Suvi ratastel

Juba teist aastat möödub minu suvi ratastel ning kodusolekuaeg kohvrist riiete sisse-välja vahetamise tähe all.

Rumeenia külaelu

Võrreldes „tavalise” tööga, pean nentima, et niisugune elu on tegelikult äärmiselt vahva ja mulle täitsa sobiv. Tööl olles pean 24/7 andma endast kõik, et reisijatel saaks olema suurepärane puhkus, kuid kodus olles saan magada niikaua, kui tahan, ja teha täpselt seda, mida ise tahan, siis, kui selleks parasjagu tahtmist on. Teised tööandjad naljalt niisugust luksust ei võimalda.

5 põhjust, miks giiditöö on tore:

Maapealne paradiis Horvaatias

1. Terve reisi jooksul ei pea ise koristama. Mõni reis kestab 12 päeva – kujutage nüüd ette – ei mingit tolmulappi selle aja jooksul!

2. Kevadet ja suve saab nautida mitmeid-mitmeid kordi! Esimese sääsehammustuse võib saada juba märtsi lõpus ning kastaneid-sireleid näeb õitsemas vaat’ et mitme kuu jooksul.

Minski kassimuuseum

3. Teadupärast bussid ei suuda kiirendada lennukiga võrdsele tasemele, seega on sõiduajad pikad, nii jõuab igal reisil läbi lugeda mitu-mitu raamatut ja ka sokipaare saab täitsa arvestatava koguse valmis kududa.

4. Eestis ei saa iial nii suurepärast guljašši nagu Ungaris või nii häid pieroge nagu Poolas. Neid viimaseid ei saa vist Eestist üldse 🙂

5. Lihtsalt on vahva sõpru ja naabreid järjest paremini tundma õppida.

Veerevad tervitused Katrinilt!

Postkaart Itaaliast

Tere!

Kirjutan Sulle siit Lõuna-Itaaliast väikelinna Cisternino lähedalt. Elan siin ühes võrratus trullos. Ah et sa ei tea, mis on trullo? Arusaadav. Mina ka ei teadnud varem. Trullo on traditsiooniline valge Puglia kivimaja, mille ehitamisel pole kasutatud mörti (ohjah, siin ma olen üritamas tõlkida ingliskeelset wikipediat… igatahes kivide vahele pole pandud mingit möksi, et need koos seisaks) ja sellel on koonuseline katus. Pilt ütleb Sulle kindlasti enam kui minu ponnistused õige definitsiooni leidmiseks.

Jah, just see sellel esimesel pildil on olnud minu elupaik viimased 9 päeva.

Elu on siin lihtne ja võrratu. Inimesed avatud, elavad ja sõbralikud. Mitte et eestlased seda ei oleks, aga päikesepaistelise ilmaga on ikka inimestel parem meel ning kui seda päikesepaistet jagub kohe kuhjaga, siis ongi kuidagi kergem tunne hinges. Puu- ja juurviljad on värsked, maitsvad ja kohalikud. Kohe-kohe saabub ka Eestis värske kraami kõrghooaeg. Õnneks tulen ma selleks ajaks koju tagasi. Aga miks ma üldse siia Itaaliasse tulin, kui kauaks ja kuidas?

Mitmed pisikesed hetked, tunded ja mõtted said omavahel kokku:

1) eelmisel suvel rääkis mulle üks tore inimene sellisest portaalist nagu workaway.info (kokkuvõtvalt: lähed kellegi juurde ja aitad teda mingite töödega ning vastutasuks saad seal elada ning süüa);
2) ma nägin aasta alguses sellist filmi nagu “Call me by your name”, mille tegevus toimub südasuvises Põhja-Itaalias – ja see meeldis mulle väga;
3) ma avastasin, et terve mu maikuu on vaba (ega üritanud seda hiljem ka millegagi täita);
4) mul tuli meeletu igatsus päikese järgi.

Ma panin need mõtted kokku: tegin workaway’sse konto, otsisin erinevaid variante Lõuna-Itaalias (sest põhjas poleks maikuus veel sellist südasuve efekti välja andnud), hoidsin oma maikuu avatuna ning siin ma olen.

Elan siin Puglias ühe võrratu pere juures. Mul on pigem tunne, nagu ma oleksin neil hoopistükkis lihtsalt külas. Ma tunnen end väga oodatuna ning nende inimeste avatus ja andmisrõõm käivitavad minuski needsamad jooned. Kui muidu võiks arvata, et selline (workaway) süsteem toimib rohkem “päts pätsi vastu” (teed nii mitu tundi seda tööd ja saad nii mitu pätsi saia vastu), siis praegune situatsioon õpetab hoopis andmisest rõõmu tundma. Tee, palju sa teed, aga tunne sellest rõõmu. Vana hea – anna ja sa saad palju enam vastu kui võttes.

Siin peres on ka üks võrratu koer Filomena. Me saame esimesest päevast saati väga hästi läbi.

Üks asi, mis mind päris närvi ajas umbes neljandal päeval, oli poes käimine. Kahes 10km raadiuses asuvas poes käimine võib aega võtta kolm tundi. Oeh! Eestlaslik ajaplaneerimine minus on puhta pea peale keeratud. Inimesed kuidagi kulgevad siin ja kõigil on alati aega üheks korralikuks vestluseks. Olgu see siis tuttava või võhivõõraga. Minu kuklas käib ainult mõte, kui palju ma selle ajaga aias ära jõuaksin teha: oliivipuid pritsida, heina riisuda, hoovi kividest puhastada jne. Aga ei, meie kulgeme läbi päeva…

Mul on tunne, et siin ei võeta tööd rügamisena. Et nii mitu tundi rügan ja siis nii mitu tundi puhkan sellest. Kõik on poolspontaanne protsess. Aga tehtud saab sellegipoolest väga palju. Sama palju kui rügades. Lihtsalt hiljem pole vaja rügamise haavu parandada.

Ma ei taha praegu öelda, et üks variant on õige ja teine väär. Iga asja jaoks oma aeg. Aga isiklikult tunnen küll, et olen harjunud oma elu liigsel määral kontrollima (kas siis läbi väga konkreetsete päevaplaanide või muu läbi) ning teen tööd selle rügamise elemendiga, mille tõttu hiljem on vaja haavu lakkuda.

Oh, mida siis veel? Kui Sulle selline maailma avastamine huvi pakub, siis soovitan soojalt workaway.info lehega tutvuda. Kui lihtsalt reisida tahad, palun tule Pugliasse. Ning lõpetuseks kuula pala, mis inspireeris selle kirja pealkirja.

Neljapäeval liigun edasi Sitsiiliasse ökoveini karjamaadele.

Nägudeni!

Laura

Kes ei tööta, see ei söö. Kes töötab liiga palju, sureb ära

Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse, kaheksa, üheksa – umbes nii palju vabu päevi lugesin ma eesootaval suvel kokku, kui ma 15. mail „Kaksismaa“ esimesse proovi läksin. Olin ootusärev, aga enesekindel – mina ise olin selle graafiku koostanud, töökoormuse vastu võtnud, mõeldes, et küll talvel jõuan puhata. Olen ju noor inimene, tahan ja suudan paljut! Täna on 3. september, täpselt nädala pärast, pühapäeval, on käes see päev, mis on alati kuskil kauguses terendanud – päev, kus kõik on tehtud, kus suvi lõppeb ja puhkus saab alata. Huh, kolm kuud läinud nagu niuhti. Vähemalt niuhti pidid need minema…

Kord juuli lõpus läksin arsti juurde, olin väsinud sellisel moel, et tundsin, et keha enam ei jaksa. Arst vaatas mind suurte silmadega, siis veidi suurematega, kui ma talle rõõmsa näoga kirjeldasin, mida tunnen, mida ei tunne. Ütles, et peaksin voodirežiimile minema. Mõtlesin oma kalendri peale, sain aru, et see küll võimalik ei ole. Tuli välja, et olen ületöötanud. Süda tahtis puhkust.

Ma sõitsin üheksaks päevaks Bulgaariasse, et seal Musta mere ääres varbad vette pista ja üks korralik rannapuhkus ette võtta. Mõningaste mööndustega see ka õnnestus, kui kõrvale jätta üks kummaline hilisõhtu, kui ma pimedas midagi nägemata mäest üles ronisin, et kaotatud rada uuesti kätte leida. Töötamise ja puhkamisega on sama lugu, olles korra õigelt rajalt eksinud (loe: töötamisest), siis on pärast puhkamist väga keeruline seda algust jälle üles leida. Ma ei suutnud enam endale põhjendada, miks ma olin endale nii palju projekte vastu võtnud, miks ma uskusin, et see üleüldse normaalne on. Mind on kannustanud mingi seletamatu hirm, et ma ei saa paigale jääda, et ma pean kogu aeg tegevuses olema. Kui ma ei tööta, siis olen ma ebaõnnestunud, ennast (või teisi) alt vedanud, töötu kõrgharitud luuser (no see on liialdus, aga võtab kenasti kokku). Kui kannustav jõud ei ole mitte oma tegevuste nautimine, vaid kuupäevad, mil asjad läbi saavad, siis pole kõigel nagu mõtet. Rassid ja rabeled, teed kõike küll rõõmuga, südamest ja pühendunult, aga peas vasardavad alati uute projektide häirekellad: kas oled ikka kursil, kas ikka jõuad, äkki on miski, millele sa ei ole osanud mõelda, äkki-äkki. Kell kolm öösel üles ärgata, sest stress on ka magades suur, ei ole tore tunne, seda kogesin sel suvel esimest korda.

Lubasin endale, et ei lase sel mõttel end enam juhtida. Teen pigem vähem, pühendun rohkem iseendale ja annan kehale ja vaimule võimaluse puhata tegemiste käigus, mitte kuskil kauges tulevikus. Mu sõber Paul ütles, et Birgit, sa ei saa magamata öid tulevikus järgi magada! Ma ei uskunud teda, nüüd tean, nii on. Samamoodi ei saa ma tuleviku iseendale tänaste tegevuste tagajärgi klaarida jätta. Alustan nüüd. Hoian end, olen õnnelik ja naudin.

Nüüd veel tore lõpuakord, Draama festivali OFF programm, mille korraldamise Musta Kastiga enda südameasjaks võtsime. Juba teisipäeval, 5. septembril alustame, et viie päeva jooksul tuua teieni etendused, vestlusringid, melu ja möll.

AJAKAVA

TEISIPÄEV, 5. septmeber
21.00 AVAME FESTIVALI ja pärast KEERUTAME plaate (Sisevete Saatkonnas / tasuta)

KOLMAPÄEV, 6. september
21.00 Kinoteatri „EI TAO“ e lavastus pornost (Genialistide Klubis / pilet 14€)

NELJAPÄEV, 7. september
13:00 Lavaka lõpetanute „ELAGU, MIS PÕLETAB!“ (Saksa Instituudis) NB! Välja müüdud
21:00 Kuressaare Linnateater koostöös teater KELMiga „SAVANN“ (Genialistide Klubis / pilet 14€)

REEDE, 8. september
13.00 Paneeldiskussioon „ÜLETOODETUD TEATER“ (Sisevete Saatkonnas / tasuta)
19:00 Musta Kasti „PEKS MÕISATALLIS“ (Genialistide Klubis / pilet 14€)

LAUPÄEV, 9. september
16:00 Musta Kasti „PEKS MÕISATALLIS“ (Genialistide Klubis / pilet 14€)
21:00 Vabakutselised lavastajad ja näitlejad „ÜLETOODETUD TEATER“ (Uues Teatris / pilet 14€)

PS! Kõikidele etendustele va „Elagu, mis põletab!“ järgneb ka vestlusring.
PS! PS! Piletid müügil Piletilevis ja vabade kohtade olemaolul ka tund enne etenduse algust sularahas kohapeal

Puhkame nüüd, siis oleme tulevikus õnnelikud
Birgit

Kool on katsetamise koht

Hollahollahoi!

Kui te arvate, et ma niisama pildist väljas olen, siis ei! Ma olen hoopis teise pildi peal, mille pealkiri on magistriõpe. Eksamid ja esseed on tehtud. Suvi? Ei veel.
Ma kütan proove. Ilusas saalis õudseid ja mitteniiõudseid proove: „Õudne Eesti“ on praegune tööpealkiri. Käisime eelmisel nädalal magistrikursusega ka laagris, kus Martin Mill (Tartu Milli hea sugulane) tuli ka ühe teise pealkirja peale, aga seda ma veel välja ei kuuluta…

Vahepeal JÕUDSIN ma oma jaanikalikkuse jaanideks Saaremaale viia ja üle jaanitule hüpata. Küll aga EI JÕUDNUD ma juuni alguses teatritevahelisele spartakiaadiale sportima. Ma JÕUDSIN väisata kaht juunisünnipäeva ja 11. lennu lõpetamist, aga EI JÕUDNUD mitte ühelegi Kaksismaa etendusele. Vähemalt JÕUDu mängime järgmisel hooajal veel, küll JÕUab. Ning PEKSa saab ka, endiselt mõisatallis ja juba Draama OFF programmis, mida seekord korraldabki Must Kast. No sinna peaks ikka JÕUDma!

Minu viimane sulnis kontakt Musta Kastiga oli too hetk, mis oligi Retkehetk ja me vudisime mööda Ilmatsalu-Kärevere linnuvaatlusradasid, kuulasime mõnusat ja elusat muusikat ja jutustusi jääaegadest… ja siis ma tulin Tallinnasse.

Magan euroalustele seatud madratsil, võitlen kassiga ja ronin: proovide käigus enda ajukurdudes, märkmikulehtedel, tantsupõrandal, reformvooditel ja oma kursusekaaslastel. Kalendris aga juba mööda juulit (ma räägin endiselt ronimisest), vaheettenäitamise poole, et siis ka magistrikursusega enne augustis jätkuvaid proove pisikesele suvepuhkusele minna.

(Suvepuhkus tähendab minu jaoks taaskord möllu TeMuFi pundiga: hakkame uurima Lembitut.)

Siis Tallinnasse ja proovidesse ja esikas NO99s ja siis Draama festival Tartus… Ja nõnda sujuvalt veereb kätte uus hooaeg, uus kooliaasta, uued väljakutsed. Peaaegu traagelniitideta liiguvad ajamassiivid. Ma tean plaane ja varuplaane 2018. aasta juulini. Veider. Veider. Veider! Ja ma katsun praegu oma plaanidega sellest kaugemale mitte minna. (Suur kiusatus on aga küll.) Paine ja inspiratsioon käsikäes. Appi ja hurraa?!

Inglise keeles on sobiv kõnekäänd: I can’t wrap my head around this. Ma ei suuda oma pead selle (mõtte) ümber mässida. Justkui mingi mõte on liialt suur, et pähe mahtuda — ja see on eestikeelne vaste — aga ingliskeelne mõjub teisiti. Tolle kõnekäänu suund on teine: selle asemel, et mõtet pähe suruda, pakub ingliskeelne versioon võimalust ette kujutada oma pea pakkimist ümber mõtte. Ehk mõte ei liigu väiksemaks, vaid pea suuremaks. Mul pole õrna aimugi, kas keegi seda olemuslikku erinevust mõistab. Aga kui ma oleksin praegu Sinu, lugeja, kõrval, ma vehiksin veenvalt kätega, et füüsiliselt visualiseerida.

Mul oli siin vahepeal filosoofiaeksam. Märkmeid lugedes tulid mingid teadmised jälle meelde. Et inimestel, kel on väga tugevalt välja kujunenud identiteet, on väga keeruline uusi keeli õppida. Ergo, keele õppimiseks on vaja lahti lasta oma vanast minast. Üldse on see õppimise puhul kasulik. Paindlik identiteet. Ja see on põhjus, miks inimesed eri keeli kõneledes võivad tunduda totaalselt teisena. Ausõna, peaaegu kõik minu tutvusringkonnas, kes pretendeerivad „õige“ inglise keele rääkimise oskusele, teevad seda teisena.

See paindliku identiteedi küsimus on väga oluline ka grupiloomes. See, kus, millal ja kellega ma praegu viibin, on väga rühmapõhine. Ei ole ühte lavastajat, teeme oma magistrikursusega üheskoos lavastust. Ja kõik, kes on kunagi millegi eest vastutanud, teavad, kui keeruline on see protsess, kui üht vastutajat pole. See on siis see koht, kus lahti lasta varemõpitust. Suure töö ja vaevaga tegin endale selgeks, kuidas see teatrivärk enam-vähem käib ning nüüd: tadaa, headaega, lavastajaidentiteet. Me teeme seda koos. Kivid-kännud, oli rõõm, oli naer, oli töö, oli vaev…

Ühtlasi tervitan ka kõiki neid, kes täna alustasid katseid Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti erialale pääsemiseks.

Meil juhtus siin, paslikult koos möirgava äikese ja vihmapladinaga, üks teravam hetk grupiprotsessis. Vajalik, keeruline, põnev. Kohe möllame edasi. Aga teile, suvitajatele, üks vististi “Kalle Blomkvistist” pärit lause, mis paslik kontoriuksele riputamiseks: „Suletud ilusa ilma tõttu“.

Jaanika

Sügisesse

31. august

Märkamatult on uus sügis kätte jõudnud. Need „rahulikud“ suved mööduvad aina kiiremini ja töisemalt, kuigi on ju mõeldud puhkamiseks ja mängimiseks, rannaliivas ja meres suplemiseks. Endiselt ei taha ma sellest lapselikust unelmast loobuda. Ka talv pole enam kaugel. Polaarrebased Islandil vahetavad juba vaikselt karva. See oli tõepoolest nagu eile, ja ma tunnen seda päris tõsiselt, kui kirjutasin Islandile jõudes blogipostitust meie hooaja lõpust ja minu saareriiki saabumisest. Nüüd olen siit kohe koju jõudmas. Väikeses Eskifjörduris jääb elu aina vaiksemaks ja ööd on päris pimedad, juba on vaikselt näha rohelisi virmalisi öises taevas, turiste liigub vähem ja vähem, ka restoran, kus töötasin, jäi äkitselt augusti lõpus klientidest tühjaks. Turismiaeg Islandil lõppeb augustis kiirelt. Kui maist juulini on ööd põhjas valged, siis teadagi on talvel siin kottpime, vaid mõned valged tunnid päevas. Ega Eestiski parem ei ole. Küll aga hakkab Tartu, kuhu naasen, sügisest, vastupidiselt paljudele teistele linnadele ja looduse kulgemisele, jälle elavnema ja õitsema. Tartu linnas on sügis oma uute alguste ja ellu naasmistega justkui kevad looduses, nagu unest ärkamine. Ärkame taas ka meie Mustas Kastis.

Sügis… On ühest küljest imeilus aeg, oma värvide ja uute algustega. Teisest küljest on need uued algused minu jaoks alati veidi hirmutavad olnud. Põnevad küll, aga hirm teadmatuse ees on alati rinnus. Mida ma siis kardan? Muutust? Ühest mõnusast mugavusest, mis ei saa ju lõputult kesta, uute väljakutsete, olukordade ja inimeste juurde astumist? Miks uus mind hirmutab? Need uued kohustused, lahenduste leidmised ja see teadmatus, et mis siis ikkagi saama hakkab. Tegelikult ei hakka ju midagi teistsugust, vaid kõik läheb edasi nii, nagu minema peab, nagu olen ise valinud, otsustanud, planeerinud. Olukorrad on uued, aga ise olen seesama, enda soovidega oma kulgu minnes, kaasas eelneva aja õppetunnid ja kogemused, mis sel suvel muutsid mind tugevamaks ja õnnelikumaks, ja neid usaldades kaob ka hirm.

Püüan uuel etapil võtta seda kulgu enda jaoks loomulikumalt, usaldades toimuvat ja inimesi enda ümber, kohustusi mitte ülearu ampsata ning lubadusi mitte liigselt anda – nende täitmata jätmised hirmu taastoodavadki. Selle asemel tegutseda enda võimete ja aja piirides, jättes ka iseendale aega hingetõmbeks, vähem kiirustada, vähem muretseda, rohkem häid lahendusi otsida ning mis kõige olulisem, neist kõigist rõõmu tunda. Teatris on nii lihtne hulluks minna. Aga kui, siis juba suure rõõmu ja uhkusega! 🙂

Kui on usaldus ja turvalisus, pind jalge all ja meel selge, siis pole unistustel ja nende täideviimisel enam piire. Siis on uued tuuled ja muutused vaid lust ja mängurõõm. Ja nii on suvi igas päevas, millele uuena ja puhanuna vastu minna.

On kulg. On hoog. On jõud.

Kuidas saangi ma enam tunda hirmu, kui olen seda mägedes udu sees nii tugevalt tundnud, kukkunud ja roninud, kuid tervena maa peale tagasi jõudnud, räsitud, kuid õnnelikuna. Island andis mulle õnne ja ilu, soovin seda kõikidele ka sügisesse!
Hoogsat mängimist ja usaldamist! Hoidkem üksteist.

Ja tulge ikka vaatama, kuidas Must Kast sügisest taas õitsema hakkab! Oo, te ei taha sellest ilma jääda! 🙂

Reeli

Juba kolmas blogipostitus Birgitilt,…

…mis ilmselgelt algab sõnadega: “Ja viis päeva liiga hilja postitan oma blogi!” Ma löön selja sirgu ja katsun sellest “apsust” väärikalt kõrgemale tõusta. Kauatehtud kallike? Pigem mitte, vaid hoopis kauaoodatud puhkus. Eelmise esmaspäev tähendas, päriselt ka, viis kuud oodatud päeva – vabadus, vabadus, vabadus! Maagiline miski, mida ma kõikidele sõpradele ja lähedastele lubanud olen. Vabandus, et mul ei ole üldse aega, töötab ainult mõne kuu, sealt edasi võib igasugune selgitamine juba üleliigseks muutuda. Mulle juba tundus, et kui mind kuskile kutsuti, siis eelteadmisega, et ma nii või naa ei saa tulla. Nõrgemad inimesed oleks igasuguse lootuse kaotanud, aga õnneks on mu pere ja sõbrad väga järjekindlad, sekka veidi oskust oodata ja tulemus saab olla “kauaoodatud kallike” (ma ei pea silmas iseennast, vaid pigem hetke, milles viibida). Ma loodan, et ka teie olete sama vaprad ja andestate mu viivituse.

Puhkuse esimene, teine ja kolmas päev:
Selle aja sees pidi sündima uus kuum paar – töö ja puhkus. Kas nad teineteist leidsid, et käsikäes loojangule vastu kapata? Noh, nagu heal küpsisel kaks külge, siis on ka heal plaanil kaks poolt: see, mis õnnestub, ja see, mis ei lähe nii hästi. Jah, puhkus oli, aga töö jäi üksiküritajaks. Esmaspäeval, Musta Kasti suvelaagri avapauguna toiminud koosolekul, olime sunnitud tõdema, et teemad, mida arutada, said ruttu lahendatud (loe: laagrist naastes naases ka töö, kes tuletas meelde kõik need asjad, mis arutamata jäid). Abielu ei toimunud, aga puhkus meeldiski mulle rohkem. Muidugi, ma juba unustasin! Mis laager, mis töö, mis puhkus? Lubage, täpsustan. Juba meie (10. lennu) esimesel koosveedetud suvel käivitus isetekkeliselt see parim viis, tore kursalaagri traditsioon, mis kätkeb endas suvist laagrit, kus puhates ja tööd tehes saame Musta Kasti ja meid (gruppi tervikuna) arendada ja ühtlasemaks liimida. Seekord suundusime Võrumaale Roosisaarele Laine tallu, kus Kaarel “väike, aga suure südamliku perega” Targo õde Mari, koos Maidu, beebi Hermani ja mitte nii beebi Gustaviga, meid lahkelt vastu võttis. Kummardus ja tänu neile! Kolm päeva ja kaks ööd = 1 koosolek, 1 “pidu” Võrus (parim hetk, kiiged rannas), ~6 tundi võrkpalli, 6 vapustavat toidukorda, 1 lõkkeõhtu, hulk tunde tööd, vähemalt 5 ujumissessiooni, 1 seenelkäik, beebidega mängimist, saunlemist ja rahulikke öid.

Puhkuse neljas, viies ja kuues päev:
Neljapäeva varahommikul, olles eelneval päeval Võru metsadest Tartu jõudnud, põrutasin mina koos Tammaruga Tallinnasse, et seal Disainiöö 2017 e DOM moeetenduse tarbeks disaineritega kohtuda. Kella 10:15st kuni poole neljani seiklesime mööda moodi ja Tallinnat. Samal ajal löödi Tartus käed meie uue turundusjuhi Kadiga ja valguskunstnik Karl Markeniga. Hõissa! Kuid mina, olles eemal tõest, põrutasin Naissaarele. Räägiti, et merel ulus tuul 9m/s, aga ei ole lõbusamat meresõitu enne nähtud, noh, vähemalt kuni tagasisõiduni, mis saabus laupäeval, mil puhus tuul 11 m/s. Saarel muidugi puhkasin ja käisin ka vaatamas Kinoteatri etendust “Aadama õunad” Ps! Kuulukse, et seda mängitakse ka järgmisel suvel, soovitan soojalt, sest tegemist on väga hea materjaliga, mis on väga hästi lavastatud ja mängitud.

Seitsmes päev:
Pühapäeval viibisin suguvõsa kokkutulekul, mis tõi ühe talu õuele 71 inimest, kes kõik saavad alguse samast punktist – inimesest. Suguvõsa? Mis asi see on? Seal olles tundus, et vaatan ajalugu sündimas. Miski, mis viimaseid hingetõmbeid tehes hakkab vaikselt hääbuma. Ma ei mõtle enda suguvõsa, vaid selle tähistamist läbi koos käimise. Aina enam ja enam tundub, et veri ei ole paksem kui vesi. Kas on mõeldav, et ühel hetkel jõuame aega, kus meie suguvõsa ei ole enam juurtes, vaid meie mullas, kus me sünnime, ja puudes, kes “meie metsas” kasvavad. Jah, mul on mu pere, inimesed, kellega ma lähedalt suhtlen: vanemad, õed, vanavanemad, tädid, onud ja nende kõikide lapsed. Kuid sealt algabki piir, kus ma tegelikult ei tunne neid ülejäänud sugulasi, mul ei ole aimu ka, et kes nad tegelikult on. Kas mu juured saavad olla ainult neljas põlves, mu vanavanematest kuni mu õelasteni ja seda kitsas pereringis, sest nemad ongi puud mu metsas, võrdselt kõikide teistega, kes mu metsa on juured kinnitanud. See mets on nagu iga teine, mõnikord teeb loodus oma töö ja puud murduvad, aga kasvavad ka uued. Suguvõsamets on kui elusorganism, mis muutub ajas, sest ka pere esimeseks eelduseks on sõprus tema liikmete vahel. Veri ei muuda kedagi tähtsamaks, vaid ühine “miski”, olgu see jagatud armastus või austus. Sõbrad tulevad ja lähevad, aga metsas leiavad koha ju vähesed, kas nad ei vääri seetõttu nimetust suguvõsa – minu meelest väärivad.

Ma nüüd lõpetan.

Ps! Must Kast on ärkamas kosutavast suveuinakust. Olge valmis ja tulge meiega. Meid on juba palju rohkem!
Ps!Ps! Karl Edgar Tammi aka MUNA on TAGASIIIIII Mustas Kastis!!!!
Ps!Ps!Ps! Ka Sten Arvi on meiega liitunud, vähemalt lubas ta enda pildi meie kodulehele riputada!!

NB! Kuupäev, mida juba kalendrisse märkida: 15. september avame hooaja traditsioonilise avapiknikuga, millele järgneb Märt Koigi monolavastuse “Avameelselt arvamisest” esietendus Genialistide Klubis, millele järgneb suur Genialistide Klubi 10nda sünnipäeva tähistamine, kus astume üles ka meie, Musta Kasti liikmed. Mis kõik täpselt.. me anname jooksvalt teada.

16 448 TRUPITAVAT

On suve keskpaik.

Võib-olla enam mitte kalendriseisu järgi, aga vähemalt mingis tunnetuslikus mõttes, sest päikesepaistelisi päevi on nii vähe olnud, et alateadvus muudkui pasundab, et need on alles ees. Ka Musta Kasti tegemistes on kätte jõudnud pausihari, kuna kaks nädalat tagasi lõpetasime Raadi lennukiangaari koristamise ning kaks nädalat on veel jäänud Musta Kasti suvelaagrini, kus tööjutud taas vägagi aktuaalseks muutuvad. Samuti on vähemalt pooled (kui mitte kõik) suveks planeeritud tegevused veel tegemata – pagan võtaks, ma pole isegi veel meres ujumas käinud!

Aga ööd on juba hämaramad… Ja augustisina pole kaugel.

Siiras rõõm on aga selle üle, et ei selle blogipostituse kirjutamiseks ega ka muudeks kuvari taga istumist nõudvateks töödeks aega pole, sest viibin pea iga päev hommikust õhtuni Tartu Seikluspargis, kus on valmimas koguperelavastus „Tom Sawyeri seiklused“. Lahendamaks võimalikku segadust Sinu peas, hea lugeja, ütlen kohe, et see ei ole Musta Kasti lavastus. Mina ja Silver osaleme selles küll näitlejatena, Jaanika koreograafina ning Birgit kunstnikuna, kuid teoks saab see asi ennekõike Peep Maasiku (TÜVKA teatrikunsti 12. lend) diplomilavastusena ja asja korraldusliku poole eest seisavadki head Peep ise ja meie Silver. Kogu sealse meeskonna kiituseks tahan öelda, et suur eeltöö oli tehtud juba esimeseks prooviks ning Peebu energiast pakatavad kursusekaaslased, kes tükis kaasa teevad, hoiavad ka proovides lippu kõrgel, nii et on alust uskuda, et laulude ja tantsuga täidetud vabaõhulavastus pakub meeldejäävat kogemust kõigile! Kellel nüüd huvi tekkis, see leiab rohkem infot siit.

Nüüd (enne veel, kui asun oma elulooraamatu „Fantastiline Kaarel Targo – töö ja talent geeniuse elus“ käsikirja kallale) tahaksin kirjutada ühest tähtsamast asjast. Täpsemalt: sõnast TRUPPIMINE.

See sõna võib tunduda Sinu jaoks, hea lugeja, uue ja kummalisena, vahest isegi ebamaisena, kuid kartuseks pole põhjust! Võõrastustunnet võib tekitada asjaolu, et oled rohkem harjunud nägema ja kuulma vääraksõna casting (umbmäärane hääldus: ka:sting). Kui juhtud olema üks „Pean saama näidelda, muidu suren!“ Näoraamatu grupi 16 448 (!) liikmest, siis oled sunnitud kohtuma selle viimasena mainitud ebardiga sagedamini kui oleks sünnis. Pidevalt kuulutatakse välja avalikke castinguid ja kõik on muudkui oodatud castimisele. Olles osake ühest suurest teatrirahvast (üle miljoni teatrikülastuse aastas!), tunnen, et meie kõigi kohuseks on leida üks eesti keelele omasem väljapääs sellest anglitsismikoopast, kuhu lakkamatu kuulsusjanu meid selles eelpool mainitud rühmas pidevalt juhib.

Aga äkki siis hoopis kastimine? Mina arvan, et ei. Kastimine sobiks paremini kirjeldama india jumalate tegevust inimhingede saatuse määramisel, tudengipäevade raames korraldatava õllekastitorni ehitamise võistlusel osalemist või lihtlabast peksaandmist.

Uskuge – TRUPPIMINE on meie päästja! Sest mis see castimine muud tähendab, kui teatri-, tele- või filmilavastuse jaoks sobivate näitlejate otsimist ja valimist. Teisisõnu: moodustatakse truppi ehk TRUPITAKSE. Seega võime öelda, et lavastaja või režissöör kuulutab välja TRUPPIMISE; mind kui näitlejat kutsutakse TRUPPIMISELE elik mind TRUPITAKSE ja minu TRUPPIMINE võib lõppeda õnnelikult või vähem õnnelikult. Usun, et tulevikus hakkab mugavuse tõttu levima ka vorm, kus keegi ütleb, et ta TRUPITI mingisse rolli, mõeldes, et ta juba määrati antud rollile, kuid päris õigeks seda lugeda ei saa, kuna TRUPPIMINE iseenesest on ebaselge lõpptulemusega. Seega soovitan ütelda: „Mul läks TRUPPIMISEL väga hästi. Sain Romeo rolli!“ või „Mind TRUPITI pikalt, aga kahjuks ma ei saanud osa.“

Hea lugeja! Kui Sinagi arvad, et eesti keel (ja meel) on valmis veel üheks keeleuuenduseks, siis, palun, anna oma väike, kuid ülioluline panus ja hakka kasutama sõna TRUPPIMINE. Usun, et nii on kõigile parem ja lõbusam.

Kaarel

Lõppenud hooaeg. Suvi. Puhkus. Muutused.

Seiklus sügisest suveni on olnud pikk, kirju ja käänuline, kuid üle kõige muutusterohke. Teatri sees. Minu sees. Mina ise, mu mõtted ja tunded on teistsugused. Sügisel pea ees tundmatusse hüpanud, hakkasin alles nüüd Tartu vees ja Musta Kasti sees vaikselt ujuma ja orienteeruma, aru saama inimestest enda ümber, sellest, kes oleme ja mis on meie eesmärgid.

Viimased kuud on olnud sootuks erinevamad hooaja algusest, isegi kevadest. Aeg, mil sai töötatud „Nornide mängude“ kallal suve hakul lennukiangaaris, oli väga inspireeriv. Näha selle loo ja maailma tekkimist ja arenemist oli põnev. Nii minu enda kui Musta Kasti jaoks oli see seni suurim korralduslik amps. Oli palju, millest õppida saime, oli rohkem ja vähem õnnestumist, aga üle kõige oli see võimas lõpuakord meie esimesele iseseisvale hooajale Tartus. (Aitäh veelkord kõigile, kes sellest osa olid!)

Reginn kihutab õhtusöögile
Reginn kihutab õhtusöögile

Nüüd olen märkamatult uues suves. Suvi on minu aeg iseendale. Olen hetkel ühes oma lemmikpaigas, kuhu tagasitulemine tundus nagu koju jõudmine – Islandil, väikeses Eskifjörduris. Siin elasin ja töötasin kolm aastat tagasi seitsmekuise vabatahtliku teenistuse jooksul organisatsioonis Veraldarvinir („maailma sõbrad“ ehk Worldwide Friends). Paljudest linnadest ja küladest, kus koos sadade vabatahtlikega üle maailma töötasin, kodunesin just enim siin väikeses idafjordi külas (mida siin peetakse siiski linnaks, 1000 elanikuga). Seekord aga tulin siia puhkama töötades. Jah, tööst ei pääse, kuid ajule annan puhkust. Teine keskkond, võrratu loodus, mõnusalt erinev rütm. Õudselt hea on vahelduseks laudu katta, kööki koristada ja nõusid pesumasinasse laduda, hoolitseda selle eest, et islandi ja poola kalatehasetöötajatel oleksid head söögipausid pika tööpäeva jooksul. Minu jaoks see siin ongi puhkus.

Tunne on nii kodune ja mõnus, nagu neid kolme aastat ei oleks vahel olnudki. Südantsoojendav on taaskohtuda tuttavate nägudega, lahkete naeratavate islandlastega, kuulda enda ümber naljakat islandi keelt (jaujaujaujau või eijafjatlajöküll) ning alustada ja lõpetada päeva vaatega Holmatinduri mäele (~1000 m). Siinse külma ja karguse (Islandi suvi oma 10-13 või vähema kraadiga, parimatel päevadel 15-20) kompenseerivad kuumaveemullivannid fjordi kaldal, kohisevad joad ja ürgsed mäeorud. Vaalakolba kõrval mängida polaarrebasepojaga ning käia vaheldumisi kohalikest kaseokstest tehtud vihaga saunas, 40-kraadises jacuzzi’s ja fjordi(ookeani)vees on üks loomulik laupäevaõhtune olemine. Nii väga kui ma ka ei armasta soojust, randa ja troopikat, on siinsel elul enneolematud võlud ja väga palju rahulikkust nii looduses kui inimestes, mida hindan. Võimalus minna mäe nõlvale või orgu matkama, olla ümbritsetud metsikutest lindudest ning lammastest ja hobustest, olla üksinda karges õhus keset avaraid mägesid, on keskmise eestlase jaoks suurim vabadus ja parim puhkus. Võrreldes Islandiga on Eesti lõunamaa! Ma ei salga, et mu lugupidamine ja armastus selle riigi vastu on suur, siinkohal luban avalikult, et olen valmis jagama nõu kõigile, kes soovivad siia ühel päeval ise avastama tulla. Ja muidugi võib mulle ka juba sel suvel külla tulla.

Eskifjördur.

Enne kui lõpetan, tahan tähelepanu juhtida veel aga kõige tähtsamale, Mustale Kastile. Juuli alguses, kui õhtuti andsime angaaris etendusi, kohtusime päeval, et tähtsaid teatriasju arutada. Panime paika meie järgmise hooaja etendused (kuupäevaliselt muuseas!) ja pidasime maha üldkoosoleku, mille jooksul valisime uue juhatuse. Rõõmuga teatan, et Musta Kasti uude neljaliikmelisse juhatusse kuuluvad Kaarel Targo, Mihkel Kallaste, Kaija M Kalvet ja Silver Kaljula. Jõudu, selgust ja kindlat meelt!

Uuel hooajal jätkame me Musta Kasti lõppenud hooajal parimaks lavastuseks tituleeritud noortelavastusega „Jõud“ oktoobris ja detsembris Tartus ning aprillis ja mais tuuriga üle Eesti. Samuti mängime edasi lastelavastust „Õhupallid“ meie uue koostööpartneri Teatri Kodu ruumides Lutsu tänaval, kus märtsis tuleb välja ka uus lastekas „Röövel Rumcajs“. Viipekeelset „Müüri“ mängime kevadel viimased korrad sedapuhku Tallinnas ning „5 grammi sisemist rahu“ veel novembris Tartus ja Tallinnas. Talvel rõõmustame „Padjatäis päikest“ etendustega, mis paljudel veel nägemata on. Septembris mängime Tartu abiturientidele Sotsiaal- ja Tervishoiuosakonna poolt tellitud „Ada ja Evaldi“ kolm etendust koos etendusjärgse vestlusringiga, kus osaleb ka seksuoloog. Uuslavastusi oleme planeerinud viis, lisaks sünnipäevanädala ühekordne performance-lavastus. Hooaja avame septembri alguses Märt Koiki monolavastusega arvamuskultuurist Eestis, jätkame novembris külalislavastaja Peeter Volkonski „Kangelastega“ Aparaadi restoranis, Vabariigi aastapäeval esietendub Birgit Landbergi uuslavastus Genialistide Klubis, märtsis juba mainitud „Röövel Rumcajs“ ning suvelavastusena toome välja teise külalislavastaja ja Soome noore lavastaja Anni Mikkelssoni (Meriteatteri) „Kaksismaa rahvalaulu“ koostöös Soome näitlejatega. On, mida oodata.

Mu kallid sõbrad ja kolleegid ning armsad lugejad, tehke tööd ja nähke palju vaeva, kuid puhake ja mängige sama suure andumusega, nautige merevett ja päikest, värskeid marju ja seeni, seltskonda või üksi metsas olemist (viimane on siin Islandil muide täiesti välistatud), suveöid ja helgeid päikesetõuse. Et hinges oleks rõõm ja rahu, soovin ma teile.

Kallistan

Reeli