Kui kätte jõuab suvi.
Järjekordne nädal on muutunud minevikuks.
Kõik, kes Musta Kasti tegevusel silma peal hoiavad, teavad loodetavasti meie nädalat peast. Mängisime viimast korda Lennart Peebu lavastust “Võõrana põhjala kõrbes”, mängisime Tallinna Vanalinna Päevadel Silver Kaljula monolavastust “5 grammi sisemist rahu”, mida ma esimest korda ka vaatamas käisin, tean-tean, et see tundub võimatu, aga nii on (siinkohal kummardus Silverile), ning Kaija M Kalveti “Õhupalle”.
Mina ise kirjutasin juba ammu enda kalendrisse, et ma kavatsen sel nädalal ainult puhata ja pikutada. Plaan, mis on suuresti ka õnnestunud, ma olen nii maganud kui ka käinud diskgolfi mängimas. Seda kõike selle nimel, et täna algaval Teatrite Spartakiaadil Musta Kasti lippu kõrgel hoida. Spordiau aitab ennekõike hoida Musta Kasti kange naispere, sest mehi esindavad Rauno Polman ja Kaarel Targo, viimane neist ka mööndustega, sest Kaarlil oli eelmisel nädalavahetusel Peipsi järve tormates õnnetu kohtumine surnud kalaga, kes oma luu talle varbasse lõi, mille tõttu ei ole tal võimalik Spartakiaadil maksimaalset panust anda. Meiega sõidab kaasa ka Silver Kaljula, kes uskus ühel päeval, et ta suudab vasaku käega auto üles tõsta, noh, tema selg niimoodi ei arvanud ja nüüd on tema ka vigane. Usun, et ergutustüdruku ja tiimibossina on ta panus ikkagi väga väärtuslik ja meeskonda võidule aitav.
Mõtteid teemal “Kui kätte jõuab suvi”.
Mu viimane blogipostitus nägi ilmavalgust 20. märtsil. Appi! Kuhu see aeg on kadunud? Olen jätnud kaks ja pool kuud enda elust selja taha, aeg, mis on möödunud sõrmenipsuga, aeg, mida ma ei saa kunagi tagasi, aga mille loovutamist ma ei kahetse. Ma tegelikult ka tunnen, et ma olen kohutavalt palju muutunud – ma ei tea, kas paremuse või halvemuse poole, aga siiski, muutus on toimunud. Mu hinges on kõikehaarav kergus ja ma tegelikult olen hetkel õnnelik. Võib arvata, et õnn tuleb koos päikesega, nojah, tal on selles kindlasti oma roll, aga see õnn ja kergus tuleb seestpoolt. Olen leidnud endas rahu, nii iseenda kui maailma mõttes. Alles eile sõnastasin ma lause, mis isegi veel märtsis tundus võimatu. “Meil on aega, iga hetk, mis me veedame, kas üksi või teistega, koos või lahus, on hetk, mida tuleb nautida, mitte peljata, et me ühes viibides jääme teisest ilma.” Hirm, et ma millestki ilma jään, on mind juhtinud nii kaua, et on mõttetu isegi proovida selle tekkepõhjust leida, aga vana hea – saa kõigepealt endaga sõbraks, siis tundub kõik su ümber ka olulisem ja suurem. Kui ma Tartusse kolisin, avastasin ma ühel hetkel, et vaatamata sellele, et mu ümber on palju inimesi, olen ma ikkagi väga üksi. Teadmine, mis teeb nii palju haiget ja paneb mind kõikides mu valikutes kahtlema – ennekõike selles, et mis linna peaks ma koduks kutsuma, kus üldse on mu kodu. Ma olen alati arvanud, et kodu on seal, kus on mu inimesed (mu sõbrad ja mu armastus). Avastades, et Tartus ei ole neist mitte kedagi, oli üksindus kerge süvenema. Päevad möödusid ja mina muutusin nukramaks ning rahulolematuks. Ma annan endale aru, et Tartus on ka kõik need inimesed, kellega ma neli teatrikooliaastat koos olen veetnud, kes kõik on mu sõbrad, aga kooli lõppedes sain ma aru, et tegelikult ei tunne ma neist mitte kedagi. Jah, ma olen saatnud neist kõigist maitse suhu, aga tumeala on jäänud võidutsema. Seal ma siis olin, mina ja teised, kes on kõik mulle kallid, aga kes ei ole “minu inimesed”. Oh, küll oli pisaraid ja helgemaid päevi, aga mõte, et ma ei peaks seal linnas olema, oli mul tihe külaline. Ja siis kõik muutus. Võib-olla algas muutus minust, aga ma ise tunnen, et ma olen leidnud Tartusse “oma inimesed” ja ma ei pidanudki neid kaugelt otsima. Härrad ja prouad, sügav kummardus Teile!
Teid ootame 11. juunil toimuvale RETKEHETKELE Emajõe Suursohu.
Paid ja musid
Birgit