Hing kurgus / Must Kast

Hing kurgus

Hing kõrbeb, nii et hing on nööriga kaelas.
Hing laulab, et hing jäi veel sisse.
Hing on kadunud, kuigi hing on visa.

Meile on antud keel, mille rikkused on lõputud. Aga meil on veel palju muudki, kuigi me ei ole harjunud mõtlema, et elame rikaste riigis. Ometi kasutame igapäevaselt asju, mille tootmiseks kulutatakse kuskil maailma nurgas määratul hulgal loodusvarasid ja odavat tööjõudu. Me viskame päevast päeva ära toitu, mis võiks päästa näljasurmast tuhandeid inimelusid. Me vingume hommikust õhtuni selle üle, et meie lemmikjogurti pakendit muudeti ja me ei leia seda kohe riiulilt üles. Me peame harjuma mõttega, et oleme osa globaalsest maailmakorrast, mis on loodud tekitama viletsust ja kannatusi. Iga südametunnistusega inimene küsib endalt: mis saab edasi?

Etenduse toimimiseks vajalik elektrienergia toodetakse etendajate endi poolt, kasutades spetsiaalseid ajameid.

Šveitsi kirjanik Gerhard Meister (1967) on õppinud saksa filoloogiat ja ajalugu. Ta kirjutab näidendeid, kuuldemänge ja spoken word tekste, millega ta ise ka lavale astub. „Hing kurgus” (originaalpealkirjaga „In meinem Hals steckt eine Weltkugel“) on kirjutatud monoloogina aastal 2012, sellest on valminud kuuldemäng Šveitsi riigiraadios ja teksti on rohkesti lavastatud ka teatrites saksakeelses kultuuriruumis.

⬛ KAVALEHT

Loe siit!

⬛ TÄHELEPANU

Etenduses kasutatakse vilkuvat valgust.

⬛ AITÄH

Universaal Universum, Tartu Uus Teater, Karlova Teater, Eesti Rahva Muuseum, Rauno Polman & Mind Road Films, Külli Tüli, Peeter Salmela!

⬛ TOETAJAD

Tartu Linn, Eesti Kultuurkapital, Tartu Kultuurkapital

⬛ ESIETENDUS

23. mail 2024 Genialistide Klubis


Laura Niils / "Surm" / Foto: Gabriela Urm

Surm

“Surm” on uurimus suremisest. Me küsime, mis see surm siis täpselt on – mitte lein, mitte valu, vaid surm. Kogu oma ilus ja õuduses. Miks me seda kardame? Mida me kardame? Miks on mõte surnukeha puudutamisest halvav? Me uurime surma füsioloogiat, kliiniliselt ja steriilselt. Inimene sureb – mida see tähendab? Me uurime surija kõrval seisva inimese füsioloogiat. Mis sel hetkel juhtub, kui elus muutub elutuks?

Surmast räägime enamasti siis, kui keegi on surnud, mitte varem. Suremisest aga peaks rääkima, sest peale sünni on surm see ainus, mis meid kõiki ühendab – kui oled elus, siis ka sured. Oleme surmast niivõrd kaugenenud, et see on muutunud hirmsaks. Kuid kellele? Kas surijaile või neile, kes maha jäävad? Vanasti oli surnukeha saunas, kirst köögis ja surija kodus. Nüüd peidame surijad hooldushaiglatesse, kus nad surevad heal juhul kaastundliku õe või hooldaja pilgu all, aga tihtipeale üksi. Me kardame midagi, mida me tegelikult näinud ei ole. Kui paljud teist on tunnistanud, kuidas elu kehast lahkub?

Kas lavastuses laulame ja tantsime? Veel ei tea, aga matustel peaks ju rõõmustama elamise üle, ükskõik, kui lühike see elu ka oli. Alustame seda tähistamist juba praegu ning toome suremise au sisse tagasi. Sureme me niikuinii, kuid see ei tähenda, et terve elu peab kartuses mööda saatma. Ehk leiame loojate ja vaatajatena lohutust elamisele ja rõõmu suremisest. Ja kui mitte just rõõmu, siis kergusest võiks unistada küll.

⬛ AITÄH

Ursula Tähepõld ja Tallinna Krematoorium, Tartu Krematoorium, Jane Kaju, Maris Prisko, Jelena Leibur, Sirly Lahi, Indrek Pähnapuu ja Urna OÜ, Karl Käsnapuu, Ann Valter, Maribel Lasn, Andreas Kangur, Rauno Polman ja Mind Road Films, Kaili Särg!

⬛ TOETAJAD

Tartu Linn, Eesti Kultuurkapital, Kultuuriministeerium

⬛ ESIETENDUS

1. detsembril 2023 Genialistide Klubis


Musta Kasti suvelavastus "Luikede järved" Luke mõisapargis

Luikede järved

“Luikede järved” – Musta Kasti lennukas ja lõbus suvelavastus kaunis Luke mõisapargis!

Pjotr Tšaikovski “Luikede järv” vesi on selge ja klaar. Maagiline muinasjutt hea ja kurja võitlusest, iga tantsija unistus. Kuid muuda nime vaid natukene, nõnda et tulemuseks on Musta Kasti, Katrin Pärna ja Janek Savolaineni “Luikede järved”… Vesi läheb kohe sogasemaks, põhjamudast väänlevad üles salapärased kasvud, kusagil ulbivad päästerõngaste ja balletikoolita näitlejad, kes hõikavad palavas augustiöises mõisapargis üksteisele saamatuid repliike. Räägivad? Tantsimise vältel, vahepeal või koguni… asemel? Ja mida nad sellega siis öelda tahavad?

Lugu iseenesest on õnneks lihtne ja tuttav, räägib armastusest. Armastajatest. Võimatust armastusest, ebavõrdsest armastusest. On noormees, kes armub neidu. Aga neiu ei ole päriselt tema maailmast neiu käib päeviti luigeks. Ümberringi on kurjad jõud, mis on selle liidu vastu. Ja nagu ikka klassikalistes tragöödiates, lõpeb keelatud lembus armastajate surmaga. 

Kuidas Tšaikovski “Luikede järv”, mida esmaettekandel peeti pigem ebaõnnestumiseks, sai terve maailma balletiunelma võrdkujuks, iga baleriini unistuseks? Kuidas baleriini unistuse võib hävitada tema õpetaja, kuidas üldse iga inimese unistuse võib võtta ja tükkideks teha tema lapsevanem, kassapidaja, kaaslane, juhuslik mööduja, bussijuht, ülemus, kestahes… ja miks see on nii lihtne?

Meie tahaks muidugi loota, et saab ka teisiti. Võib-olla isegi koomilisemalt. Nii muinasjutus kui elus. Ehk saame Tšaikovski klassikalisele kurvale loole anda õnneliku lõpu. 

Lavastuse tekstis on kasutatud Viivi Luige luuletust “Selle aasta talv”.

⬛ LOENG

Enne esietendust pidasid Heili Einasto ja Sven Karja kõigile soovijatele hariva loengu Tšaikovski “Luikede järve” ajaloost. Loeng pealkirjaga “Muinasjutulisest balletist poliitiliseks sõnumiks?” on järelvaadatav siin.

⬛ TEGELASED

Selle suve kõige tantsulisema mittetantsulavastuse tegelaste täieliku nimekirja süžee sujuvamaks jälgimiseks leiab siit.

⬛ AITÄH

Rauno Polman, Mariell Tragon, Mind Road Films, Sven Karja, Heili Einasto, Tartu Uus Teater, Merike Kahk, Tiina Braun, Triin Isak, Kaidi Mikk, Vanemuine, Marili Järv, Kaupo Kirso, Ellen Hiie, Birgit Landberg, Strikken OÜ!

⬛ TOETAJAD

Tartu Linn, Eesti Kultuurkapital, Tartu Kultuurkapital, Kultuuriministeerium

⬛ ESIETENDUS

1. augustil 2023 Luke mõisapargis


"Lilli" / Foto: Rasmus Kull

Lilli

Ükskord elas Caroline Suburg, keda kutsuti Lilliks. Siin, Eestimaal, jah! Ta tahtis naistele õigusi rohkem, et eestlane olla võiks enda üle uhkem ja lihtsalt, et maailm oleks kõigile lahkem. Aga teised ei taiband, et mida või miks – ja kus viga sa laidad, siis mine ja… eks. Tegi vägevaid tegusid, lausa mägesid lükkas. Palju raamatuid luges, kultuurile ehitas tuge. Teistele aega tal jagus, kui kündis haridusvagu, väga paljudest hoolis. “Kui hea laps oled, saad Lilli Suburgi kooli!” Ta ei olnud keskpärane, tal oli isiklikku sära ja ka põhjust teha kära, kuid ajalugu kirja pannes ta vist unustati ära. Kuid kes vanu lugusid ei mäleta, see kaugele näha sugugi ei saa. Tuletame siis meelde, meile ja teile selle Eestimaa eide, kes sündis ajal, kui eit veel sõimusõna ei olnud ja mitte kellelgi eestlastest õigusi polnud. Miks? Sest tugevaim lihas on keel: see põlistab, purustab. Ja siis – me enam ei unusta.

“Lilli” on värsslavastus ühest senirääkimata Eesti ärkamisaja peatükist. Laval avatakse mängu ja muusika kaudu Lilli Suburgi elu- ja kujunemislugu. Lilli oli meie esimene naisõiguslane, naispeatoimetaja, naisprosaist, filosoof ja eestikeelse kooli rajaja. Lugu annab vaatajale võimaluse esitada ühiskonnas praegugi kehtivate väärtuste kohta teravaid küsimusi. Valitud vorm – muusikalise taustaga värssteos – on tänapäevane edasiarendus eepilisest rahvaluulest, ürgsest loojutustamise vormist.

Kaasaegne kangelaseepos ühest vägevast naisest. Igas vanuses maailmaparandajatele kohustuslik! 

⬛ LISALUGEMIST

Kellele Lilli südamesse läks, saab tema ja teiste vägevate naiste kohta edasi uurida siit.

⬛ TUNNUSTUS

⭐ Kaija M Külm ja Jaanika Tammaru pälvisid 2023. aastal Kristi ja Siim Kallase fondi stipendiumid värsslavastuse loomise ja väljatoomise eest.

⭐ Must Kast sai lavastuse eest Eesti Kirjandusmuuseumi 2024. aasta sõbra aunimetuse.

⬛ AITÄH

Eve Annuk, Genialistide Klubi, Margus Mauer ja Saksa Kultuuri Instituut, Jaako Lindmäe ja Haridus- ja Teadusministeerium, Karl Lepp, Rauno Polman ja Mind Road Films, Renee Trei, Sten Arvi, Mihkel Viinalass, Triinu Laan, Evelina Nõmme!

⬛ TOETAJAD

Tartu Linn, Eesti Kultuurkapital, Kultuuriministeerium

⬛ ESIETENDUS

8. märtsil 2023 Genialistide Klubis


Kolm õde / Foto: Gabriela Urm

Kolm õde

Mind ärritab ja solvab toorus. Ma kannatan väga, kui ma näen, et inimene pole küllalt peenetundeline, pole küllalt õrn ega armastusväärne. Võib-olla on mind veidralt kasvatatud, aga igasugune jämedus, iga vähegi ebadelikaatselt öeldud sõna masendab mind! Persse, ma näen iga öö Moskvat unes, ma olen nagu arust ära… Ma näen unes, et olen Moskva ülikooli professor, kuulus teadlane. Aga noh, siin on külm. Ja sääsed. 

Jah, kui saaks alustada elu otsast peale, aga juba teadlikult. Et kui see üks elu, mis on juba ära elatud, oleks nii-öelda mustand, teine aga puhas variant… Küllap siis püüaks igaüks kõigepealt mitte korrata iseennast. Täpselt samamoodi, nagu me igal hommikul, esmaspäeval ja uusaastal uuesti sünnime ja oma eluviise põhjalikult muudame. Oh jumal. Võib-olla on eneseiroonia tõesti ainus, mis meid sellest kannatusest päästa võib. 

„Kolm õde” on Ingomar Vihmari kolmas järjestikune lavaversioon Anton Tšehhovi maailmakuulsast näidendist. 120-aastane tekst tõestab hästi, et kõik jääb ikkagi samaks: ka tuhande aasta pärast õhkab inimene: „Ah, raske on elada!” — ja täpselt samuti nagu praegu kardab surma ja ei taha surra.

⬛ AITÄH

Genialistide Klubi, Margus Mauer ja Saksa Kultuuri Instituut, Epp Peedumäe ja Tartu Uus Teater, Teater Vanemuine!

⬛ TOETAJAD

Tartu Linn, Eesti Kultuurkapital, Kultuuriministeerium

⬛ ESIETENDUS

4. märtsil 2022 Genialistide Klubis


Alina / Foto: Gabriela Urm

Alina

Me teame suurepäraselt, mida tuleb teha siis, kui meil läheb hästi: me pidutseme, tantsime, naerame, peame kõnesid ja kallistame. Kuid meil on äärmiselt vähe oskusi endaga toime tulemiseks, kui kõik läheb halvasti ja reaalsusekanga rebenemise tagant paistab suure särava tõe asemel ükskõikne ja sisutu kaos. Nende olukordade jaoks ei ole etiketti. Nende olukordade jaoks ei ole teisi sotsiaalseid rituaale peale unustuse. Ja nendest olukordadest võib saada argipäev. Hea, kui siis on veel alles nood viimased inimesed, kes meid millegipärast ikka veel armastavad ning viskavad oma õlekõrre teise otsa meile, musta augu kõikeneelavasse sügavikku.

Soome kirjaniku Elli Salo näidendil põhinev „Alina“ on lavastus sõltuvusest, kaassõltuvusest ja inimestest, kes ei saa maailmaga hakkama. Kuid see on ka lavastus lõputust kaamoseajast, mille pimeduse lunastab esimene lumehelves. Ning lavastus usust, et katkiseid asju ja inimesi ei või lihtsalt minema visata – isegi siis, kui neile pole enam ruumi.

⬛ AITÄH

Eliise Künnis, Jaan Saar, Roomet Jakapi, Rauno Polman, Mariell Tragon, Sten Arvi, Jeremy Macachor, Epp Peedumäe, Tõnu-Ott Külm, Tanel Asmer, Kristlyn Liier, Mihkel Salk ja Elektriteater, Kirsten Simmo ja Eesti Teatri Agentuur, Samelin, Soome Instituut, Genialistide Klubi, Saksa Kultuuri Instituut ja Tartu Uus Teater!

⬛ TOETAJAD

Tartu Linn, Eesti Kultuurkapital, Kultuuriministeerium

⬛ ESIETENDUS

10. detsembril 2021 Genialistide Klubis


Pidu katku ajal / Foto: Gabriela Urm

Pidu katku ajal

Kriisid on alati põhjustanud ühiskondade killustumist. Kunagi ei olda ühel meelel, MIKS valesti läks, kes on SÜÜDI ja kuidas oleks kõige parem EDASI minna. Ent seekordse pandeemia ajal ei suudeta kokku leppida isegi selles, MIS on valesti. Sest me elame ajal, mil igaühel on oma tõde. Ajal, mil isegi kellegi suremise fakt seatakse kahtluse alla. Ajal, mil avastad, et sul on väga palju tuttavaid, kellel on tuttavaid, kes teavad väga lähedalt kedagi, kes oskab väga täpselt öelda, kust otsast probleemi lahendama peab. Sest tegelikult pole küsimus enam ammu teadmistes, vaid usus. Ning uskmatutega ei argumenteerita, vaid sõditakse. Vahendeid valimata.

Must Kast võtab südame rindu ja astub sellele sõjatandrile. Kuid ikka musta huumori, laulude ja tantsudega rikastatud moel! Rumal ei ole mitte see, kes ei tea, vaid see, kes teab teisiti kui mina! Või mis!? Publik on teretulnud oma tõdedega, aga peab arvestama, et üks tõde korraga!

NB! Lavastus ei ole kuidagi seotud Puškini samanimelise näidendiga.

⬛ AITÄH

Eesti Maanteemuuseum, Varbuse Teemaja, Saksa Kultuuri Instituut, Kaja Kleimann!

⬛ TOETAJAD

Eesti Kultuurkapital, Tartu Linn, Kultuuriministeerium

⬛ ESIETENDUS

23. juulil 2021 Eesti Maanteemuuseumis Põlvamaal


Carmen / Foto: Gabriela Urm

Carmen

„Carmen” on Georges Bizet’ 1875. aastal loodud ooper, mis põhineb Prosper Mérimée samanimelisel novellil. Esietendusel vilistati teos välja ja kriitikud andsid sellele hävitavaid hinnanguid. Kolme kuu pärast Bizet suri, nägemata kunagi reaalsust, kus “Carmen” kõlab igapäevaselt ooperilavadel ja dušikabiinides üle maailma.

Peeter Volkonski ja Musta Kasti Carmen” pöördub tagasi juurte juurde, pannes nii näitlejad kui publiku tundmatusse olukorda. Mis juhtub, kui ooperit esitavad draamanäitlejad, kellel puudub klassikalise laulu kool ja kellest mõned ei pea rangelt võttes viisigi? Ajal, kui tantsuetendusi teevad inimesed ilma traditsioonilise balletikoolita, ei tohiks see iseenesest olla probleem, kuid siiski?

Carmen” on lugu kirgedest ja saatusest, inimestest, kes ei saa teha kuidagi teisiti sellest, nagu nad just teevad. Kõrva taha võib panna, et samast räägib oma originaalversioonis ka vanas Indias loodud lauamäng Tsirkus”, kus täringut visates võib niisama kergelt tippu tõusta kui põrmu langeda. Mõelgem siis Volkonski lavastusestki kui rändtsirkuse etteastest Bizet´ muusikale.

⬛ AITÄH

Harri Ausmaa!

⬛ TOETAJAD

Paide Linn, Paide Muusika- ja Teatrimaja, Eesti Kultuurkapital

⬛ ESIETENDUS

26. novembril 2020 Paide Muusika- ja Teatrimajas


Sada sekundit südaööni

“Maailm, kus miski pole enam püha, vajab uusi pühakodasid, mis esindaksid paremini kaasaegseid väärtuseid. Uue aja religioon on ammu valmis, seda tuleb lihtsalt vastavalt tunnistada.” (Edward von Lõngus)

“Sada sekundit südaööni” on Musta Kasti ja Edward von Lõnguse koostöölavastus, mis esietendub ühes Lõnguse esimese isikunäituse avamisega Tallinnas. Näitus ja lavastus toimuvad 1899. aastal ehitatud tehases, kus toodeti tuumaelektrijaamadele keemilis-tehnoloogilist seadmestikku ehk toideti nähtust, mis seab ühele kaalukausile inimeste kasvava energia- ja tarbimisvajaduse ning teisele elu ja ohutuse. Tikk-takk, maailmalõpukell!

⬛ ESIETENDUS

2. juulil 2020 Ülemiste Citys Tallinnas

⬛ AITÄH

Edward von Lõngus, Tallinna Biennaal, Eesti Kultuurkapital, Kultuuriministeerium, Tartu linn, Võhma Valgusevabrik, Punch Drinks, EuroPark, Pupilo, Tallinna Lennujaam, Eesti Noorsooteater, Illimar Vihmar, Indrek Lillemägi, Lissi Lodeson, Kristen Tamm, Olja Voronova, Reet Loderaud, Erkki Targo, Silver Kaljula, Sten Arvi, Oskar Harding, Kadri Varblane (Eesti Draamateater), Gerda-Katrina Samm (Rahvusooper Estonia), Pirge Sildmaa (Eesti Televisioon), Eero Druus, Margus Terasmees ja kõik teised, kes aitasid jõuda paljude vajalike esemeteni!


Memm / Foto: Sasha Heifets

Memm

Helistan enne külla minemist ette. Ütlen, et hüppan korraks läbi. „Hüppan läbi“ on just see väljend, mida ma kasutan. Üritan märku anda, et täna ma väga kauaks ei saa jääda. Mulle meeldib memme külastada, aga viimasel ajal teen seda paljuski ka kohusetundest, see nõuab teatud pingutust, eneseületust. Vahel olen isegi luisanud, et mul on kuhugi kiire, et pean tunni aja pärast juba teises kohas olema. Ulatan memmele kimbu lilli. Mööda Kalevi tänavat tulles hakkasin tundma mingit imelikku lõhna, magusat õielõhna. Mõtlesin, et imelik küll, kas sügisel tõesti õitseb midagi niiviisi. Siis tuli üks tüdruk meie koolist ja ma küsisin, mis lõhn see võiks olla. Ta ütles, et see on ju laibalõhn. Mina õppisin siis veel Lina tänava koolis, seal kus praegu asub Karlova gümnaasium. Me jõudsime Pargi ja Kalevi tänava nurga peale ja see lõhn muutus nii tugevaks, et pani iiveldama. Sillutis oli üles võetud ja kõnnitee peal lebasid surnukehad. Memm paneb lilled vaasi: „Sul on kindlasti kõht tühi, viskan midagi pannile!“ Kunagi oli meil hoopis puuküttega pliit ja korteri peale olid puukuurid. Ja meie, kangemad meist, kauplesime välja ühe kuuri, kuhu tegime oma punanurga. Panime Lenini, või ikka Stalini portree ka üles. Ja talvel ronisime sellesamuse kuuri katusele ja lasime liugu, otse lumehange. „Räägi, kuidas sul siis läinud on!“ Ma viskan muna pannile. Kui ma veel väike olin, kinkis vanaema mulle sünnipäevaks muna. Andis ühe keedumuna ja ütles, et see on sulle. Ja mina olin nii õnnelik. Panin muna põlletaskusse ja jooksin õue. Ja lihtsalt jooksin ja jooksin ja jooksin. Ma ei julgenud muna süüagi. Oli sõja aeg ja mina olin muidugi veel väike. „Kas sul kodus sooja ikka on?“. Me istume lauda.

“Memm” on intervjuude põhjal valminud lavastus lastelaste ja vanavanemate suhtest.

⬛ TÄHELEPANU

Memmele külla tulles peab välisjalanõud ukse taha jätma! Võta kaasa sussid või pane jalga sokid, millega end mugavalt tunned. Etenduse kestel suitsetatakse ja tekitatakse ka teisi lõhnu.

⬛ AITÄH

Genialistide Klubi, Jaan Kroon, Vaibaparadiis, Epp Peedumäe, Tartu Uus Teater, Henry Griin, kõik intervjueeritud vanavanemad ja lapselapsed.

⬛ TOETAJAD

Eesti Kultuurkapital, Tartu Kultuurkapital, Tartu linn

⬛ ESIETENDUS

12. septembril 2020 Genialistide Klubis Tartus