Hetkel klopsime Lõuna Eestis kokku „Mowglit“. Töö puugi ehk parasiidi paradiisis, st puukide keskel, kus iga puu pinnal võib varitseda puuk – ka su enda pükstes; kus iga higilõhn võib mõnda hullu bõkist puuki erutada, kus kõik puugid puugivad ja pruugivad kedagi, poevad kellelegi, va pugejad, ja kus kõik peremees/naine-organismid kannatavad või vähemalt kardavad kannatamise ees. Kannatavad, et ei ole paradiis, vaid parasiit. Igavene probleem.
Kuid meie, st Mira ja K Edgar, olime sunnitud vahepeal Ukrainas Kiievis käima, võtmaks osa sealsest festivalist ning mängimaks maha üks „Hauakaevaja“ või Kiievi publikule kohandatuna: „Mogilžik“. Mõned märkmed sellelt kärmelt reisilt jaanipühade ajal jõudsin ma siiski teha.
20. juuni
Lennujaamas oli meil vastas sohver, nägus noormees viiekümnendates. Istusime ta taksosse, vanasse Volvosse, milles oli üsna konkreetne lõhn. Varem olen seda tundnud Säga vanas punases Lada Samaras, kui poikadega orienteerumas käisime. Ega see väga meeldiv ei olnud, aga millest ta tuli ja kuidas kirjeldada – jään võlgu. Kui ma ütlen, et nagu teatava koppe- või kergelt läppelõhnaga, juba tekitab see segadust ega suuda eriti teravalt asja tuumale osutada. Igatahes võib selle lisada tundmatute tuvastamata omapäraste lõhnade registrisse.
Kuna taksojuht jäi ametivennaga kiirelt sõnu vahetama, – üldse tundus, et meie juht – ehk oli ta nimi Ivan, ehk mitte, armatuuril puudus igatahes meil-levinud taksojuhi tunnistus pildi ja nimega – tundis lennujaama kanti nagu oma koduõue, leides nii kolleegide või tuttavate tunnustust kui jagades seda ka ise. Ikka viipas ta sõbralikult ühele, noogutas reipalt pead teisele; paratamatult jäi tunne, et see lennujaam nagu Ivani, kui see ikka oli tema nimi, mänguterritoorium oli. Aga peab meeles pidama, et lennujaam on liiga suur ühe taksojuhi jaoks, nii nagu maailmgi on liiga suur ühe valitseja jaoks või kunst liiga suur ühe kunstniku jaoks, ehkki tõestada püütaks vahest vastupidist.
Niisiis libistasin koos kamraadidega end salongi, avastamaks lisaks väljakutsuvale odöörile ka näljase palavuse, mis tahtis saada higiks me kehadel, sillerdada me kõhuvoltides.
Lootusetult proovis Mira elektrilist aknaavamisnuppu – mootor oli vagane. Nii tundsid vist kõik end natuke nagu lõksus, aga taksojuht polnud mõni mühakas ja istus päris hurmavalt omale määratud troonile ja roolile. Aga samal ajal viisakat nägu tehes ootasid kõik, et ta juba selle KURADI mootori tööle paneks, ja samal hetkel kui ta seda tegi, keriti kolm autoakent alla.
Turvavööd peale pannes pidin näima küll häbemata konkistadoorina, kes on tulnud selleks, et oma rahulikus rütmis kulgevat mikrouniversumit vägivaldselt ümber kujundada. Nii surusin ma sõrmed sügavale istme vahele, et sealt välja tõmmata iidne tolmune artefakt, turvavöö pesa või pugu, mis metallosa sisestamisel klõpsatab ning ütleb sulle sellega, et su elu on nüüd kaitstud, ära muretse. Oleksid nagu taas emaüsas. Küll on need turvavööd head asjad. Kahju ainult, et Ivan, olgu klientuur talle helde, selle unustanud oli. Eks pidanud ma Miratki utsitama, kelle vististi bulgarzkii temperament end UK-rainas vist kohe koduselt tundma hakkas, et too paela peale tõmbaks, mitte ei unustaks! Ei kujuta ettegi, milline on siin ja mujal autoõnnetuste käigus turvavöö kasutamatuse tõttu väljalendavate kehade näitaja, aga olen kindel, et ka siin seadustatakse see ajapikku, nii nagu Eestiski omal ajal. Kas mäletate veel, kuidas inimesed mörisesid ja punnisivad aga vastu, et no misasja? Kurat, selle eest veel trahvi, kui rihma peal pole, kah asi. Või avalikus kohas tossupuhumise eest või joomise eest avalikus kohas va Pirogovi Park. Eks sama asi olnud ka alkoholiaktsiisiga. Ei taha see inimene vist ikkagi metsalise mentaliteedist loobuda, tuhandeid aastaid tahutaks tsiviilse inimese taiest, mis mitte valmis ei saa. Veel jonnakamat materjali pole leidnud, veel vastikumat vemmalt, veel ahvilikumat avantüüri, kui seda on inimtsivilisatsioon.
21. juuni – etenduse päev
Loomulikult oluline päev algas täieliku viltuvedamisega, kui hommikul avastasin sääre pealt ühe ülbe puugi. Puuk, kes teab – oli see mõni karmi turvisega Kanepi kodanik Ixodidae arakhniid Eestist või mõni pehmeloomuline Argasidae Dnepri kaldalt Kiievist – ei tea. Selge on see, et kui ta ikkagi tuli Eestist, ja ma teda mingilgi moel ei deklareerinud, olen kas smuugeldaja või immigrantidega mehkeldaja – kriminaal, jääb üle vaid kahetseda. Võib-olla on see kõik üks teatava borrellioosi tundemärk – selge see, et nagu parasiit mu säärt limpsis, oli platsis ka seljalihasvalu, mida sama hästi võis põhjustada ka ootamatu ja äsja hotelli põrandal praktiseeritud urdha mukha svanasava ehk upward dog. Nii ma siis kartsin etenduse ja seal vajaliku vene keele pärast.
Aga kui meie helistamise peale, et palun tooge siia keegi spetsiomm pinsettidega puugi eemaldamiseks, poleks koputades sisse tulnud koristajatädi Oksana, nuga käes pussitamisasendis, kes ilmselt oli sõna tick (inglise k. puuk) asemel mõelnud midagi sootuks siivutumat, aga kes teab, kes siis täpselt teab mida, ja kui ta siis ikkagi poleks seda nuga maha pannud, ja hoopis pinsettidele järele läinud, kes teab, kas minust siis praegu veel eluslooma oleks.
Olgu kuidas on, etendusele pidi minema, veidra nõrkusega või mitte, lihasetembutamisega või mitte.
*
Aga ütle sa vene keeles või eesti keeles või ära ütle inimestele, et ärgu nad lampe enne tööle pangu, kui näitleja konkreetselt selleks märku annab. „Hauakaevaja“ etendus on, nagu seda uue ajastu voolusuund kinnisele eesti natuurile vaatamata nõuab, interaktiivne, ning etenduse alguses saavad publikumi aulised liikmed endale lambid. Aga ei, nad panevad kohe alguses, kui etendus veel õieti ei käigi, kõik niimoodi helkima, et püha Elmo ise on pimestatud. Tekib küsimus kas nad meelega kasutavad endale antud võimu ära stiilis „Hohoo – vaatame, mida see kloun meile tantsib!“ või lihtsalt saavadki nad aru asjast mitte nii nagu öeldakse, vaid tagurpidi.
Kolasa teater aga, festivali epitsenter, olgu öeldud, on imeline tilluke teater kahe tillukese saali, kahe kohviku ja lugematute tubadega õkva vanalinnas, kus väidetavalt algne Kiiev ka alguse sai, ning lisaks on teatris ka vastav teatri sabatška ehk koerakesekene, kellel on kuut õues, kus on ka vastav kolmas lava. Sealsamas iidses rajoonis, peaaegu teatri vastas on ka Bulgakovi maja sellest ajast, kui ta meditsiini ja morfiumi õppis, niinimetatud morfiumi aegadest. Jaa, „Morfium“ ise oli ka vahva tükk – üks lavastus-, aga kaugelt liiga masendav.
22. juuni
Olen väga kareda vetsupaberiga ära harjunud. Meie etendus läks hästi, keegi midagi ilmselt aru ei saanud (va. vene keelde tõlgitud kohad). Nüüd jääb üle vaid nautida teisi etendusi ning Kiievit ennast.
*
Kohe kui etenduse intensiivne algus on hoogu üles võtmas, hakkab mõistagi esimene hilinejate bande kusagil külje peal kohmitsema. Samamoodi, lõppmängu ajal, umbes seitse minutit enne lõppu, kui protagonist väänleb hingepiina ülimas väljenduses, püherdab maksimaalselt ja katartikast pakatavalt, otsustab mingi mehike tagumisest reast alustada endagi psühhofüüsilist rännakut läbi inimeste, et mingil põhjusel, kasvõi elu hinnaga, teatrisaalist lahkuda. Ehk tõesti aitas see näitlejal veelgi sügavamale mängu ja hetke siseneda, sest konkurentsile ei saanud mitte mingil juhul alla jääda. Mind ennast vaatajana pani see küll proovile, kuna mõlemat kangelast oli ju huvitav jälgida. Lihtsalt üks neist oli ametlikult festivali programmi valitud, teine oli superalternatiiv, keda vaid vähestel oli võimalik näha ning kellele polnud saatusest määratud oma ponnistuste eest mõnda toredat teatriauhinda saada.
*
Bulgaaria etendus oli seekord luule- ja laulukava kitarriga. Paarike, kes esitas oma kirjutet poeesiat, kuid tegid seda väga lihtsalt, ilma igasuguse niiöelda estraadita, rääkides otse publikule ja üksteisele, neutraalne väline vorm, mitte-taotletud esteetika.
Mõni volüümikam austaja daam nutiseadmega ei suuda enda kiindumusi muusse vormi valada, kui et peab kohe filmima, eriti kui atmosfäär on lahe, valgus on ka selline töövalgus, et peaaegu ei olegi teatri teatri tunne. Või siis just on, sest mis ikkagi on ja mis ei ole teater?
Niisiis nutiprisma ürgne kutse digisalvestada. Nii juhtus, et tädil, kes juba üht-teist üles oli võtnud, läks vist üks salvestatud videotest käima. No ei olnudki nii väga piinlik, vist tavaline asi juba. Ja kas siis kompenseerimaks oma eksimust või mitte, aga milline südikas, peaaegu et sõjakas perfektselt rütmistatud kaelapainutamine sellele järgnes – selle enesekindla ja vahva daami pea paindus pendel-kindlalt ühe naabri õlalt teisele ikka laulu- ja kitarrirütmis – tõeline passioon.
Et aga Ukraina suvi on kuum, ja hingeauru täis saal veelgi kuumem – manuaalõhukonditsioonerid, lehvikud. Nende vibutamine on tõesti paratamatu, ja kuna neil on selline ilus kaar või kõver ja daamidel endil nõnda kaunilt pruntis huuled, kaunilt üleskruvitud põsesarnad – tekib kohe tunne, et viibid mingis kõrgemas seltskonnas – miks mitte?
*
Alatasa on nii, et kui sa mingi etenduse lõpetad, oled millegagi koos ja vajad hädasti kümblust. Näitleja elukutse ei erine siin palju mõne pigise proletariaadi omast, kuigi pigi asemel on meil sageli higi, ja näitlejat hellitatakse päeva lõpuks millegipärast lillede ja ovatsioonidega. Kas pole see mitte südantlõhestavalt ebaõiglane? „Morfiumi“ (lavastaja Irakli Gogia) etenduse lõpuks olin näiteks üleni rõske liivaga koos. Sai seda nii hamba vahel krõmpsitud kui ka ninna tõmmmatud ning grand finale’is kasutatud bensiin andis ka oma panuse. „Hauakaevaja“ lõpus olen aga erinevate värvidega koos, mida ma viimase veerandi ajal enda paljale ihule määrin – tõmban kämblaga niuhti nibust nabani, värvised kämblad siis teritan reitele, nii et pärast etendust on jälk hulk nühkimist.
Aga inimesed? Tuttavad, kellega enne nende minemalidumist paar pikslit juttu ruudutada? Mõned korpulentsemad soliidsemad daamid, kes kiiduavaldusi ja õhuvärskendajat õhivad ja isegi selfit nõuavad? Oleme ausad, sellest juba ilma jääda oleks rumal. Ei, ma ei ole irooniline. Aga ehk peaksin siiski kaaluma ka nooremate austajate nakatamist. Fakt on see, et kui nii edasi läheb, ei õnnestu mul vahetus suhtluses iialgi nendeni jõuda, sest pean end kusagil pesuruumis end mingist kummalisest mikrokraanist väljuva külma vee all uhama. See see kahtlase kuulsusega vabakutselise varjulise inditsemise hind vist on.
*
Kiuste tundub nii, et välismaal on rohkem lööki – Tbilisis, Kiievis, Pescis, Banja Lukas – vaid vaimustus! Inimesed ei saa tekstist arugi, aga kuidas neile interaktiivsus ja tühipaljas emotsioon peale läheb. Teisalt selline teatud braavotamine, mida Eestis pigem harva kohtab, tõstab natuke kahtlusi – kas on see ikka siiras? Negatiivne kogemus siiamaani puudub, pole veel kohanud jahedust. On teada post-soveti maade teatav n-ö püüd Euroopa suunas. See seletaks üldist sooja vastuvõttu, hoolt, toidu ja majutuse oskusliku orgunni ning ka, nagu mainitud, meelitusi.
*
Kiievis olles ei pea palju kohalikku keelt valdama, tõepoolest, peab valdama vaid niinimetatud aukartust elu ees ning teatavat diplomaatilist soovi ellu jääda ning siinkohal piisab vaid üldisest slaavi tüvest, et saaks kogu aeg käia ringi ja korrata giididele ja kohalikele järgnevat mantrat:
– Väga monumentaalne
– Väga ilus ja ilmselt ka väga vana?
– Tõesti maitsev borš
– Tõesti võimas
– Oo – grandioosne
– Oo – iidne
jne.
Ühtlasi kehtib siin väga tugev moraalne ja eetiline kokkulepe inimeste ja tuvide vahel, ilma milleta võiks kogu riigi niigi habras status quo täielikult kokku variseda. Kokkulepe ütleb selgesõnaliselt: ükski vanem, laps, kodutu või sõdur ei peksa tuvisid jalaga, kui need talle ka otse jalgpalli kombel jalge ette vudivad.
Seda enam paradoksaalsena näib kogu sõjaolukord idas, kus Vene-Ukraina piir on praktiliselt purustatud ja päris tõsiselt kohe peksa tehakse iga päev, kui keegi päevase surmatariifi oma elu hinnaga maksab. Selles sõjas on surnud vähemalt 14 tuhat – noored, vanad, vabatahtlikud, patrioodid ja vähem patrioodid. Reedetud, maha kõmmutatud… narkokoridorid, Ida-Euroopa narkokartellid, sõja raha, sõja raha… olen kuulnud, see on hea raha… kes maksab, kes vastutab…
23. juuni, laupäev
Veel viimasest, eksperimentaaletendusest rahvusooperiteatris. Etendus oli väikeses saalis, väikesele publikule. Kasutatud oli groteski ja nagu mulle tundus, ebaloomulikku stilistikat. Jäi mulje, et kohati oli taotletud ka koomikat, ent ma võin eksida, kuna terve etenduse vältel ei kostnud publikust ühte piuksu ka mitte. Vaid härra mu kõrval oli väga väsinud, ma lausa tundsin ja elasin kaasa tema julmale võitlusele unega, teades täpselt seda tunnet – sa pead istuma seal, eesreas ka veel, ja nagu üritades laukast, mis sind iga kord võimsamalt alla tirib, välja rabeleda – kõigepealt läheb kinni silm, siis hakkab vajuma pea, laup ees, vajud-vajud-vajud ning siis viimasel hetkel enne toolilt mahaprantsatamist tuled taas ärkvele ning pöörad oma äsjase peanokutuse asjalikuks hingetõmbeks. Ja nii veel palju palju kordi, kuigi see enam lähimaid naabreid ühel hetkel ära petta ei pruugi. Aga uni on meistermaadleja, ja nii leiab aset üsna populaarne tiksumisetants, mida võib ka mõnes korralikus peolauas märgata. Ei soovi peaga nokkida? Eks aga proovi teistpidi, et lase pea kuklasse vajuda, ja ole siis tunnistajaks oma norskamisele, mis sind kohe äratab, nii et endalgi hirmus hakkab. Mõtled, kuri – laval nagu maru intiimne ja vaikne, kaua ma nüüd niimoodi norskasin?! Peolaua taga ehk kuidagi veel, olgugi ebaviisakas, aga teatritoolil on see juba lausa riskantne ettevõtmine. Teatritoolil ei ole üldsegi mugavaid positsioone lihtne leida, midagi pole parata.
Etenduse ajal aga küsisin: kas rahvusteatri, kõrgklassile serveeritav alternatiivkunst ongi nõnda khm – rahulik? Ehk kus on eksperimentaalsus, teatav – nagu öeldakse – hullumeelsus? Alternatiivne vürts? Vähemalt uudne sisu või vormgi? Kas tõesti nii vähe jagub gurmaanidele? Kas see on siis rahva või valitseva korra kunst? Või mõlemat…?
Nagu ikka, tekstist aru ei saanud, seega mul jääb selle väärtus tundmatuks nagu võõramaa raha. Aga jääb feeling, mille sai publiku sünergiast, mis tundus pigem vaoshoitud. Ei tajunud ma erilist vaimustust, nõusolekut, kaasatust, ega ka tihkumist või ninalöristamist. Aga kõige märkimisväärsem – kui lõpp käes, oli natuke vaikust, siis hakati plaksutama, ja siis kostis esimene ja nõrk, peaaegu ebakindel “Braavo!” Mõtlesin, et nonoh, mida’s nüt – aga Buddha naeris mu üle juba ja plaksutamine läks üha valjemaks, ja mingil eriti paradoksaalsel kombel hakkavad inimesed järsku püsti tõusma, ja tõusevadki järgemööda üles ja hakkab siiras tunnustamine ja tuututamine nagu oleks keegi Ibrahim kusagil võistlustel viimase penalti sisse löönud.
Terve etenduse maganud mehele tuuakse ukse tagant lillekimp, ta tõuseb nohisedes, plaksutab tunnustavalt ning haarab lilled ja annab need lavatähele, sellest žestist vaimustutakse ning plaksutatakse veelgi rohkem, hõisatakse, inimesed on õnnelikud ja naeravad. Ka näitlejanna teeb imelise transformatsiooni: etenduse lõppedes näis, et ta pole rahul, tunneb piinlikustki – oli vaja siis nüüd ennast häbistada ja publikut piinata, tahaks nagu juba lavalt ära – plax-plax, aitab küll. Nüüd aga peegeldub tema näost üllatus publiku ootamatu joovastuse mõjul, mis kolmekordsel tagasikutsumisel aina rõõmsamaks ja uskumatumaks muutub.
Kogu selle klounaadi juures olen ilmselt kõige suurem kloun ma ise, kuna võtsin kiirelt vastu otsuse – et kuna ma ikkagi tekstist aru ei saa, ei ole mul õigust ka protesti avaldada, ehk kuigi etenduse poolest oleksin ma võinud rahumeeli edasi istuda, etenduslõpu šokk ise oleks mind tahtnud toolile otse risti lüüa – ma teen sedasama, mida iga truu lambakarja liige ikka tegema peab: naeratan laialt ja tõusen plaksutades püsti. Braavo ma siiski ei hüüdnud, aga siiamaani painab mind: kas see oli kollektiivne, ütleme siis viisakusvalskus, kus kõige suurema teatriillusiooni ohvriks langes mitte publik, vaid teater ise ja vaene näitlejanna? Muidugi ei taha ma seda mitte ühegi rakukesega uskuda, see oleks alles… Aga kas teatriillusiooni tagas prestiižist tilkuv rahvusteatri reputatsioon, millele sai vastata vaid suur väikekodanlus, valskuse truu teener, veendes end etenduse lõpuks ümber: jah, see ongi kvaliteet, just see ongi ikkagi tõeliselt hea?
VÕI oli kõik õige – sisu tõesti katartiline, traagiline ning sügavamõtteline, mis ei lubanudki aktiivset ja välist reaktsiooni, vaid liigutas inimesi sisemiselt, vaikselt ja peenekoeliselt ja seda enam nõudis hiljem energilist ülevoolavat tunnustust ning ainus, kes midagi aru ei saa – Dissonantsmees? Ei tea. Ei tea. Mingid ekstraordinaarsed, st teatrivälised illusioonid näivad siin asjasse segatud olevat. Meie ülesandeks on need veel selle elu jooksul välja nuhkida. Aga kõike head seniks.
