Sügisesse

31. august

Märkamatult on uus sügis kätte jõudnud. Need „rahulikud“ suved mööduvad aina kiiremini ja töisemalt, kuigi on ju mõeldud puhkamiseks ja mängimiseks, rannaliivas ja meres suplemiseks. Endiselt ei taha ma sellest lapselikust unelmast loobuda. Ka talv pole enam kaugel. Polaarrebased Islandil vahetavad juba vaikselt karva. See oli tõepoolest nagu eile, ja ma tunnen seda päris tõsiselt, kui kirjutasin Islandile jõudes blogipostitust meie hooaja lõpust ja minu saareriiki saabumisest. Nüüd olen siit kohe koju jõudmas. Väikeses Eskifjörduris jääb elu aina vaiksemaks ja ööd on päris pimedad, juba on vaikselt näha rohelisi virmalisi öises taevas, turiste liigub vähem ja vähem, ka restoran, kus töötasin, jäi äkitselt augusti lõpus klientidest tühjaks. Turismiaeg Islandil lõppeb augustis kiirelt. Kui maist juulini on ööd põhjas valged, siis teadagi on talvel siin kottpime, vaid mõned valged tunnid päevas. Ega Eestiski parem ei ole. Küll aga hakkab Tartu, kuhu naasen, sügisest, vastupidiselt paljudele teistele linnadele ja looduse kulgemisele, jälle elavnema ja õitsema. Tartu linnas on sügis oma uute alguste ja ellu naasmistega justkui kevad looduses, nagu unest ärkamine. Ärkame taas ka meie Mustas Kastis.

Sügis… On ühest küljest imeilus aeg, oma värvide ja uute algustega. Teisest küljest on need uued algused minu jaoks alati veidi hirmutavad olnud. Põnevad küll, aga hirm teadmatuse ees on alati rinnus. Mida ma siis kardan? Muutust? Ühest mõnusast mugavusest, mis ei saa ju lõputult kesta, uute väljakutsete, olukordade ja inimeste juurde astumist? Miks uus mind hirmutab? Need uued kohustused, lahenduste leidmised ja see teadmatus, et mis siis ikkagi saama hakkab. Tegelikult ei hakka ju midagi teistsugust, vaid kõik läheb edasi nii, nagu minema peab, nagu olen ise valinud, otsustanud, planeerinud. Olukorrad on uued, aga ise olen seesama, enda soovidega oma kulgu minnes, kaasas eelneva aja õppetunnid ja kogemused, mis sel suvel muutsid mind tugevamaks ja õnnelikumaks, ja neid usaldades kaob ka hirm.

Püüan uuel etapil võtta seda kulgu enda jaoks loomulikumalt, usaldades toimuvat ja inimesi enda ümber, kohustusi mitte ülearu ampsata ning lubadusi mitte liigselt anda – nende täitmata jätmised hirmu taastoodavadki. Selle asemel tegutseda enda võimete ja aja piirides, jättes ka iseendale aega hingetõmbeks, vähem kiirustada, vähem muretseda, rohkem häid lahendusi otsida ning mis kõige olulisem, neist kõigist rõõmu tunda. Teatris on nii lihtne hulluks minna. Aga kui, siis juba suure rõõmu ja uhkusega! 🙂

Kui on usaldus ja turvalisus, pind jalge all ja meel selge, siis pole unistustel ja nende täideviimisel enam piire. Siis on uued tuuled ja muutused vaid lust ja mängurõõm. Ja nii on suvi igas päevas, millele uuena ja puhanuna vastu minna.

On kulg. On hoog. On jõud.

Kuidas saangi ma enam tunda hirmu, kui olen seda mägedes udu sees nii tugevalt tundnud, kukkunud ja roninud, kuid tervena maa peale tagasi jõudnud, räsitud, kuid õnnelikuna. Island andis mulle õnne ja ilu, soovin seda kõikidele ka sügisesse!
Hoogsat mängimist ja usaldamist! Hoidkem üksteist.

Ja tulge ikka vaatama, kuidas Must Kast sügisest taas õitsema hakkab! Oo, te ei taha sellest ilma jääda! 🙂

Reeli