Lilli

Ükskord elas Caroline Suburg, keda kutsuti Lilliks. Siin, Eestimaal, jah! Ta tahtis naistele õigusi rohkem, et eestlane olla võiks enda üle uhkem ja lihtsalt, et maailm oleks kõigile lahkem. Aga teised ei taiband, et mida või miks – ja kus viga sa laidad, siis mine ja… eks. Tegi vägevaid tegusid, lausa mägesid lükkas. Palju raamatuid luges, kultuurile ehitas tuge. Teistele aega tal jagus, kui kündis haridusvagu, väga paljudest hoolis. “Kui hea laps oled, saad Lilli Suburgi kooli!” Ta ei olnud keskpärane, tal oli isiklikku sära ja ka põhjust teha kära, kuid ajalugu kirja pannes ta vist unustati ära. Kuid kes vanu lugusid ei mäleta, see kaugele näha sugugi ei saa. Tuletame siis meelde, meile ja teile selle Eestimaa eide, kes sündis ajal, kui eit veel sõimusõna ei olnud ja mitte kellelgi eestlastest õigusi polnud. Miks? Sest tugevaim lihas on keel: see põlistab, purustab. Ja siis – me enam ei unusta.

“Lilli” on noortelavastus ühest senirääkimata Eesti ärkamisaja peatükist. Laval avatakse mängu ja muusika kaudu Lilli Suburgi elu- ja kujunemislugu. Lilli oli meie esimese naisõiguslane, naispeatoimetaja, naisprosaist, filosoof ja eestikeelse kooli rajaja. Lugu annab vaatajale võimaluse esitada ühiskonnas praegugi kehtivate väärtuste kohta teravaid küsimusi. Valitud vorm – muusikalise taustaga värssteos – on tänapäevane edasiarendus eepilisest rahvaluulest, ürgsest loojutustamise vormist.

Kaasaegne kangelaseepos ühest vägevast naisest. Igas vanuses maailmaparandajatele kohustuslik! 

⬛ AITÄH

Eve Annuk, Genialistide Klubi, Margus Mauer ja Saksa Kultuuri Instituut, Jaako Lindmäe ja Haridus- ja Teadusministeerium, Karl Lepp!

⬛ TOETAJAD

Tartu Linn, Eesti Kultuurikapital, Kultuuriministeerium

⬛ ESIETENDUS

8. märtsil 2023 Genialistide Klubis


Kolm õde / Foto: Gabriela Urm

Kolm õde

Mind ärritab ja solvab toorus. Ma kannatan väga, kui ma näen, et inimene pole küllalt peenetundeline, pole küllalt õrn ega armastusväärne. Võib-olla on mind veidralt kasvatatud, aga igasugune jämedus, iga vähegi ebadelikaatselt öeldud sõna masendab mind! Persse, ma näen iga öö Moskvat unes, ma olen nagu arust ära… Ma näen unes, et olen Moskva ülikooli professor, kuulus teadlane. Aga noh, siin on külm. Ja sääsed. 

Jah, kui saaks alustada elu otsast peale, aga juba teadlikult. Et kui see üks elu, mis on juba ära elatud, oleks nii-öelda mustand, teine aga puhas variant… Küllap siis püüaks igaüks kõigepealt mitte korrata iseennast. Täpselt samamoodi, nagu me igal hommikul, esmaspäeval ja uusaastal uuesti sünnime ja oma eluviise põhjalikult muudame. Oh jumal. Võib-olla on eneseiroonia tõesti ainus, mis meid sellest kannatusest päästa võib. 

„Kolm õde” on Ingomar Vihmari kolmas järjestikune lavaversioon Anton Tšehhovi maailmakuulsast näidendist. 120-aastane tekst tõestab hästi, et kõik jääb ikkagi samaks: ka tuhande aasta pärast õhkab inimene: „Ah, raske on elada!” — ja täpselt samuti nagu praegu kardab surma ja ei taha surra.

⬛ AITÄH

Genialistide Klubi, Margus Mauer ja Saksa Kultuuri Instituut, Epp Peedumäe ja Tartu Uus Teater, Teater Vanemuine!

⬛ TOETAJAD

Tartu Linn, Eesti Kultuurikapital, Kultuuriministeerium

⬛ ESIETENDUS

4. märtsil 2022 Genialistide Klubis


Alina / Foto: Gabriela Urm

Alina

Me teame suurepäraselt, mida tuleb teha siis, kui meil läheb hästi: me pidutseme, tantsime, naerame, peame kõnesid ja kallistame. Kuid meil on äärmiselt vähe oskusi endaga toime tulemiseks, kui kõik läheb halvasti ja reaalsusekanga rebenemise tagant paistab suure särava tõe asemel ükskõikne ja sisutu kaos. Nende olukordade jaoks ei ole etiketti. Nende olukordade jaoks ei ole teisi sotsiaalseid rituaale peale unustuse. Ja nendest olukordadest võib saada argipäev. Hea, kui siis on veel alles nood viimased inimesed, kes meid millegipärast ikka veel armastavad ning viskavad oma õlekõrre teise otsa meile, musta augu kõikeneelavasse sügavikku.

Soome kirjaniku Elli Salo näidendil põhinev „Alina“ on lavastus sõltuvusest, kaassõltuvusest ja inimestest, kes ei saa maailmaga hakkama. Kuid see on ka lavastus lõputust kaamoseajast, mille pimeduse lunastab esimene lumehelves. Ning lavastus usust, et katkiseid asju ja inimesi ei või lihtsalt minema visata – isegi siis, kui neile pole enam ruumi.

⬛ AITÄH

Eliise Künnis, Jaan Saar, Roomet Jakapi, Rauno Polman, Mariell Tragon, Sten Arvi, Jeremy Macachor, Epp Peedumäe, Tõnu-Ott Külm, Tanel Asmer, Kristlyn Liier, Mihkel Salk ja Elektriteater, Kirsten Simmo ja Eesti Teatri Agentuur, Samelin, Soome Instituut, Genialistide Klubi, Saksa Kultuuri Instituut ja Tartu Uus Teater!

⬛ TOETAJAD

Tartu Linn, Eesti Kultuurikapital, Kultuuriministeerium

⬛ ESIETENDUS

10. detsembril 2021 Genialistide Klubis


Pidu katku ajal / Foto: Gabriela Urm

Pidu katku ajal

Kriisid on alati põhjustanud ühiskondade killustumist. Kunagi ei olda ühel meelel, MIKS valesti läks, kes on SÜÜDI ja kuidas oleks kõige parem EDASI minna. Ent seekordse pandeemia ajal ei suudeta kokku leppida isegi selles, MIS on valesti. Sest me elame ajal, mil igaühel on oma tõde. Ajal, mil isegi kellegi suremise fakt seatakse kahtluse alla. Ajal, mil avastad, et sul on väga palju tuttavaid, kellel on tuttavaid, kes teavad väga lähedalt kedagi, kes oskab väga täpselt öelda, kust otsast probleemi lahendama peab. Sest tegelikult pole küsimus enam ammu teadmistes, vaid usus. Ning uskmatutega ei argumenteerita, vaid sõditakse. Vahendeid valimata.

Must Kast võtab südame rindu ja astub sellele sõjatandrile. Kuid ikka musta huumori, laulude ja tantsudega rikastatud moel! Rumal ei ole mitte see, kes ei tea, vaid see, kes teab teisiti kui mina! Või mis!? Publik on teretulnud oma tõdedega, aga peab arvestama, et üks tõde korraga!

NB! Lavastus ei ole kuidagi seotud Puškini samanimelise näidendiga.

⬛ AITÄH

Eesti Maanteemuuseum, Varbuse Teemaja, Saksa Kultuuri Instituut, Kaja Kleimann!

⬛ TOETAJAD

Eesti Kultuurkapital, Tartu Linn, Kultuuriministeerium

⬛ ESIETENDUS

23. juulil 2021 Eesti Maanteemuuseumis Põlvamaal


Carmen / Foto: Gabriela Urm

Carmen

Paide Teatri ja Musta Kasti koostöölavastus!

Carmen” on Georges Bizet’ 1875. aastal loodud ooper, mis põhineb Prosper Mérimée samanimelisel novellil. Esietendusel vilistati teos välja ja kriitikud andsid sellele hävitavaid hinnanguid. Kolme kuu pärast Bizet suri, nägemata kunagi reaalsust, kus “Carmen” kõlab igapäevaselt ooperilavadel ja dušikabiinides üle maailma.

Peeter Volkonski, Paide Teatri ja Musta Kasti Carmen” pöördub tagasi juurte juurde, pannes nii näitlejad kui publiku tundmatusse olukorda. Mis juhtub, kui ooperit esitavad draamanäitlejad, kellel puudub klassikalise laulu kool ja kellest mõned ei pea rangelt võttes viisigi? Ajal, kui tantsuetendusi teevad inimesed ilma traditsioonilise balletikoolita, ei tohiks see iseenesest olla probleem, kuid siiski?

Carmen” on lugu kirgedest ja saatusest, inimestest, kes ei saa teha kuidagi teisiti sellest, nagu nad just teevad. Kõrva taha võib panna, et samast räägib oma originaalversioonis ka vanas Indias loodud lauamäng Tsirkus”, kus täringut visates võib niisama kergelt tippu tõusta kui põrmu langeda. Mõelgem siis Volkonski lavastusestki kui rändtsirkuse etteastest Bizet´ muusikale.

⬛ TOETAJAD

Paide Linn, Paide Muusika- ja Teatrimaja, Eesti Kultuurkapital

⬛ ESIETENDUS

26. novembril 2020 Paide Muusika- ja Teatrimajas


Sada sekundit südaööni

“Maailm, kus miski pole enam püha, vajab uusi pühakodasid, mis esindaksid paremini kaasaegseid väärtuseid. Uue aja religioon on ammu valmis, seda tuleb lihtsalt vastavalt tunnistada.” (Edward von Lõngus)

“Sada sekundit südaööni” on Musta Kasti ja Edward von Lõnguse koostöölavastus, mis esietendub ühes Lõnguse esimese isikunäituse avamisega Tallinnas. Näitus ja lavastus toimuvad 1899. aastal ehitatud tehases, kus toodeti tuumaelektrijaamadele keemilis-tehnoloogilist seadmestikku ehk toideti nähtust, mis seab ühele kaalukausile inimeste kasvava energia- ja tarbimisvajaduse ning teisele elu ja ohutuse. Tikk-takk, maailmalõpukell!

⬛ ESIETENDUS

2. juulil 2020 Ülemiste Citys Tallinnas

⬛ AITÄH

Edward von Lõngus, Tallinna Biennaal, Eesti Kultuurkapital, Kultuuriministeerium, Tartu linn, Võhma Valgusevabrik, Punch Drinks, EuroPark, Pupilo, Tallinna Lennujaam, Eesti Noorsooteater, Illimar Vihmar, Indrek Lillemägi, Lissi Lodeson, Kristen Tamm, Olja Voronova, Reet Loderaud, Erkki Targo, Silver Kaljula, Sten Arvi, Oskar Harding, Kadri Varblane (Eesti Draamateater), Gerda-Katrina Samm (Rahvusooper Estonia), Pirge Sildmaa (Eesti Televisioon), Eero Druus, Margus Terasmees ja kõik teised, kes aitasid jõuda paljude vajalike esemeteni!


Memm / Foto: Sasha Heifets

Memm

Helistan enne külla minemist ette. Ütlen, et hüppan korraks läbi. „Hüppan läbi“ on just see väljend, mida ma kasutan. Üritan märku anda, et täna ma väga kauaks ei saa jääda. Mulle meeldib memme külastada, aga viimasel ajal teen seda paljuski ka kohusetundest, see nõuab teatud pingutust, eneseületust. Vahel olen isegi luisanud, et mul on kuhugi kiire, et pean tunni aja pärast juba teises kohas olema. Ulatan memmele kimbu lilli. Mööda Kalevi tänavat tulles hakkasin tundma mingit imelikku lõhna, magusat õielõhna. Mõtlesin, et imelik küll, kas sügisel tõesti õitseb midagi niiviisi. Siis tuli üks tüdruk meie koolist ja ma küsisin, mis lõhn see võiks olla. Ta ütles, et see on ju laibalõhn. Mina õppisin siis veel Lina tänava koolis, seal kus praegu asub Karlova gümnaasium. Me jõudsime Pargi ja Kalevi tänava nurga peale ja see lõhn muutus nii tugevaks, et pani iiveldama. Sillutis oli üles võetud ja kõnnitee peal lebasid surnukehad. Memm paneb lilled vaasi: „Sul on kindlasti kõht tühi, viskan midagi pannile!“ Kunagi oli meil hoopis puuküttega pliit ja korteri peale olid puukuurid. Ja meie, kangemad meist, kauplesime välja ühe kuuri, kuhu tegime oma punanurga. Panime Lenini, või ikka Stalini portree ka üles. Ja talvel ronisime sellesamuse kuuri katusele ja lasime liugu, otse lumehange. „Räägi, kuidas sul siis läinud on!“ Ma viskan muna pannile. Kui ma veel väike olin, kinkis vanaema mulle sünnipäevaks muna. Andis ühe keedumuna ja ütles, et see on sulle. Ja mina olin nii õnnelik. Panin muna põlletaskusse ja jooksin õue. Ja lihtsalt jooksin ja jooksin ja jooksin. Ma ei julgenud muna süüagi. Oli sõja aeg ja mina olin muidugi veel väike. „Kas sul kodus sooja ikka on?“. Me istume lauda.

“Memm” on intervjuude põhjal valminud lavastus lastelaste ja vanavanemate suhtest.

⬛ TÄHELEPANU

Memmele külla tulles peab välisjalanõud ukse taha jätma! Võta kaasa sussid või pane jalga sokid, millega end mugavalt tunned. Etenduse kestel suitsetatakse ja tekitatakse ka teisi lõhnu.

⬛ AITÄH

Genialistide Klubi, Jaan Kroon, Vaibaparadiis, Epp Peedumäe, Tartu Uus Teater, Henry Griin, kõik intervjueeritud vanavanemad ja lapselapsed.

⬛ TOETAJAD

Eesti Kultuurkapital, Tartu Kultuurkapital, Tartu linn

⬛ ESIETENDUS

12. septembril 2020 Genialistide Klubis Tartus


Evolutsiooni revolutsioon / Foto: Gabriela Urm

Evolutsiooni revolutsioon

Kui uskuda üldlevinud arvamust, siis me ei saaks elada tänasest paremal ajal. Meile on kõik võimalik – saame õppida, mida iganes me soovime; elada ja reisida ükskõik kus ja kuhu; armastada ja olla armastatud enda valitud kellegi või millegi poolt; kanda nii kleite kui pükse; uskuda, mida soovime; kuulutada tõdesid, mida ainult meie usume. Valikuid kui palju!

Kas see ongi täius?

Aina rohkem inimesi käib psühholoogi juures või krõbistab antidepressante. Kas see on tingitud teadlikkuse kasvust nende probleemide suhtes või ei saa me selle keerulise, kõike võimaldava uue maailmaga lihtsalt hakkama? Seame endale eesmärgid ja standardid, mida me täita ei suuda ning sipleme iseenda loodud ideaalide rägastikus, kus me ei ole kunagi piisavalt head, piisavalt lahedad, piisavalt ägedad voodis ja nii edasi. Oleme hoopis tühjaks lastud õnnetusehunnikud, kes oma piltidel Instagramis elavad unistuste elu, aga sisimas tahavad üle kõige koju minna, ukse lukku keerata, lakkamatult nutta ning enam mitte kunagi väljuda.

⬛ TOETAJAD

Eesti Kultuurkapital, Tartu Kultuurkapital ja Tartu linn

⬛ ESIETENDUS

5. detsembril 2019 Genialistide Klubis Tartus


5 grammov / Foto: Kevin Kohjus

5 граммов

🇷🇺 “5 граммов” – это честный и острый моноспектакль для учеников, их родителей и учителей о превращении обычного парня в колющегося наркомана. Почему человек ищет “кайф” в запрещенных и опасных веществах? Почему бежит от реальности? Какие могут быть последствия? Авторы постановки не намерены запугивать зрителя или давать рассматриваемой теме субъективную оценку, однако считают важным донести до аудитории правдивую истории о влиянии наркотиков на человека, их употребляющего, на его близких и окружающий мир.

Язык представления – русский. Продолжительность спектакля один час. В ходе представления используются спецэффекты. После спектакля состоится получасовое обсуждение рассматриваемой темы с актером.

автор КЕТЛИН ПАДЕСААР / постановщик СИЛЬВЕР КАЛЬЮЛА (ТЕМУФИ) переводчик МАЙА СООРМ / художник по свету САНДЕР АЛЕКС ПААВО (УГАЛА) / на сцене АЛЕКСАНДР ЖИЛЕНКО (РУССКИЙ ТЕАТР ЭСТОНИИ)

СПЕКТАКЛЬ ПОДДЕРЖИВАЮТ

Фонд “Капитал культуры Эстонии”, Город Тарту, Эстонская театральная агентура, Город Таллинн, Центр народной культуры


🇪🇪 EESTI KEELES

Aus ja valus monolavastus “5 grammi” jutustab vene keelt kõnelevale vaatajale ühe tavalise noormehe kujunemisest süstivaks sõltlaseks. Miks otsitakse õnne- ja rahutunde saavutamiseks lahendusi narkootikumidest? Millised võivad olla tagajärjed? Lavastus ei püüa kedagi hirmutada ega käsitletavale teemale omapoolset hinnangut anda, vaid rääkida narkootikumide mõjust tarvitajatele, lähedastele ning ümbritsevale ühiskonnale.

Lavastus on venekeelne. Etenduses kasutatakse strobovalgust ja lavatossu. Igale etendusele järgneb pooletunnine vestlusring näitlejaga.

⬛ TOETAJAD

Eesti Kultuurkapital, Tartu linn, Eesti Teatri Agentuur, Tallinna linn, Rahvakultuuri Keskus

⬛ ESIETENDUS

29. aprillil 2019 Tallinnas, Lindakivi Kultuurikeskuses


Agur Seim / "Ernesto küülikud" / Foto: Gabriela Urm

Ernesto küülikud

„Ernesto küülikud“ on Piret Raua samanimelisel romaanil põhinev perelavastus. Tiheda sündmustiku ja värvikate tegelaste abil jutustatakse lugu mustkunstnikust, kes peab saatuse tahtel endale uue töö leidma. Aastaid turvalises tsirkuseperekonnas veetnud mees leiab end korraga silmitsi maailmaga, mis on täis eravaldusi, naljakaid pankureid ja jaburaid karusnahafarmereid. Siira ja vahetu elutunnetusega Ernesto ei lepi ebaõiglusega, astub nõrgemate kaitseks välja ning leiab lõpuks teenitult ka enda hingerahu.

Ernesto on kangelane, kes kriitilise lapsepilguga julgeb esitada küsimusi ühiskonnas normaalseks peetava kohta. Samuti on ta keegi, kelle jäägitu pühendumus oma hoolealustele – karusnahafarmist näpatud jänestele – võiks olla eeskujuks kõigile, kes loodusest ja sõpradest lugu peavad. Ning lõpetuseks näitab Ernesto, kui oluline on julgus otsida ja leida oma isiklikku õnne, isegi kui tee selleni on teistest erinev. Kus ja kelles siis on peidus kõik see maagia ja võlukunst, kui värvilist ja salapärast tsirkust enam pole?

⬛ TUNNUSTUS

2020. aasta Salme Reegi nimelise teatriauhinna nominatsioon: “leidlik, mänguline ja keskkonnatundlik lastelavastus”

AITÄH

Saksa Kultuuri Instituut, Heli Naggel, Margus Mauer, Katrin Loss, Annika Ojasaar, Tõnu-Ott Külm, Merle Torim, Juta Reben, Mari Niitra, Henri Roosipõld, Birgit Landberg, Gabriela Liivamägi, Sten Arvi, Puukujurid OÜ, hotell Sophia, hotell London, Genialistide Klubi!

⬛ TOETAJAD

Eesti Kultuurkapital, Tartu Kultuurkapital ja Tartu linn

⬛ ESIETENDUS

3. märtsil 2019 Saksa Kultuuri Instituudis Tartus