvel meelde, et ma armastan lainetes olemist. Tundub lausa naljakas, et ma selle vahepeal ära olen suutnud unustada. Ma mõtlesin, et miks ma viimastel aastatel ujumisest enam nii väga ei vaimustu. Ikka seetõttu, et ma pole kohanud laineid.

Foto: Ann Kaer

Ma armusin
umbes neli korda järjest
kahe nädala jooksul
ja iga kord uskusin
et nüüd on õige
Et millesse ma siis armun?
Jah justnimelt m i l l e s s e ?

Blogi 2

Käisime vahepeal Hiinas. Pildid on mööda mu kolme blogi laiali.

Blogi 3

Ja nüüd paar lõiku kahe jalaga maa peal olles.

Must Kast avab kohe uue hooaja. Neljanda. Mina avan oma elus uue sügise. Kahekümne viienda. Neid mõlemaid ühendab sama teema: keskkond.

Mina isiklikult kavatsen elada terve oktoobri pakendivabalt. Eks ma tasapisi olengi seda üritanud üha enam harrastada, aga ikka supsab vahele selliseid päevi nagu täna. Päevi, kus jooksen näljasena proovist poodi, et sealt maksimaalselt kahe minutiga midagi valida, ning seejärel bussi peale tormata. Tänane valik oli päris pakendirohke. Valmistoit on üks suur nuhtlus selles vallas. Suurem eesmärk on tänu sellele kuule ikkagi ka edaspidi vähem pakendeid tarbida ja ennekõike teadlikumalt tarbida, mitte pidada kuu aega vastu ja seejärel osta end pakenditest segi. Küll ma novembris siis muljetan.

Niisamuti, kuidas mina lähen oktoobrile vastu, läheb Must Kast ka oma neljandale hooajale vastu. Hooaeg üldisemalt lahkab keskkonna teemat. Avapiknik aga loodab olla (võimalikult) pakendivaba. Ürituse raames pole me seda veel kordagi proovinud (rääkimata, et me/ma pole seda järjepidevalt indiviidigi tasandil harrastanud), seega ei oska veel kõiki ootamatusi ette näha, aga anname endast parima! Sinagi saad kaasa aidata, haarates piknikule kaasa omaenda tassi, millest morssi juua, ning võttes kaasa suupisteid, mis ei vaja taldrikut ega lusikat.

Kel facebooki pole, siis törts infot ka:

16:00 Tammi ja Tammaru läbi-linna-lavastus
16:45 Kogunemine Tartu Ülikooli Botaanikaaeda mänguväljaku vastas olevale platsile. Haara kaasa kook, oma tass ja porgand!
17:00 Tutvustame uut hooaega ning vahetame publikuga mõtteid.

Läbi-linna-lavastus toimub iga ilmaga! Kaasa vihmavari ja kummik.

Lõpetuseks üks «kolm ühes» seik. Või noh «osta midagi ja saad midagi muud tasuta» seik. Olin poes, pole vist tähtis, millises. Ostsin tooteid, ütleme nii palju, et kosmeetikat ja tükki kaks. Müüja andis teada, et kui ma veel midagi umbes kolme euro eest ostaksin, saaksin ühe lõhna tasuta. Esimene mõte: «Oo, tasuta lõhn!» Hakkasin pead murdma: milline neist lõhnadest on minu lemmik ja mida võiks kolme euro eest juurde soetada? Nuusutasin kõva kolm minutit. Siis sain aru, et mul ei ole absoluutselt seda tasuta lõhna vaja. Millega ma siin tegelen? Absurd. Ostsin oma kaks asja ära, saatsin kolm eurot ja tasuta lõhna pikalt.

Miks on vaja mõelda mõtteid stiilis «nii odavalt ei saa ju ostmata jätta», «oo, kui tasuta saab, siis ikka tahan»? Mitte et kokku ei võiks hoida, aga milleks meile asjad, mida meil vaja pole.. .

Laura