Mundo Võimalikuke – arhetüüpne väljapurse

Esimesel päeval lõi x-mõõtmeline Isa, edaspidi Looja nimega Mundo Võimalikuke, x-mõõtmelise aegruumi.

Teisel päeval lõi Looja muusika, tegi palju mussi ja jämmis nagu segane, sellest sattus ta jumalikku ekstaasi.

Kolmandal päeval lõi Looja kulgemise ehk lokomotsiooni ning maailma esimeses ekstaasis tegi 23 ja pool tundi järjest seda, mida tulevikus mitmel pool tantsuvihtumiseks ning teatriks nimetama hakati.

Neljandal päeval lõi ta lingvistilise maatriksi, et muusika ennast üksikult ei tunneks.

Viiendal päeval lõi Looja sünteetilised akrüülvärvid, sest ta tahtis kangesti proovida oma seniloodut visuaalselt interpreteerida. Ta kätkes endasse kõikide tulevaste ja varasamate kunstivoolude teadmised ning keskendas nad galaktilisele lõuendile. Nii sai universum vibratsioonilised visuaalid, ja sellest ajast sai sagedus saatma kõike, ja kõikjal ilmnes nn sage protsessi tsüklilisus või perioodilisus.

Kuuendal päeval lõi Looja liikuva pildi, kuna teda huvitas, kas ta ka saab luua isegi jumala jaoks liiga raske kivi, ja selle ise siiski kergelt õhku tõsta. Südames lootis ta lihtsalt läbi liikuva pildi visuaalsünteesi hüperlingvistilise hüppe võimalikkust testida.

Seitsmendal päeval sai Loojal sellest neljamõõtmelisusest villand, ning ta lõi enesele tähelepanu ja mälu ning tunded, mõistmata isegi, mida ta nüüd täpselt teeb, ning ühe tumepunase kirsikese, mille kivi sees oleva sinihappe sisse kodeeris siniselt hapendava salateadvuse, mis jäi opereerima ja kilkas ja paukus talviti, kõige käredama pakase ja jäätmetornaado ja pasatormide puhul ning suvel auras nagu jasmiiniäädikas. Kirsipuu ümber meelitas aga intuitiivsemad kohalikud vihmaussid kokku ning ülendas nad Aja Valvuriteks ja selle konkreetse objekti töötajateks, nõudega kobestada 150 tonni kuupliitrit mulda kirsipuu ümber aastas.

Selle kõige käigus oli Võimalikuke aga kaunikesti tüdinud, ja tundis ka veel häbi, vaagis ikka veel mingite esimeste päevade teemade ja luhtaminemiste kallal – teisisõnu oli melanhoolne ja rippus mineviku küljes. Ei andnud talle rahu ka meditatsioon, ta muutus üha närvilisemaks – kõndides aias ringi, vaatas ta oma loomingut ja kaotas täielikult lootuse.

Viimases hädas hakkas ta transformeeruma, võttes erinevaid krutskilisi vorme, otsides vastavat ja parimat kombinatoorikat:

keerdus, krussis,
must auk – solaarpauk,
suur-tao,
väike-tao,
ogre – koger jne.

Samal ajal kepsles ta õhus kaljurünkalt A edasi juba pilverünkale F ja viibis nüüd juba mitmekümne meetri kõrgusel vee kohal, kui ta end järsku tagasi kogre-taoliseks limukaks muundas, piiksatades tavalises gruusia keeles: “Tagasi algusesse!” ning nagu püssikuul vee poole kihutama hakkas ning pisukese lutsuga pinna alla sulpsatas.

Mida ta seal edasi tegi, on juba omaette rõõmusõnum, olgu aga öeldud, et välja ei tulnud ta sealt mitte enne, kui möödus paarsada miljonit aastat, ja siiski tuli ta alandlikult roomates, poolvesisena, nina tatine. Sealt edasi läks veel sama palju aega, kuni endine Looja end vähe mõnusamalt tundma hakkas. Aga uus elulaad tundus talle istuvat. Kogu tema jõud ja omnipotents oli jagatud miljardite aastate ja veel rohkemate eri isendite peale, nii ei pidanud ta enam tundma neid hullumeelseid Looja raskusi, vaid sai lihtsalt iseenda poolt looduga kokku sulada ning sealt edasi eksistentsi kangaid pika aja peale keerutama ja kokku lõimima hakata.

 

Karl Edgar

Muutuste aasta

“Huh! Tartu ei meeldi mulle! Ma ei kujuta ette, et ma võiks selles aeglaselt kulgevas linnas elada.” Miks? “Mulle lihtsalt ei meeldi see linn! Ma ei sobi sinna ja pealegi ei ole asi minus, asi on selles kummalises tundes, mis mul seal tekib. Justkui olen kuskil, aga samal ajal olen mitte kusagil. Asun seal justkui vaakumis – ei ole õhku, ei ole ruumi, ei saa hästi liigutada ja igalt poolt on natuke ebamugav!”

Siinkohal on paslik mainida, et niimoodi mõtles Birgit kuskil 10 aastat tagasi. Kuid niimoodi ma päriselt mõtlesingi. Halastamatu Tartu-vastane ja kuigi mul ei olnud lemmiklinna, siis olin ma väga kindel, et välistusmeetod töötab sama hästi ning Tartu oli seal kaotajaks – üks, mis oli kindel: Tartu on big NO-NO!

Noh, võite arvata, kui pettunud ma olin, kui teisel kursusel, kõikide teiste suureks rõõmuks langetasime otsuse, et Must Kast tuleb ja ta tuleb just Tartusse. Appi! Isegi Musta Kasti nimel – ei, ei, ei! Naeratavad ja õnnelikud näod ümberringi ja mina oma väikeses egoistlikus maailmas (loe joriseva mürsiku häälega): “Aga ma ei taha, mulle ei meeldi seal, miks just seal, see on nõme, üäää, üääää!” Ja olgem ausad, ma ei hoidnud ennast tagasi: kõik mu sõbrad said sellest teada! Hüüdsin kähedal häälel mäetippudelt, et kõik ikka teaks, kuidas ma kannatan, kuidas ma ennast ohverdan – kolin linna, mis mulle üldse ei meeldi! Aga seda kõike Musta Kasti nimel! Vaadake mind, mina teen suurima ohverduse! Mina! Mina! Mina! Kuni Maarja, kaine mõistus mu elus (meeldib see mulle või mitte), võttis asja lihtsalt kokku: “Birgit, sulle ei meeldi ju ükski linn, mis vahet seal on, millises neist sa siis elad!” Noh, palju õnne! Nii oligi! Jama kui suur! Mu välistamismeetod oli tõesti olnud halastamatu – ei olnud enam midagi välistada! Pekki! Ma olen iseennast petnud! Kellele sa seda kurtma lähed – mitte kellelegi! Ja siis istud oma probleemi otsas, mille oled ise välja mõelnud! Kuradile kõik, ainus, mida muuta sain, oli MINA. Ilmselgelt ei olnud ma ka siis suurepärane sõnastaja, ja kes olekski tahtnud kuulata mu traktaati: ärme koli Tartusse. Ainus variant oleks olnud loobuda Mustast Kastist ja seda ma teha ei soovinud. Noh, ja siin ma olen.

Eee… vahva lugu, aga milleks? Birgit? Noh, asi on selles, et käes on muutuste aasta. Endalegi üllatuseks ma kolin. Mitte Marjast Vaksalisse, vaid Tartust Tallinnasse. Kauaks? Mulle tundub, et kauaks, jäädavalt! Jaburad sõnad… jäädavalt, minust saab tallinlane. Mu kodu ei ole detsembrist enam Tartus! Elu keerutab mind mööda ilma ringi, aga seal, kus on su süda, sinna viivad ka su jalad. Minu puhul me lahkume küll koos, st minu süda ja minu jalad, aga sinna ma tahan jääda, kuhu mu süda paigale jääb. Super loogiline selgitus, aga noh, nii ta on! Ma (me) kolime!

Ja nüüd olen uuesti selle ammuse küna ees. Mulle ei meeldi Tallinn! Kuigi ma usun, et ma ei ole ka Tartuga parimaks sõbraks saanud, siis olen ma temaga harjunud, ta on mulle kodune – kõikjale saab jala või rattaga, ma reaalselt kohtan tänaval inimesi, keda ma tean või tunnen ja peamine, siin on Must Kast. Jah, ma ei lahku ju Mustast Kastist, ärge saage valesti aru, Mustast Kastist ma ei lahku, ma lihtsalt elan põhikohaga Tallinnas. Tänapäeval on kõik võimalik! Tagasi probleemi juurde! Mure on selles, et kuigi esialgu ei arvanud ma Tartust midagi, siis on ta mind vastu võtnud ja mulle kodu väljaspool kodu pakkunud. Tunne, et mul on koht, kuhu minna, et sõbrahinnaga kohvi osta, leti ääres jutustada või Musta Kasti kontoris laua taga tööd teha. Ilmselgelt räägin ma Genialistide Klubist ja Mökust. Ja kuna ma olen enda kõige halvem peremees, siis ei oska ma kohe üldse kodus töötada ja kui vaja, sammun ma alati rõõmsal meelel Genialistidesse, et seal “kontor” püsti panna. Nüüd, kui ma varsti enam Tartus ei ela.. kuhu mul seal Tallinnas minna? Kus on seal mu kodu väljaspool kodu? Nagu ei olegi! Ja see teeb mind kurvaks, et ma jään pidetuks, et ma jään seal kuidagi üksinda. Muidugi, ma võin ju hakata “kohvikukontoreid” pidama, olen proovinud, aga need muutuvad jube tüütuks juba pärast paari päeva. Lisaks mõjub see laastavalt rahakotile. Raamatukogukontor? Jah, ka variant, aga peamine mure ei olegi ju lauas ja toolis, vaid inimestes, kellega kohvi ostes jutustada! Mökus on alati keegi, kes mind teab, kellele ma ei ole tundmatu piff arvuti taga. Ja ma ei taha olla suvaline tundmatu! Mulle meeldib Tartus! Appi! Ehk siis sama vana küna hullem variant – mul nagu polegi Tallinna vastu midagi, aga Tartus on väga mõnus ja tore!

Jah, justkui mulle meeldib Tartu. Oeh! Aga kunagi meeldis mulle ju Tallinn… vist… ehk meeldib jällegi! Ja vahest on distantsilt kulgev romanss Tartuga see, mis kõik ka Tallinnas paika loksutab. Ma loodan ja usun!

Birgit

Väljateenimata paradiis või tööga teenitud vaev?

Ma olen oma elus vähemalt tuhat korda mõelnud, et ma ei vääri oma elu. Siis, kui kõik on olnud väga halvasti, ja nüüd, kus kõik on hästi. Noh, eelmisel nädalal käisin US Virgin Island St Thomasel. Absoluutselt ei väärinud seda paradiisi, ma pole viimase aasta jooksul mitte midagi teinud, et seda kuidagigi ära teenida. Lausa vastupidi, olen olnud erakordselt laisk ja pole midagi olulist korda saatnud. Mäletan, kuidas kooli ajal, võib-olla esimesel, võib-olla teisel kursusel, jätsin eriala tunniks valmistumata ja Kalju ütles esimest korda “näete, tüdruk on kodus tööd teinud”, mille peale ma siis ebalevalt nõustusin, et jah, olen küll. Ise aga mõtlesin, et kuidas see küll võimalik on, et ma tavaliselt näen nii hirmus palju vaeva ja jään tunnustuseta, ja nüüd, kui olen töö tegemata jätnud, paistab välja hoopis teistpidi. Ja nii tunnen ma ka nüüd. Kui ma Eestis nii pingutasin ja mitmes kohas korraga tööd tegin, siis olin justkui orav rattas, et kuidagi ots otsaga kokku tulla, aga praegu elan ma Ameerikas mingit kummalist elu, kus probleeme, mida ma terve elu tundnud olen, enam ei ole. Aga see ei tähenda, et probleeme üldse ei ole. On teistsugused probleemid. Näiteks on probleem see, et otseselt midagi teha ei ole. Et mu elul pole hetkel otsest eesmärki ja väljakutseid. Ootan endiselt oma viisat, peale seda ootan tööluba. Ehk siis ootan. Ja ootamine kui tegevus on kohutavalt passiivne, sest ootajast endast ei sõltu ootamise hetkel midagi ja võim on kellegi teise käes. See on selline üleüldine aura, mis õhus on, ent sellest hoolimata olen ma õnnelik, sest tunnen, et olen õigel teel ja ootamine on peaaegu läbi. Pealegi, nagu ma juba enne mainisin, siis mingitel kummalistel põhjustel ja kogu elatu perspektiivist, olen ma kogenud rikkust ja vaesust, rõõmu ja kurbust, õnne ja ebaõnne, võitu ja kaotust. Aga et oleks ikka veel põnevam, siis ma aina avastan, kui palju veel on asju, mida ma veel ei tea ja näinud pole ja mida kogedes ma mõtlen, et kuidas küll olen ma üle veerandsaja aasta elanud ilma, et ma mingeid asju veel kordagi näinud ega kogenud pole? Näiteks snorgeldamine – appi, ma võiksin seda päevad läbi teha ja sellest tunde rääkida. Minu jaoks on see nagu tähtedesse vaatamine, võib-olla veelgi tugevama mõjuga. Kuidas kokku põimuvad ilu, lõputus ja looduse jõud mõistmisega, et mina olen kõigest detail. Maailmale mittemiski, aga iseendale terve maailm. Ja ilmselt selline kummaline segu olmest ja eksistentsiaalsetest mõtetest ongi peamine, millele ma siin aega pühendanud olen. Aga ühes asjas ma olen edasi jõudnud – tulge külla. Palun, eestlased, tulge külla. Te olete tuttavad.

LIINA

Latiga või latita?

Mul on õnnistus kanda koormat, mis koosneb kahest prioriteedist: mu teater ja mu kool. Ja tahan jagada ühte mõtet, mis nende kahe koostegemisel ühes vestluses minuni jõudis.

Kõigepealt: teadmistega on ikka nii, et kui sa üritad mingisugust keerulist ja elumuutvat mõtet, uut neuronitevahelist teekonda panna lihtsatesse sõnadesse, muutub see kuidagi banaalseks ja uue mõtte tuum ei jõuagi ühest ajust teise. Või siis korrutatakse sulle mingisugust mõttetera ja sa tead seda, saad suurepäraselt aru, kuni ühel hetkel on sul vaja kellelegi teisele selgeks teha mingi põhimõte ning sa avastad, et kogu suure mõtte tuum mahubki sellesse mõtteterasse. Sa justkui tead, aga sa ei tea päriselt enne, kui tead. Mingisugune ajugümnastiline versioon esmasest ja teisesest teadmisest: sa võid lugeda kõiki raamatuid malemängu kohta (sekundaarne teadmine), aga sa ei oska malet mängida enne, kui oled etturiga üle malemängulaua liikunud.

Ühesõnaga, ma tahan seda lugu rääkida pikemalt.

Kui keegi minult küsib, mis ma elus teen või kellena töötan, siis ütlen, et mul on oma teater, olen seal lavastaja, näitleja, koreograaf. Justnimelt selles järjestuses. Lavastamise jaoks on mul vastavad paberid, mis tõendavad vastavat kõrgharitust ning sellele erialale ma kunagi ka sisse astusin. Muidugi ma teen tegelikult aina rohkem näitleja ja liikumiste seadjana tööd, aga selle lõigu mõte on siiski see, et mul on õppeaja kaudu ja isikliku praktika kaudu ning võimaluse kaudu teiste tegutsemist kõrvalt jälgida tekkinud ettekujutlus, mida teeb üks lavastaja. Jah, muidugi on kõik see äärmiselt subjektiivne, milliseid inimlikke omadusi ma lavastaja juures hindan või milline on minu ideaalne proovisaaliõhkkond. Igatahes, on tekkinud järjestus, kuidas ma millelegi lähenen või mida saavutada püüan.

Nüüd, suve lõpus koolis proove tehes, pendeldasin pidevalt eri identiteetide vahel: kas ma olen nüüd õppija kooliprotsessis või lavastaja produktsioonis või etendaja eksperimendis – ja kellele üldse kuulub see roll, mida ma näitlejana loon? Jooksin pidevalt peaga vastu seina, või pigem: jooksin oma mõtetega ühest pea otsast teise ja tagasi. Tegime proove. Tegin tööd. Ja siis ühel hetkel jõudsin proovi lõppedes arusaamani, et pole ühe oma juhendajaga üldse nõus, kuhu seda minu stseeni suunatakse. Rääkisime sel teemal ning järgnev lõik on pärit emotsionaalsest mälust ning kohandatud eestikeelseks.

„Sa jääd liiga kergesti oma näitlejatega rahule. Sa ei nõua neilt piisavalt. Nad ei pane iseennast lavale ja kui sa seda neilt ei nõua, pole neil millestki kinni hoida. Te teete lihtsalt kokkuleppeid ja siis sooritate neid laval. Sa ei saa proovi peas ise, üksinda, kodus ära teha ja pärast teistele lihtsalt juhiseid jagada. Sa ei saa, sa ei tohigi kõike teada. Sul peab olema teadmatust, tühimikku (void), ning näitlejad täidavad seda ise. Lavastajana pead sa andma näitlejale võimaluse millestki kinni hoida. See võib olla tehniline, täpselt läbitiksutatud skeem, mida kõik teavad. Aga selle jaoks läheb kuid prooviaega, mida praegu ei ole. See tee võib olla ka isiklik, näitleja enda loodud, aga selleks peab ta iseennast materjali sisse tooma ja sina pead seda nõudma, sest praegu on lihtsalt jada kokkuleppeid. Aga see pole enam teater, vaid… lavastuse väljatoomine.“

SEE POLE ENAM TEATER, VAID LAVASTUSE VÄLJATOOMINE.

Selles eelnevas lõigus on mitu väga head mõtet. Mitu iseenesestmõistetavat mõtet. Aga need kõik olid vajalikud, et see üks lause eristuks ning kaikuvate kellalöökidena pähe roniks. Millisel ajahetkel muutub lavastuse väljatoomine tähtsamaks kui teatritegemine?

Ehk mis hetkel on meil vaja tulemit ja stabiilsust ja fikseeritud latti, millest üle hüpata? See raske, raske prooviperiood oligi justnimelt sellepärast raske, et me ei fikseerinud tulemit ning kui kõigil tegijatel on aastatepikkune praktika hakata esika eel närveldama, sest IKKA VEEL POLE LATTI, KUS ON LATT?, siis oli keeruline ühtse grupina protsessis püsida.

Nüüd tagantjärele seda mõtestades on see aga põhimõtteline otsus (mille võiks siiski eos varem kokku leppida ning grupiga ühtselt mõistetavaks teha). Põhimõtteline otsus liikuda KOGU AEG edasi. Iga etendus on osa protsessist, kus minnakse veel kaugemale, veel täpsemaks, veel sügavamale. Teater pole lihtsalt kaduv kunst. See ei saa ka mitte kunagi valmis.

(Mul tekkis õudne paralleelmõte, kus karastunud sõdur kaevab kaevikut. Ning tuleb käsk, et see kaevik ei saa mitte kunagi valmis saada. See pole kunagi perfektne kaevik. See võib olla funktsionaalne kaevik, aga sa pead seda pidevalt täiustama. Jõudu selleks! Ja mingisugusel hetkel aetakse see kaevik uuesti täis, aga see ei tähenda, et ta enne täisajamist valmis oli.)

Ja muidugi saan ma aru, kui hea tunde annab lati olemasolu. Ühine fikseerimine. Stabiilsus. Latt, allapoole mida ei sooritata. Aga kahjuks jääb tunne, et ega rohkemat ka siis enam välja ei pakuta, sa ei tea rohkemat nõuda, kui latt on seatud.

Ja kindlasti on need mõtted ju varemgi ära sõnastatud. Kohe kindlasti on. Aga tahtsin jagada seda tunnet, et kui sa tunned justkui, et nüüd on sul vajalik hunnik andmeid, reegleid, juhiseid, kõhutundelugemissoovitusi ja tähtedeseisu paikalükkamise nippe olemas… ja siis tõmbab keegi ühe lausega kõigelt sellelt metafoorilise vaiba alt ning sa avastad ennast koos näitlejatega tühimikust ning ennast proovi lõpus kohast, mida sa ei oskaks ettegi kujutada. See võib olla hea, halb, produktiivne või mitte. Aga see võib olla ootamatu. Ning see võib olla teater.

Kõige aluseks on hea, inspireeriv algidee. Materjal. Alguspunkt. Juhtmõte. Ning see nõuab roppu moodi usaldust.
Minul ka eelkõige enda vastu: sa ei pea kõike teadma. Kui veider mõte! Kui veider kogemus sellest, et see teadmine muutus teisesest esmaseks!

Ja jõuad mõtteni:
The sky is the limit
when your heart is in it.

(Taevas on piiriks
kui süda on liidriks)

ehk latti polegi ja sa lendad.
Tehkem teatrit!

Jaanika

Kool on katsetamise koht

Hollahollahoi!

Kui te arvate, et ma niisama pildist väljas olen, siis ei! Ma olen hoopis teise pildi peal, mille pealkiri on magistriõpe. Eksamid ja esseed on tehtud. Suvi? Ei veel.
Ma kütan proove. Ilusas saalis õudseid ja mitteniiõudseid proove: „Õudne Eesti“ on praegune tööpealkiri. Käisime eelmisel nädalal magistrikursusega ka laagris, kus Martin Mill (Tartu Milli hea sugulane) tuli ka ühe teise pealkirja peale, aga seda ma veel välja ei kuuluta…

Vahepeal JÕUDSIN ma oma jaanikalikkuse jaanideks Saaremaale viia ja üle jaanitule hüpata. Küll aga EI JÕUDNUD ma juuni alguses teatritevahelisele spartakiaadiale sportima. Ma JÕUDSIN väisata kaht juunisünnipäeva ja 11. lennu lõpetamist, aga EI JÕUDNUD mitte ühelegi Kaksismaa etendusele. Vähemalt JÕUDu mängime järgmisel hooajal veel, küll JÕUab. Ning PEKSa saab ka, endiselt mõisatallis ja juba Draama OFF programmis, mida seekord korraldabki Must Kast. No sinna peaks ikka JÕUDma!

Minu viimane sulnis kontakt Musta Kastiga oli too hetk, mis oligi Retkehetk ja me vudisime mööda Ilmatsalu-Kärevere linnuvaatlusradasid, kuulasime mõnusat ja elusat muusikat ja jutustusi jääaegadest… ja siis ma tulin Tallinnasse.

Magan euroalustele seatud madratsil, võitlen kassiga ja ronin: proovide käigus enda ajukurdudes, märkmikulehtedel, tantsupõrandal, reformvooditel ja oma kursusekaaslastel. Kalendris aga juba mööda juulit (ma räägin endiselt ronimisest), vaheettenäitamise poole, et siis ka magistrikursusega enne augustis jätkuvaid proove pisikesele suvepuhkusele minna.

(Suvepuhkus tähendab minu jaoks taaskord möllu TeMuFi pundiga: hakkame uurima Lembitut.)

Siis Tallinnasse ja proovidesse ja esikas NO99s ja siis Draama festival Tartus… Ja nõnda sujuvalt veereb kätte uus hooaeg, uus kooliaasta, uued väljakutsed. Peaaegu traagelniitideta liiguvad ajamassiivid. Ma tean plaane ja varuplaane 2018. aasta juulini. Veider. Veider. Veider! Ja ma katsun praegu oma plaanidega sellest kaugemale mitte minna. (Suur kiusatus on aga küll.) Paine ja inspiratsioon käsikäes. Appi ja hurraa?!

Inglise keeles on sobiv kõnekäänd: I can’t wrap my head around this. Ma ei suuda oma pead selle (mõtte) ümber mässida. Justkui mingi mõte on liialt suur, et pähe mahtuda — ja see on eestikeelne vaste — aga ingliskeelne mõjub teisiti. Tolle kõnekäänu suund on teine: selle asemel, et mõtet pähe suruda, pakub ingliskeelne versioon võimalust ette kujutada oma pea pakkimist ümber mõtte. Ehk mõte ei liigu väiksemaks, vaid pea suuremaks. Mul pole õrna aimugi, kas keegi seda olemuslikku erinevust mõistab. Aga kui ma oleksin praegu Sinu, lugeja, kõrval, ma vehiksin veenvalt kätega, et füüsiliselt visualiseerida.

Mul oli siin vahepeal filosoofiaeksam. Märkmeid lugedes tulid mingid teadmised jälle meelde. Et inimestel, kel on väga tugevalt välja kujunenud identiteet, on väga keeruline uusi keeli õppida. Ergo, keele õppimiseks on vaja lahti lasta oma vanast minast. Üldse on see õppimise puhul kasulik. Paindlik identiteet. Ja see on põhjus, miks inimesed eri keeli kõneledes võivad tunduda totaalselt teisena. Ausõna, peaaegu kõik minu tutvusringkonnas, kes pretendeerivad „õige“ inglise keele rääkimise oskusele, teevad seda teisena.

See paindliku identiteedi küsimus on väga oluline ka grupiloomes. See, kus, millal ja kellega ma praegu viibin, on väga rühmapõhine. Ei ole ühte lavastajat, teeme oma magistrikursusega üheskoos lavastust. Ja kõik, kes on kunagi millegi eest vastutanud, teavad, kui keeruline on see protsess, kui üht vastutajat pole. See on siis see koht, kus lahti lasta varemõpitust. Suure töö ja vaevaga tegin endale selgeks, kuidas see teatrivärk enam-vähem käib ning nüüd: tadaa, headaega, lavastajaidentiteet. Me teeme seda koos. Kivid-kännud, oli rõõm, oli naer, oli töö, oli vaev…

Ühtlasi tervitan ka kõiki neid, kes täna alustasid katseid Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti erialale pääsemiseks.

Meil juhtus siin, paslikult koos möirgava äikese ja vihmapladinaga, üks teravam hetk grupiprotsessis. Vajalik, keeruline, põnev. Kohe möllame edasi. Aga teile, suvitajatele, üks vististi “Kalle Blomkvistist” pärit lause, mis paslik kontoriuksele riputamiseks: „Suletud ilusa ilma tõttu“.

Jaanika

Saar

Käisime “Õhupallidega” Türgis, Bursas, ASSITEJ 21. rahvusvahelisel noorte- ja lasteteatrite festivalil. See kõik on iseenesest hirmus tore, esimest korda kandideerisime kuskile välismaale ja kohe kutsuti ka; etendused läksid hästi, Türgi lapsed olid sama sümpaatsed kui Eesti omad; inimesed olid soojad, heatahtlikud ja isegi ülihoolitsevad; ilm polnud küll kuum, ent siiski sai omajagu D-vitamiini ammutatud. Baklavaad sõin nii palju, et muutusin pistaatsiaks.

Sellega lõppeb lugu sissejuhatusest ja algab lugu mausoleumidest.

Me käisime mitmetes mausoleumides, need on siis vahvad majad, kuhu mingid tähtsad onud on kivikirstudes viimsesse unne puhkama pandud, aga seinad on täis joonistatud imekauneid ornamente. Vahel tõmbavad naised isegi rätikud pähe, sest on piisavalt püha olla. Saja-aastased ja vanemad põrmud lamavad muldades ja kes teab, mida nemad üldse mõtlevad. Ma arvan küll, et suurt mitte midagi, aga mul puuduvad kindlad andmed. Laed on nii ilusad, et muudkui vaata ja imesta, kuni kael jääb kangeks. Aga ühes mausoleumis oli üks sektor laest hall ja igav ja karm. Küsisime, miks, ja selgus, et ikka sellepärast, et neid kambreid paari aasta eest renoveeriti ja selle asemel, et meile omaselt teha kõik nii, kuidas see kunagi oli, tehti kõik palju ilusam. Sest miks mitte. Sest nad ei restaureerinud, vaid renoveerisid. Seal on ju ilmselge vahe, kui nii mõelda.

Siin lõppeb lugu mausoleumidest ja algab küsimus kultuurist.

Tõepoolest, millisel hetkel saab otsustada, et kultuur on nüüd piisavalt valmis, et ta muuseumisse panna ja teda just sellisena hoida?

Siin lõppeb küsimus kultuurist ja algab lugu hammamist.

Me käisime hammamis, mis on türgi saun, ja istusime seal soojades ja kuumades tubades ja kuumaveebasseinis ja vesi voolas, ja naised nühkisid ja masseerisid, kuni mei olime maailma kõige puhtamad inimesed. Ei, aga nii vist ongi: see nühkimine on ikka täiega elus kultuur. Kui need mustuserullid sult pealt lendavad, on tunne, et sa saad osa millestki ehedast, ja mitte selle pärast, et see on püha, vaid pigem, et see on robustne. Omal moel. Samal ajal, kui lamada seal kuumas vees ja kuulata, kuidas su lauluhääl kõlab selle ümara kupli all, on ka üsna eriskummaline tunne. Vot et tulen ja laulan meie laulu teie saunas. Nad ei sobigi nii halvasti. Meeste poolel kuuldavasti rögastati ja tantsiti. Kõlab ka üsna elusalt. Veel: eriskummaline, et see nühkimine puhastas ka vaimu, sest sel hetkel, kui sul on kõik ninad ja silmad täis seepi ja vahva türgi naine võtab su käe ja viskab selle eest ära, et su kaenlaalust pesta, muutud sa lihatükiks liinitöös. Aga väga tervislikus mõttes. Üldse ei taha ennast enam tõsiselt võtta, et “vabandust, mul on väga õrnad silmad” või “sääremarjadega võiks õrnem olla, sest me käisime Liinaga mäe otsas turnimas, et kohata kass-gängstereid ja meest, kelle nimi oli Šeriff” – hoopis “nühi, nagu jaksad, naine, ma saan sinu abil osaks millestki suuremast ja igavikulisemast”.

Siin lõppeb segasevõitu lugu hammamist ja algab lugu traditsioonidest.

Lapsed vaatasid koos meiega hiigelsuures kaubanduskeskuses traditsioonilist varjuteatrit, mille muusikalisse kujundusse oli lisatud lääne tümakas. See oli kohutav, aga elus ka. Sest traditsioon sureb vist sel hetkel, kui ta kedagi ei koti. Kuigi see oli üsna meeleheitlik, see elustamiskatse. Või ainult tundus mulle nii.

Siin lõppeb lugu traditsioonidest ja algab kiire mõte sõja teemadel.

Süüria sõjas on surnud erinevail andmeil kuni 470 000 inimest. Türgis on umbes 3 000 000 sõjapõgenikku. NII MÕTTETUD JA SUURED NUMBRID. Mul hakkab halb.

Sellega lõppeb kiire mõte sõja teemadel ja algab lugu saarest.

Oma viimasel festivaliõhtul istusime ühe sooja seltskonnaga ühel saarel kesk liiklust ühes Bursa linnas ühel maal, mille nimi on Türgi. Istusime muru sees, vaatasime vaadet, mis öine ja mägine Bursa meil pakkus. Autod kiirustasid mööda mõlemalt poolt ning ääremärkusena: Türgi liikluskultuuris tähendab “kiirustama” midagi muud kui Eestis. Aga meie istusime oma väikesel rohelusesaarel ja rääkisime juttu. Aga eelkõige: laulsime laule, oma maade ja kultuuride rahvalaule. Nendes ON mingisugune eriline vägi sees ja ma ei kavatsegi sel teemal vaielda. Ühest küljest: tunned ära erinevate rahvaste olemust; teisest küljest: meis ei olegi midagi nii erinevat, ega ju. Miks muidu peaks mulle nii kohutavalt korda minema üks kurdi rahvalaul?

Kiire mõte inimestest.

Inimeste kohta on nii lihtne üldistusi teha, kui nad on kuskil kaugel. Ja teisalt, nii raske mitte armastada, kui nad on lähedal.

Jätkub lugu saarest.

Seal, ühel saarel, ühes linnas, ühes riigis – ei jõudnud ära imestada, kuidas jällegi on võimalik, et tunned mõnd inimest vaevalt paar päeva, ja juba saad aru, et teil on nii palju ühist, et teist saaksid nii head sõbrad, kui te elaksite iga päev üksteisele lähemal. See annab tohutult lootust. Kõige suhtes! Nagu Liina ütles: kui sa näed internetis naljakat pilti, siis see rõõmustab mitte ainult sellepärast, et see on naljakas, vaid ka sellepärast, et järelikult on maailmas veel inimesi, kes jagavad sinuga sinu imelikku huumorisoont.

Muide, reisinud olen ma küll, aga seda järgnevat pole ma varem tundnud. Mitte, et mul poleks kunagi hea meel reisidelt naasta olnud. Aga esimest korda läks süda nagu eriliselt soojaks, kui lennujaamas turvamees “TERE” ütles. On ikka hirmus hea, kui keegi sind koju ootab. On hea, et mitte öelda parim, kui sul on oma saar, kuhu maanduda. Absoluutselt igas mõttes.

Kaija

“Võõrana põhjala kõrbes” tegemisest, emotsionaalsest enesealalhoiuinstinktist, psühhosomaatilistest haigustest ja muudest pikkadest sõnadest

Eile oli Musta Kasti lavastuse “Võõrana põhjala kõrbes” teadaolevalt viimane etendus. Praeguseks on küll mõtted lisaetendustest hakanud vaikselt reaalsuse poole liikuma ja on üsna kindel, et see kõik ei ole veel sugugi lõppenud, aga siiski sai minu jaoks eile midagi otsa. Ilmselt vajab selgitamist, miks see kõik minu jaoks nii oluline on ja mitte ainult Teile, armsad lugejad. Olles eilse öö ja tänase päeva koleduste kiuste siiski (vist) pääsenud oma tüüpilisest pingelangusega seotud psühhosomaatilisest tõvest (loe: voodihaigeks tegev seljavalu), suudan ehk täna õhtul pisut analüütilisemalt vaadelda, mis minuga viimastel kuudel on juhtunud ja miks. Üritasin eelmisel nädalal seda postitust korduvalt alustada, kuid ikkagi tundus kuidagi jabur teha kokkuvõtteid enne viimast etendust. Võib-olla oleks pidanud seda siiski tegema – ehk oleks see postitus nüüd vähem sentimentaalne, kindlasti oleks siin rohkem rõõmu ja vähem valu. Sest eufooriapohmelus on tõsine tõbi.

Meenutus esikapeost

“Võõrana põhjala kõrbes” pani mind olukorda, kus mu isiksus pidi kuidagi lõhestuma. Ühest küljest olen ma Musta Kasti turundusjuht, seega olen ma küll teatri meeskonna liige, kuid tavaliselt päriselt kunstilise tööga ise kokku ei puutu. Minu ülesandeks on loomulikult olla ka meie teatri esifänn ja terve hooaja jooksul on see olnud mu kõige lemmikum tööülesanne. See tuleb mul lihtsalt nii loomulikult välja. Aga nagu juba oma eelmises postituses ootusärevalt kirjutasin, oli just “Võõrana põhjala kõrbes” minu lavadebüüt teatris Must Kast, lisaks olin just mina see, kes Tartu Ülikooli Akadeemilise Naiskoori teatrisse vedas. Seega olin ma ühtäkki lisaks turundusjuhile ka koori koordinaator teatris, “Võõrana põhjala kõrbes” projektijuht koori jaoks ja lisaks sellele ka ise (suure rahvakunstnikuna) laval. See tähendab, et ühinesid kaks minu lemmikkollektiivi siin ilmas ja mina sain olla kõige selle keskel. Ja selle eest on mul suur rõõm tänada (lisaks Lennartile) kõiki mustkastlasi, kes suutsid koori kohe vaimustada, meie dirigent Triin Kochi, naiskoori juhatust ja tegelikult iga lauljat, kes võtsid ette vaimustumise. Aga seda rääkisin ma neile kõigile pidulikult ja piinlikult juba eile ka. Mis ei tähenda, et seda ei võiks teha uuesti.

Aga mis siis sai? Tulemuseks on see, et ma panin erinevatel viisidel sellesse lavastusse vist nii palju energiat, et tänaseks olen ma täiesti tühi. Eile öösel pärast pidu koju kõndides olin ma nii kohutavalt kurb, sest näis, et kõik kaunis siin maailmas on jälle otsa saanud. Ja samal ajal olin ma nii kuri iseenda peale, et mul ikka endiselt ei ole olemas mitte mingit emotsionaalset enesealalhoiuinstinkti. Kõiki ülesandeid, mis mul tegelikult selle lavastuse juures oli, oleks võinud teha täiesti rahulikult, ilma suurte läbielamiste ja meeletu enesekurnamiseta, sest need tegelikult ei olnud üldse nii suured. Võimalus end näpistada ja öelda: “Marili, sa oled lihtsalt koorilaulja ja teatri turundusjuht, laula ja turunda ja ära tõmble nii hullult!” oli igal hetkel olemas ja ometi ei kasutanud ma seda kordagi. Ja samas – võib-olla ongi see ainus viis, kuidas üldse oma elus asju teha tasub? See projekt on teinud mind nii kohutavalt õnnelikuks, et hakka nutma või sure maha, ja seda tunnet saab vist kogeda ainult selle hinna eest, et lõpuks on kohutavalt valus. Nii et nii vist peabki olema.

Nii pikal lool pole küll mingit eluõigust ilma kokkuvõtva moraalita. Elus tuleb oma ülemeelike mõtete väljaütlemisega olla väga ettevaatlik, varem või hiljem võib mõni su kõrtsilauaidee ootamatult tõeks saada. Ja siis pole muud teha, kui end näpistada, sest tõesti, see kõik ongi päris. Aga midagi tuleb ette võtta selle hetkega, kus kõik saab äkki läbi ja ajab nutma ja selg valutab ja uni ei tule ja kogu maailma raskus vajub äkki minu õlgadele. Kuidas selliseid tundmusi edaspidi vältida, ei oska ma praegu öelda, aga kindlasti sukeldun ma edaspidigi sama hullumeelselt ja hooga. Hetkel olen ma juba peadpidi sees nii teatri kui ka koori järgmistes projektides – 27. märtsil tähistab Must Kast oma sünnipäeva ja esietendub Jaanika Tammaru “Müür” ning 31. märtsil on Tartu Ülikooli Akadeemilisel Naiskooril Tartu Maarja kirikus kontsert “Tartu tõuseb”, kus laulame esimest korda selle maailma päikese all Matthew Petersoni teost “Surgit Dorpatum” ja muid kauneid laule. Olen juba vaimustuses ja valmis suureks rõõmuks. Ja ilmselt ka suureks valuks. Kui keegi teab, kuidas saab teisiti, siis ootan kõiki ettepanekuid huviga. Oeh.

Detsembrikuumus

Oi, tere! Sina jälle siin, hea lugeja!

Sellest on küll ainult rõõm, sest, kes loeb – see mõtleb, kes mõtleb – see võidab kaose ja kes võidab kaose – see päästab maailma! Ja mis saaks mul, Kaarlil, olla selle vastu, et kirjutada maailmapäästjale? Ei vähimatki.

!Etteruttavalt olgu öeldud, et seekordse postituse lõpus on ka väike mõistatamismäng, millest on kõigil võimalik osa saada!

Musta Kasti nädal algas järjekordse Silveri etendusega „5 grammi sisemist rahu“. Ka kolmapäeval sai sama kunsttükki näha, aga mis tegi need kaks ja neile eelnenud kaks etendust eriliseks, oli see, et Tartu gümnaasiumite õpilased said neid näha täiesti priilt! Just nii – tasuta! See sai võimalikuks tänu Tartu linna Tervishoiuosakonna toetusele, kellele nüüd sügavalt kummardame ja „Aitäh!“ ütleme. Usun, et ka õpilased ise jäid nähtuga rahule ning said juurde julgust olulisel hetkel valesid valikuid vältimaks.

Teiste sõrmuseid ei tohi varastada!
Teiste sõrmuseid ei tohi varastada!

Teisipäeval valmis ka üks väga vahva jõulu/talve/esika/teatritervitus, mis väärib minu hinnangul isegi kahekordset vaatamist.

Kõige lõbusam selle asja juures on see, et esietendus „Padjatäis päikest“, mille jaoks veel viimaseid päevi proove tehti, saigi esikaks kenasti valmis ning täiesti erapooletu (ma ise ju ometigi selles lavastuses kaasa ei tee) ja objektiivse (mul on hea maitse ja 8-aastase maailmataju) vaatlejana võin seda tükki kõigile soovitada. Saab näha tõelist teatriimet, juurelda valgustuse tehnilise lahenduse üle ning soovi korral ka tantsu lüüa. AINULT 9 ETENDUST JÄÄNUD!

Lisaks väga tähtsale esietendusele pühapäeval juhtus nädala sees veel üks tähtis asi. See ei tarvitsegi Sind, hea lugeja, Sinu järgmisel teatrikülastusel kuigi palju mõjutada, aga vähemalt minu enda elu sai küll veidi selgemaks. Nimelt kohtusin ma neljapäeval Tallinnas meie raamatupidaja kandidaadi Reinuga, kes osutus mõningase vestluse järel konkursi võitjaks ning kes omab nüüdseks tiitlit Musta Kasti kollektiivi kõige uuem liige. Ole tervitatud, Rein! Ma väga loodan, et Reinu tulek tiimi jätab mulle vähem ruumi kahtlusteks ja bluffimiseks, nii et uuest aastast saan oma näitlemisoskusi jälle rohkem lavalaudadel rakendada 🙂

A handsome accountant or tax auditor giving the thumbs-up. / Google'i automaatpealkiri - see konkreetne mees ei ole Rein!
A handsome accountant or tax auditor giving the thumbs-up. / Google’i automaatpealkiri – see konkreetne mees ei ole Rein!

Neljapäeva õhtu osutus aga üle pika aja VABAKS õhtuks. Mis siis noor näitleja teeb? Eks läheb ikka teatrisse. Seekord kattus mu vabaduse hetk Cabaret Rhizome’i uuslavastuse „Kuningas Oidipus“ etendusega. Kui ma nüüd kõigest õigesti aru sain, siis oli see järjekorras kolmas lavastus, mida Cabaret’ poisid oma Erinevate Tubade Klubis tegid. Kes sinna veel sattunud pole, see võiks teada, et sealne lava on justkui väike „green-box“, mille taustal tegutsevad näitlejad projitseeritakse reaalajas arvuti abil kõikvõimalikesse tegevuspaikadesse ning kogu etenduse jälgimine toimub suuremalt jaolt ekraanide vahendusel, mida jagub saali peale kümmekond. Ma pean ütlema, et minu enda jaoks konkreetne lavastus kokkuvõttes väga head elamust ei tekitanud. Selles oli mitmeid toredaid elemente nagu näiteks must huumor, millega antiikset teksti vürtsitati ja maskid, mida väga kavalasti kasutati, kuid suurimat meelehärmi tekitas tehniliste lahenduste kohmakus ja sellest tulenev aeglus. Aga paradoksaalselt olid selle lavastuse suurimateks väärtusteks samuti need tehnilised lahendused. Tahan ütelda seda, et Erinevate Tubade Klubis näeb midagi täiesti ainulaadset ning loomulikult on ka nende lavastused väga erinevad, nii et kes ei jõua just „Kuningas Oidipust“ vaatama, siis midagi nende repertuaarist võiks ikkagi näha.

Kui Sina, hea lugeja, oled üks nendest, kes kõiki meie postitusi loeb, siis mäletad ilmselt ka seda, et minu näol on tegu „Kõige rohkem muusikalisi lastelavastusi etendanud näitlejaga maailmas 2015. aasta detsembris“. Jõuame kohe-kohe detsembri keskpaika ja rahutundega võin öelda, et kõige hullem on möödas. „Oli siis midagi hullu?“ võid Sa küsida ja mina vastaks: „Ah, ei, mis seal ikka.“ Jah, hullu ei olnud tõesti… kui ainult… ÜKS PÄEV…

See oli see päev (täpsemalt laupäev), mil mängisin päevas NELI etendust. Tõttöelda värisevad mu käed veel siiani, nii et sellest kirjutamine on raskendatud. Seda ette nähes tegin endast sel päeval väikese pildigalerii, et kinni püüda ka väiksemad muutused minu füüsilises olekus päeva kulgedes. Tulemus oli selline:
pilt1

Kell 9:39. Haaran telefoni, et vaigistada äratus ja jäädvustada esimene pilt. Ei tahaks veel sugugi ärgata.

pilt2

Kell 11:53. Esimese „Väike prints Hamleti“ etenduseni on seitse minutit ja kuigi uneuim on veel kontides, olen enesekindel ning valmis päevale vastu astuma.

pilt3

Kell 13:51. Tunnen end hästi. Otsustan enne teist etendust oma väikse sõrme läita, sest „I’m on fire!“

pilt4

Kell 15:53. Tegelikult on kaks „Hamletit“ juba küll mis küll. Vahetult enne kolmandat etendust kaotan aja- ja suunataju.

pilt5

Kell 18:54. Olen jõudnud vahepeal süüa ja Estonia teatrimajast Nordea kontserdimajja minna. Peeglisse vaadates ei tunne ma ennast enam ära.

pilt6

Kell 21:54. Pärast päeva neljandat aplausi kantakse mind meelemärkuseta duši alla. Teadvuse taastudes tegin esimese asjana pildi. Alles kaks tundi hiljem Vanemuise bussiga Tartu poole sõites saan aru, kes ma olen.

Mis ma sellest kõigest õppisin? Peamiselt seda, et julge jänku rind on rasvane ja et Nordea saal on tegelikult isegi natuke suurem kui GenKlubi saal. Tänan kõiki, kes minuga koos selle ja ka kõik eelnevad hullud päevad üle elasid!

Aitäh ka Sulle, hea lugeja! Soovin Sulle ja Sinu lähedastele rahulikku jõuluaega ja näeme kindlasti tulevikus!

!!! MÕISTATAMISMÄNG !!!

Kuna tuleval reedel esilinastub Eesti kinodes järjekordne Tähesõdade film, siis kuulutan välja mõistatamismängu, mis on otseloomulikult seotud selle kultusfilmiga. Tähelepanelikum lugeja võis juba märgata, et minu pildiseeria esimesel pildil pole ma päris oma nägu. Tõttöelda olengi ma palju rohkem ühe Star Warsi tegelase nägu ja mõistatamismängu küsimus kõlabki: kelle nägu ma olen?

Palun kõikidel mängijatel oma vastusevariant kirjutada Musta Kasti FB-lehe vastava blogipostituse kommentaariks. Palun igal mängus osalejal kirjutada ainult ühe tegelase nimi. Palun kõigil mängus osalejatel arvestada, et õigeid vastuseid on seekord ainult üks ja kõigi õigesti vastanute vahel loosin ma välja ühe SUPER-VÕITJA, kes saab ka kindlasti väärilise auhinna!

Head mõistatamist ja loosiõnne!