Kiri minult. Sinule

Tere, sina!

Ma ei ole ammu kirjutanud. Ei sulle ega mulle ega ka kellelegi teisele. Siiski… oma vastsündinud vennatütrele kirjutasin ühe kirja. Aga kuna tema seda alles mõne aasta pärast lugeda saab, siis on see tulevikukiri… minevikust.

Tahtsin sulle justnimelt seetõttu kirjutada, et me ei ole ammu omavahel rääkinud. Ega ma veel ei teagi, kuhu (ja kas üldse kuhugi) see kiri mind või sind või meid võib viia. Vaatame!

Hiljuti kuulasin ööülikoolist Ly Seppel-Ehini loengut “Heast enesetundest”. 37. minutil kõneleb ta nii: “Mõnikord me tunneme, et me oleme seest tühjad. Psühhoterapeudil on sellel puhul viis küsimust. Mida sa väldid? Mida sa kardad? Mida sa tunned? Mida sa teed selle asemel, et teha midagi muud? Mida sa tahad?” Ta räägib ka, et me kõik oleme visad peitma seda, kuidas me tunneme ja mida me kardame. Me ei taha endale teadvustada, et me väldime. Selle asemel tahame olukordadest, tunnetest ja muust “üle saada”. Me mängime mängu “nagu seda poleks olnud”. Häbi, süütunne ja viha on aga väga tugevad tunded, mida ei saa lihtsalt ära peita. Siit saad kuulata täispikka loengut.

Ju see loeng mulle seetõttu silma jäi, et olen viimasel ajal oma mõtetes mingit raskust tundnud. See raskus tuleb ja siis järgmisel või ülejärgmisel päeval asendub ta täieliku kergusega ning siis taaskord naaseb. Sedasi see nõiaring mul käib. Aga erinevalt varasematest kordades mu elus, kui ma end taoliselt tundnud olen, ei muserda mind see raskus. Ta tundub põnev. Ta on nagu mingi raske matemaatikatehe, millele ma ülesannet kohe esimest korda lugedes pihta ei saa. (Ja teeme ühtlasi siinkohal selgeks, et mulle väga meeldib matemaatika.) Ma ei tea, kas need on need 26 aastat, mis mu õlule on kogunenud, aga mingi teadmine on minusse tekkinud, et igal ülesandel on lahendus olemas. Ma ei tea lihtsalt veel, kus.

Ma siis üritan iseenda eest mitte peitu minna ja see on vahepeal keeruline, aga üldiselt päris äge rännak. Eriti kõnetab mind Seppel-Ehini loengust küsimus “mida sa teed selle asemel, et teha midagi muud?”. Millised minu tegevustest ja käitumis(mustri)test on peibutised, et mitte tegeleda sellega, mis mulle tegelikult korda läheb?

(Mulle tuli vahepeal meelde, et ühe kirja kirjutasin siiski veel. Umbes kuu aega tagasi. Aga see on selline salakiri, sest seda pole ma selle adressaadile edastanud. Ja võib-olla ei edastagi kunagi. Mu meelest on tore vahepeal kirjutada kirju tühjusesse. Või siis justkui läbi õhu inimestele, kellele sa tunned, et pole veel aeg mingeid mõtteid öelda. See teeb pea sedasi mõnusalt klaariks.)

“…aga kunagi ei saa inimene nii vaeseks, et tal ei oleks midagi kaotada. Ikka on süda hakanud takjana millegi või kellegi külge kinni, täiesti vastu tahtmist ja vahel isegi endale teadmata.” – K. Ristikivi “Hingede öö”

Ma teen praegu Labürintteatriühendusega G9 proove. Teeme Karl Ristikivi põhjal “Hingede ööd”. Väga sümpaatsed sägad on koos. Nii et tule vaatama ja kogema ja tajuma! Ma tõesti loodan, et sa tuled. Mulle meeldib mõte ühel hetkel sinuga sellel ruumirännakul selles majas kohtuda.

Lisaks tule ka “Caligulat” vaatama. Selle aasta viimased võimalused on 26. ja 27. novembril. Parajalt hullumeelne töö ja ettevõtmine on see olnud (samuti koos mõnusa kambaga).

Ma tunnen, et olen juba mõnda aega elanud alla enda ideaalide. Hetkel mõtlen ma keskkonna-sõbralikkusele. Tean, et enda sõprade seas olen saanud selle tiitli, kes väldib pakendit ja kasutab oma korduvkasutatavaid kõrsi ja eelistab kohalikku toorainet jne jne. Mingitel hetkedel olengi kõigele sellele ja veel rohkemale tähelepanu pööranud. Viimasel ajal olen aga alla igasugust arvestust võrreldes selle minuga, kes varem eksisteerinud on.

Nägin alles sotsiaalmeedias postitust, kus visuaalselt oli näha tohutuid plastikusaari ning selle all oli kiri: “Aga see on ju ainult 1 kõrs, ainult 1 kohvitops, ainult 1 kilekott”. Minuga on juhtunud sarnane lugu. Jah, ma võtan ikka kaasa oma kohvitopsi ja kõrre ja väga tihti ka riidest koti, AGA see kogus plastikut ja pakendit, mida ma viimase poole aastaga olen tootnud, ei ole vabandatav. Isegi kui ma ehk keskmisele eestlasele selles osas alla jään (plastiku tootmise koguse osas), saaksin ma palju paremini.

Ma kirjutan sellest sulle, sest ma väga tahan end selles osas distsiplineerida.

Ma üritan ikka mõelda, et mis siis, kui kogu prügi, mida ma toodan, peaks jääma minu koju? Mis siis, kui ühtegi prügikasti ega -mäge ei eksisteeriks? Kui ma peaksin absoluutselt iga enda poolt soetatud asja eest lõplikult vastutama, mitte ei saaks seda vastutust prügikastile anda… Hetkel ei mahuks ma tõenäoliselt oma koju lihtsalt ära.

Ma mõtlen, et üritame koos sellele igapäevaselt rohkem tähelepanu pöörata. Mis sa arvad?

See kiri jääb praegu selliseks, nagu ta on. Võib-olla natukene liiga lühikeseks (ehk seetõttu, et nii pikk paus on kirjutamisesse sisse jäänud), võib-olla mitte.

Kui ma muud ei tee, siis kuskil mõttesügavuses igatsen ma Islandi kargust ja hingematvat loodust või hoopis Itaalia vabadust, päikest ja lohakust, või lihtsalt, et saaks Eesti suves üleni merevette mattuda. Lumesõda tundub ka päris tore ja seda saab vast juba õige pea.

Järgmise korrani!
mina

Väljateenimata paradiis või tööga teenitud vaev?

Ma olen oma elus vähemalt tuhat korda mõelnud, et ma ei vääri oma elu. Siis, kui kõik on olnud väga halvasti, ja nüüd, kus kõik on hästi. Noh, eelmisel nädalal käisin US Virgin Island St Thomasel. Absoluutselt ei väärinud seda paradiisi, ma pole viimase aasta jooksul mitte midagi teinud, et seda kuidagigi ära teenida. Lausa vastupidi, olen olnud erakordselt laisk ja pole midagi olulist korda saatnud. Mäletan, kuidas kooli ajal, võib-olla esimesel, võib-olla teisel kursusel, jätsin eriala tunniks valmistumata ja Kalju ütles esimest korda “näete, tüdruk on kodus tööd teinud”, mille peale ma siis ebalevalt nõustusin, et jah, olen küll. Ise aga mõtlesin, et kuidas see küll võimalik on, et ma tavaliselt näen nii hirmus palju vaeva ja jään tunnustuseta, ja nüüd, kui olen töö tegemata jätnud, paistab välja hoopis teistpidi. Ja nii tunnen ma ka nüüd. Kui ma Eestis nii pingutasin ja mitmes kohas korraga tööd tegin, siis olin justkui orav rattas, et kuidagi ots otsaga kokku tulla, aga praegu elan ma Ameerikas mingit kummalist elu, kus probleeme, mida ma terve elu tundnud olen, enam ei ole. Aga see ei tähenda, et probleeme üldse ei ole. On teistsugused probleemid. Näiteks on probleem see, et otseselt midagi teha ei ole. Et mu elul pole hetkel otsest eesmärki ja väljakutseid. Ootan endiselt oma viisat, peale seda ootan tööluba. Ehk siis ootan. Ja ootamine kui tegevus on kohutavalt passiivne, sest ootajast endast ei sõltu ootamise hetkel midagi ja võim on kellegi teise käes. See on selline üleüldine aura, mis õhus on, ent sellest hoolimata olen ma õnnelik, sest tunnen, et olen õigel teel ja ootamine on peaaegu läbi. Pealegi, nagu ma juba enne mainisin, siis mingitel kummalistel põhjustel ja kogu elatu perspektiivist, olen ma kogenud rikkust ja vaesust, rõõmu ja kurbust, õnne ja ebaõnne, võitu ja kaotust. Aga et oleks ikka veel põnevam, siis ma aina avastan, kui palju veel on asju, mida ma veel ei tea ja näinud pole ja mida kogedes ma mõtlen, et kuidas küll olen ma üle veerandsaja aasta elanud ilma, et ma mingeid asju veel kordagi näinud ega kogenud pole? Näiteks snorgeldamine – appi, ma võiksin seda päevad läbi teha ja sellest tunde rääkida. Minu jaoks on see nagu tähtedesse vaatamine, võib-olla veelgi tugevama mõjuga. Kuidas kokku põimuvad ilu, lõputus ja looduse jõud mõistmisega, et mina olen kõigest detail. Maailmale mittemiski, aga iseendale terve maailm. Ja ilmselt selline kummaline segu olmest ja eksistentsiaalsetest mõtetest ongi peamine, millele ma siin aega pühendanud olen. Aga ühes asjas ma olen edasi jõudnud – tulge külla. Palun, eestlased, tulge külla. Te olete tuttavad.

LIINA

Dissonantsmees Kiievis

Hetkel klopsime Lõuna Eestis kokku „Mowglit“. Töö puugi ehk parasiidi paradiisis, st puukide keskel, kus iga puu pinnal võib varitseda puuk – ka su enda pükstes; kus iga higilõhn võib mõnda hullu bõkist puuki erutada, kus kõik puugid puugivad ja pruugivad kedagi, poevad kellelegi, va pugejad, ja kus kõik peremees/naine-organismid kannatavad või vähemalt kardavad kannatamise ees. Kannatavad, et ei ole paradiis, vaid parasiit. Igavene probleem.

Kuid meie, st Mira ja K Edgar, olime sunnitud vahepeal Ukrainas Kiievis käima, võtmaks osa sealsest festivalist ning mängimaks maha üks „Hauakaevaja“ või Kiievi publikule kohandatuna: „Mogilžik“. Mõned märkmed sellelt kärmelt reisilt jaanipühade ajal jõudsin ma siiski teha.

20. juuni

Lennujaamas oli meil vastas sohver, nägus noormees viiekümnendates. Istusime ta taksosse, vanasse Volvosse, milles oli üsna konkreetne lõhn. Varem olen seda tundnud Säga vanas punases Lada Samaras, kui poikadega orienteerumas käisime. Ega see väga meeldiv ei olnud, aga millest ta tuli ja kuidas kirjeldada – jään võlgu. Kui ma ütlen, et nagu teatava koppe- või kergelt läppelõhnaga, juba tekitab see segadust ega suuda eriti teravalt asja tuumale osutada. Igatahes võib selle lisada tundmatute tuvastamata omapäraste lõhnade registrisse.

Kuna taksojuht jäi ametivennaga kiirelt sõnu vahetama, – üldse tundus, et meie juht – ehk oli ta nimi Ivan, ehk mitte, armatuuril puudus igatahes meil-levinud taksojuhi tunnistus pildi ja nimega – tundis lennujaama kanti nagu oma koduõue, leides nii kolleegide või tuttavate tunnustust kui jagades seda ka ise. Ikka viipas ta sõbralikult ühele, noogutas reipalt pead teisele; paratamatult jäi tunne, et see lennujaam nagu Ivani, kui see ikka oli tema nimi, mänguterritoorium oli. Aga peab meeles pidama, et lennujaam on liiga suur ühe taksojuhi jaoks, nii nagu maailmgi on liiga suur ühe valitseja jaoks või kunst liiga suur ühe kunstniku jaoks, ehkki tõestada püütaks vahest vastupidist.

Niisiis libistasin koos kamraadidega end salongi, avastamaks lisaks väljakutsuvale odöörile ka näljase palavuse, mis tahtis saada higiks me kehadel, sillerdada me kõhuvoltides.

Lootusetult proovis Mira elektrilist aknaavamisnuppu – mootor oli vagane. Nii tundsid vist kõik end natuke nagu lõksus, aga taksojuht polnud mõni mühakas ja istus päris hurmavalt omale määratud troonile ja roolile. Aga samal ajal viisakat nägu tehes ootasid kõik, et ta juba selle KURADI mootori tööle paneks, ja samal hetkel kui ta seda tegi, keriti kolm autoakent alla.

Turvavööd peale pannes pidin näima küll häbemata konkistadoorina, kes on tulnud selleks, et oma rahulikus rütmis kulgevat mikrouniversumit vägivaldselt ümber kujundada. Nii surusin ma sõrmed sügavale istme vahele, et sealt välja tõmmata iidne tolmune artefakt, turvavöö pesa või pugu, mis metallosa sisestamisel klõpsatab ning ütleb sulle sellega, et su elu on nüüd kaitstud, ära muretse. Oleksid nagu taas emaüsas. Küll on need turvavööd head asjad. Kahju ainult, et Ivan, olgu klientuur talle helde, selle unustanud oli. Eks pidanud ma Miratki utsitama, kelle vististi bulgarzkii temperament end UK-rainas vist kohe koduselt tundma hakkas, et too paela peale tõmbaks, mitte ei unustaks! Ei kujuta ettegi, milline on siin ja mujal autoõnnetuste käigus turvavöö kasutamatuse tõttu väljalendavate kehade näitaja, aga olen kindel, et ka siin seadustatakse see ajapikku, nii nagu Eestiski omal ajal. Kas mäletate veel, kuidas inimesed mörisesid ja punnisivad aga vastu, et no misasja? Kurat, selle eest veel trahvi, kui rihma peal pole, kah asi. Või avalikus kohas tossupuhumise eest või joomise eest avalikus kohas va Pirogovi Park. Eks sama asi olnud ka alkoholiaktsiisiga. Ei taha see inimene vist ikkagi metsalise mentaliteedist loobuda, tuhandeid aastaid tahutaks tsiviilse inimese taiest, mis mitte valmis ei saa. Veel jonnakamat materjali pole leidnud, veel vastikumat vemmalt, veel ahvilikumat avantüüri, kui seda on inimtsivilisatsioon.

21. juuni – etenduse päev

Loomulikult oluline päev algas täieliku viltuvedamisega, kui hommikul avastasin sääre pealt ühe ülbe puugi. Puuk, kes teab – oli see mõni karmi turvisega Kanepi kodanik Ixodidae arakhniid Eestist või mõni pehmeloomuline Argasidae Dnepri kaldalt Kiievist – ei tea. Selge on see, et kui ta ikkagi tuli Eestist, ja ma teda mingilgi moel ei deklareerinud, olen kas smuugeldaja või immigrantidega mehkeldaja – kriminaal, jääb üle vaid kahetseda. Võib-olla on see kõik üks teatava borrellioosi tundemärk – selge see, et nagu parasiit mu säärt limpsis, oli platsis ka seljalihasvalu, mida sama hästi võis põhjustada ka ootamatu ja äsja hotelli põrandal praktiseeritud urdha mukha svanasava ehk upward dog. Nii ma siis kartsin etenduse ja seal vajaliku vene keele pärast.

Aga kui meie helistamise peale, et palun tooge siia keegi spetsiomm pinsettidega puugi eemaldamiseks, poleks koputades sisse tulnud koristajatädi Oksana, nuga käes pussitamisasendis, kes ilmselt oli sõna tick (inglise k. puuk) asemel mõelnud midagi sootuks siivutumat, aga kes teab, kes siis täpselt teab mida, ja kui ta siis ikkagi poleks seda nuga maha pannud, ja hoopis pinsettidele järele läinud, kes teab, kas minust siis praegu veel eluslooma oleks.

Olgu kuidas on, etendusele pidi minema, veidra nõrkusega või mitte, lihasetembutamisega või mitte.

*

Aga ütle sa vene keeles või eesti keeles või ära ütle inimestele, et ärgu nad lampe enne tööle pangu, kui näitleja konkreetselt selleks märku annab. „Hauakaevaja“ etendus on, nagu seda uue ajastu voolusuund kinnisele eesti natuurile vaatamata nõuab, interaktiivne, ning etenduse alguses saavad publikumi aulised liikmed endale lambid. Aga ei, nad panevad kohe alguses, kui etendus veel õieti ei käigi, kõik niimoodi helkima, et püha Elmo ise on pimestatud. Tekib küsimus kas nad meelega kasutavad endale antud võimu ära stiilis „Hohoo – vaatame, mida see kloun meile tantsib!“ või lihtsalt saavadki nad aru asjast mitte nii nagu öeldakse, vaid tagurpidi.

Kolasa teater aga, festivali epitsenter, olgu öeldud, on imeline tilluke teater kahe tillukese saali, kahe kohviku ja lugematute tubadega õkva vanalinnas, kus väidetavalt algne Kiiev ka alguse sai, ning lisaks on teatris ka vastav teatri sabatška ehk koerakesekene, kellel on kuut õues, kus on ka vastav kolmas lava. Sealsamas iidses rajoonis, peaaegu teatri vastas on ka Bulgakovi maja sellest ajast, kui ta meditsiini ja morfiumi õppis, niinimetatud morfiumi aegadest. Jaa, „Morfium“ ise oli ka vahva tükk – üks lavastus-, aga kaugelt liiga masendav.

22. juuni

Olen väga kareda vetsupaberiga ära harjunud. Meie etendus läks hästi, keegi midagi ilmselt aru ei saanud (va. vene keelde tõlgitud kohad). Nüüd jääb üle vaid nautida teisi etendusi ning Kiievit ennast.

*
Kohe kui etenduse intensiivne algus on hoogu üles võtmas, hakkab mõistagi esimene hilinejate bande kusagil külje peal kohmitsema. Samamoodi, lõppmängu ajal, umbes seitse minutit enne lõppu, kui protagonist väänleb hingepiina ülimas väljenduses, püherdab maksimaalselt ja katartikast pakatavalt, otsustab mingi mehike tagumisest reast alustada endagi psühhofüüsilist rännakut läbi inimeste, et mingil põhjusel, kasvõi elu hinnaga, teatrisaalist lahkuda. Ehk tõesti aitas see näitlejal veelgi sügavamale mängu ja hetke siseneda, sest konkurentsile ei saanud mitte mingil juhul alla jääda. Mind ennast vaatajana pani see küll proovile, kuna mõlemat kangelast oli ju huvitav jälgida. Lihtsalt üks neist oli ametlikult festivali programmi valitud, teine oli superalternatiiv, keda vaid vähestel oli võimalik näha ning kellele polnud saatusest määratud oma ponnistuste eest mõnda toredat teatriauhinda saada.

*

Bulgaaria etendus oli seekord luule- ja laulukava kitarriga. Paarike, kes esitas oma kirjutet poeesiat, kuid tegid seda väga lihtsalt, ilma igasuguse niiöelda estraadita, rääkides otse publikule ja üksteisele, neutraalne väline vorm, mitte-taotletud esteetika.

Mõni volüümikam austaja daam nutiseadmega ei suuda enda kiindumusi muusse vormi valada, kui et peab kohe filmima, eriti kui atmosfäär on lahe, valgus on ka selline töövalgus, et peaaegu ei olegi teatri teatri tunne. Või siis just on, sest mis ikkagi on ja mis ei ole teater?

Niisiis nutiprisma ürgne kutse digisalvestada. Nii juhtus, et tädil, kes juba üht-teist üles oli võtnud, läks vist üks salvestatud videotest käima. No ei olnudki nii väga piinlik, vist tavaline asi juba. Ja kas siis kompenseerimaks oma eksimust või mitte, aga milline südikas, peaaegu et sõjakas perfektselt rütmistatud kaelapainutamine sellele järgnes – selle enesekindla ja vahva daami pea paindus pendel-kindlalt ühe naabri õlalt teisele ikka laulu- ja kitarrirütmis – tõeline passioon.

Et aga Ukraina suvi on kuum, ja hingeauru täis saal veelgi kuumem – manuaalõhukonditsioonerid, lehvikud. Nende vibutamine on tõesti paratamatu, ja kuna neil on selline ilus kaar või kõver ja daamidel endil nõnda kaunilt pruntis huuled, kaunilt üleskruvitud põsesarnad – tekib kohe tunne, et viibid mingis kõrgemas seltskonnas – miks mitte?

*

Alatasa on nii, et kui sa mingi etenduse lõpetad, oled millegagi koos ja vajad hädasti kümblust. Näitleja elukutse ei erine siin palju mõne pigise proletariaadi omast, kuigi pigi asemel on meil sageli higi, ja näitlejat hellitatakse päeva lõpuks millegipärast lillede ja ovatsioonidega. Kas pole see mitte südantlõhestavalt ebaõiglane? „Morfiumi“ (lavastaja Irakli Gogia) etenduse lõpuks olin näiteks üleni rõske liivaga koos. Sai seda nii hamba vahel krõmpsitud kui ka ninna tõmmmatud ning grand finale’is kasutatud bensiin andis ka oma panuse. „Hauakaevaja“ lõpus olen aga erinevate värvidega koos, mida ma viimase veerandi ajal enda paljale ihule määrin – tõmban kämblaga niuhti nibust nabani, värvised kämblad siis teritan reitele, nii et pärast etendust on jälk hulk nühkimist.

Aga inimesed? Tuttavad, kellega enne nende minemalidumist paar pikslit juttu ruudutada? Mõned korpulentsemad soliidsemad daamid, kes kiiduavaldusi ja õhuvärskendajat õhivad ja isegi selfit nõuavad? Oleme ausad, sellest juba ilma jääda oleks rumal. Ei, ma ei ole irooniline. Aga ehk peaksin siiski kaaluma ka nooremate austajate nakatamist. Fakt on see, et kui nii edasi läheb, ei õnnestu mul vahetus suhtluses iialgi nendeni jõuda, sest pean end kusagil pesuruumis end mingist kummalisest mikrokraanist väljuva külma vee all uhama. See see kahtlase kuulsusega vabakutselise varjulise inditsemise hind vist on.

*

Kiuste tundub nii, et välismaal on rohkem lööki – Tbilisis, Kiievis, Pescis, Banja Lukas – vaid vaimustus! Inimesed ei saa tekstist arugi, aga kuidas neile interaktiivsus ja tühipaljas emotsioon peale läheb. Teisalt selline teatud braavotamine, mida Eestis pigem harva kohtab, tõstab natuke kahtlusi – kas on see ikka siiras? Negatiivne kogemus siiamaani puudub, pole veel kohanud jahedust. On teada post-soveti maade teatav n-ö püüd Euroopa suunas. See seletaks üldist sooja vastuvõttu, hoolt, toidu ja majutuse oskusliku orgunni ning ka, nagu mainitud, meelitusi.

*

Kiievis olles ei pea palju kohalikku keelt valdama, tõepoolest, peab valdama vaid niinimetatud aukartust elu ees ning teatavat diplomaatilist soovi ellu jääda ning siinkohal piisab vaid üldisest slaavi tüvest, et saaks kogu aeg käia ringi ja korrata giididele ja kohalikele järgnevat mantrat:

– Väga monumentaalne
– Väga ilus ja ilmselt ka väga vana?
– Tõesti maitsev borš
– Tõesti võimas
– Oo – grandioosne
– Oo – iidne

jne.

Ühtlasi kehtib siin väga tugev moraalne ja eetiline kokkulepe inimeste ja tuvide vahel, ilma milleta võiks kogu riigi niigi habras status quo täielikult kokku variseda. Kokkulepe ütleb selgesõnaliselt: ükski vanem, laps, kodutu või sõdur ei peksa tuvisid jalaga, kui need talle ka otse jalgpalli kombel jalge ette vudivad.

Seda enam paradoksaalsena näib kogu sõjaolukord idas, kus Vene-Ukraina piir on praktiliselt purustatud ja päris tõsiselt kohe peksa tehakse iga päev, kui keegi päevase surmatariifi oma elu hinnaga maksab. Selles sõjas on surnud vähemalt 14 tuhat – noored, vanad, vabatahtlikud, patrioodid ja vähem patrioodid. Reedetud, maha kõmmutatud… narkokoridorid, Ida-Euroopa narkokartellid, sõja raha, sõja raha… olen kuulnud, see on hea raha… kes maksab, kes vastutab…

23. juuni, laupäev

Veel viimasest, eksperimentaaletendusest rahvusooperiteatris. Etendus oli väikeses saalis, väikesele publikule. Kasutatud oli groteski ja nagu mulle tundus, ebaloomulikku stilistikat. Jäi mulje, et kohati oli taotletud ka koomikat, ent ma võin eksida, kuna terve etenduse vältel ei kostnud publikust ühte piuksu ka mitte. Vaid härra mu kõrval oli väga väsinud, ma lausa tundsin ja elasin kaasa tema julmale võitlusele unega, teades täpselt seda tunnet – sa pead istuma seal, eesreas ka veel, ja nagu üritades laukast, mis sind iga kord võimsamalt alla tirib, välja rabeleda – kõigepealt läheb kinni silm, siis hakkab vajuma pea, laup ees, vajud-vajud-vajud ning siis viimasel hetkel enne toolilt mahaprantsatamist tuled taas ärkvele ning pöörad oma äsjase peanokutuse asjalikuks hingetõmbeks. Ja nii veel palju palju kordi, kuigi see enam lähimaid naabreid ühel hetkel ära petta ei pruugi. Aga uni on meistermaadleja, ja nii leiab aset üsna populaarne tiksumisetants, mida võib ka mõnes korralikus peolauas märgata. Ei soovi peaga nokkida? Eks aga proovi teistpidi, et lase pea kuklasse vajuda, ja ole siis tunnistajaks oma norskamisele, mis sind kohe äratab, nii et endalgi hirmus hakkab. Mõtled, kuri – laval nagu maru intiimne ja vaikne, kaua ma nüüd niimoodi norskasin?! Peolaua taga ehk kuidagi veel, olgugi ebaviisakas, aga teatritoolil on see juba lausa riskantne ettevõtmine. Teatritoolil ei ole üldsegi mugavaid positsioone lihtne leida, midagi pole parata.

Etenduse ajal aga küsisin: kas rahvusteatri, kõrgklassile serveeritav alternatiivkunst ongi nõnda khm – rahulik? Ehk kus on eksperimentaalsus, teatav – nagu öeldakse – hullumeelsus? Alternatiivne vürts? Vähemalt uudne sisu või vormgi? Kas tõesti nii vähe jagub gurmaanidele? Kas see on siis rahva või valitseva korra kunst? Või mõlemat…?

Nagu ikka, tekstist aru ei saanud, seega mul jääb selle väärtus tundmatuks nagu võõramaa raha. Aga jääb feeling, mille sai publiku sünergiast, mis tundus pigem vaoshoitud. Ei tajunud ma erilist vaimustust, nõusolekut, kaasatust, ega ka tihkumist või ninalöristamist. Aga kõige märkimisväärsem – kui lõpp käes, oli natuke vaikust, siis hakati plaksutama, ja siis kostis esimene ja nõrk, peaaegu ebakindel “Braavo!” Mõtlesin, et nonoh, mida’s nüt – aga Buddha naeris mu üle juba ja plaksutamine läks üha valjemaks, ja mingil eriti paradoksaalsel kombel hakkavad inimesed järsku püsti tõusma, ja tõusevadki järgemööda üles ja hakkab siiras tunnustamine ja tuututamine nagu oleks keegi Ibrahim kusagil võistlustel viimase penalti sisse löönud.

Terve etenduse maganud mehele tuuakse ukse tagant lillekimp, ta tõuseb nohisedes, plaksutab tunnustavalt ning haarab lilled ja annab need lavatähele, sellest žestist vaimustutakse ning plaksutatakse veelgi rohkem, hõisatakse, inimesed on õnnelikud ja naeravad. Ka näitlejanna teeb imelise transformatsiooni: etenduse lõppedes näis, et ta pole rahul, tunneb piinlikustki – oli vaja siis nüüd ennast häbistada ja publikut piinata, tahaks nagu juba lavalt ära – plax-plax, aitab küll. Nüüd aga peegeldub tema näost üllatus publiku ootamatu joovastuse mõjul, mis kolmekordsel tagasikutsumisel aina rõõmsamaks ja uskumatumaks muutub.

Kogu selle klounaadi juures olen ilmselt kõige suurem kloun ma ise, kuna võtsin kiirelt vastu otsuse – et kuna ma ikkagi tekstist aru ei saa, ei ole mul õigust ka protesti avaldada, ehk kuigi etenduse poolest oleksin ma võinud rahumeeli edasi istuda, etenduslõpu šokk ise oleks mind tahtnud toolile otse risti lüüa – ma teen sedasama, mida iga truu lambakarja liige ikka tegema peab: naeratan laialt ja tõusen plaksutades püsti. Braavo ma siiski ei hüüdnud, aga siiamaani painab mind: kas see oli kollektiivne, ütleme siis viisakusvalskus, kus kõige suurema teatriillusiooni ohvriks langes mitte publik, vaid teater ise ja vaene näitlejanna? Muidugi ei taha ma seda mitte ühegi rakukesega uskuda, see oleks alles… Aga kas teatriillusiooni tagas prestiižist tilkuv rahvusteatri reputatsioon, millele sai vastata vaid suur väikekodanlus, valskuse truu teener, veendes end etenduse lõpuks ümber: jah, see ongi kvaliteet, just see ongi ikkagi tõeliselt hea?

VÕI oli kõik õige – sisu tõesti katartiline, traagiline ning sügavamõtteline, mis ei lubanudki aktiivset ja välist reaktsiooni, vaid liigutas inimesi sisemiselt, vaikselt ja peenekoeliselt ja seda enam nõudis hiljem energilist ülevoolavat tunnustust ning ainus, kes midagi aru ei saa – Dissonantsmees? Ei tea. Ei tea. Mingid ekstraordinaarsed, st teatrivälised illusioonid näivad siin asjasse segatud olevat. Meie ülesandeks on need veel selle elu jooksul välja nuhkida. Aga kõike head seniks.

K Edgar

Suvi ratastel

Juba teist aastat möödub minu suvi ratastel ning kodusolekuaeg kohvrist riiete sisse-välja vahetamise tähe all.

Rumeenia külaelu

Võrreldes „tavalise” tööga, pean nentima, et niisugune elu on tegelikult äärmiselt vahva ja mulle täitsa sobiv. Tööl olles pean 24/7 andma endast kõik, et reisijatel saaks olema suurepärane puhkus, kuid kodus olles saan magada niikaua, kui tahan, ja teha täpselt seda, mida ise tahan, siis, kui selleks parasjagu tahtmist on. Teised tööandjad naljalt niisugust luksust ei võimalda.

5 põhjust, miks giiditöö on tore:

Maapealne paradiis Horvaatias

1. Terve reisi jooksul ei pea ise koristama. Mõni reis kestab 12 päeva – kujutage nüüd ette – ei mingit tolmulappi selle aja jooksul!

2. Kevadet ja suve saab nautida mitmeid-mitmeid kordi! Esimese sääsehammustuse võib saada juba märtsi lõpus ning kastaneid-sireleid näeb õitsemas vaat’ et mitme kuu jooksul.

Minski kassimuuseum

3. Teadupärast bussid ei suuda kiirendada lennukiga võrdsele tasemele, seega on sõiduajad pikad, nii jõuab igal reisil läbi lugeda mitu-mitu raamatut ja ka sokipaare saab täitsa arvestatava koguse valmis kududa.

4. Eestis ei saa iial nii suurepärast guljašši nagu Ungaris või nii häid pieroge nagu Poolas. Neid viimaseid ei saa vist Eestist üldse 🙂

5. Lihtsalt on vahva sõpru ja naabreid järjest paremini tundma õppida.

Veerevad tervitused Katrinilt!

Maailm peopesal

Tere, lugeja!

Kirjutan sulle sellest, kuidas maailm on väike (aga piisavalt suur samal ajal) ja miks mulle meeldib selles ringi käia ning seda tervikuna näha ja tunda.

Ma ei taha rääkida reisimisest, vaid just reisikogemustest, nimetades teel olemist sedapidi. Kogemused, kus ühte kindlasse kohta ja aega on kokku tulnud maailm (olgu väiksem või suurem), erinevad inimesed erinevatest kultuuriruumidest ja rahvustest, kes oma kohalolekuga loovad selle suure pildi. Mul on õnn olnud kogeda seda kirevat grupitunnet vähemalt kuuel korral eri riikides ja see on see, mis paneb mind edasi tegutsema, innustuma, mõtlema ja tundma enda (mugavus)tsoonist väljaspool, väljaspool piire.

Assitej Rootsi oli lahke ja kutsus mind Bibu-nimelisele teatrifestivalile esindama Assitej Eestit, sh Musta Kasti, et tutvuda lähemalt Rootsi laste- ja noorteteatriga ning luua kontakte ülemaailmselt. 16.-19. mai 2018, Helsingborgis.

Niisama reisimine on tore puhkamine ja nautlemine, aga see tüütab ruttu ära, igav hakkab, kuna sisulist tegevust on vähe (kui ei ole just endale seatud väga konkreetseid eesmärke). Ma olen puhtalt turistina reisinud u viiel korral, arvestades sisse kooliaja ekskursioonid naaberriikidesse; lisaks on külaskäigud sugulastele/sõpradele, mida ma ei oska hästi asetada ei ühte ega teise potti, ning hääletamine riikide vahel, mis on veel täiesti omaette kategooria või tegevus. Erinevate haridus- ja kultuuriprogrammide, vabatahtliku või muu töö, festivalide ja kokkusaamiste raames olen maailma kogenud u 12 korral. Põhjus, miks see mind ära ei tüüta, on lihtne – see peitub selles maailmas, mis ümberringi tekib koos inimestega kõikjalt mujalt ja koos kohalikega, kohalike kommete ja toitudega, mõtete ja tunnetega, ürituste ja juttudega. Siin ja praegu, just selliste peegeldustega, mis maailmal sel hetkel öelda on. Laseb tunda eripalgelisi emotsioone, luua teadmisi ja suhteid, palju kaasa võtta ning endast anda. Ja inimesed saavad olla nemad ise, lihtsalt inimesed, mitte see veider liik või seisund – turist – mingi kindel olek, kuidas sind võetakse ja nähakse. Sellel üksikisikute tasandil on ainult avatus, ausus, usaldus, uudishimu (AAUU(:), mis meid juhivad – vabadus. On koostöö, mitte võitlus. On soov tundma õppida, mitte maha teha ja kritiseerida. On puhtad tunded ja võimaluste kirevus. On grupivaim. Ja muidugi usk headusesse ja lootus.

Need on mõtted, mis mind kannavad seoses teelolemisega ja n-ö ärakäimisega. Ja tänu sellele hindan ma üha kõrgemalt hetki oma kodumaal oma inimestega. Eesti on vinge ja teadlikult või mitte teen ma kogu aeg sellele mõnuga reklaami. 😀

Täiesti eraldi teema on reisikogemus looduses, tema võlusid ja valusid tundma õppides. Sellest aga mõni teine kord.

Praktilisest küljest, enne kui oma monoloogi lõpetan. Pidev teelolemine ei soosi mõistagi ühes kohas olemist ja enda jäägitut pühendumist ühele organisatsioonile. Siin ja seal on juba kõlanud, et annan Musta Kasti tegevjuhi ülesanded üle võimekale tegijale, oma kursavennale Henri Roosipõllule, jätkates ise mõne kindla lavastusega (hetkel noortelavastused) ning rahvusvaheliste projektide ja võimaluste leidmisega. Usun siiralt, et sellest saab Kast ainult võita. 🙂

Täna siin, homme seal!

Heaga
Reeli

Postkaart Itaaliast

Tere!

Kirjutan Sulle siit Lõuna-Itaaliast väikelinna Cisternino lähedalt. Elan siin ühes võrratus trullos. Ah et sa ei tea, mis on trullo? Arusaadav. Mina ka ei teadnud varem. Trullo on traditsiooniline valge Puglia kivimaja, mille ehitamisel pole kasutatud mörti (ohjah, siin ma olen üritamas tõlkida ingliskeelset wikipediat… igatahes kivide vahele pole pandud mingit möksi, et need koos seisaks) ja sellel on koonuseline katus. Pilt ütleb Sulle kindlasti enam kui minu ponnistused õige definitsiooni leidmiseks.

Jah, just see sellel esimesel pildil on olnud minu elupaik viimased 9 päeva.

Elu on siin lihtne ja võrratu. Inimesed avatud, elavad ja sõbralikud. Mitte et eestlased seda ei oleks, aga päikesepaistelise ilmaga on ikka inimestel parem meel ning kui seda päikesepaistet jagub kohe kuhjaga, siis ongi kuidagi kergem tunne hinges. Puu- ja juurviljad on värsked, maitsvad ja kohalikud. Kohe-kohe saabub ka Eestis värske kraami kõrghooaeg. Õnneks tulen ma selleks ajaks koju tagasi. Aga miks ma üldse siia Itaaliasse tulin, kui kauaks ja kuidas?

Mitmed pisikesed hetked, tunded ja mõtted said omavahel kokku:

1) eelmisel suvel rääkis mulle üks tore inimene sellisest portaalist nagu workaway.info (kokkuvõtvalt: lähed kellegi juurde ja aitad teda mingite töödega ning vastutasuks saad seal elada ning süüa);
2) ma nägin aasta alguses sellist filmi nagu “Call me by your name”, mille tegevus toimub südasuvises Põhja-Itaalias – ja see meeldis mulle väga;
3) ma avastasin, et terve mu maikuu on vaba (ega üritanud seda hiljem ka millegagi täita);
4) mul tuli meeletu igatsus päikese järgi.

Ma panin need mõtted kokku: tegin workaway’sse konto, otsisin erinevaid variante Lõuna-Itaalias (sest põhjas poleks maikuus veel sellist südasuve efekti välja andnud), hoidsin oma maikuu avatuna ning siin ma olen.

Elan siin Puglias ühe võrratu pere juures. Mul on pigem tunne, nagu ma oleksin neil hoopistükkis lihtsalt külas. Ma tunnen end väga oodatuna ning nende inimeste avatus ja andmisrõõm käivitavad minuski needsamad jooned. Kui muidu võiks arvata, et selline (workaway) süsteem toimib rohkem “päts pätsi vastu” (teed nii mitu tundi seda tööd ja saad nii mitu pätsi saia vastu), siis praegune situatsioon õpetab hoopis andmisest rõõmu tundma. Tee, palju sa teed, aga tunne sellest rõõmu. Vana hea – anna ja sa saad palju enam vastu kui võttes.

Siin peres on ka üks võrratu koer Filomena. Me saame esimesest päevast saati väga hästi läbi.

Üks asi, mis mind päris närvi ajas umbes neljandal päeval, oli poes käimine. Kahes 10km raadiuses asuvas poes käimine võib aega võtta kolm tundi. Oeh! Eestlaslik ajaplaneerimine minus on puhta pea peale keeratud. Inimesed kuidagi kulgevad siin ja kõigil on alati aega üheks korralikuks vestluseks. Olgu see siis tuttava või võhivõõraga. Minu kuklas käib ainult mõte, kui palju ma selle ajaga aias ära jõuaksin teha: oliivipuid pritsida, heina riisuda, hoovi kividest puhastada jne. Aga ei, meie kulgeme läbi päeva…

Mul on tunne, et siin ei võeta tööd rügamisena. Et nii mitu tundi rügan ja siis nii mitu tundi puhkan sellest. Kõik on poolspontaanne protsess. Aga tehtud saab sellegipoolest väga palju. Sama palju kui rügades. Lihtsalt hiljem pole vaja rügamise haavu parandada.

Ma ei taha praegu öelda, et üks variant on õige ja teine väär. Iga asja jaoks oma aeg. Aga isiklikult tunnen küll, et olen harjunud oma elu liigsel määral kontrollima (kas siis läbi väga konkreetsete päevaplaanide või muu läbi) ning teen tööd selle rügamise elemendiga, mille tõttu hiljem on vaja haavu lakkuda.

Oh, mida siis veel? Kui Sulle selline maailma avastamine huvi pakub, siis soovitan soojalt workaway.info lehega tutvuda. Kui lihtsalt reisida tahad, palun tule Pugliasse. Ning lõpetuseks kuula pala, mis inspireeris selle kirja pealkirja.

Neljapäeval liigun edasi Sitsiiliasse ökoveini karjamaadele.

Nägudeni!

Laura

Otse Ameerikast!

Esiteks, mul on nii kahju, et ma midagi Musta Kasti talgutest kirjutada ei oska, sest mina… olen Liina ja olen endiselt Ameerikas. Kuigi ka siin, kus ma elan, toimusid eelmisel nädalavahetusel talgud. Õnneks oli ka ilm viimaks enam-vähem ilus ja kuigi inimesi polnud just liiga palju, oli neid ometi mõni ja see on juba hea. Prügi tekib siin umbes kümme korda rohkem ja sorteeritakse küll pakendeid, aga biojäätmeid ja olmet mitte. Iga toode pakendatakse poes kahte väiksesse kilekotti ja igasse topeltkotti pakitakse 1-3 toodet. Tavaline poeskäik koosneb vähemalt (!!!) kümnest topeltkotist. Te võite ainult ette kujutada, millise ülbe eurooplase mulje ma endast siin läbi aegade jätnud olen. Esiteks, mu reageerimiskiirus pole siiski piisav, sest neil on enamasti pakkimiseks eraldi inimene või teevad nad seda ülihelikiirusel pahaaimamatult leti all samal ajal, kui sina pangakaardile tähelepanu pöörad. Mõnikord saan veel sabast kinni ja suudan hõigata “nõu tabelbääg PLIIIIIISS!”, aga enamasti on neil kõik juba valmis ja siis ma lihtsalt kougin ühe koti vähemaks või pakendan umbes kolme topeltkoti tooted ühte kotti. Ja ilmselt te kujutate ette, et sellega võidab maailm viis kasutamata kilekotti, aga ei – on palju ka selliseid kordi, kus nad need 5 kasutamata kotti lihtsalt prügikasti viskavad.

Ja mul on nii kahju seda öelda, sest ma tunnen, et eestlased on niii tublid, teised skandinaavlased on samuti väga teadlikud ja leidlikud ja taaskasutavad või -leiutavad vanast uut, aga – ameeriklased on nii hirmus ignorantsed või naiivseid või misiganes see õige sõna on, et neid ei huvita muu, kui et oleks mugav ja HEA TEENINDUS ning et mis silmist, see meelest. Ja see on tõesti väga kahetsusväärne ja ma ei tea, kuidas neid selles osas harida, aga me peame seda tegema, sest Ameerika on nii suur ja iga päev tekib nii nii palju plastikprügi (näiteks vajaksid nad eraldi KÕIKJALE kohvitopsidele mõeldud prügikonteinereid ja kavalat lahendust, kuidas neid ümber töödelda). Nad on siin väga leidlikud ja näiteks paljudes kohtades saab odavamat kohvi või ostu eest topeltpunkte, kui oma topsiga tulla, aga probleem seisneb selles, et see lahendus peab endiselt olema mugav ja kiire. Inimesed armastavad oma topsi mitte kaasa vedada, mitte otsida kohta, kus seda pesta jne. Neid ei huvita isegi see, et nad raha säästaksid.

Aga nüüd natuke positiivsemal noodil: ma sain endale eelmisel nädalal jalgratta! Ja just nüüd on ilmad ka siin nii ilusad ja väga mõnus on ringi kruiisida. Eks see natuke haakub ka teadliku keskkonna säästmisega, aga üldjuhul on lood siin ühistranspordiga õnneks väga head. Ja mul läheb hästi! Nii hästi kui teisel pool maailma teises ajatsoonis minna saab, kui Eesti sõpradega on isegi Skype kõned või FaceTime kõne raskendatud, sest ajavahe on 7 tundi ja päev kuidagi libiseb käest. Õnneks ma tulen juunis pooleteiseks kuuks tagasi ja ma juba nii ootan oma Musta Kasti sõbrakestega kohtumist, sest neid ega nende varjutaolistki inimest pole siinpool veel kohatud. Loodan, et teil on ka kevad kohal ja peatse kohtumiseni!

Kõikidele karmajoogalistele

Lõunasöögiks ainult värske, just valmis saanud kraam

Veetsime emand Margit Tammega jaanuarikuu Nepaalis, kus jooga kui selline on igati au sisse tõstetud ja turistidele mokkamööda tegevus. Võimalik on võtta erineval kujul ja mõõdus joogakoolitusi, et end universumiga lõplikult kokku painutada. Kuid põhiline jooga on siiski karmajooga. Küsite, mis see on? Vastus on elamine. Lihtsalt igapäevane olemine: töö, laenud, magamine, kulgemine, tõttamine, tšättimine ja nii edasi. Sellega me siis Nepaalis tegelesimegi. Elamisega ja elamise vaatlemisega.

Lihtsalt ilus pilt

Nepaal! See kõlab kaugelt ja eksootiliselt, eks ole? Kuskil eelmise sajandi keskpaigani oli see kuningriik täiesti kinnine riik, kuhu jalga tõsta oli keeruline, pea võimatu. Siis, uute tuulte tulles, piirid avanesid ning välismaised turistid said võimaluse heita pilke sellesse põnevasse mägedemaailmasse. Nii ka meie, ainult mõned kümnendid hiljem, asusime seda ilmaimet ekspeditsieerima. Ja uskuge – seal on, mida vaadata ja kogeda!

Maailma suurim stuupa

Nepaal on mägede maa Himaalaja jalamil. Nende pealinn Kathmandu asub suures orus, mida piiravad igalt poolt mäed, mida me ka tulutult ületada üritasime. Ennevanasti asus Kathmandu orus suur järv, mis siis kas kokku kuivas või januste jumalate poolt tühjaks joodi. Vee alt vabastatud linn ise koosnes kunagi kolmest kuningriigist, mille tsentreid me ka kaemas käisime. Neis paikades on lugematul hulgal templeid ja kuningalosse, mis oma võõrapärase pagoodlikkusega lummavad ja lähemat vaatlemist nõuavad.

Tegelikult üks ülbe ahv ja Kathmandu

Lähenemine nendesse paikadesse on aga rangelt turvatud ja valgenahaline turist peab ostma endale ligikaudu tuhanderuupiase lunapääsme, mis meie rahas on umbes kaheksa eurot. Alasse astudes peibutavad hordides pudipadimüüjad rahast tehtud turiste, et müüa oma pille, keesid, pilte ja mis ka salata, keelatud kraami. Kaupmeeste melus on raske ilu fokuseerida ja ammusi ehituspärleid nautida: laske mul lihtsalt olla ja vaadata, ohkasin nii mitmelgi korral.

Tervenev veevärk

Mitte ainult nendes tsentrites, vaid ka mujal on paljud hooned lagunenud ja pragunenud, aga seda mitte käestlaskmise tõttu, vaid kuna aastal 2015 väristas Nepaali võimas maavärin, mis ei jätnud jälgi ainult tellistesse, vaid ka kohalike inimeste meeltesse ja tegemistesse. Nüüd, mitu aastat hiljem, hakkab normaalsus Kathmandusse taas tagasi tulema. Rõhuvaid rususid on vähem ja inimesed on oma eluasemed taas püsti ja ilmakindlaks saanud. Meiegi esimese elukoha juures hakkas ka mingisugune veevärk lahkumise eel konkreetsemat vormi saama.

Ulguvad koerakoorid

Kolm kullast buddhat

Kathmandu on täis budistlike stuupasid ja kloostreid, pisemaid ja suuremaid hinduistlikke püstakuid, nurgataguseid ohvripaiku ja kõnniteel olevaid punaseid kodualtareid. Budistlikud kellukesed ja hindude tornid eksisteerivad käsikäes, teineteist toetades ja segunedes üheks suureks, hoomamatuks pühaduseks. Ilmalik ja sakraalne on omavahel segatud karri- ja viirukilõhnaliseks koogelmoogeliks, mille annavad kõla palveveskid, kellahelinad ja madal jorin.

Ahvitemplis

Päikeseloojangul võtab maa helindamise enda kanda lugematute koerte armaada, kes päevasel ajal kõikvõimalikes kitsastes kohtades vedelevad ja õhtul Nepaali riigi haukumise ja klähvimisega üle võtavad. Kujutage ette üht väsinud pereisa, kes õhtul töölt koju jõudes kolme pisikese valge klähviva peniga maad jagama ja neid oma kilekotiga peletama peab. Koerad ei anna järgi – see on nende, mitte kahejalgsete aeg! Kõike seda kuulata on tüütu ja frustreeriv: päikese loojumine tähistas reisil meie jaoks puhkamise algust: aeg minna voodisse kas siis lugema või päeva üle mõtlema, kuid kõike seda varjutas närviline koerakoor.

Perekond affe

Õnneks nad väsivad enne keskööd ära, kuid uni on selleks hetkeks juba üle läinud ning lammaste või kitsede loendamine suurt midagi ei anna. Hea, et Turkish Airlines oma lennul kõrvatroppe ja silmaklappe jagas: need kulusid mulle väga ära ja aitasid esimetel öödel siiski magada. Lisaks oli reisi alguses öösiti ka päris külm. Kohalikel puuduvad küttekolded, kuna suurema osa aastast on riigis ikkagi lämmatavalt palav ja pigem tuleb leida leidlikke lahendusi jaheda briisi tubadesse juhtimiseks.

Mõned mäed

Margit kõrguses kaugusesse vaatamas

Nepaali minnakse sageli maailma kõrgemaid mägesid vaatama või koguni nende otsa ronima. Meil nõnda suurejoonelisi plaane siiski polnud, kuid lumiste tippude lummav kutse kõlas meiegi hinges. Kui Kathmandus poleks kõike seda sudu, udu ja tolmu, paistaksid mäed toaaknast kenasti sisse ja lõkkevärvi õhtupäike kallaks need kenasti üle. Kuid nii see päris ei läinud. Esimene lumine tipp paistis pärast üht ootamatut pikka ronimist ühest täiesti kogemata leitud hotellist lähedase künka jalamil siiski otsa. Vaatasin ja õhkasin: oli see ikkagi üks põhjusi, miks ma sinna riiki rändasin. Hiljem sai neid näha veelgi lähemalt. Ühel hommikul avasin hotellitoa kardina ja mulle vaatas vastu veel sinises hahetuses mägi, mille nimi on Machhapuchchhre. See on üle kaheksa kilomeetri kõrge mägi ja selle eripäraks on see, et selle tippu pole mitte keegi mitte kunagi selle pühaduse tõttu (arvatavasti) roninud. Oma pilgu ma sinna otsa ikkagi saatsin.

Uued trekkimisviisid

Hommikusöök Margiti ja kanaga

Trekkimine on teadupärast mägedes ronimine. Miks selline nimi, ma ei tea, kuid meile tundus, et trekkimine, see on vägevate meeste ja naiste ala, kes ennastsalgavalt kõrgustesse rühivad. Kuid meie ronisime ka igal pool, end trekkeriteks mitte pidades. Tegime kõike mõõdukalt ja leiutasime selle käigus uusi, meie tempole ja tegemistele vastavaid sõnu. Kõige esimene neist on treppimine ja see on, nagu nimigi viitab, treppidest üles ronimine.

Igapäevane leib Kathmandus

Jolotamine on tegevus, mille väljenduseks on laisk, kuid uudishimust kannustatud kõndimine. Hillimine tuleb selle inglisekeelsest tüvest ja tähistab mitte nii väga kõrgete küngaste ületamist. Lisaks veel passimine, molutamine, tähevaatlemine ja tšaimine (keset päeva magusa masala tee joomine), mis meie lahutamatuteks kaaslasteks olid ja mis meie kulgemist seal kenasti kommenteerivad.

Turisti eri

Tavaline bussisõit, eesplaanil sisseviskaja

Nepaal on turistide maa. Suur osa nende jõukamast rahvast on end püsti ajanud just turismisektori vallas, kas siis otseselt turiste siia-sinna vedades või kaudsemaid teenuseid pakkudes. Niisamuti kui eelmainitud tsentrid, on turistidel võimalik maailmakuulsate pühapaikade juurde minna ainult lunaraha makstes ja soovitatavalt taksoga, mis kokku teeks kenakese summa. Pühapaikadest ma pikemalt kirjutama ei hakka, vaid loodan, et pakutud valik pilte pakub sisu rohkem kui lõik sõnu. Kuid paar sõna transpordist küll.

Kathmandu vanalinn on tuvide paradiis

Esiteks tahaksin ma korrata vanasõna, mille autoriks olen mina, et kui oled loll, siis maksad. Nõndasamuti on transpordiga. Kui esimesel päeval on taksoga ööbimispaika minek õigustatud, siis hiljem juba mitte. Kathmandu ühistransport on pealtnäha keeruline ja valgele inimesele kaose kehastus. Liinidest pole välisel vaatlusel võimalik aru saada, kuid bussides eksisteerib sisseviskaja, kes kiirkõnes bussi sihtkoha teatavaks teeb ja vahetpidamata vilistab ja bussi patsutab. Üks patsutus tähistab juhile peatumist ja kaks edasiminekut.

Käisime ka teatris

Vile – minu antropoloogilise vaatluse tulemusena pakun, et väga tõenäoliselt tähistab see ürgset peibutushäält potentsiaalsele reisijale, kes tänaval veel ei tea, et ta bussiga sõita tahab, kuid mille kõlades tema närvid erkuvad ja jalad otse bussi viivad. Bussid on reeglina puupüsti täis, kui sa just lõppjaamadest, nagu tihti meie, peale ei astu. Sõit ise on taksoga võrreldes imeodav: maksab vaid paarkümmend ruupiat ehk siis kuskil viieteist sendi kanti. Takso aga maksaks vähemalt paarkümmend korda rohkem. Ühistransporti kasutades hoiad raha kokku ja mis veelgi olulisem, saad tõenäoliselt sihtpunkti kiiremini kui taksoga.

Reaalsus Pokharas

Liiklus ise on aga aeglane nagu teo ila. Eriti väsistav oli bussisõit Pohkarast tagasi, kui veetsime mitu tundi teekonnal Kathmandu äärelinnast kesklinna. Kathmandusse toob sealt linnast tagasi vaid üks maantee, mis kitsa lehtrina tekitab pikki ummikuid ja rohkelt frustratsiooni. Maanteid võiks olla rohkem, kuid teede rajamine mägedesse pole kerge, vaid tundub lauskmaalasele niigi ilmailmena. Aga lasime Buddhal end kanda ja sõime saia ning lõpuks ikka bussist maha saime, kus kohalikud taksojuhid end kohe varblaseparvena oma teenuseid pakkuma tulid. Me läksime jala – kui oled loll, siis maksad.

Sõlmime siis jutu kokku

Bhaktapuri tsenter

Aga nüüd ongi aeg oma jutt kokku võtta. Minu soovitus kõigile neile, kes tahaksid esimest korda minna näiteks põhja-Indiasse seljakotiga reisima: minge parem kõigepealt Nepaali. Inimesed on seal lahked ja head, kui sa just turimikeskustesse karmajoogaratta vahele ei satu, mis sind peenestada ja peedistada tahab.

Kasutage julgelt AirBNB teenuseid, sealt saab üsna tõenäoliselt imesoodsalt suurepäras

Tervitused veebruarikuisse Eestisse

te inimeste juurde elama, kes ka oma toitu pakuvad ja kohalikku asjaajamist selgitavad.

Käige ringi omal käel, sööge seal, kus kohalikudki, imestage ja teretage, võtke rahulikult ja ärge tormake: te pole enam kodus.

Usaldage selle maa rütme ja laske budistlikul rahul end oma turvalistes voogudes kanda.

Lennart

Ulakas udulaam

Ühel suviselt mõnusal ja päikesepaistelisel reedesel varahommikul otsustas üks pisike Udulaamake mägedest alla tulla. Liiga pikalt oli ta end oma valdustes ikkes hoidnud ja just sel hommikul arvas tema läbipaistev mõõdukarikas end liialt täis olevat. Hingelt seiklejana pilku kodumäelt alla heites tekkis tema silmadesse korraga kelmikas säde.

Uduke otsustas end reisiks valmis seada. Täpsemalt tähendas see seda, et ta kogus end kokku üheks pikaks halliks vorstiks, meenutades sedasi hiigelsuureks moondunud tolmuimeja voolikut. Kuid välimus oli vähim, millele Udulaamake sel hommikul mõtles. Tal olid tossupilve sisse mattunud mõned ulakad mõtted, mille eneselehoidmisega ta oskuslikult dramaturgilist pinget kruvis.

Veel viimast korda heitis ta pilgu oma koduplatoole ja veeretas end seejärel vaikselt mäest alla. Oma teel põrkas ta kokku väiksemate udukogumitega, kes kõik tema ekspeditsiooniga liituda tahtsid. Loomulikult oli Uduke lahkesti nõus, sest seltsis on alati segasem. Kuid kuhu meie peategelane teel oli, seda ei paljastanud ta kellelegi ega millelegi. Nii kiivalt hoidis ta kõike ainult enese teada.

Teekond mägedest alla oli ääretult huvitav, sest kunagi varem polnud Udulaam enda valdustest veel väljunud. Kui koduplatool oli talle iga väiksemgi nurgatagune ja kivirahn teada, siis tänasel rännakul oli kõik tema jaoks uus ja imetabane.

Mida meeter edasi, seda rohkem kogus Udulaam endale suurust ja võimsust. Lisaks pisematele udukogumitele liitusid temaga ka hunnik tolmu ja mõned väiksemad kivimid. Eneselegi üllatuseks olid ta kabariidid ühel hetkel aga juba nii suured, et kontroll juhitavuse üle hakkas Udukesel kaduma. Kuid kus häda kõige suurem, seal naer kõige lähemal. Selle asemel, et paanikasse sattuda, hakkas meie peategelane hoopis südamest naerma. Teadupärast on naer nakkav ning juba mõne meetri pärast naeris kogu kogum, mis tuhatnelja mägedest alla linna poole kihutas.

Mis? Linna poole?

Just! – See oligi meie Udulaamakese salakaval plaan. Juba pikka aega oli ta mõelnud, et mis tunne oleks mägede asemel hoopiski linna oma looriga katta. Tänane päikseline hommik tundus olevat ideaalne sellele põletavale küsimusele vastuse leidmiseks ja just seda ta planeeriski teha. Kuid nagu ikka, kipuvad plaanid Udukesel tihtipeale viltu vedama. Näiteks oli ta möödunud nädalal proovinud jõudu katsuda keeristormiga, kes tema õuele oli ootamatult tikkunud ja seal suurt tüli tekitanud. Paraku lõppes nende omavaheline rammukatsumine Udule õnnetult. Koguni nii hullusti, et kahe kange kokkupuute tagajärjel läks tal hulk aega, enne kui ta oma endise hiilguse taastada jõudis. Kuid tänaseks oli ta taas oma parimas vormis ja valmis uutele seiklustele vastu astuma.

Tulles tagasi Udulaama hetkeolukorra juurde, siis võib öelda, et see oli kergelt öeldes hapu. Tema kogukas keha rappus igas suunas ja võttis trajektoore, mille manööverdamisega ei tuleks toime ka kõige paremad rallisõitjad. Õnneks oli meie tänane reisiseltskond aga endiselt heas tujus ja nautis kõike, nagu oleks tegu hoopis lõbusõidu, mitte ohtliku mäestlaskumisega.

Korraga ilmus killavoori teekonnale üks ilmatuma suur kivirahn, mis nad suure hoo tõttu eriliselt kõrgele heitis. Võis isegi tunduda, justkui oleks taevasse üks hall pilv tekkinud. Kuid kuna Udulaam ja ka teised seltsilised olid kõrgustega harjunud, ei teinud nad sellest suurt väljagi ja jätkasid oma naeruteraapiat.

Igale tõusule järgneb teadupärast ka langus. Sellest looduse seaduspärast ei pääsenud täna ka meie peategelane ning tema kaasteelised, kes tuhatnelja nüüd hoopiski maapinna poole tuiskasid. Udulaam proovis kontrolli oma koguka keha üle taastada, kuid taibates selle ürituse lootusetust, lõdvestas ta oma olematud jäsemed ning nautis vabalangemist, mis tekitasid temas ühtaegu nii adrenaliini kui ka kõhedust.

Tundub, et linn jääbki Udukesel täna vallutamata, sest sihtmärgi epitsentrini on minna veel nii mõnigi miil. Meie reisiseltskonna tänase seiklusi täis teekonna lõpp näib tulevat juba õige pea.

Oodatust kiiremini jõuabki kätte Udulaama ja maapinna vaheline kontakt, mis paiskab meie peategelase koos oma sõpradega tuhatnelja igasse ilmakaarde. Toimub väiksemat sorti plahvatus, mille tagajärjel udukiht oma helehalli looriga katab maapinna tervelt kilomeetri raadiuses.

Kui ennist tundis Udulaam ehk kerget nukrust hinges, et tema unistus jääb täitmata, siis nähes, kuhu gravitatsioon ja elu ootamatused teda toonud on, tundis ta hoopis vastupidist. Rahulolu ja õnnetunnet, kui täpne olla.

Udulaama ja tema sõprade ootamatu saabumine Maroko Agadiri lennujaama põhjustas sealsetele inimestele ja lennukitele palju segadust ning tüli. Sealhulgas ka mustkastlasele Kristole ja tema reisiseltskonnale, kes udu saabumise tõttu jäi Marokosse planeeritult pikamaks pidama.

Lõpetuseks üks pilt haigutavast Maroko tänavakiisust. Lihtsalt niisama.

Kristo

Arusaam

6-aastane Liina on kodus, istub nõukogudeaegselt sisustatud elutoas ja vaatab televiisorit. Ta kõnnib telekani ja keerab selle nupust valjemaks. Kõnnib, sest pulti neil veel ei ole. Valjemaks, sest varsti algab ladina-ameerika seebiooper “Printsess”, mis on Liina lemmik. Nii lemmik, et ta kujutab ette, kuidas ta tulevikus elab seal, soojal maal, Limas või isegi Mexico Citys.

11-aastane Liina on emaga raamatupoes, et viimaks ometi saada endale päris oma eesti-hispaania vestmik.

12-aastane Liina saab Rate.ee-s tuttavaks temast umbes 8 aastat vanema Diego-Amor’iga, kes on pärit Hispaaniast. Kindel verstapost Liina elus.

23-aastane Liina läheb peaaegu et puhtjuhuslikult suveks Itaaliasse lapsehoidjaks. Ta saab ootamatult palju itaalia keelest aru ja usub, et abiks on kunagised püüdlused hispaania keele omandamisel ja seriaalide vaatamine, aga ometi ei suuda ta end selgelt väljendada. Itaalia keel erineb ikkagi oluliselt hispaania keelest.

25-aastane Liina sõidab Mehhikosse, et sõbra suure perekonnaga kohtuda. Ta saab aru ootamatult paljust, aga keegi teine tema itaalia keelel põhinevast hispaania keelest ometi mitte. Kuid tagaaias kasvavad papaiad ja sidrunid, nemad saavad temast aru. Ja tänaval mängivad lapsed saavad temast aru. Ja vana kerjav naine, kes Liina sõbrale väidab end perekonnatuttava olevat ning isegi Liinat tundvat, saab temast aru. Ja mõlemad erinevates jalgpallivabrikutes töötavad nõbud, kellest kumbki kingib Liinale jalgpalli, saavad temast aru. Ja kõik tulised toidud, mida Liina sööb, saavad temast aru ja ei osutugi väga tuliseks. Ja lennufirma saab temast aru, kui ta päev varem kiitleb, et jääb lennukist maha, et Mehhikos edasi rännata. Ja Ameerika saab temast aru, kui ta esimest korda oma Ameerikasse sisenemise ajaloos saab turvakontrollist läbi ühe minutiga.

Ja siin ma nüüd olen: kohas, kus minust saadakse aru, ehkki kultuur on nii erinev. See on elu ja praeguse aja puhul nii vaimustav, et reisimine on võimalik. Aitäh, maa ja ilm.

Liina