Laipade lugu

Mine tea, võib-olla on minu tänaste melanhoolsete mõtete käimalükkajaks pime ja pori ehk siis sügis. Kuid ma usun, et tegelikult mitte, sest tegelikult sügis ja just eriti see pime ja porine november on mulle alati väga meeldinud. Just sellistel poristel ja pimedatel õhtutel küünlavalges ning kamina ees oleskledes on kõige mõnusam maailma asjade üle arutleda ning enda ja no veidikene ka teiste sisse vaadata. Selleks ajaks on muu elu tagasi oma rütmi läinud, suvisest kaosest on saanud taas rutiinne argipäev, mil maailma asjad oleksid justkui tagasi omadel kohtadel. Kuid ega ainult rutiin (mis on kaljukitse elu moto) tee minu jaoks sügist nii võluvaks.

Sügise värvid, lõhnad ja annid on mind ka alati köitnud. Eriti vahvad sügisetegelased on seened – mitte ainult need, mida hea potti või pannile panna – metsad, pargid ja ka minu oma koduaed on täis igasuguseid põnevaid isendeid. Aga mida aasta edasi, seda harvemaks jääb uute liikide avastamise rõõm. Ei, mitte turjalistuvate aastate pärast, neid nii palju nüüd ka veel ei ole. Aga loodus hakkab otsa saama.

Seenehooajal saab ikka aeg-ajalt uudistest lugeda, kuidas siin või seal on jälle keegi metsa ära eksinud.
Mõtlen tihti – kuidas see üldse tänasel päeval võimalik on? Polegi ju metsa, kuhu eksida. Peatad tee ääres auto, et veidi seigelda ning uusi põnevaid seenisendeid avastada, astud maksimaalselt 50 meetrit ja juba ongi mets otsa saanud. Veel kurvem on aga lugu kunagiste lemmikkohtadega, kuhu mõnda aega sattunud ei ole – võin kihla vedada, ka sinu lemmikpaikadest on tänaseks neli viiest haihtunud. Tõe huvides tuleb muidugi nentida, et jah, koht kui niisugune on ikka alles, aga mida seal koha peal enam ei ole, on puud, põõsad ja kõik muu, mis metsa koosseisu kuulub. On vaid koledad tuumasõjajärgset maailma meenutavad poolest tüvest maharaiutud puude jäänused ja jubedas koguses risu, mille peal inimese jalg väga kaua astuda ei saa. Seente juurde tagasi tulles – neid ka enam ei ole. Seened on keskkonnamuutustele ülitundlikud ja kui inimene nende elutegevuseks olulised partnerid maha raiub, siis nad ei saa enam tagasi kasvada. Või ei taha.

Ja huvitav, kuskohas kõik need metsloomad peaksid siis elama? Praegu on hundijahi hooaeg. Natuke aega tagasi jahiti põtru. Ma ei ole kunagi aru saanud, miks on inimesel õigus otsustada, kui palju tohib meil olla karusid või rebaseid. Kas sellepärast on inimene võtnud omale selle õiguse, et mets, kus metsloomad elama peaksid, puudub meie ökosüsteemist? Ja et siis tuleb ka loomad maha lasta? Üks jahimees püüdis mulle seletada, et loomi PEAB küttima, sest muidu ei lase nad inimestel elada. Nimetatud „õppetund” ei vastanud jahimehe ootustele – vastupidi, pärast seda loengut tekkis tahtmine hakata jahilubasid väljastama hoopis inimliigi arvukuse piiramiseks.

Sattusime siia planeedile ühtede viimaste asukate seas ning üsna lühikese ajaga oleme selle lihtsalt vallutanud üle laipade minnes. Loomalaipade. Metsalaipade. Seenelaipade. Ja mulle paistab, et ikka veel on vähe – me tahame laipu nii kaua, kui neid võtta annab. Aga kui kõik, millest saab laipu teha, otsa lõppeb, mis siis saab? Mina ei oska vastata. Aga sina?

Tegelikult ei ole kõik mu sügismõtted alati nii sünget tooni. Ainult seekord. Aga järgmisel korral kirjutan palju rõõmsamatel teemadel.

Katrin

Juba kolmas blogipostitus Birgitilt,…

…mis ilmselgelt algab sõnadega: “Ja viis päeva liiga hilja postitan oma blogi!” Ma löön selja sirgu ja katsun sellest “apsust” väärikalt kõrgemale tõusta. Kauatehtud kallike? Pigem mitte, vaid hoopis kauaoodatud puhkus. Eelmise esmaspäev tähendas, päriselt ka, viis kuud oodatud päeva – vabadus, vabadus, vabadus! Maagiline miski, mida ma kõikidele sõpradele ja lähedastele lubanud olen. Vabandus, et mul ei ole üldse aega, töötab ainult mõne kuu, sealt edasi võib igasugune selgitamine juba üleliigseks muutuda. Mulle juba tundus, et kui mind kuskile kutsuti, siis eelteadmisega, et ma nii või naa ei saa tulla. Nõrgemad inimesed oleks igasuguse lootuse kaotanud, aga õnneks on mu pere ja sõbrad väga järjekindlad, sekka veidi oskust oodata ja tulemus saab olla “kauaoodatud kallike” (ma ei pea silmas iseennast, vaid pigem hetke, milles viibida). Ma loodan, et ka teie olete sama vaprad ja andestate mu viivituse.

Puhkuse esimene, teine ja kolmas päev:
Selle aja sees pidi sündima uus kuum paar – töö ja puhkus. Kas nad teineteist leidsid, et käsikäes loojangule vastu kapata? Noh, nagu heal küpsisel kaks külge, siis on ka heal plaanil kaks poolt: see, mis õnnestub, ja see, mis ei lähe nii hästi. Jah, puhkus oli, aga töö jäi üksiküritajaks. Esmaspäeval, Musta Kasti suvelaagri avapauguna toiminud koosolekul, olime sunnitud tõdema, et teemad, mida arutada, said ruttu lahendatud (loe: laagrist naastes naases ka töö, kes tuletas meelde kõik need asjad, mis arutamata jäid). Abielu ei toimunud, aga puhkus meeldiski mulle rohkem. Muidugi, ma juba unustasin! Mis laager, mis töö, mis puhkus? Lubage, täpsustan. Juba meie (10. lennu) esimesel koosveedetud suvel käivitus isetekkeliselt see parim viis, tore kursalaagri traditsioon, mis kätkeb endas suvist laagrit, kus puhates ja tööd tehes saame Musta Kasti ja meid (gruppi tervikuna) arendada ja ühtlasemaks liimida. Seekord suundusime Võrumaale Roosisaarele Laine tallu, kus Kaarel “väike, aga suure südamliku perega” Targo õde Mari, koos Maidu, beebi Hermani ja mitte nii beebi Gustaviga, meid lahkelt vastu võttis. Kummardus ja tänu neile! Kolm päeva ja kaks ööd = 1 koosolek, 1 “pidu” Võrus (parim hetk, kiiged rannas), ~6 tundi võrkpalli, 6 vapustavat toidukorda, 1 lõkkeõhtu, hulk tunde tööd, vähemalt 5 ujumissessiooni, 1 seenelkäik, beebidega mängimist, saunlemist ja rahulikke öid.

Puhkuse neljas, viies ja kuues päev:
Neljapäeva varahommikul, olles eelneval päeval Võru metsadest Tartu jõudnud, põrutasin mina koos Tammaruga Tallinnasse, et seal Disainiöö 2017 e DOM moeetenduse tarbeks disaineritega kohtuda. Kella 10:15st kuni poole neljani seiklesime mööda moodi ja Tallinnat. Samal ajal löödi Tartus käed meie uue turundusjuhi Kadiga ja valguskunstnik Karl Markeniga. Hõissa! Kuid mina, olles eemal tõest, põrutasin Naissaarele. Räägiti, et merel ulus tuul 9m/s, aga ei ole lõbusamat meresõitu enne nähtud, noh, vähemalt kuni tagasisõiduni, mis saabus laupäeval, mil puhus tuul 11 m/s. Saarel muidugi puhkasin ja käisin ka vaatamas Kinoteatri etendust “Aadama õunad” Ps! Kuulukse, et seda mängitakse ka järgmisel suvel, soovitan soojalt, sest tegemist on väga hea materjaliga, mis on väga hästi lavastatud ja mängitud.

Seitsmes päev:
Pühapäeval viibisin suguvõsa kokkutulekul, mis tõi ühe talu õuele 71 inimest, kes kõik saavad alguse samast punktist – inimesest. Suguvõsa? Mis asi see on? Seal olles tundus, et vaatan ajalugu sündimas. Miski, mis viimaseid hingetõmbeid tehes hakkab vaikselt hääbuma. Ma ei mõtle enda suguvõsa, vaid selle tähistamist läbi koos käimise. Aina enam ja enam tundub, et veri ei ole paksem kui vesi. Kas on mõeldav, et ühel hetkel jõuame aega, kus meie suguvõsa ei ole enam juurtes, vaid meie mullas, kus me sünnime, ja puudes, kes “meie metsas” kasvavad. Jah, mul on mu pere, inimesed, kellega ma lähedalt suhtlen: vanemad, õed, vanavanemad, tädid, onud ja nende kõikide lapsed. Kuid sealt algabki piir, kus ma tegelikult ei tunne neid ülejäänud sugulasi, mul ei ole aimu ka, et kes nad tegelikult on. Kas mu juured saavad olla ainult neljas põlves, mu vanavanematest kuni mu õelasteni ja seda kitsas pereringis, sest nemad ongi puud mu metsas, võrdselt kõikide teistega, kes mu metsa on juured kinnitanud. See mets on nagu iga teine, mõnikord teeb loodus oma töö ja puud murduvad, aga kasvavad ka uued. Suguvõsamets on kui elusorganism, mis muutub ajas, sest ka pere esimeseks eelduseks on sõprus tema liikmete vahel. Veri ei muuda kedagi tähtsamaks, vaid ühine “miski”, olgu see jagatud armastus või austus. Sõbrad tulevad ja lähevad, aga metsas leiavad koha ju vähesed, kas nad ei vääri seetõttu nimetust suguvõsa – minu meelest väärivad.

Ma nüüd lõpetan.

Ps! Must Kast on ärkamas kosutavast suveuinakust. Olge valmis ja tulge meiega. Meid on juba palju rohkem!
Ps!Ps! Karl Edgar Tammi aka MUNA on TAGASIIIIII Mustas Kastis!!!!
Ps!Ps!Ps! Ka Sten Arvi on meiega liitunud, vähemalt lubas ta enda pildi meie kodulehele riputada!!

NB! Kuupäev, mida juba kalendrisse märkida: 15. september avame hooaja traditsioonilise avapiknikuga, millele järgneb Märt Koigi monolavastuse “Avameelselt arvamisest” esietendus Genialistide Klubis, millele järgneb suur Genialistide Klubi 10nda sünnipäeva tähistamine, kus astume üles ka meie, Musta Kasti liikmed. Mis kõik täpselt.. me anname jooksvalt teada.