Latiga või latita?

Mul on õnnistus kanda koormat, mis koosneb kahest prioriteedist: mu teater ja mu kool. Ja tahan jagada ühte mõtet, mis nende kahe koostegemisel ühes vestluses minuni jõudis.

Kõigepealt: teadmistega on ikka nii, et kui sa üritad mingisugust keerulist ja elumuutvat mõtet, uut neuronitevahelist teekonda panna lihtsatesse sõnadesse, muutub see kuidagi banaalseks ja uue mõtte tuum ei jõuagi ühest ajust teise. Või siis korrutatakse sulle mingisugust mõttetera ja sa tead seda, saad suurepäraselt aru, kuni ühel hetkel on sul vaja kellelegi teisele selgeks teha mingi põhimõte ning sa avastad, et kogu suure mõtte tuum mahubki sellesse mõtteterasse. Sa justkui tead, aga sa ei tea päriselt enne, kui tead. Mingisugune ajugümnastiline versioon esmasest ja teisesest teadmisest: sa võid lugeda kõiki raamatuid malemängu kohta (sekundaarne teadmine), aga sa ei oska malet mängida enne, kui oled etturiga üle malemängulaua liikunud.

Ühesõnaga, ma tahan seda lugu rääkida pikemalt.

Kui keegi minult küsib, mis ma elus teen või kellena töötan, siis ütlen, et mul on oma teater, olen seal lavastaja, näitleja, koreograaf. Justnimelt selles järjestuses. Lavastamise jaoks on mul vastavad paberid, mis tõendavad vastavat kõrgharitust ning sellele erialale ma kunagi ka sisse astusin. Muidugi ma teen tegelikult aina rohkem näitleja ja liikumiste seadjana tööd, aga selle lõigu mõte on siiski see, et mul on õppeaja kaudu ja isikliku praktika kaudu ning võimaluse kaudu teiste tegutsemist kõrvalt jälgida tekkinud ettekujutlus, mida teeb üks lavastaja. Jah, muidugi on kõik see äärmiselt subjektiivne, milliseid inimlikke omadusi ma lavastaja juures hindan või milline on minu ideaalne proovisaaliõhkkond. Igatahes, on tekkinud järjestus, kuidas ma millelegi lähenen või mida saavutada püüan.

Nüüd, suve lõpus koolis proove tehes, pendeldasin pidevalt eri identiteetide vahel: kas ma olen nüüd õppija kooliprotsessis või lavastaja produktsioonis või etendaja eksperimendis – ja kellele üldse kuulub see roll, mida ma näitlejana loon? Jooksin pidevalt peaga vastu seina, või pigem: jooksin oma mõtetega ühest pea otsast teise ja tagasi. Tegime proove. Tegin tööd. Ja siis ühel hetkel jõudsin proovi lõppedes arusaamani, et pole ühe oma juhendajaga üldse nõus, kuhu seda minu stseeni suunatakse. Rääkisime sel teemal ning järgnev lõik on pärit emotsionaalsest mälust ning kohandatud eestikeelseks.

„Sa jääd liiga kergesti oma näitlejatega rahule. Sa ei nõua neilt piisavalt. Nad ei pane iseennast lavale ja kui sa seda neilt ei nõua, pole neil millestki kinni hoida. Te teete lihtsalt kokkuleppeid ja siis sooritate neid laval. Sa ei saa proovi peas ise, üksinda, kodus ära teha ja pärast teistele lihtsalt juhiseid jagada. Sa ei saa, sa ei tohigi kõike teada. Sul peab olema teadmatust, tühimikku (void), ning näitlejad täidavad seda ise. Lavastajana pead sa andma näitlejale võimaluse millestki kinni hoida. See võib olla tehniline, täpselt läbitiksutatud skeem, mida kõik teavad. Aga selle jaoks läheb kuid prooviaega, mida praegu ei ole. See tee võib olla ka isiklik, näitleja enda loodud, aga selleks peab ta iseennast materjali sisse tooma ja sina pead seda nõudma, sest praegu on lihtsalt jada kokkuleppeid. Aga see pole enam teater, vaid… lavastuse väljatoomine.“

SEE POLE ENAM TEATER, VAID LAVASTUSE VÄLJATOOMINE.

Selles eelnevas lõigus on mitu väga head mõtet. Mitu iseenesestmõistetavat mõtet. Aga need kõik olid vajalikud, et see üks lause eristuks ning kaikuvate kellalöökidena pähe roniks. Millisel ajahetkel muutub lavastuse väljatoomine tähtsamaks kui teatritegemine?

Ehk mis hetkel on meil vaja tulemit ja stabiilsust ja fikseeritud latti, millest üle hüpata? See raske, raske prooviperiood oligi justnimelt sellepärast raske, et me ei fikseerinud tulemit ning kui kõigil tegijatel on aastatepikkune praktika hakata esika eel närveldama, sest IKKA VEEL POLE LATTI, KUS ON LATT?, siis oli keeruline ühtse grupina protsessis püsida.

Nüüd tagantjärele seda mõtestades on see aga põhimõtteline otsus (mille võiks siiski eos varem kokku leppida ning grupiga ühtselt mõistetavaks teha). Põhimõtteline otsus liikuda KOGU AEG edasi. Iga etendus on osa protsessist, kus minnakse veel kaugemale, veel täpsemaks, veel sügavamale. Teater pole lihtsalt kaduv kunst. See ei saa ka mitte kunagi valmis.

(Mul tekkis õudne paralleelmõte, kus karastunud sõdur kaevab kaevikut. Ning tuleb käsk, et see kaevik ei saa mitte kunagi valmis saada. See pole kunagi perfektne kaevik. See võib olla funktsionaalne kaevik, aga sa pead seda pidevalt täiustama. Jõudu selleks! Ja mingisugusel hetkel aetakse see kaevik uuesti täis, aga see ei tähenda, et ta enne täisajamist valmis oli.)

Ja muidugi saan ma aru, kui hea tunde annab lati olemasolu. Ühine fikseerimine. Stabiilsus. Latt, allapoole mida ei sooritata. Aga kahjuks jääb tunne, et ega rohkemat ka siis enam välja ei pakuta, sa ei tea rohkemat nõuda, kui latt on seatud.

Ja kindlasti on need mõtted ju varemgi ära sõnastatud. Kohe kindlasti on. Aga tahtsin jagada seda tunnet, et kui sa tunned justkui, et nüüd on sul vajalik hunnik andmeid, reegleid, juhiseid, kõhutundelugemissoovitusi ja tähtedeseisu paikalükkamise nippe olemas… ja siis tõmbab keegi ühe lausega kõigelt sellelt metafoorilise vaiba alt ning sa avastad ennast koos näitlejatega tühimikust ning ennast proovi lõpus kohast, mida sa ei oskaks ettegi kujutada. See võib olla hea, halb, produktiivne või mitte. Aga see võib olla ootamatu. Ning see võib olla teater.

Kõige aluseks on hea, inspireeriv algidee. Materjal. Alguspunkt. Juhtmõte. Ning see nõuab roppu moodi usaldust.
Minul ka eelkõige enda vastu: sa ei pea kõike teadma. Kui veider mõte! Kui veider kogemus sellest, et see teadmine muutus teisesest esmaseks!

Ja jõuad mõtteni:
The sky is the limit
when your heart is in it.

(Taevas on piiriks
kui süda on liidriks)

ehk latti polegi ja sa lendad.
Tehkem teatrit!

Jaanika