Kohv kevadele

Mõnikord pole lihtsalt midagi öelda, ja tujugi on jahtunud. Nii ka tänasel päikeselisel ja võrratul kevadisel päeval, mul pole midagi lisada. „Pole teile midagi öelda, kallid kaasteelised, mida oma mõttemuskliga mäluda võiksite.“ Nii koogutasin ma enda ette, kuivetund kolpa randmelt randmele veeretades ning vajusin kokku kui kott pehkinud kartulitega kapsasupi vineses tagaruumis.

Äkki meenus mulle artikkel internetist, üks sadadest tuhandetest, mida ma vaid väga pealiskaudselt ja minimaalse süvenemisega uurinud olen. Minu mälestustes nägi see välja umbes nii: „Võrratu kohv parandab lühiajalist mälu ja kiirendab protsesse võrratus Eesajukoores ehk prefrontaalses korteksis, mille funktsioonideks on muuhulgas võrratu tunnetus. Tunnetus – hea ja halva tundmine, otsustusvõime, valikute tegemine, vastuoluliste mõtete eristamine, töötamine tuleviku eesmärgi nimel…“

Sellest mulle juba piisaski. Juba oli filter masinasse ja pulber filtrisse löödud! Juba vesi… Juba ma vaatasin, kuidas kohvimasin koriseb kui oleks tapalaval, aga see hääl oli siiski palju meeldivam kui oma soolikaid hoidva sõduri viimane sõna! Vahi! Tilgub kannu kui meistriteos, kui teadvuste kontsentraat!

Ja nii ma jõin kohvi, sest see on ikkagi moraalne, legaalne ja igati kombekas erguti.

20 minutit hiljem aga põrkusin saatuselöögist…

Mitte mingit muutust, ei mingit kõrgendatud ega kiirendatud mõttetegevust. Kurat küll, mis jama see on?!

2 tundi hiljem

Sattusin paanikasse. Polnud kirjutanud isegi kahte lauset. Suurendasin annust ühelt tassilt kolmele kruusile. Süda valutab sees, aga mingi hea mõte nagu hakkaks loitma… mingi insait, ma tunnen, on tulekul!

5 tundi hiljem kirjutasin ühe erakordselt kohvise kuplee, mis räägib juba enda eest:

Ma jõin kohvi kodus, ma jõin kohvi tänaval.
Ma jõin kohvi Werneris, ma jõin kohvi Reval Cafes.
Jõin kohvi Tartus, ma jõin kohvi Jõhvis.
Kui küsiti, mida võtan, siis vastasin: kohvi.
Ma ei eelista espressot, ei kaani capuccinot,
anu americanot ega litsi löö lattega.
Kui küsite, mida võtan, siis vastan lihtsalt: kohvi.

PS: mõttetegevuses pole veel muutust, aga mul on usku. Usku millessegi kaunisse ja välisesse. Kohv toob teadvuse välja uneulmast, ma olen kindel selles! Ma tean. Ma usun!

5 päeva hiljem

Kohvi tuli suust, kohvi tuli ninast ja isegi silmist pritsis kohvi. Väsimatu, kuid mitte surematu süda pumpas kohvi veenidesse, kapillaaridesse. Jalgadesse (mis tatsusid), näppudesse (mis nipsasid) ja mõtetesse (mis pendeldasid). Iga päev algas kohviga. Ja lõppes kohviga…

No näete isegi, aitab nüüd, eks. Esiteks – kui pole midagi öelda, siis ole vait. See, tuleb välja, on veel kõige suurem statement. Mine ja arene kuskil, parafraseerides kallist õpetajat K. Komissarovit. Teiseks – kohvile ega mingile teisele välisele mõjutajale, üldjoontes, ei saa ka lootma jääda (kui see just ei peida endas aastatuhandete pikkust tarkust).

Ma ütlen teile, mida oleksin pidanud juba loo alguses ütlema: kaduge toast välja! Kui veel terve mõistuse juures olete, vaatate, et lugemise katkestate ja lippate välja kontrollima, kas kevad on selle nädalaga jäädavalt siia otsustanud jääda või ega ta juhuslikult pole ikkagi ümber pööranud ja seda-maid tagasi minema hakanud, kust ta iganes ka tuli, ja nagu ta ka see aasta paar korda tegi (et tuli, siis nagu keeras jälle tagasi, siis venis ikka kuidagi kohale), maabunud sellel sombusel mullal, otsustades, et ei-ei, parem on siin jumalast maha-jäetud laanetaguses küll mitte pikniku pidama hakata, see veel puudus!

Ausalt öeldes – ja pole mul endiselt teile midagi öelda – oleks ikkagi parem, kui te välja läheksite! Ruttaksite kohe kesk tärkavaid pungasid, tähistaksite kevadet ja tolmleksite Toomemäel-Toompeal, misiganes teie maitseelistuseks on… Kui ikka muudmoodi ei saa, siis võtaksite ehk lugemise värskesse õhku kaasa ja samal ajal saaksite ninaga mõõta, kuidas tänavu kevade lõhn ka tundub? Kas heitgaasi on ka rohkem kui tunamullu? Kas siin peres wifi-lõhna ka tunda on? Või jääb peale tärkava kevade muskuslaviin?

JA SIIS avaksite oma silma-tšakra ja vaataksite! Kas Kaubamaja-Kvartali vaheline remmelgas ka see aasta kõrgemaks sirgund? Kas on ka uusi kasve? Määnsed kanged eesti pojad juba paljaste põlvedega lühkareis aprilli-maid tervitavad? Ja mitmekümnes Lõunakeskuse ehitusetapp parasjagu käimas?

JA SIIS kuulaksite, kuidas selle kevade lauluke ka kõlab? Kas kuldnokka kuulukse? Kas pääsuke praaseldeb? Kas mootorsaag moristeb? Kas lasteaia rügemendid kilkavad, kas roller rägiseb?

Minagi peksin end välja. Kohvi ei joonud, kevad lonkis vastu, tahtis minema joosta, panin tõhu aiste vahele ja kappasime läbi Rüütli tänava, nii et tellised korjasid end kokku ja tegid mullale ruumi. Kus alles ulus võrukael ja vingus, vingus nagu veebruari-tuul, anus-palus; lase lahti. Ma ütsi, räägi, räägi raisk, mis plaanid sul on?! Alguses ajas sõrad niiviisi vastu, et… lõpuks hakkas moka otsast poetama, tuiskasime Emajõe äärde, sääl läksid kõrisõlmed lahti, hakkas laulma! Laulis ja nuttis oma südame tühjaks. Nüüd tean, kuhu ta, joobnu, tahtis. Ära tahtis, rsk! Aga igatahes, siin on teile sõna-sõnaline kevade ülestunnistus:

„Ärge nüüd solvuge, aga ma siin olen mõelnud seda asja ja…
olen kaalunud seda varianti ikka siit nurgast ja säält ja…
et võib-olla üks aasta siin Eestis vahele jätta.
Võtta akadeemiline… käia end täiendamas…
natuke lisakursusi, näha maailma,
õppida mõni uus keel, võib-olla käia lõunapoolusel – teate isegi.
See Erasmuse värk ja vahemere köök on kah ikka alati mind kutsunud.
Ei, ega ma halva pärast.
Jah, ma saan aru, et Eestisse on kevadet väga vaja, aga vaadake,
äkki saate suvele augu pähe rääkida ja…
ta tuleks 2018 näiteks kuu või kaks varem! Jah!
Küllap te midagi välja nuputate,
äkki saate ta isegi pikemaks ära rääkida,
heh – mõelge – pärast jääbki soojaks!
Ei pea enam küttearvetega aastaaega mõõtma…
Kuulge, aga vaatame-räägime seda asja – okei?
Äkki pole mind üldse ja edaspidi vaja… heh… lol!
üks aasta-aeg variatsioonidega – noh, käib ju küll ju,
vaata, seal Inglismaal onju nüüd nii!
Ok kuule, hellame! Tšao!“

Enne kui ta, kelmi, minema lasin, sain lubaduse, et ta sel hooajal kuhugi ei lahku. Minust jäi ta Kaarsilla Hesburgerisse.

Karl Edgar Tammi

Blogipoeesiat

Tänane postitus on mitte niivõrd informatiivne selles osas, mida head Mustas Kastis teinud oleme, vaid pigem sisekaemus, ehk pakun teile vaadata, mis minu – Etsi – koore all pobisend on ja kuidas see sisemine kört ka mekib, kuna ometigi pole ma oma hinge avanud siinses blogis vähemalt ühe aasta jooksul!

Alati on olulisel kohal muusika, seega palun kõigil, kel just vastu ei hakka, avada link Soundcloudist, kus playlistis on laul “Greeky”, esitajaks Roger Molls. Pärast seda jätkata lugemist.

On sügis, ei esine vatti,
küll aga esineb – batsille.
Kandke salli ja mõnusaid sooje riideid.

Aga nüüd praktilisemate teemade juurde.

Kahtlemata on kunsti eesmärk päästa inimese hing ja inimkonna moraal. See tunne on leidnud tee minu psüüheni ning praegu otsimegi talle minu mõttepüstakutesse püsivamat kohta. Ka immigrantsed mõtted-tunded on minu sees olevas HingedeLiidus teretulnud, vähemalt nii ma tahaks mõelda. Tegelikult sageli me ei märka, kui blokeerime ideid ja mõtteid, olgu need kaugelt või lähedalt pärit. Ometi oleks inetu jätta ilusaid ja võimekaid mõtteid niisamuti vedelema. Seega julgustan kõiki hinge välispoliitikat uuendama ning võimalusel välisest värvist olenemata sisse laskma (sest sisse tohib lasta) väärikaid ja ausaid mõtteid-ideid.

Siin aga on üks luuletus, mis kui kunsti meedium sillutagu teed minu ja sinu vahel.

Prolo-lolo-prollo-lolo-loo-lo-lo-loog:

Ei uneleks vaid unelmaspiraali kütkes ma.

Oma mõttelosse ehitan liival,
kus päike kivirahnul,
arvutan ja uhkelt usun,
usun, et olen rahul.
Vaadates neid torne, tippe,
treppe, müüre ja vorme – ma vaimustun!
Hingest mul nõrgub eritist,
kui vinnastunud vaimu vedru –
tundun tõeline,
erutuse portaalis.

õnnelikult naeratan,
lossi seina paitades.
Usutavasti see ongi,
millest piisab õnneks,
kui äkki…
ajan küüru sirgu,
pommitan ja pahmerdan
pulbriks lossi
pahviks lossi
pulbriks ja pahviks lossi,
ise mille alles lõin.
õnn on alles,
õnn on alles
tulevikus alati.
tulv on igas
puravikusalatis.
õnn on olles,
olles muutustes.
rändab ringi õnn.

Nüüd siit edasi
on minna hea.
Liival lebab loss,
kus teda väetatud,
kust ta ka võetud.
Passaadi puusad kaenla all,
keeris kerkis rannas.
ümberkaudsel noorel näkil
kikkis nahk ehk külmad pulmad.
Siit edasi minna,
on ebamugavalt hea,

Rand muutumatuna ei püsi,
kuid kaootiliselt keerleb ju liiv,
ent muutumatuks inimsilmale ta jääb.

Ma naeran oma illusiooni üle,
millesse uskusin aega mitut.
Arvasin, et ilma silmasin,
kuid tegelt ka, ma uurisin
vaid mõistuse kaleidoskoopi

Lõkerdab tõelisus,
lõõbib lõõts,
panustab ja punsub
transtsendentsi lääts.
Mis…elu?
See oli kokkulepe.
See oli fotoka välk.
See oli valgusfoor.
Tolm.
See oli karussell.
See oli karikakra suvi.
See oli kaheksa,
möbiuse lint ja dopeltheeliks,
komplementaarsuse printsiip ja pööripäev.
Need olid huule kontuurid,
see oli piir,
see oli vorm,
mis mööda vänderdas,
mida vaatama jäid,
mis enda olemasolu tõestas,
mis tõendabki tõelisust,
mis alati mööda kõndima jääb,
mida alati su pilk,
su silm otsima jääb,
millest oma meele fookuse
ja tähelepanu
lahti peab rebima.
Nagu oma elu,
hundi hammaste vahelt,
et ei kitseneks, ei ununeks,
mu elu mul, kui elan.
Peenemaks kui oksatoigas,
kui puu, võiks punduda,
mil oksad, lehed juured tüvi,
viljad, ladvik, täid ja tuvi.

Epicloog:

Näilisusest läbi hammustada näib olevat raske.
Näilisuse tuultel laseme küll end kanda,
kenadel kumadel end meelitada (nagu lühikesed sääsed),
ning vastavalt elu lihtsalt läheb, jätkab
tsükklite ja päevade,
blokkide ja vaevade kaupa,
tunnid ja sekundid,
parsekid ja miljardid.

*

et’siis kõike mõnusat, ja mõelge…

You don’t always have to go with the flu.