Tere, armas blogilugeja!

Mustas Kastis oli talvepuhkus. Mõnel meist pikem, mõnel lühem, aga puhkust on kõigil ja alati vaja, et mitte lasta väsimusel ja ambitsioonikal egol endast võitu saada. Mulle meeldib puhkuste ajal külastada teisi keskkondi, liikuda ja avastada ning vahepeal muidugi täiesti niisama „aega surnuks lüüa”, mis on tegelikult päris kole väljend. Ei, aega surnuks lüüa mulle ei meeldi, ajas kohal olla ja seda nautida meeldib, teadlikult ja omas rütmis. Ja millal saakski seda paremini teha kui puhkuse ajal.

Sel korral sattusin endalegi üllatusena pärast jõule Indiasse, minu päris esimene aastavahetus välismaal. Aga maailm on väike, ei ole raske läbida see üüratu vahemaa ja avastada end äkitselt täiesti võõras keskkonnas, kodust nii kaugel, ja enne kui kohaneda ja päriselt aduda jõuad, oled juba kärmelt kodus tagasi, ja imetled piltidelt, kus kõik võrdlemisi lühikese ajaga käidud ja mis tehtud sai. Tekivad mälestused.

India on küll harjumatu ja väljakutseid pakkuv, aga tegelikult mõnus ja loomulik paik, kus olla, puhata ja avastada. Päikest jagub ja palju rohkem me ei vajagi. Kõige enam vajavad vast harjumist sealsed lõhnad, tundlik nina haistab spetsiifilisi ja teistsuguseid lõhnu, mida põhjamaal ei ole, samuti maitsed ja kaootiline, lausa hullumeelne liiklus, kus igaüks võitleb iseenda eest. Taevas on täis sudu, kus päike tõuseb enne 7t ja loojub enne 7t, mille järgi hakkad ka ise elama, kuna päevavalgus saab olulisemaks kui kunagi varem.

Inimesi on uskumatult palju (terves riigis kokku 1,25 miljardit!) ja nad elavad külg külje kõrval nagu tikukarpides, kõiksugu prügi keskel, mida on kõikjal, nigelates tingimustes, aga naeratavad sulle pea alati ja näib, et niimoodi tihedalt üksteise kõrval neile meeldib, koos on nad õnnelikud. Usun, et õnn peitubki kuuluvuses ja läheduses, truuduses ja usalduses inimeste vahel, armastuses üksteise, igaühe vastu, sest üksinda armastust tunda ei saa. Indias on seda hästi näha ja tunda, läbi kogu selle mustuse ja vaesuse, mis silma, nina ja kõrva kriibib.

Tagasi tulles avastan ennast jälle uutmoodi maailmast, oma keskkonnast ja küsin: kuhu mina kuulun. Ära käia on hea, sest tagasi tulles näeb jälle laiemat pilti; mis on paigas, mis ei ole, kõigutab tundeid ja mõtteid, rebib lahti, et saaks jälle jupid kokku panna, kas vanaviisi või teisiti. Kui mõtlen, kas Tartusse ma juba kuulun pärast pooltteist aastat, siis isegi pärast India mitmemiljonilisi linnu avastan end mõttelt, et ka Tartu on ikka paganama suur linn, võrreldes nt Viljandiga, kus neli aastat elatud sai, kus on üks põhimaantee ja kõik teavad kõiki, nagu mu armsas Eskifjörduriski Islandil.

Tartus on tunduvalt lihtsam anonüümne olla, mis annabki talle juba suure linna maigu ja suures linnas on raskem kuhugi kuuluda. Kuid kuuluda on ju vaja, sest kui pole selget kohta, kus olla, ei ole hingel hea. Et see siin päriselt juhtuks ja jälje jätaks, on vaja tiba rohkem aega. Annan sellele aega.
Andke ka teie aega, puhake ja tehke ruumi usaldusele, et kaoks väsimus, kõik pinged ja võlts konkurents üksteise vahel. Võtke vastu lähedus ja olge koos, et usk endasse ja teistesse saaks tõusta julgelt kõrgele!
Soovin kogu Mustale Kastile uueks aastaks tarkust ja tasakaalu! Meil saab näha “Peksu mõisatallis”, “Röövel Rumcajsi” ja “Kaksismaa rahvalaulu”, surematut “5 grammi”, üle-Eestilist “Jõudu” ning viimast korda “Õhupalle”. Häid soove läheb aga tarvis, sest kohe nüüd on algamas ka uus loomenõukogu järgnevaks hooajaks. Pöidlad pihku, häid valikuid meile ja kustumatuid elamusi teile!

PS! Indiahuvilistele soovitan avastada Gregory David Roberts’i põhjalikku ja seiklusrohket teost „Shantaram”, mis põhineb tema enda seiklustel ja kogemustel peamiselt Mumbais 10 aasta jooksul, kirjeldades Indiat väga kirevalt ning andes tõenäoliselt sügavamagi sissevaate sellesse maailma kui kolmenädalane turismireis. 🙂

PPS! Seekordseks muusikasoovituseks minu isiklik suur lemmik, inspireeriv muusik, Jose Gonzalez, kes ühtlasi on juba 3. veebruaril tõepoolest Tallinnas Nordea Kontserdimajas üles astumas! Cycling trivialities, lugu, mis tema dokfilmist kunagi DocPointilt kõlama jäi ja kõlab siiani.

Reeli